Posted by: Elo | märts 19, 2012

XT talverogain 2012 Sakus: valutab, ei valuta, valutab, ei valuta… sport nagu karikakar


XT talverogain 2012 Sakus: valutab, ei valuta, valutab, ei valuta…  sport nagu karikakar

Neljapäev: otsustame Keiga minna Spartasse Marius Undi trenni.  http://www.spartasport.ee/ruhmatreeningute-kirjeldused/intensiivsed/intervallventti/. Mari hoiatas meid üle pingutamast, aga me tegimegi ju vaid niipalju kui jaksasime  ja… väljume tudisedes. Kei ägab juba samal õhtul ja veelgi enam reede hommikul, mina olen aga suhteliselt ülevas meeleolus – mul ei valuta kuskilt.

Reede:  Krissu postkasti tuli teade, et meie tiim,  Walkie-Talkie 2 kustutati nimekirjast, kuna maksmata osalustasu. Löön käega vastu pead – unustasin!!! Kiire paanitsev kõne rogaini korraldajatele ja õnneks meid lastakse võistlema. Huhh.

Kei hommikune arvamus, et küllap olen seda tüüpi, kellel ülejärgmisel päeval lihased valutama hakkavad saab tõeks. Mida aeg edasi seda rohkem kõik kohad tunda annavad. Ka sellised kohad, mida seni elu sees tundnud pole. Õhtuks selgub, et istumisasendi sissevõtt või sellest tõusmine on suht võimatu.

Laupäeva hommik: keha on jätkuvalt hell ja kange üheaegselt. Riidesse pannes selgub, et olen koju jätnud nii kompassi kui SI pulga. Nojah, mis mul seekord üldse meeles on olnud? Õnneks Krissul on isa kompass kaasas. SI pulgad saame rentida kohapeal.

Pilt

See rogain me jooksime Krissuga need 4 tundi PEAAEGU katkematult. Alguses ükski koht ei valutanud. Tundus, et jooksmine mõjub hästi. Sõna PEAAEGU kasutan seetõttu, et suur osa teedest olid metsas lund täis tuisanud, seega jooksust ülejäänud aja me lihtsalt sumpasime põlvini lumes …ja seda sumpamist oli parasjagu…  Lõpuks jalad ei suutnud enam tõusta ja hüppe- ning põlveliigesed olid läbi, viimase tunni veetsime õnneks asustatud alade teedel. Punkte korjasime 43 ja aeg 3.58, leidsime punktid suht veatult üles, rabas kahes kohas kasutasime küll ka eespool läinute jälgi. Tundub, et ühed jäljed olid rajategija Heigo enda omad igatahes 😀 Aitähh!

Krissu rääkis tee peal sörkides, et ta spetsiaalselt ei teinud sellel nädalal trenni, et hoida ennast võistluseks. Olin targu vait. Vaikisin aupaklikult. Peaaegu tekkisid süümepiinad, aga siis hakkasin mõtlema, et mul puudubki oskus või vajadus end hoida eraldi võistlusteks. Võistlus on minu jaoks pigem endast maksimumi andmine, aga mitte sellise maksimumi, mis ülejäänud elu segama hakkaks. Kunstiga on lood teisiti.

Viimased kilomeetrid olid valusad. Krissul tegi vasak põlv haiget ja minul parem. Lihase valu oli kandunud sidemetesse. Temal oli kergem kiirelt kõndida ja minul jällegi sörkida. Nii me siis vastavalt võimetele edasi liikusime. Olin kindel, et me ei jõua kontrollaega, aga siiski jõudsime!

Ma ei tea, mis reegel see on, aga millegipärast viimasel ajal peale seiklusspordi üritusi sooja vett pesemiseks ei jätku. Seekord ma ei leppinud külma vee all olemisega – me oleks võinud ju ennast ka Vääna jõkke kasta. Läksin ja nuiasin naistekambale riietusruumis Saku ujula sauna ja dushi prii pääsme. Saun oli lihtsalt nii hea, vedelesime kõik seal tükk aega ja muljetasime. Saunas istusid ka kaks vanaprouat, keda pidasime alguses ujula külastajateks. Aga ei, nad olid grupist Visad Vanurid ja ütlesid, et nad lihtsalt matkasid… nojah, ma praegu vaatasin, et nad jooksid meist paremini ja korjasid 45 punkti. Igatahes Marius Undi trennist haigeks jäänud lihased ei valutanudki enam.

Laupäeva õhtu ja öö: Riidesse panek ja Pelgulinna kooli 100 juubeliüritusele. AAA…aaaa… ei tea, kas suudan kõndida. Jalad on väga valusad! Haaran vana klassiõe Mare ka punti ja läheme kooli. Koolis on põnev, kõik ümber tehtud, trepiastmed on vanaks jäetud. Õpetajad tunneme üle 20 aasta ära ja meie üllatuseks nad isegi mäletavad meid üle nii pika aja! Elevus on nii suur, et unustan oma jalad sootuks. Valu pole.

Kuid see pole veel kõik… plaan on minna tantsima. Kei ei saa isegi oma maja trepist alla. Ma ei suuda naeru tagasi hoida. Aga kõik kohad valutavad! Liigume Keiga komberdades peopaigale.

Sisenedes toimub huvitav fenomen – kuskilt enam ei valuta. Valu ei ole tunda ka kogu suhteliselt katkematu viie tunnise tantsumaratoni ajal.  Lihtsalt super hea on olla. Jõuan mõelda, et ehk tervendab tantsimine keha. Kell 04.00 öösel märkame kodude poole liikuma hakata. Väljudes aga saab võlujõud otsa, toimub sisenemisega vastupidine fenomen – me hakkame kohe komberdama – kõik kohad taas valutavad. Ägisedes aga õnnelikkudena istume autosse.

Mulle hakkab tunduma, et sport on nagu karikakar –  kas valutab või ei valuta? Ja nii nagu armastusegagi, hoolimata vastusest, me teeme seda, mida sisemus õigeks peab.

Seega minu puhul käesoleval hetkel: järgmise Marius Undi trennini!!!!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: