Posted by: Kei | veebruar 27, 2012

41. Tartu suusamaraton 19.02.2012


Mari:

Sel aastal ei tulnud Tartu Maraton minu jaoks palju teisiti. Jaanuaris sõitsin nädala jagu Alpides mäest alla, osalesime WinterXdreamil Kõrvemaal, suusamatkal Haanjamaal, mõned korrad treeninguid Harku metsas ja nädal enne starti veel Kõrvemaal ühel pikemal treeningsõidul. Kui kõik eelnevad suusakilomeetrid kokku lugeda, peaks saama ca 150-ne juurde kokku. Hindasin oma vormi enda kohta siiski üsna heaks. Kui miskit muret tegigi, siis veidi liiga pehmeks jääma kippuvad suusad. Tervislikku seisundit võis 1-5 skaalal hinnata hindega 4.

Kei:

Sel korral teipisin kannad hoole ja armastusega, kleepivat linti sai tõmmatud mõlemale kannale kohe nelja kordselt. Eirates sealjuures vanasõna, et kõike mõõdukalt. See sai ka saatuslikuks. Etteruttavalt öeldes hakkasid kannad tunda andma enne esimest TP juba ja lõpetasin tavapäraselt villis kandadega. Tavapäratu oli vaid villide kuju ja suurus ja eriliselt suurel alal paiknemine.

Mari:

Kuigi olime Tehvandil aegsasti kohal, kippusin starti hilinema- ei teagi kas hommikune kohvi või liigne ärevus või miski vale bakter, aga 2 korda enne starti keha kergendada lõi ajagraafikusse totaalse kaose. Et Keil suhteliselt sama jama enne starti kordus, siis süüdistasime selles esmakordselt tarbitud, aga väga kasulikultkõlavat L-Karnitiini nimelist toidulisandit http://www.freesport.ee/926/?productTypeId=2&command=view&productId=245

Kei:

L-Karnitiin! :)))) Seda ei soovitaks ka vaenlasele enne maratoni starti  minekut! See oli… detailidesse pole vist mõtet laskuda. Igastahes sooled sai seestpoolt puhtaks ja läikivaks.

Mari:

Kolm minutit enne starti tormasin staadionile suusad õieli. Stardikoridoride märgistus on alati veidi segane tundunud. Seekord arvasin, et olen enda omast päris mööda jooknud, aga tegelikult olid stardigruppide vahelised aiad ära võetud ja startijate mass nihkus vaikselt ettepoole. Mul õnnestus litsuda end kusagile ca 3200 numbrit kandvate maratoonarite vahele. Ahvikiirusel sain suusad alla ja juba oligi pauk ja minek. Hoidsin ennast staadioni- poolsesse serva ja sealt oli lõbus startida- rahvast oli palju kaasa elamas, ergutamas ja lehvitamas. Ülev hümn kohas kõrva koos enda kasvava pulsiga. Suusad olid saanud kiired, tänud määrdemeistritele Jaanile ja Ilmarile!

Klassikasuusale omaselt ei või kahte väga head asja ühelt suusapaarilt korraga oodata- samal ajal ka väga head pidamist. Meenus üle-eelmise aasta sõit, kus ma suhteliselt sarnastes tingimustes sarnase suusaga end täitsa kinni sõitsin. Otsustasin võtta rahulikult ja vaadata mis juhtub. Suusk töötaski tegelikult kõvemas rajalõigus väga hästi, nii lipe kui pidamine. Ainuke probleem oli, et seda kõvemat rada väga palju ei olnud- tugev tuul, tuisk ja alanud sadu tegid oma töö. Algus oli raske, keha oli uimane ja lihas tühi, lootsin et distantsi edenedes saan keha käima ja enesetunde paremaks. Võrdlesin end nende Eesti tippsuusatajatega, kes enne võistlusi on küll tippvormis, aga kellel suurvõistlustel millegipärast miski õnnestu.

Kei:

No suusad olid tibens-tobens! Ole vaid ise nendele vääriline ja lihtsalt sõida! Aga mida sa sõidad kui juba enne esimest TP alustas Mina kahekõnet oma teise Minaga, kes väitis väga arukalt ja läbimõeldult, et alati võib katkestajate bussi minna, sest et Mina olin ju äsja haige olnud. Sellest siis ka see suur raskus ja väsimus ja muu. Ei tohi oma tervisele tervisespordiga Karuteenet osutada. Ja nii see kordus igas TP´s. Mina versus Mina.

Mari:

Vormist veel rääkides, siis tuisuses tuules ja lumes õigustas end väga hästi Blizi sirm- http://www.blizeyewear.com/active/eyewear/visor. Nägu oli soojas ja lund silma ei sattunud. Nagu õigustas ennast väga ka endal kaasas olnud sisukas vöö-joogikott- TP-de teenindusvalmidus tundus seekord kohati nii aeglane, et enda kotist sai kiiremini ja rohkem kätte.

Kei.

Tuisune tuul on küll väga leebelt väljendatud. See oli Puhas Burgaaaaa! Kepid tahtis käest ära viia ja ise võitlesid, et mitte kreeni kalduda.

Mari:

Veel muljeid- rahvas on hakanud paremini sõitma, tõesti lausa hüppeliselt- nt kukkumisi oli seekord vaid mõni üksik ja laskumised olid kindlamad. Rahvas on hakanud ka märksa kiiremini sõitma, seda järeldasin sellest kuidas must alatasa mööduti. Selle rahva seas tundus olevat palju rohkem naisi kui varem. Ja palju rohkem välismaalasi. Ja palju palju rohkem kui varem tundus seekord olevat tõuse. Vaatamata sellele, et kogu aeg oli väga raske, edenes võistlus siiski kiiresti. Isegi kardetud Harimägi tuli kiiremini kui arvasin. Tõusud jah tegid tuska, sest tagasilipsuvad suusad lõhkusid rütmi, nii et kohati tuli lausa taaruda küljelt küljele, et jalg pidama jääks. Kui see ka ei aidanud, tuli astuda. Tõusudel andsingi ma kõige rohkem kohti käest. Võib ka olla, et see sunnitud tempomuutus päästis mind üle pingutamast. Üsna täpselt poole maa peal oli aega kulunud vaid ca 2,5h! Matemaatiline eeldus sõita 5h sisse oli täiesti õigustatud. Õnnitlesin ennast senise tubli sõidu puhul, täiesti teadlik olles et teine pool rajast kujuneb ilmselt raskemaks.

Kei:

Mina mõtlen, et Mari stardinumber asus sel korral nende sõitjate seas, kes tõepoolest sõidavad hästi ja ei aja keppe ja suuske ristirästi keset lamedat lagendikku. Seal kus mina jalga jala ette lükkasin käis pidev pudenemine ja maaga kontakti saamine. Küll mäest ülesse minekul ja mäest alla tulekul. Vahet ei ole. Nii minu ees kui taga ja kõrval püherdati rõõmsalt lumes.

Mari:

Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma võiksin täiesti vabalt nüüdsama rajalt maha astuda, ei ole ju mingit objektiivset välist sundi, miks ma peaksin selliselt end pingutama. Muigasin ja uhasin edasi. Tuul oli mõnes lagedamas kohas ikka väga raju. Kui oli vastu siis andis rassida. Kui trass läks allatuult võis sirutades lasta end allatuult kanda. Kohati oli suusarada täiesti täis tuisanud. Kommentaatorid TP-des olid lahedad, hea jutuga. Palu oli eriti tuuline TP, seal kuulsin kõlareist umbes sellist teksti: mõelge, need inimesed on sõitnud ära 46,6km ja nad teevad seda veel! See ei mahu mulle pähe! Sadanud-tuisanud lumi muutis libisemise üha nigelamaks- paaristõuked olid ebaefektiivsed ja väsitavad, tuli vaid vahelduvaga läbi ajada.

Kei:

(panen siia vahele ühe meeleoluka Vanakoolimeeste käest laenatud youtuby kokkuvõtte nende maratonist http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=OzY8dRtbc0c – saab piltide vaesusele sellekordses sissekandes ehk veidikene värvi juurde) -Aitähh Vanakoolimeestele 🙂

Mari:

Kui lõpuni oli ca 20km hakkasin finišit taga igatsema. Kui lõpuni oli jäänud 15km võrdlesin seda Trummi-Harku ringiga. Mõtlesin ka lõpu aja peale, aga 5h sisse sõita ei olnud enam reaalne. Hellenurme oli viimane TP, sealt jäi veel 9,5 lõpuni. Sealt allapoole tundusid kilomeetrid eriti pikad! Isegi raja profiil, mis lõpu poole ühtepidi justkui kergem, tundus seekord lausa igav. Kui 5km oli jäänud minna, siis võrdlesin seda Trummi ringiga- pole ju midagi ületamatult palju ega rasket! Selline võrdlus aitab alati, siis on läbimist ootava distantsi pikkus hoomatavam. Uudishimutsesin, kas jõuan eelmise aasta aja sisse. Et olin nii väsinud, siis hoidusin tundes ennast kella vaatamast- halva stsenaariumi korral oleks see liigselt tuju rikkunud. Otsustasin, et kui ma ka ei jõua, siis ma ei ole pettunud- sõitsin täpselt nii kiiresti kui seekord suutsin.

Viimased kilomeetrid tuikusin nagu „võidu väljaku tuvi“, aga viimaks olid viimased kurvid, viimane küngas ja viimane sirge. Pilk elektrontabloole finišis- 5h ja 16 minutit! Eelmise aasta aeg ületatud, kolme minutiga! Alles väsinud kui Juudas, tuigun medal kaelas riietumistelgi poole, aga uus eesmärk on end ilmutanud, saada uus aeg alla 5 tunni. See on mulle täiesti jõukohane!

Kei:

Viimased kolm-neli kilomeetrit, sealt kus asub kohvipunkt punnitasin viimase välja. Lõpuspurt! See oli kogu rajal see maa kust minust mitte keegi mööda ei läinud ja mina ise kihutasin kui tuulispask kõigist mööda. Vahelduseks päris hea! Kui tervelt 60km on ainult sinust mööda astutud kui seisvast postist. Üle finishi joone ennast lükanud oli mul valida kolme valiku vahel. Kas oksendada (see jäi esteetilistel kaalutlustel tegemata) või minestada (selle lükkasin edasi, sest silm ei seletanud ühtegi tuttavat, kes oleks võinud mind sealt külmalt lumelt ülesse korjata) või nutma hakkamine (valisin selle väikese vabaduse ennast natuke haletseda ja pühkisin pisarad ning tati varrukasse).

Kui kõik see sooritatud, siis laenates Mari sõnu “tuikusin kui võidu väljaku tuvi” medal kaelas kilekottide poole, püüdes siiski mõnd sõpra silmata. Ja seal oligi kohe esimene keda nägin Triinu koolikaaslane Mann, kes mulle finishi kallistused ja fotoaparaadi sähvatused silma ära säras. Lõpp Hea, Kõik Hea! Eelmise aasta ajaga võrreldes sõitsin sel korral 46min. kiiremini.

Mari:

Statistikat ka veidi: minu keskmine kiirus kogu distantsil oli 11,95km/h. Lõpetasin 5111 lõpetaja seas 2968.-na ja olin 559 naise seas 169.


Responses

  1. Elagu meie vaprad võidu väljaku tuvid!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: