Twisteri seiklusspordilaager Otepääl

Twisteri seiklusspordilaager Otepääl

13.-15. aprill 2012-04-22

 

Paul: Millal sai viimati käidud spordilaagris? No, ei mäleta üldse! Otepääl toimunud seiklusspordilaager oli tõeline spordilaager – suured spordilaagri toad, mitu trenni päevas, õhtune melu hiliste öötundideni. Walkie-talkie tiimist kohal Kei, Mari, Elo, Sigrid ja Paul. Mina olin tükk aega kahevahel, et kas ikka tasub minna?! Väga tasus, ülilahe laager oli! Aga asjadest järjekorras.

Kei: Paul on üleüldse viimasel ajal temale mitte omaselt erinevate asjade koha pealt kahevahel… Tea kas vanus hakkab turjale ronima või saab seekord veel selle kõhklemise suurte magnettormide kaela veeretada. Igastahes, lühidalt: Spordilaagri nostalgiale alludes valisin mina endale ülemise nari koiku.

Mari: ma ka konstanteerin kohe alustuseks ära, et jäin laagriga väga-väga rahule. Veski puhke- ja spordilaager. Otepää Linnamäelt kolm korda kiviga visata. Seltskond, söök, saun, trennid ja asjalikud loengud proffide poolt. Otepää on hea ja armas kant, laagri perenaised- söögitädid lahked, söötsid meid hoole ja armastusega ja panid lõpuks hingele, et me sinna ikka tagasi läheks. „Tulge kasvõi niisama!“: auto ukse vahelt lehvitades.

Elo: Mingi hetk eelmise aasta x-dreami hooaja lõpupeol ma fikseerisin selle, et mõned meie liikmed (kõik juba aimavad kes… ) on asunud läbirääkimisetele koolituste suhtes – ma ei mäleta täpset sõnastust, aga alates sellest hetkest hakkasin ootama SEDA. Maitse suhu saime Heigo käest, kes sügisel viitsis Otepää kandis meile orienteerumise põhitõdesid rääkida ja kui nüüd Twister teatas, et korraldab treeninglaagri, siis polnud pikka mõtlemist. Seda enam, et oma õppimissooviga saime neid veidike toetada MM-il osalemises.

REEDE

Paul: Reede õhtu oli meile maastikule pandud 6 punkti ja Lõuna-Eesti kombe kohaselt mägede otsa. Kõigi punktide leidmiseks läks hea 1,5 tundi ja ühte päris üles ei leidnuki (oli teine vähe seiklussportlikult vales kohas). Aga mõnus trenn sellegipoolest!

Kei: Suure huvilisena polegi ma veel vaadanud neid teekonnavalikuid… meil kõigil nimelt tõmmati shgutt ümber biitsepsi ja riputati kosmose masti otsa ühte otsa pidi. Nendel vidinatel võiks olla ka valik „shgutte“ meestele ja naistele… sest naisekäel on muskel veidi teise ehitusega kui mehel. Siin ilmselgelt on parem see kellel on suurem. Muskli puudumisel pudenes pidevalt mul pikki makaronkäsivartt kinni tõmmatud shgutt ludinal pärast teist jooksusammu mättale. Ei lugenud üleüldse see kui kõvasti või kui nõrgalt ma selle kinni tõmbasin. Lõpuks aitas Sigrid tähtsa tehnika imevidina järjekordselt mättalt ülesse noppida ja toppis seljakotti.

Mari: juba esimese jooksutrenniga kärises meie võistkond kaheks: kärsitumad Kei ja Sigrid läksid ees, me Eloga navigeerisime omaette. Enamuse aja oli meil ees minejatega silmast selga kontakt olemas ka, aga tegime ikkagi oma valikuid, kuidas mingisse punkti jõuda. Mis oligi huvitav. Kaart oli 1: 500000, s.t. et 1 cm=500m tegelikkuses, mis omakorda tähendas, et kaart on kohati väga kirju, aga tegelikult väga üldine ja kohati tuleb ka improviseerida. Minu kui algaja suurim nõrkus on kõrgusjoonte mitte-tundmine ja see asi teeb ikka nõutuks. Aga ehk saab kunagi selle keele ka selgemaks ja loetavamaks. Võtsime kolmandasse punkti minnes ette väikse riski (seda rada kaardil ei olnud mille me valisime), aga see õigustas end 100%. Kei ja Sigrid tulid Tehvandi kaudu meile ringiga vastu, olles täiesti kindlad oma teevalikus. Ilmselt oleks meiega sama juhtunud, aga lõige võimaldas liikuda kogu aeg otse, ilma eksitavaid segavaid sakke tegemata. Elo oskas taibukalt orienteeruda suusahüppemäe suuna järgi, mis oli ootamatu edu pant. Kokku saime tüdrukutega uuesti järgmise punkti otsingutel, mis nagu sai hiljem selgitatud korraldajatega, oli kujunenud fantoompunktiks, sest kellelgi kohalikest oli tekkinud kangesti suur vajadus selle järele ja oli selle ära teisaldanud.

Elo: Kei oli jah nii suures laagri ärevuses, et ei jõudnud Mari ettevalmistusi ära oodata – kopsis akna taga, hüppas kärsitult ühelt  jalalt teisele ja küsisi iga sekund meilt kõigilt (nagu me teaks), et kus Mari on, mida ta niikaua teeb… Ärevus kandus Sigridile üle ja nad panid ajama. Mariga liikusime rahulikult järgi, Mari tahtis ühes kohas ära proovida pokude kaudu otse mineku, võrdluseks valisin mina mugavama maantee variandi ja nii olin teede taaskohtumise momendiks võitnud poole maast, jalad kuivad ja puhanud. Midagi pole parata, ka orienteerumisel toimib täiesti araabia filosoofi Ibn Sina targutus: otse minnes lähed ringiga!

Otepää linnamäest alla valisime otse suuna hüppemäele ja leidsime mäe punkti suht valutult. Saime õppetunni, et teede rägastikus õigustab ennast suuna peale jooks, sa ei jõua kunagi näpuga neid kurvikesi ja hargnemisi taga ajada. Fantoompunkti jäime toppama ja Kei ning Sigrid jõudsid järele. Sealt liikusime kõik koos, kusjuures enne maja tegid Sigrid ja Kei otse mäkke tõusuga lõike ja meie Mariga valisime tee, mis osutus päris palju aegalasemaks, kuna me ei osanud kurve arvestada. Lõpetuseks mõnus saun, kus keegi ei jõudnud ära imestada, et sooja vett tuleb! Nii harjunud oleme, et peale seiklusspordi üritusi tuleb külma vee karastus.

*****

Paul: Õhtu esinejaks oli meie seiklejate tippnavigaator Randy Korb. Mõnus oli see, et esinemine läks kiiresti üle vabaks küsimuste-vastuste vooruks, mis lõi mõnusa sundimatu õhkkonna.

Paulile jäi meelde:

• Teevalikut on vaja lihtsustada, mida väsinum oled (on olnud raskusi sellest nõuandest kinni pidamisega juba varasemalt)
• Kaardil lõppevate radade ja teede lugemine – kas rada jätkub või mitte annab ühe otsustusmõõtme lisaks

Kei: Keil ei jäänud suurt midagi meelde, sest Kei vahtis suurte ja pärani silmadega Eesti kõige kõvemat seiklussportlast üleüldse ja oli üleni vaimustunud. Ma usun, et see aitab ka mul saada veel paremaks navigaatoriks kui ma ennem kunagi olnud olen. PT on kõige olulisem seiklus… kõik muu on vaid tehniline müra. Ja alati on olemas Paul kellele saab helistada.

Mari: Ma Paulile enam väga panuseid ei paneks, tal viimasel ajal muud võistlusrajad tallata. Randy jutust jäi meelde, et pika võistluse alguses on kasulik võimalusel vaadata ja ettevalmistada lõpuetappe, sest lõpupoole on pea suurest energiapuudusest tühi ja isegi 7-8 tundi viga võib kergelt tulla. Taaskord jõudis mulle pärale, et minust poleks kindlasti ainest ülipikkadeks võistlusteks- minus pole niipalju mehisust, et võidelda päevade kaupa alajahtumisega vm võimalikul moel enda vigastamisega. Aga kaarti jah, loetakse ja rajaplaneeringuid tehakse erinevalt, vastavalt distantsile ja oludele ja võistkonna nõrgimale lülile.

Elo: Randy oli nii tagasihoidlik. Ei mingit uhkust ega enese upitamist. Sain aru, et tipud teevad karmi tööd (nagu kõikidel erialadel) ja traumad on kerged tulema, aga suurest tööst üksi ei piisa… Edu fenomeniks on tihti ka sisehääl: orienteerumises avaldub see kõige muu hulgas ka näiteks eeldamises – kaardil rada lõppeb, aga võib eeldada, et see läheb edasi. Viimane oli minu jaoks uus lähenemine, kuna tavaliselt selgub, et maastikul kaardil näidatuid radu pole ja ma olin harjunud eeldama, et radu pigem on vähem, kui neid võluväel juurde tekib. Eeldamisega võid muidugi täiesti rappa minna – nii hõikusid ka teadjamad kuulajaskonnast… siiski arvan, et julge hundi rind on rasvane ja seiklusspordis on riskimisel oma koht täiesti olemas.

*****

Paul: Pärast Randyt, andsin kerge ülevaate oma lambiprojektist ja Silver Eensaarega sai testitud, et Lupine 1400 lumenit lamp ja Lumi 1400 lumenit lamp näitavad täitsa võrdväärselt valgust.

Kei, Mari, Elo: PAuuul!!!! Teee oma kodukas valmis!!!!

*

LAUPÄEV

Paul: Laupäeva hommik algas väga huvitava kanuuloenguga, mida pidas Vahur Leemets. Seal oli üksjagu asju mida varem ei teadnud.

Paulile jäi meelde:

• Kahene kanuu on alati kiirem kui kolmene, kui muud tingimused on samad.
• Vastuvoolu ja pärivoolu on optimaalsed jõekäänude võtmise trajketoorid erinevad
• Kõige kergem liige peaks istuma kanuus keskel

Kei: Keile jäi meelde, et enamus ajast oma elus on ta sundinud kanuud sõitma ülesmäge ja loengu lõppedes piirasid mind sisse mu tiimi kaaslased, kes sugereerivalt ja sügavalt silmavaadates olid tulnud ühele otsusele ning püüdsid mindki selles veenda: Mari, kas sina said ka aru selliselt, et nüüdsest peale tuleb Keil istuda keskel… küsib Sigrid vandeseltslaslikult ja taktikaliselt Mari käest. Absoluutselt jah, vastab Mari innuka kaasa noogutamisega. Täpselt nii peab see olema! Sellest hetkest alates sai minu saatus otsustatud, just kohe algav hooaeg möödub minul kanuus keskel.

Mari: kena keik, aga siin on Kei küll kardinaalselt puusse pannud- mis meile selgeks sai ja puust ja punaseks selgeks selgitati, et kõige kergem liige ja soovitavalt kaardilugeja võiks istuda kanuus keskel- sealt saab ta oma suht kesisema mõlamispanuse juures kõige ohutumalt kaarti lugeda. Nii et meie tiimis jääb keskele istuma Sigrid, nagu me seda ka kohapeal kohe järele proovisime. Siis veel selline näpunäide, et kanuud on kõige otstarbekam tüürida sisekurvi poolt, seda sai allavoolu üksjagu harjutada. Ja et kurvis on nina-mõlajal võimalus tüürijat aidata, tõmmates nina otseks (tüürija ei pea tüürima pidurdamisega, kanuu suunda saab optimaalseks mõlamisega, mis ei kahanda kiirust). Osavust tuli mühinal juurde kõigile, saaks vaid rohkem sõita.

 ****

Paul: Seejärel siirdusime Hellenurme, kus Elva jõel sai saadud teooriat praktikasse rakendatud. Olgu kohe öeldud, et teooria ja praktika on kanuusõidul väga raskesti ühendatavad! Eraldi meelelahutus oli kõigepealt kanuudega jää murdmine, et vabasse vette pääseda. Kui meil Eloga see tüürimine läks üle kivide ja kändude sõna otseses mõttes, siis Jaanus (meie rulluisu õpetaja) näitas eeskujulikult ette kuidas tegelikult asi käima peab.

Elo: kanuutamine minu senistel võistlustel on seisnenud täielikus vänderdamises, suures kisas-käras ja ikka ja alati on meist kõik mööda läinud. Minu jaoks on olnud müstika eriti see, kuidas muidu nii tugevate õlalihastega naised nii aeglaselt liiguvad võrreldes sulgkaalus olijatega (et mitte öelda pealtnäha nõrgukestega). Nüüd sain siis vastuse, et paadi kogu kaal on hõõrdejõuga seotud ja muidugi, kui korpulentsemad daamid paadis, siis peab ka vastav kondimootor õige tehnikaga taga olema. Aeru ei tasu puusast kaugemale tõmmata. Aeru võiks keerata veest välja tõstes lennukitiivaks, et õhu takistus väiksem oleks. Aerutamisel kere ette-taha õõtsutamine ei anna midagi juurde, paneb aluse üles alla hüppama ja nii on takistus taas suurem.

Kei: kanuuõppesõidu lõppedes ja seda kaldale vedades saime veel ühe lisakoolituse, kanuu kõige optimaalsema kandmise tehnika.

Mari: see oli praktiline- kanuud tuleb eest tõsta kahelt poolt esimese pingi kohalt ja mitte mingil juhul nöörist ja veel vähem kasutada selleks aeru. Taga on lihtne, kolmas liige jookseb teistele järele J.

Elo: eeeiii… kolmas liige hoiab sangast ja tõstab tagumise otsa üles!

****

Paul: Lõuna ja siis Tõnis Ermi rattaorienteerumise jutt.

Paulile jäi meelde:

• Rattaorienteerumine on väga tugevalt kaardi ette lugemine ja meelde jätmine
• Loe kaarti ette mitte siis kui vaja, vaid siis kui selleks on võimalus

Kei: ratta füüsilise ettevalmistuseks pidas Tõnis kõige asjakohasemaks pilaatest ja näitas ette ka veel ühe Sigvardi seina äärde poolkükki sirgeseljaga asendi… neljast minutist pidi algama juba päris hea rattavorm.

Mari: Tõnis on looduse poolt üliandekas, varustatud suure kõvakettaga, kuhu ta hea õnnestumise korral võistluskaardi salvestab sellele ühe pilgu heitmisega. Kui aga väsimus peale tuleb, siis kontrollib suundi, säilitades ülevaate kogu trajektoorist. Lihtne, mis? Aga jah, valida ikka kõvemaid ja kiiremaid teid, ka siis kui need suurema ringi teevad, siis võit kiiruses ja energias kaalub enamikel juhtudel üles võimalikud vaevalised lõiked.

Elo: jah, Tõnise kohta käib igasugu legende, ta proovis neid kummutada, ei tea kas jäädi uskuma. Mälumängude võimekus seisneb ilmselt selles, kui palju kaart kõneleb sulle – ei piisa teederistmike lugemisest, ilmakaartega vastavusse viimisest, vaja on osata suures plaanis vaadata ja küllap ka ruumiliselt ette kujutada. Kõik on arendatav. Tõnis rääkis veel slepis sõitmisest ja sellest, et mida pimedam on aeg, seda kindlamaid ja lihtsamad teevalikuid tuleks teha.

****

Paul: Seejärel läksime ettevalmistatud rajale punkte otsima ning ühtlasi oli soovitus testida erinevaid rajavalikuid – üks läheb ühelt poolt, teine teiselt. Kevadised teed olid muidugi huvitavad – muda, lumi, pehme liiv ja kõik muud vormid, mis ratta liikumist takistavad. Algus läks päris hästi. Mul oli see esimene kord sel hooajal ratta seljas. Kui nö. kohustusikud 7 punkti olid võetud ja aega oli üle siis sai otsustatud veel 3 punkti järele minna. Esimene neist tuli veel kuidagi kätte, aga sealt edasi oli see täielik piinakamber. Reielihased olid valusaid torkeid täis ja ühel hetkel enam mäkke sõita ei jaksanud. Asja tegi veel hullemaks viimasel 2km tugev vastutuul, mis pigistas viimasedki jõuraasud välja. Rattaringilt saabusime Kei ja Mariga koos ja tõttasime kohe sööma, sest olime juba hiljaks jäänud. Suurest energiakaotusest sõin nagu hobune. Olgu mainitud, et spordilaagri toidud olid maitsvad ja spordilaagrile kohased.

Kei: eelviimasest punktist või oli see viimasest punktist kodu poole sõites tulime selles tavapärases rivistuses (ükskõik kuidas me alustame, või kuidas me ei alusta… ikka saame tavapärase reaga lõpetatud) Kõige pealt Mari kõige ees, siis Paul … siis palju pikka ja tühja maad ning siis tulen mina. Veel suured tänud Tiidule!!! Laenatud kaardialus lenksu küljes ja muud moodi ma enam sõita ei tahagi. Siiani olen sõitnud kaart rusikas või tuulejaki tagataskus.

Elo: seekord startisime nagu joosteski – Kei ja Sigrid ees, Mina ja Mari järgi, ainult et kohe sai selgeks vahe Mari alpides treenitud reielihaste kiirusel ja minu teoväntamisel. Kevade soojus oli ka kuidagi jube äkki tulnud, väljas polnud õhku… proovisin lihtsalt järgi hoida. Kuna kogu laagri ajal mina sateliidi külge aheldatud polnud – magasin selle võimaluse maha, siis rahuldusin, kui nägin kahte esimest punkti läbi eeskujulikemate walkersite silmade :P. Kolmandasse punkti sõitsin Sigridiga koos, või peaks ma ütlema kandsime rattaid koos… Seal sai Sigrid endale orienteerujast koera kaaslaseks, kes hiljem ka Mari ja Keiga oli ühinenud.

Sõitsin omas tempos ja proovisin omi radu. Vahelduseks oli hea üksi liikuda. Mõtisklesin, et mida mõtleks inimesed meid mudas ja lumes sumpamas nähes 100, 200 aastat tagasi. Ostame head varustust endale ja siis soperdame sedasi õnnelikult metsades: võta hobune ja mine künna põld ära või lõhu puud või isegi – kuule, kas toad on koristatud?!!! Just samal ajal tuli üks kohalik noormees saag käes mööda teed, lõin häbenedes pilgu maha. Kuid järgmisel hetkel mõtlesin, et aga me kõik ju teemegi tööd ja päris kõvasti, lihtsalt see metsades seiklemine on meie pidu ja puhkus, kus kanname erilisi riideid ja kuhu sõidame eriliste vahenditega. Selle peale läks selg sirgeks ja silm taas särama. Nautisin kevadist loodust ja mäest alla sõite. Pean tunnistama, et ülesmäge ma ikka kõndisin. Lõpuks liikudes viimasest punktist kodu poole, leidsin maast ühe eurose. Oli õige rada!

****

Paul: Hilisõhtune loeng oli soomlase Petri Forsmani poolt, kes lähiümbruse kõige kuulsam seiklussportlane ja võitnud ka seiklusspordi MM.

• Pikkadel võistlustel on soovitatav, et kui puhata, siis puhata korralikult. Lühikese puhkusega kaotab ikkagi aega ja väsimusfoon ei vähene ning seetõttu tempo jääb väga madalaks.

Mulle oleks rohkemgi meelde jäänud, aga Petri juttu suutsin kuulata ainult teises toas samaaegselt voodis horisontaalasendis olles, sest rattatrenn oli olnud liig mis liig. Isegi õhtune saun ei toonud erilist leevendust. Niipalju aitas, et sellest, et öösel veel rõõmsaid seltskondlikke võimlemisharjutusi tehti kuulsin alles hommikul.

Kei: võibolla segas Pauli arusaamist see, et ta oli ikka piisavalt kaugemal Petrist, kes rääkis ka mitte meie emakeeles ja mina istusin põhimõtteliselt Petril nina all ning püüdsin kuldmune, mis ta suust välja kukkusid. Petri ei rääkinud lühikesest või pikast puhkamisest. Ta rääkis pigem puhkamise regulaarsusest. Ehk et ei ole mõtet pikal võistlusel 36h hullu panna ja siis ära kukkuda… vaid puhata igal 24h nt. 2 tundi.

Aga avastus, mis oli minu jaoks: mina, kui loomuliku rütmi pooldaja, oletasin, et puhata need 2 tundi siis kui keha seda kõige loomulikumaks peab, ehk siis öösel. Aga Petri tõi sisse sellise külje, et kui öösel on temperatuur ikkagi 0 lähedane, siis sellest puhkusest ei tule midagi välja, keha võitleb ja kulutab energiat ainuüksi selle peale, et ennast soojas hoida. Kõige parem puhkuse aeg oleks ikkagi päeval ja päikese käes soojas. No me saame seda läheneval 48h tunnil järele proovida, kus me mõtlesime, et 48h jooksul teeme me kaks 2-4h puhkust.

Elo: Mulle meeldis Petri jutus see, et ta pooldas naturaalset toitu, mitte geele ja igasugu muid sportlastele mõeldud keemilisi erguteid.

Seda, et öösel ja kehva ilma korral ilma telgi või magamiskotita  väljas eriti magada ei saa, olin kogenud omal nahal.  Petri elavad meenutused erinevatest seiklusspordi võistlustest kaugetes maades, kus ka korralduslik pool on üsna ekstreemne olnud, tõi välja asjaolu, et meie seiklussportlasi üldiselt hellitatakse täpseta kaartidega ja suhteliselt turvaliste ülesannetega. Pikkadel võistlustel tundidega möödaminek on tavapärane. Petri rääkis, kuidas tihti ongi korraldajate apsakate pärast joostud tühja, ületatud mäekurusid ja muid väga mastaapseid maastikuvorme, aga enne korraldajale helistamist  tuleb veenduda ju kindlasti, kas ollakse õiges kohas.  Petri rääkis veel sellest, et tuleb ilmaga osata arvestada ja nii teinegi kord on neile edu toonud asjaolu, et vahetusalas on kõige ekstreemsema ilmaolu ajal end välja magatud, samal ajal kui konkurendid olusid trotsides enda energiavarusid kulutanud.

 

PÜHAPÄEV

Paul: Üllataval kombel ei olnud hommikul lihased üldse haiged, ise kartsin palju hullemat. Kõigepealt oli jõutõstja Margus Silbaumi toitumisalane loeng. Minule isiklikult väga sümpatiseerib kui tippsportlane on endale niivõrd olulise asja nagu õige toitumine ükspulgi selgeks teinud. See oli ülimalt praktiline ja „jalad maas“ loeng, kus Margus julges tunnistada, et osadele küsimustele tal vastuseid ei ole. Minu jaoks näitab see kõrgemat professionaalset taset!

• Toitumislisandid ei suuda mitte kuidagi korvata normaalset toitu
• Süsivesikud toidus võib korvata rasvaga, see võib olla isegi pigem kasulik
• Borjomm on hästi tasakaalustatud jook, mida võistluse ajal ja pärast kasutada

Kei: Siiski Margus rääkis rohkem sellisest ühe kordsest kokkuvõtmisest, purskest mille nimel ja ajastamiseks tehakse tööd kuid… aga kuidas toituda siis kui sul on tõepoolest vaja mitte pursata vaid pigem stabiilseslt vastu pidada mitu päeva ja ööd… pigem oleks sellisel puhul ka see adrenaliini sööst liigne luksus ja kulutamine. Kõik peaks käima ja toimima pigem valitsetud ning talitsetud kontrollitud sordiini all. Pidev teadvel olek oma igast liigutusest, mis kulutab su energiat.

Mari: mulle jäi meelde, et väga oluline osa on taastumisel. Nii pingutuse lõpus kui ka kestel. Vahetult pärast võistlus kuluvad ära BCA aminohapped (taastumine 40%kiirem), valgud- pulbrid või kohukesed, jogurt, kohupiim, süsivesikud- puuviljad nt. Veel, et kvaliteetne hommikusöök on väga oluline (süsivesikud, rasvad, kiudained). Võistluseelse „laadimisega“ tuleb alustada kindlasti varem ku 1 nädal. Toitumis- e. energiavajadus sõltub lihasmassist ja töövõimest ja see võib olla väga individuaalne. Et keha koostist määrata, tehakse Mustamäe haiglas röntgeni, protseduuri nimi ongi keha koostise määramine. Maksab 14 euri. Selle uurimise tulemustega tuleb kõndida Marguse juurde ja tema aitab rasva- ja lihasmassi analüüsides koostada isiklikumad juhtnöörid- kuidas, mida ja millal toituda. Kuldjuur- rahvameditsiinist tuntu, tugevdab immuunsüsteemi, soodustab süsivesikute salvestamist, aitab lihastel lõõgastuda- väga hea taastusvahend. Apteekides saadaval, soovitatavalt tilkadena manustada. Taastumiseks on oluline sügav uni, unenägudeta. Seda aitab saavutada Calci800+ õhtul, s.o. Ca+Mg tablett.

Elo: mnjah… Sass oli meile öelnud enne 36 tunnist seiklust, et meie ei tohiks kuldjuurt kasutada, kuna treenimatute asjaarmastajatena pingutaksime üle. Loeng mulle väga meeldis ja plaanin täiesti Marguse poole pöörduda. Need teadmised ei ole ainult tippsportlastele, asjaarmastajatena võime oma püüdlikkuses endale kergelt liiga teha.

Minu meelest ta räägiti küll ka kestvusspordi alasest toitumisest – me peaks sööma aineid, mis kauem energiat annavad, mitte n.ö. äkilisi süsivesikute pomme, mis annavad kiirelt toimet, aga samas ka kaotavad ruttu oma toime. Tuleb vältida liigseid toiduainetest tekkivaid lainetusi, pigem toituda ühtlaste vaheaegadega ja toiduga, mis imenduvad kauem. Võistluse lõpuks peaks alati valmis olema kergelt seeditav kasulikest ainetest jook või segu.

Kuni teatud vanuseni kulutab meie keha väga palju energiat, teatud vanusest alates ainevahetus aeglustub ja tuleb teha korrektuurid toitumises.

Sportlasele on liigne rasv kaaluna probleemiks. Olles hooletu ja süües ebakorrapäraselt, meie keha paneb kõik igaks juhuks varudesse (ellujäämisstrateegia, mis pärit inimkonna esiajast). Kui oleme kehale õpetanud õiget söömist (regulaarset ja tervislikku), siis esiteks pole tal midagi varudesse kanda ning samas ei pea ta seda ka vajalikuks.

****

Paul: Ja oligi viimase etteaste kord – Jaanus Ritson ning rulluisutamine. Jaanus oli lahkelt walkersitele teinud juba eraloengu rullitamise ja varustuse alal

• Kuidas puusadest alla lasta rulluiskudega pöörete tegemisel
• Laagrid on vaat et viimane asi mida rulluisu ostmise juures vaadata. Seiklussporti silmas pidades oleks õige omada poolkõrgeid uiski.
• Pidurdamisel kannapidur on ikkagi parim viis

Kei: No mina sain teada, et kui ma oma kummikute all olevad rullid ära hooldatud saan, siis elab selle 48h ka üle nende samadel uiskudel. Lihtsalt kui ma otsustan ka sel aastal mõnest rulluisumaratonist osavõtta, siis tuleks läbi proovida veidi suuremate ratastega variant. Mis ma veel õppisin… Seda, et läbi sai proovitud variant kus Sigrid on kõige ees, siis mina ja siis Mari. Selline rivissõitmine isegi täitsa töötas. Kui Mari ennast ette sättis, siis pudenes Sigrid tagant lahti ja kui mina ees lükkasin, siis ei saanud rütmi sisse kumbki. Palju on vaja veel kokkusõita seda meie rulluisurongi, kui me soovime selliselt jätkata.

Mari: näpunäited sõiduasendi ja pöörete kohta jms, väga hea ja kasulik.

Elo: Jaanus tegi puust ja punaseks ette, et rulluisutamine peab olema mõnu, mitte valu. Kui on valu, siis tehakse midagi valesti. Ta suutis müstikana tunduvad asjad väga lihtsaks seletada ja näidata. Praeguse aja ultra suurte ratastega süsinikrulluisusaabas, mida fööniga kuumutades jala järgi voolitakse ja mida pannakse palja jala otsa ilma soki kasutamiseta jäi aga siiski aukartustäratavale positsioonile ja maailma, kuhu ilmselt meil pole asja. aga mine sa muidugi tea… Mida mina pean harjutades arvestama on see, et kui kuulen kedagi tagant lähenemas, siis lasen poolkükakile ja toetan käed põlvedele ja olen valmis, et mind rajalt eest ära tõstetakse. Päris hirmuäratav, aga pidi tavaline asi olema.

Jaanus näitas ka, kuidas edukalt minusugustele vahele trügida ja kui hoog liiga kiireks läheb mäest alla minnes, tuleb pisikeste sammudega astuda ühelt jalalt teisele ja… kukkuda külje peale, nii kaitseb kiiver kõige paremini, õpetas keegi kõrvalt.

****

Paul: Loeng lõppes päikeselisel Tehvandi suusastaadioni parkimisplatsil, kus kõik said proovida erinevaid rulluisutamise võtteid. Et tuules sõitmine rulluisutamisel nii suurt efekti annab, siis peaks A-raja tiimidel küll olema lausa kohustulik harjutada teineteise järel sõitmist.

Paul: Et spordilaagrist viimast võtta, siis lõpetuseks tegin ca 7km ringi Otepää rollerirajal. Huvitav millal järgmine spordilaager tuleb?!!

Kei: Ootan järgmist laagrit kärsitult. Nii tore oli! Nauding lausa!!!

Elo: hea seltskond, ilus koht, palju infot, kasulikke näpunäiteid nii tippudele kui harrastajatele.

Mari: laagrist lahkusime paduviimastena. Kui rattaid katusele pakiti sai kohalik perekoer mu rattakinda kätte. Tal oli vist plaan sellest sõrmik teha, aga kisa ja suure kavalusega sai see talt uuesti väljapetetud. Meie läksime, aga jää jäi veel järvele.

Pildid Twisteri kodukalt