Posted by: Kei | aprill 27, 2012

Võhandu (kanuu) Maraton 2012


http://www.vohandumaraton.ee/

 

Kanuus: Kei ja Jaan

 

Kaldal: Mari ja Kuno

 

Tallinnas, samal ajal internetist sündmuste kulgu jälgimas: Elo ja Paul

 

Kei:

Kui saaks ühe sõnaga kogu ülevaate anda, siis oleks see sõna “vapustav”. Aga noh ma saan aru, et ma nii lihtsalt ei pääse.

Algas see kõik loomulikult Võru võimla põrandalt.

Hommikul vara olime 4 min. enne starti nagu viielised kenasti õigeaegselt rivistunult stardis. See tähendab siis tegelikult seda, et Tamula järve kaldal. Stardivalmiskanuu kõrval, mõlad käes ja kõhud täis. Mögafonist, aga kuuleme sõnu, et kuna järv on jääs, siis jääb tavapärane 5km järvering ära. Ja start on silla alt. Minule sobib see üliväga hästi, sest see järvering ongi väga nüri. Mis mul kuulmata jääb on see, et start ei ole mitte Tamula järve silla alt vaid veel oma 5 km eemal asuva silla alt ja sinna jõudmiseks on meil aega 30min.

 Mari:

alustuseks võiksin mainida, et öö enne maratoni võimlas põrandal oli kõike muud kui kosutav. Kuigi rahvast polnud seal liiga palju, olid rahutumad hinged selgelt liiga rahutud. Keda ei lasknud võistlusärevus uinuda, need jaurasid poole ööni. Keda ei lasknud võistlusärevus piisavalt kaua magada, need kärsitud ärkasid juba enne 5! Ei kujuta ette, mida oli vaja nii pikalt seletada, krabistada-krõbistada. Naersime, et esimesed tormasid kanuusid võistluseks määrima ja pidamist testima. Üldse mitte õelalt tuleb mõte avada uus paatide võistlusklass: psühho-paat.

Moraal aga selles, et tulevikus tuleb kõik ööbimised korraldada selliselt, et magada kindlasti saab. Sest nagu olevat Jaan eelnevalt elutargalt maininud- on korralik väljapuhkamine edu pant.

Kei:

Sügame Jaaniga vett, naudime tõepoolest imeilusat lausa süllekukkunud ilma. Kommenteerime juba esimesel 300m keset laia ja lagetat pea seisvat vett ümber läinud sõidukit. Vahime taevas mootori möirates ringi hõljuvaid kahte raudistmetega langevarju ja tunneme elust mõnu. Kui ühtäkki kõlab pauk. Vahin murelikult taevasse, et kumb langevarjudest nüüd alla hakkab pudenema, et milline mootoriosa ülesse ütles. Jaan naerab, et see oli nüüd see 30min. hiljemaks lükatud stardipauk. See teadmine, et me starti õigeaegselt ei jõudnud oli pisikene pettumus. Hilinesime sinna umbes 7-10 minutit. No mis! Arvan ma pahaselt. See jää seal järvel oli ju imeõhuke. Korraldajad oleksid võinud öist aega kasulikult ära kasutada ja üle järve ruudud sisse sõita. Oleks saanud startida õigel ajal õigest kohast Tamula järve kaldalt. Hea küll selle järveringiga on kuidas on, see oleks võinud jääda ringitama, aga kõik oleksid olnud stardis õigeaegselt.

 Mari:

Kui sõbrad on veele lükatud, vaatan ringi. Ja enäe, seal tuleb Piret, staazhikas mäesuusaharrastaja. Ta pidavat ka sõitma minema, neil mitme lõbusa selli peale üks kajakk mida nad siis vaheldumisi kahe kaupa kasutavad, et õhtuks finiśisse jõuda. Ta läheb elus esimest korda sellisega sõitma ja on õige vähe ärevil. On öö seal samas kalda ääres telgis maganud, aga väga hästi välja puhanud. Kurdan talle, et mulle kasutada olevas saateautos puudub täiesti atlas ja et mul pole aimugi kuhu suunas auto nina pöörata, et mõlajatele järele jõuda. Saateautode juhtidele on küll eraldatud trassi kaart, aga ma ei teadnud õige sõidusuuna algust leida. Et olin lubanud võistlejate jaoks termosesse kuuma kohvi, siis suundun kõigepealt tanklasse linna serval. Sinna saan ka telefonikõne Piretilt kes teatab reipalt, et ma pean kõigepealt keerama Luhamaa peale. Nii ma ka teen, kohe autole järele millel järelkäru kanuude jaoks. Jõuda tuleb mul Kääpa autosillale, piki jõge 20km Võrust, see on teine ametlik kontrollpunkt.

Hetk pärast seda kui õnnelike nägudega Kei ja Jaan on maantee alt läbi loovinud saan sms-i Elolt:

”Olite Kääpal 210. kohal. Oma grupis 10. kohal 21 paatkonna seas”.

Edasi Paidra poole, see on esimene punkt kus Kanuu tuleb ringi vedada, sest seal on nimetatud, on Veskipais.

 Kei:

Esimesed 30km lähevad väga lõbusalt. Me kihutame kõikidest kummipaatidest ja parvedest mööda, kes on jõudnud starti õigeaegselt. Ja omakorda meist kimavad mööda kõik kajakid ja süstad, mis on meie stardist veel hiljem startinud.

Veel näeme kahte kanuu ümber minemist. Ümberminejate grimassidest ja ümmargustest punnis silmadest võib välja lugeda vaid üht. Vesi on s….. külm.

“Jaan! Ükskõik mis, aga minu selle sõidu eesmärks on ainult üks… kui me vaid kummuli ei lähe!!” vannutan ma oma kaptenit.  Mitte kuidagi ei taha sinna vette pudeneda. ”M…. kui s….. külm see vesi on!” kiljub heleda häälega üks järjekordne mehemürakas ja siputab ülikiirelt, et kaldast ülesse ronida.

 Mari:

Paidra on 31km stardist. Seal saab neid esimest korda toita ja varusid täiendada. Lubatud ilus ilm on kohal- päike on käib selges taevas oma tiiru ja tuult polegi. Ideaalsed tingimused teha õues mida tahes, miks mitte sõita kanuuga mööda Võhandut. Rebin autost kaasa moonakoti: jogurt, magusad saiakesed, kartuli krõpsud, Värska vesi, viinamarja mahl, kohvi termosega.

Keilt jõe pealt vastu saan kileka ja läbimärjad kindad.

Kei keksib veel ärevalt, aga Jaani juures on märgata mingit muutust. Mõistan, et Jaani matkamentaliteet on ümber lülitunud võistluslainele. Silmad on kandilised ja adrenaliin veres. Statistikat Elolt: Üldjärjekorras 180. ja ”segade kanuudes” 6.

 

Kei:

Kuum! Magus! Valge! Kohv! Mõtelge!!! Ja sinna peale saab ahmida veel hunniku soolaseid-rasvaseid kartulikrõpse! Nauding! Kiire piss korraldajate sinise jeebi kängururaua ees ja… No mis te passite, minek minek! Õhutab Mari tagant, sest tema pani tähele kuidas sõbrad kanuutajad Margit ja Aule juba oma aluse veele lasid.

Jaan asib kanuu eest ja mina ripun küljel.

“Kei! Ära lükka! See libiseb mulle sedasi otsa!” põrutab Jaan. Veele minek tähendab järsust mudasest nõlvast alla minekut. Kärsitu-kärsitu turnin poolel nõlval. Muda on libe kui jää ja ma kaotan pinna jalge alt. Kätega vehkides püüan tasakaalu saada, kellegi mehine käsi saab mul kratist kinni. See kord jäävad nägu ja põlved puhtaks.

Jaan lubab järgmiseks 30km ”huvitavalt” voolavat vett.

 Mari:

Leevi, 41km stardist, ametlik toitlustamispunkt hernesupi ja morsiga. Taas kanuu ümbervedamise koht. Ees on ootamas võistluse käredamad kärestikud- Süvahavva ja enne seda laskumine kurviga mis meid 2009.a. üllatas (jäime nibin-nabin püsti).

Elolt info: üldkoht 193., segades 9. koht, 3. koht 30min kaugusel, 5. koht 15 min kaugusel.

 Kei:

Vett pritsib sisse kord siit pardast ja siis sealtpoolt parrast, eest otse kanuu ninast põrkega ja nagu sellest oleks veel vähe tõstan ma ka iga teine mõlatõmme piisk piisa haaval kanuupõhja vett lisaks. Tilk tilga järgi koguneb seda me kummikute ümber.

Sild mille alt läbimahtumiseks tuleb meil visata selili kanuu põhja. Lasen ennast esimeselt pingilt kanuu põhja libiseda ja jõuan veel märgata, et kanuu esiots on nii kerge, et teravik mahub silla alt mitte millimeetrise vaid poole millimeetrise täpsuseg läbi.

Ees olev kahene meeste kanuu sõidab meie silme all kaldast sirutuvasse puuoksa sisse ja nagu vesternifilmis pühitakse ratsanikud hobuste seljast … jaaa kanuu läheb omateed kaasa jõevooluga kui samal ajal mehed sulistavad vesiste okste sees.

 Mari:

Teel autosse hõigatakse mind. Pireti seltskond on tee ääres auto taha väliköögi püstitanud ja soojendavad seal nüüd gaasi peal kodust seljankat. Lõbusad jutud vürtsiks ja aeg lendab. Kõht kenasti täis söödetud, lippan teele, et õigeks ajaks Süvahavvale jõuda. Olen juba omandanud mõningase vilumuse oma support-tiimi töös- orienteerun kaardil sujuvalt ja leian autole parkimiskohti ladusalt, mitte liiga kaugel kontrollpunktidest. Isegi mööda sõitvate paatkondade järgi on juba võimalik arvata, kui kaugel meie omad on.  Süvahavval leian mõnusa koha, nõlval teiselpool kärestikku on sellele otse vaat. Sealsamas on paparazzona koha sisse võtnud Margiti ja Aule saatja Kristiina, pika objektiiviga Canon kõhul. Helistab Kuno, ta asunud Tartust teele, ratas trenni mõttes autos seltsiks kaasas. Samal ajal tuleb Süvahavvalt muretult alla üks paatkond teise järel. Ootamatult keerab üks segade kanuu end kärestikus külili. Mida nad valesti tegid? Nähtavalt mitte midagi. Ilmselt on veepiiri all kivi või muu takistus mida nad riivasid, sest peal pool vett midagi näha ei ole. Suur hulk kajakke sõidab ladusalt läbi kui jälle üks kanuu ümber läheb. Kaks meest satuvad vette. Vesi on väga külm ja vool väga tugev, seda on näha nende nägudelt, kellel vees raske olukorra peremeheks jääda.

Viimaks Kei ja Jaan. Saavad õnnelikult Süvahavvast alla ja Kristiina teeb sellest sportvõttega 10-kaadrilise pildireportaaźi.

(Väga ootame neid sportvõtteid Kristiina!:)

…aga üks korraldajate poolt saadetud link-pilt sellele Süvahavva kohast:  

http://lkylli.zenfolio.com/p135316505/h168de19#h168de19

Kei:

Vesi viskab taas eest paati, enne kanuupõhja rahulikult lebama jäädes kastab mind lahkelt nabast allapoole. Pekki, ma ju teadsin ometi seda, et püksisääred tuleb üle kummikute panna. Nüüd… nüüd ujub mul jääkülm vesi varvaste vahel ja soojaks see seal ei saagi.

Jaan kurdab, et me peaksime peatuse tegema, kanuu kaldale tõmbama ja seda veest tühjendama, kuna juba täiesti arvestatav kogus vett loksub kanuu põhjas meiega kaasa ja see muudab aluse ebastabiilseks.

Oot! Kohe-kohe! …nii ehk naa tuleb kaldale ronimise koht, ei hakka aega viitma selle kanuu peatamisega. Saame hakkama! Minul muidugi lihtne targutada. Jaan on see, kes ripub mõla otsas ja püüab kanuud kurvides püsti hoida.

Süvahauva, koht mida teatakse ja erilise austusega suhtutakse. Kanuu läheb ilusti otse laskumisse. Minule viskab taas etteteada pahmakas vett sülle ja kummikutesse. Mari annab vilet kaldal. Kurv paremale, kohe pärast laskumist suure hoo pealt sai ka ilusasti niksti-naksti võetud. Rauakonstruktsiooni külge kinnitatud autorattakummidest saame nibin nabin mööda. Jaan räägib hiljem juba rahulikumates vetes, et tema tagumik kukkus hirmsa põmakaga vastu miskit palki.

 Mari:

Reo autosild, 55 km stardist.Üldkoht 155. segaste seas 5. ja 4. koht 15 min kaugusel. Seal punktis oli paus päris pisike. Jõuan sinna 3min peale Keid ja Jaani, aga nad lubavad endale vaid üürikese peatuse ja panevad ajama enne kui mina kohale jõuan. Õnneks on Kuno seal ja võtab neilt vastu järjekordse paari läbimärgi kindaid.

Enne Leevakut on vahepeal kaks silda kust käime võistluste kulgu kontrollimas. Verioral baari pole, aga saame kohvitermose kuuma veega täidetud kohaliku sõbraliku mehe koduse abiga. Talle omakorda oli huvitav vaheldus kuulda meie muljeid võistlusrajalt.

Leevaku, 76km stardist ja 24 km lõpuni. Meenub jälle 2009.a. sõit kus me selleks ajaks olime nii läbi külmunud, et autos tund aega sooja sisse kogusime enne kui uuesti ja ikkagi sõitu jätkasime.

Siin on rahvas väsinud. Kaks noormeest tulevad jõelt ja tassivad oma kanuud kui esimesel äkki samm sõlmes ja ta külje kaudu seljale maha prantsatab. Jalad on istumisest nii kanged, et läksid alt ära, selgitab ise. Aitan neil kanuu (tühjalt 40kg) 50m edasi tassida, teisele poole hüdroelektrijaama, kus toitlustustelk punase supiga ootab enne kui uuesti veele söösta. Kei ja Jaan tulevad ka ilmsete väsimuse märkidega. Siin on nad 154.kohal ja oma segade seas 6. Hea et Kuno on, aitab kanuuga jõu –ja ilu numbritel. Mõnedel on support-tiim vähemalt sama võidu näljas kui osalejad ise, kui mitte rohkem. Enamasti peavad võistlejad siiski ise hakkama saama. Näljasemad ja väsinumad tangivad. Patsutame, turgutame kuidas oskame, toetame hea sõnaga ja lükkame nad siis hellalt uuesti jõele.

Kei:

Viimased 7km. on olnud rasked. Jalad on kanged ja käed ei taha enam mõla kinni pidada. Pekki! …juba teist korda selle paadimatka ajal tuleb mul pead raputades oma mälu kiruda. Ma ju teadsin, et põlvedele oleks vaja olnud kaitsmeid. Aga nüüd… nüüd kohendan ennast ühelt põlvelt teisele või vahepeal põlvitan mõlemal põlvel kanuu põhjas ja vean sedasi mõla läbi vee. Põlved on hellad, aga kuidagi on vaja kangeks istutud valusat poosi vahepeal vahetada. Huvitav miks mu kannikad põlevad. Selline tunne oleks nagu nad oleksid marraskil.

Kuuuuno! Lehvitab kaldalt. Lükkame kanuu kaldasse. Kopsik Kunole ja ise kaskede taha… nojah… pissile. Taaskordsel pissipausil (neid on aina tihedamini, sest märjad ja külmad jalad kummikutes ainult soodustavad pissipause) saan põlevatekannikate müsteeriumile jälile. Nimelt on mul seljas pikk võrkmatkapesupluus ja selle võrk on ennast  läbi pehmekoha nahasse sisse sooninud.

Mari pole veel jõudnud. Kohe jõuab teatab Kuno. Ei, meil ei ole aega jääda ootama. Kummutame Jaaniga kahepeale ühe coca-cola kõrist alla, spordibatoon otsa. Kuno on kiirelt kopsikuga kanuu veest tühjaks tõstnud. Minek!

Süüa!!! Leevaku kontrolltoitlustuspunkt. Kõigepealt väriseva käega tass morssi. Siis ühes käes moosipirukas ja teises suitsuviiner. Kordamööda hammustades. Jumalik. Kartulisalat. Korraldajate poolt pakutud seljankat ma ei puutu. Jaan puutub ja veidi hiljem tal sees keerab. Mhmhm. Olen ise samasse ämbrisse päris mitu korda astunud. Vali endale geel nõuab Jaan. Pingile on ritta seatud kolm geelituubi. Mul suva. Võtan esimese. “Nüüd suru see endale sisse!” korraldab kapten. Pool läheb, ülejäänud topin pükstetaskusse.

Mari tutvustab Piretit, kes kaalub meiega sel suvel Põhjast-Lõunasse V rattamatkale kaasa tulla. Sirutan käe ja lasen seda tal raputada. Tere-tere, väga tore. “Palun kas sa teretaksid ka mu vasakut kätt!”, ulatan talle ka oma vasaku käe raputamiseks. Hea.

Kuno on paadi juba veepiirile nihutanud.

Läksime!

 Mari:

Leevakult Räpinasse. Vahepeale jäi veel üks autosild kust võistlejatele sai vilistada. Küll nad on väsinud kui Räpinasse jõuavad! Mõni ime ka- 9km on jäänud vaid lõpuni. Siin ei anta enam armu! Kanuu tõmmatakse veest välja, joostakse üle tee, napid jutud ja teisel pool jälle vette. Algab vesine ja käänuline finiśisirge!

 Kei:

Ühel hetkel teatab Jaan, et viimased 20km. kasutan ma tõmbamiseks pigem paremat poolt, aga kas ma saaksin palun tõmmata vahelduseks ka vasakult poolt, sest tema vasak külg hakkab sedasi ülesse ütlema kui koormus tuleb erapoolikult. Tõesti?! Olen ma imestunud. Ma pole ise seda tähele pannud. Muidugi kasutan ma siis ka vasakut poolt. Hopsti ja mõla kanuust vasakule. Ups! Vasak ranne on suht ikka üsna valus. Küllap sellepärast siis. Jah, on ka Jaan nõus, küllap sa alateadlikult säästad.

Juba mõnda aega on tühjus ja vaikus nii ees kui ka taga. Kõik sõidavad vaoshoitult ja säästlikult. Keegi ei tee enam spurte.

Räpinas põrkame vastu järsku kallast. Sõdurpoiss tõstab mu kanuust välja. Kõnnin sirge selja ja rippuvate kätega tagasivaatamata teiselepoole veetamme. Las mehed tassivad… Naiste kahese kanuu tüdrukud jooksevad minust mööda. Nende support team tuleb kanuu õlgadel galoppis järele. Võistlus käib! Võistlus käib! Konkurendid on meil kohe järgi! Kanuu visatakse vette ja tüdrukud hüpavad sisse, läinud nad ongi.

Sealt tulevad kõikudes Jaan ja Kuno. Kanuu pikkade käte otsas. Istun raske ohkega paati ja palun Maril mulle meelde tuletada miks ma siin olengi…

Mari:

Lõpp on võluva nimega kohas Võõpsu. Viimast 100m tulekut on uhke kõrgelt sillalt alla jõele vaadata. Päike on juba madalal, õhtu pärast päeva päris vaikne. Mõned paatkonnad lõpumeetritel veel kiirendavad, et konkurenti võita, mõni sõuab rahulikus üksinduses. Näen kuidas Kei- Jaan tulevad, liigutused jäigad, kanuu nina viskab vee peal haake. ”Võitle Walkie, võitle!” vilistan ka, mõlamise rütmis kaasa. Kui sellest ometi abi oleks! Viimaks finiśis! Naeratused on näkku kangestunud, rõõm ja emotsioon tehtu üle on suur, aga kohe nüüd finiśis on kehal veel raske ja kange.

 Kei:

Kolm kilomeetrit enne lõppu… “Jaan! Kuule! Kas jõgi läheb veel mingis osas huvitavaks ka?”

“Jah”, naerab Jaan “varsti hakkad sa maju ja autosid nägema ning inimesi mitte poolikutena vaid ikka täispikkuses.”

“Jaan! Kuule! Jube nüri on.  Ma enam ei viitsi.”

“Jätame pooleli?”uurib Jaan.

Vaikus ja vee tuttavad hääled ümber kanuu.

“Jaan! Kuule! Aga paneme nüüd täiega! Siis saab selle igava osa kiirelt läbi!”

Vesi vahutab. Mina vehin põlvili mõlaga, Jaan annab tagant takka.

Lõpu ponnistused ja lõpu pingutused. Lõpu kangelasteod ja kannatused.

Finishi pildiks palume Mari ka foto peale, et vähemalt üks ilus inimene oleks keda sealt vaadata.

 

 


Responses

  1. Kakao? Midagi sooja peab ju kõrist alla laskma sellel külmal ja märjal teekonnal.

  2. Ärge jooge tilkagi kohvi ega teed ega Cocat ega energiajooke, siis ei tule pissihäda ka.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: