Posted by: Kei | jaanuar 21, 2012

NIKE WINTER XDREAM 2012


15. jaanuaril Kõrvemaal

Mari:

Walkie Talkie grupeering oli seekord võistlustules kolme esindusega:

Walkie Talkie: Elo, Kristiina, Marika Saks

Walkie Talkie I: Kei, Marika ja debütant walkersites Sigrid alias Six.

Walkie Walkie: Katrin, Jan ja Kalle

Samuti meie lõuna-Eesti saadikud: Kuno,Tuulis ja Raul võistkonnana Tiksoja PG

ligiEelmise hooaja igiliikur Paul otsustas seekord vaatamata ahvatlevatele pakkumistele jääda raja kõrvale aktiivseks pealtvaatajaks.

Ilm oli selliseks võistluseks ideaalne- külma vaid 3-4 kraadi, täiesti tuuletu ja lund… oli nii, et silmale ilus vaadata ja suusarajal väga hea suusatada ehk siis maastikul ca 30cm.

Meie, Walkie-Talkie I olime juba varakult kokku leppinud, et lähme võimalusel kindlasti suuskadega ja põhimõtteliselt võtame võistlust hästi vabalt, nii et oleks mõnus olla ja pulss ei pitsitaks.  Isegi võetavate punktide koguarv, 20 oli ühel meelel kokku lepitud. Kõigil olid küll erinevad suusad- minul klassika-, Keil kombi- ja Sixil uisusuusad.

Kõrvemaal olime varakult kohal, Sigrid sai stardiks kaela uhiuue ja hinnalise spetsiaalse suusaorienteerumise kaardialuse, mis metallraamil keha suunas täisnurgaga asetses, nii et kaart sõites nagu laua peal nina ees võis olla. Meil Keiga olid vähe lihtsamad abivahendid, sellised isekonstrueeritud- dokumendikilest ja püksikummist. Need olid mõeldud üle õla selja peale keerata suusatamise ajaks, aga praktika käigus selgus, et on ka paremaid võimalusi.

Kl. 10.45 anti kätte rajakaardid. 1cm=200m. 30 punkti üle Kõrvemaa laiali. Saime kaardi legendi kaudu teada, et lohk on ingl. K. depression ja depressiooni punkte oli kaardil päris palju. Mida me siis veel ei teadnud, et suuskajad pidid pea iga lohu punkti korral suusad alt võtma ja pärast punkti kätte saamist muidugi uuesti alla tagasi. Külmaga hakkasid mõnedki klambrid streikima, nii et kokkuvõttes tekitasid depressioni punktid sõna otseses mõttes depressiooni.

Sigrid võistkonna põhiorienteerujana planeeris meie võistluse selliselt, et suuskadega oleks võimalikult lihtne, seetõttu tundus otsus teha tiir mööda suusarada ümber Lillessoo soo ja noppida rajale lähimad punktid väga mõistlik. Ülejäänud võistlejaskonnad, keda oli kokku kogunenud ligi 150 tiimi, hakkas silma selle poolest, et enamik oli võtnud nõuks läbida võistluse jalgsi, joostes. Veidi oli ka suuskadel ja veel vähem ratastel liikujaid. Stardis kohtasime Kuno satsi, ka nemad olid suuskadel.

Kei:

Päev varem oli teada, et võistkond Elo jne. lähevad rajale jalgsi, meie suuskadel ja võistkond Katrin jne. liiguvad ratastel. Suusakeskusesse kohale jõudes teatas võistkond Elo jne. , et nemad otsustasid ikka ka suuskade kasuks. Mind pani selline asi kulmukaart kergitama. Sest oma ideaalses maailmas nägin ma ette pärast võistlust koosistumist, kus kolm võistkonda saavad oma kaarte kõrvutades selgeks erinevate liikumisviiside eelised ja miinused. Nüüd kui võistkond Elo jne. oli oma otsusest teada andnud asusin mina kärmelt oma võistkonna liikmeid ümber keelitama ja meelitama… suuskadest loobuma ja jalgade kasuks otsustama. Tagantjärgi targana tean öelda, et õnneks ei läinud seekordne mesijutt mul läbi. Tüdrukud olid endas kindlad ja veendunud suuskadele truud patrioodid.

Mari:

Kl.11.00 anti stardipauk ja vähemalt Sigrid teadis, kus suunas liikuma hakata. Me Keiga panime talle kindlalt järele, mõnda aega. Siis kui olime stardist ca 300m tulnud selgus, et Kei kaarditasku oli tühjemast tühjem. Uus kaart ja juba kadunud! Kilekaane serva oleks pidanud vähemalt kirjaklambriga turvama, aga see oli juba tagantjärele tarkus. Järgmisteks kordadeks.  Et meiega samas sihis suunduval suusarajal oli kaasvõistlejate poolest suhteliselt vaikne, siis tekkis tasapisi kahtlus meie teevalikus, nii et Kei lõpuks samas tempos liikunud lätlastelt üritas vene-inglise-kehakeeles meie paiknemise õigsuse teemal vestlust arendada. Kui aga esimene punkt käes, hajusid muremõtted ja võistlus läks mürinal käima.

Sigrid:

Stardis sain küll selgeks, millisele teele me suunduma peame, et oma plaani täita, aga kuna suusatee keeras kord paremale, kord vasemale, kompassi oli mõttetu vaadata ja mõõtkava oli harjumatu, siis mõtlesin ka, et näis, jõuame mingisse punkti kohale, siis saab selgeks, kus täpselt asume. Marika ja Kei ka teineteise võidu hõikusid, et kas me oleme õigel teel?! Kõik läks plaanipäraselt ja meie esimene punkt oligi seal, kus olema pidi. Sügisesed kaarditreeningud Raidoga on ennast igati õigustanud J

Mari:

Meie valiku esimesed punktid:  47, 42, 40, 38, 37, 34 leidsime kergelt. Liikusime mõnusas, rahulikus matkatempos ja oligi täpselt nii nagu kokku olime leppinud: fun! Teel järgmisesse punkti nägime raja ääres Liina Jõgisut, kes seekord oli metsas fototrofeede jahil. Keil õnnestus talle oma jäätunud toruga joogiseljakott ära sokutada ja seeläbi oma elamine märksa mugavamaks teha.

Sigrid:

Plaan oli selline jah, et teeme kõigepealt kella liikumise suunas ära selle suusaringi ja nopime tee äärest punktid. Kaugemale tuulemurdudega võitlema ei lähe ja suuskadega sohu ka ronima ei hakka. Kõigile see plaan sobis. Sellises mõnusas tempos liikudes on see hea asi, et kohtad teel endasuguseid asjaarmastajaid ja on aega nendega paar lauset vahetada ja mõnes järgmises punktis kohtud juba kui ammuse sõbraga.

Kei:

Joogitoru oli jääs juba enne teist kontrollpunkti. Võibolla oli see olnud jääs juba veelgi varem, aga sel hetkel kui sealt imeda püüdsin, siis avastasin. Maarika (Martti) võistkonas jagas mulle hiljem naiste saunas tarkust, et jäätunud toru tuleb panna mõneks ajaks pluusi alla vastu kuuma ihu, siis hakkab vedelik jälle läbi käima. Loogiline ju! Ainult, et see hetk kui seda selget mõistust vaja on jääb ta tavaliselt vajakka. Järgmine kord jälle targemana rajal.

Sigrid:

Minu hea avastus oli see, et mõne miinuskraadi juures Värska vesi tavalises joogipudelis ja seljakotis 2 tunniga jääks ei muutunudki. Seda oleks võinud rohkem kaasas olla.

Mari:

Kui esimesed 10km olid läbitud otsustasime seda tähistada söögipausiga. Minul ja Keil oli võileib kaasas, Sigrid näris suitsuvorstijuppi ja keeldus võileiva ampsust, ilmselt oli adrenaliin nii kõrgel, et isu oli läinud. Edasi võtsime punktid 35, 39, 46 ja 48. Seal tuli minul mõte lõigata järgmisesse punkti läbi metsa. Sigrid toetas seda. Mõte tundus ahvatlev, sest lõikega hoidis kokku ca 600m mööda metsa- ja autoteed.

Sigrid:

Ei saa jätta mainimata hingematvalt võrratut vaadet suusarajalt vasakule – rabale 46 ja 48 vahel. Valgus oli ka sel hetkel muinasjutuline.

Kei:

See on koht kus ma hiljem kui kogemused käes endale vastu otsaesist tagusin ja keelde hammustades endaga jaurasin. Miks ei ütle ma oma arvamust kõva häälselt välja!!! Võibolla sellepärast, et meid oli kaks – lohutas mind see peale Sigrid väga rahustavalt.

Sigrid:

Mari plaan oli jummala normaalne ja lõike algus tundus ka täitsa normaalne. Peale esimest küngast leidsime ennast ikka jalgupidi suht veest. Minu suusasaapad olid aga vees liikumiseks täiesti sobivad, et päris siva sain soost ja mahalangenud puuderägastikust läbi. Seljataga kuulsin veel Mari plaani vee ületamiseks suusad alla panna. Tagantjärele tarkus on, et seda tegevust ma oleks pidanud küll takistama (huvitav, kas see oleks üldse õnnestunud?). Nüüd ma ootasin üksi punktis, Keid ja Mari näha ei olnud, aga nende hääled olid kohe siinsamas põõsa taga ja siinsamas põõsa taga olid need hääled ikka väääga kaua…

Mari:

See otsetee oli muidugi metsa all, sissejoostud luha siksakitas ümber puude ja märjemate kohtade ning jõudis lõpuks kraavini . Kui see sai forsseeritud ei õnnestunud Keil enam kuidagi jäätunud klambritega suuska jala külge saada. See morjendas teda üksjagu, aga  õnneks olin siiski nii kaugel, et ainult kuulsin mõne väheldasema kase võimalikust raiest suusavarustuse läbi.

Sigrid:

Ja see kraaviületus oli vahva! Seisin kraaviserval ja juurdlesin selle üle, et kuidas suusad ja ise üle kraavi saada, kui tuli Kei ja teatas, et suusad viskame üle kraavi ja seda ta nende sõnade juures kohe ka tegi. Järgnesime eeskujule. Üle kraavi jõudes selgus, et Kei oli ühe suusa hoogsalt nähtamatuks visanud.

Kei:

Suusad kestavad kuni tänase päevani vaid selle klausliga, et need olid tegelikult Mari suusad mul sellel võistlusel all. Oleks need olnud omad, oleksin neid kõvemini vastu puud tagunud. Aga võõrast vara ei julgenud sedasi karmilt kohelda.

 

Mari:

Suusad lõpuks all tuli need siis 50m pärast tuulemurru ees taas jalast võtta. Vähemalt aitasid suusad meid sealt märjast kohast kuiva jalaga läbi. Senikaua kui Kei suuski materdas lõbustasin ennast kuivanud oksaharalise mahalangenud puu ületamisega, suusad jalas. Et takistusi vähem oleks proovisin puud laasida jalaga okstele astudes. Visa puu viskas tülitajat oksajupiga risti keset nägu. Ootamatult tugev valu tegi mul silmad suureks ja ühe ninasõõrme veidi veriseks. Ma poleks sellest viimasest muidu teadnudki,  kui Kei poleks selle kohta küsinud.  Ajaliselt me sinna punkti väga kaua ei läinudki, aga nagu selgus, liikusid sõbrad- konkurendid Twisteri naiskonnast sinna meie välditud ringiga siiski üle 5 min kiiremini.  Punkti nr 50 juures oli õnneks ka joogipunkt ja seal sai ammu tühjaks joodud vööveekoti uuesti täis laadida.

Ja siis sai orienteerumise mõistes lihtsam osa võistlusest läbi ja tuli hakata mõtlema. Mina oleksin jätnud 54. Vahele, aga läksime sinna siiski, edasi  55, 56, 59, 60. Siinmaal, kui rajal oli oldud ca 4,5tundi võis juba julgelt väsimust tunnistada.  Ca 2h enne võistluse lõppu oli kõht jälle tühi ja see ei olnud hea. Ka Kei ja Sigrid kurtsid juba väsimust. Olime rajal söönud ühe geeli ja ühe puuvilja batooni lisaks võileivale, aga ilmselgelt jäi seda väheks. Unistasin Helluse pisikesest jogurtipudelist, edaspidi oleks ilmselt tark see rajale kaasa võtta- saaks vedelikku, süsivesikuid ja valke ja seejuures ei kaalu palju.  Punkt nr 60 oli mäe tipus kus kohtusid rajad seitsmelt eri suunalt. Mul polnud aimugi mis suunas peaksime minema. Vale otsuse korral oleks nt võinud jõuda ca 1 km pärast samasse kohta tagasi. Õnneks valis Six õige raja ja minu paanikaks polnud seega põhjust. Teel järgmisesse punkti 58 väsis meie punktikütt Six aga päris ära ja avaldas soovi saada kohe ja otse ja omadega koju. Kui rajal oli see koht, kust keeras luha ära punkti 57 suunas otsustas ta siiski mehiselt meiega koos seal ära käia.

Sigrid:

50 punktist läksime siis turvalise ringiga punkti 51. Mõningase kaardi ülevaatamise käigus selgus, et kuna me olime kaardi ülemises osas suusateest kaugemad ja punktid soos välistanud, siis nüüd oleks tulnud põhimõtteliselt kõik punktid ära võtta. Sellepärast sai valitud ka kiire edasi-tagasi sõit mööda korralikku rada punkti 54. 60. punkti mäkke ronimine tasus ära, sest peale seda sai teha mitu mõnusat pikka liugu. Ja väga vahva oli laskumine ka 58. punkti suunas, kui vastutulevad jooksjad, kes selleks ajaks olid kõnnile üle läinud, meie pärast hange pidid hüppama. Ja 57. punkt sai tänu kambavaimule siiski läbi suusatatud, kuigi väsimus hakkas saabuma samamoodi kui hämaruski.

Kei:

Ma arvan, et me panime Sigridi lihtsalt fakti ette. Kui ikka kaks võistkonnaliiget kolmest keerab otsustavalt ära vasakule, siis ei jää sellel kolmandal muud üle kui hambad ristis järgi tulla. Tore, et me teine kord oma massilist ülekaalu ära ei kasutanud. Kuigi ma üritasin seda teha, aga Maril püsis pea sel hetkel kainena… Nii võib veel heast kaardilugejast ilma jääda.

 

Mari:

Nüüd polnud enam palju jäänud, 53 ja 49 ja siis juba lõpp! 53 oligi ok, aga 49…seda me siis otsisime ja arutlesime ja vaidlesime, aga kurvid ja nurgad olid sassis. Aega ju oli veel omajagu, aga see viimane, pealegi üsna rajaäärne punkt jäi meist metsa maha. Sellest oli küll kibekahju!

 

Kei:

See nüüd oligi see teine kord. Ma usun, et kui mu jalas poleks olnud suuski, siis oleksin kahe aastase lapse kombel jalgu trampinud ja nõudnud maksku, mis maksab see punkt ikka ära noppida.

Sigrid:

Jaa… Puntist 49 on kahju küll, aga kuidagi ei lugenud neid sik-sakke õigesti enam ära (väsinud ja pime ja sada häda) ja koht, kus Mari ja Kei rajalt maha metsa minekut nõudsid, ei olnud üldse see, mis pidi kaardi järgi olema – suusarajal tõusu pealt paremale mõnikümmend meetrit mäkke, aga seal oli tõsine soine tuulemurd. Rada oli küll ees, sest nähtavasti olid mõned hommikused jooksjad sealt ebamugava lõike teinud, aga koht polnud see, mis meile vaja. Aega meil veel oli, aga väsimus, ja eriti mõtteväsimus hakkas võimust võtma. Me oleks võinud veel „ristmikule“ jõudes paremale keerata ja proovida punktini ringiga minna, aga see mõte tuli pähe alles hiljem, liiga palju hiljem… saunalaval…

Mari:

Alles mitu mitu tundi hiljem avastasin, et olime olnud valel rajal ja seetõttu poleks punkti sealt leida saanudki. Aega oli sellele fantoompunkti otsingutele läinud siiski ca 15min. Igatahes, viimaks paistis finiš, aga enne seda tegime ära veel lisaülesande-tiir soome kelguga, mis tõi meie kontosse ühe punkti lisaks. Nii saime lõpuajaks 5h ja 43 minutit ja kokku 21 punkti.

 

Kei:

Ütlemata üliväga mõnus pühapäeva veetmise võimalus.

AITÄHH! Südamest.

Ja pärast Kati juures ümber ümmarguse laua istumine, kaardid kõigil ees ja pärast poole veel Pauli klõpsitud piltide vaatamine… Teeme veel ja jälle!

Ootamas on Haanja 100 matkasuuskadel ja sõjaväekummikutes.


Responses

  1. Väga tublid! Hästi mõnus oli seda lugeda ka…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: