Posted by: Elo | mai 20, 2012

Roheline rott ja Emadepäev


Küll me kahtlesime, kas ikka minna või mitte minna. Meil kellelgi polnud raha – aga lapsi palju ja osalemise maks kasvas utoopiliseks.

Räägin Roheliste rattaretkest 2012 Viljandimaal.

Räägin Keist ja Marist ja Kei lastest – Pärlist, Lohest ja Tormist.

Räägin  endast ja oma lastest – Kõuest, Uko-Aijast, Essust ja Õnnest.

Otsustasime minna omal käel, aga siiski vähemalt korra põigata roheliste rajale ja tunda rõõmu ühisest sõtkumisest roheliste teedel. Loodan, et Rohelised ei pahanda ja annavad paljulastelistele andeks. Loodan, et järgmisel aastal oleme nii rikkad, et saame ametlikult osaleda.

Meie ürituse nimeks sai Roheline rott.

Reede langes ära, sest Keil lapsed koolis, Maril oli vaja tööd teha ja meil oli kakrass emadepäeva kontsert selleks õhtuks koolis plaanitud. Sellest ei saa ju ometi loobuda.

REEDE

Reedene päev oli täis kõhklusi… allpool meie skype vestlus:

Elo Liiv: vaatan, et sajab tegelikult viljandimaal nii laup kui pühap. pühap paistab poole silmaga päike
Marika Maidla: jah 😦 ja pühapäeva ööseks olla lubatud -2
Elo Liiv: oi…
Marika Maidla: ja Tormi tervisega pahuksis, nii et õues ööbimine oleks välistatud
Elo Liiv: aga oleme ikka väga kindlad minejad? teil on ju veel see asi, et vaja ennast extar 48 h jaoks hoida
Marika Maidla: jah
Marika Maidla: seda küll, et ma hakkasin ka veidi kahtlema
Elo Liiv: aga samas oleks plaanidest kahju loobuda.
Marika Maidla: loobuda ei taha, aga kui ilm on tõesti kehv, siis minu meelest pole mõtet
Marika Maidla: variant oleks teha 1 sõidupäev, kui vähegi peab ilma ja õhtuks koju
Elo Liiv: me võime täiskasvanutena minna ilma trotsima ja nautima, aga mitte vast lastega
Marika Maidla: nõus
Marika Maidla: Ma pole küll lapsevanem, aga mulle tundub, et sellega võib neil matkamise isu üldse tuksi keerata
Elo Liiv: mmm…. see kaotaks minu jaoks taas mõtte, sest nii kallis on sõit, kui ikka siis juba kaks päeva
Elo Liiv: praegu õues on aga väga lahe värske vihma lõhn ja soe, et lausa kutsub välja
Elo Liiv: külm tuleb seepärast, et laup õhtul keerab tuule loodesse
Elo Liiv: nõme on see, et loobud nagu ühest päevast ja siis on kerge loobuda ka ülejäänust. samas… kui olud ei soosi, pole ju ka mõtet veri ninast välja punnida
Elo Liiv: ühesõnaga, mina ei tea mis teha 😀
Marika Maidla: 😀
Elo Liiv: ma olen tegelikult nii väss, et magaks ja õpiks tegelikult… aga samas, ei tahaks ka üritusest loobuda ja magada jõuab alati 😛
Elo Liiv: tõenäoliselt lähtume sellest, mida meie suur juht ja õpetaja arvab :DDDD
Marika Maidla: tegelt peaks ju ikka oma arvamuse kujundama 😛
Elo Liiv: nojah, aga kui see arvamus on vahepealne, siis kallutub see sinna, mis lahedam tundub hetkel ja õigem
Marika Maidla: mnjah
Elo Liiv: ma olen avatud kõikidele variantidele. ei kurvasta väga kui ära jääb, sets palju on nagunii teha. ja tore on ka, kui läheme
Elo Liiv: selline on arvamus
Elo Liiv: kui te ei lähe, siis nüüdseks arvan, et me ka suure tõenäosusega ei lähe
Elo Liiv: asjal oleks jumet olnud, kui me oleks olnud algusest peale, nüüd on jumet vaid ühisel sõidul, minu jaoks
Marika Maidla: nojah, sul ju see, et üle mere vaja tulla.
Marika Maidla: aga kui sina ei tule, siis pole meist minejat vist, sest pole ööbimist.
Elo Liiv: kell neli võiks lõplik otsus tehtud olla
Marika Maidla: kas sul see öömaja oleks muidu olemas?
Elo Liiv: Essule tuleb lubada kalapüük, siis ta tuleks kindlasti 🙂
Marika Maidla: kas Viljandi järves saab kala püüda? Räägin praegu Keiga…
Elo Liiv: öömaja on ja homseks ka
Elo Liiv: ja kuule, emadepäev on ju
Elo Liiv: see oleks meil emadepäeva rott
Elo Liiv: teeme siis ikkagi ära?
Elo Liiv: !!!!!
Marika Maidla: nonii 🙂
Marika Maidla: Kei tahab ka väga minna
Elo Liiv: Essu on väga nõus, võtab kala asjad kaasa
Marika Maidla: 😀 otsustatud!
Marika Maidla: niih, ma teen nüüd tööd. Kei rõõmustas.
Elo Liiv: ok
kei kvarnstrom: mina kodus, toidan lapsi ja suunan nad esmaspäevaks asjad ette ära õppima, ise hakkan vaikselt asju ühest otsast pakkima
Elo Liiv: jah, ma ka hakkan pakkima
kei kvarnstrom: sobib super hästi kui mõlemad ööd on soojas ja katuse all, rattasõit, viljandi linnaga tutvumine, piknik murul ja kui on jõudu ning jaksu siis ka RR radadel võiks veidi tiirutada
kei kvarnstrom: pärl lubas kaneelisaiu kaasa küpsetada
kei kvarnstrom: NB! kui kellegil on kodus köhasiirupit palun Tormile kaasa võtta
Marika Maidla: mul on
kei kvarnstrom: aitähh!

Niih ja nii me siis reede õhtul startisime – Mari ja Kei koos lastega Tallinnast, mina koos Essu ja Õnnega otse emadepäeva kontserdilt. Uko oli veendunud koju jäämise õigsuses ja Kõue läks Kuressaarde bändide võistlusele. Toidupoodidest läbi ja Viljandi poole teele!!!

Meie suur majutaja oli Viki Viljandist… ajasime ta üles, kui kohale jõudsime, pakkisime autost asjad kõik välja. Kei ja Mari pidid rattad autosse sisse tõstma. Lapsed vajusid peale pikka kõkutamist ja kihistamist magama, meie veel muljetasime tükk aega köögi laua taga.

LAUPÄEV: Roheline rott

Hommikused viinerid ja jogurtid koos krõbuskitega põses, varuriided ja toiduasjad kottidesse pakitud, ratta pudelid täidetud – algas meie dessant. Ilm oli vägagi jahedaks muutunud, hall vine taevas, tuul mingi 15 m/s kui mitte rohkem. Pidasime Statoilis kohe kommipeatuse ja tegime strateegilise plaani, kuhu täpselt minna – Mari oli lootnud, et mina prindin Roheliste kaardi ja mina olin lootnud, et seda teeb Mari. Keile me ei lootnud. Ei tea miks :D???  Kiired vestlused spioon Pauliga, kes andis telefoni teel kordinaate, kust Rohelised läbi sõidavad.

Sõitsime Kärstnasse. Pumpasime kummid täis ja õlitasime ketid. Kellelgi polnud ju mahti seda eelnevalt kodudes teha 😛 Kei võttis lapsed ja läks Kärstna mõisa kontserti piiluma. Mina ja Mari aga sõitsime autodega kuhugi Ennuksemäe punkri juurde mineva tee risti. Jätsime ühe auto sinna, siis teise autoga taas Kärstnasse ja ise samuti rataste selga. Sealt lapsed juba tulidki. Sõitsime kõik ratastega koos esimese auto juurde. Tuul oli kõva aga puhus kõik tumedad pilved õnneks meie pealt.

Ratturid meie kõrval tundusid üsna räsitud, sest olid ikkagi saanud reedel ka vihma. Aga kogu see mass ja see tunne oli super. Meist vurasid mööda pluusid, mille peal oli kirjas midagi: RR on hea hingele, aga põrgu p…..le” . Torm laulis pea kogu tee oma selge häälega kõigest üle. Sain teada RaM kooli 1 klassi repertuaari.

Jõudes tee risti, hüppasime meie Mariga esimesse autosse ja sõitsime tagasi teise auto juurde. Siis sõitsime Paistu ürgoru juurde, jätsime ühe auto sinna ja teisega taas Ennuksemäe tee risti. Ruttu ratastele ja Keile ning lastele järgi. See tee oli üsna künklik…  Kogu see manööverdamine oli vajalik… niiöelda tagalatöö väsida võivatele kõige väiksematele lastele. Kuigi eelmisel aastal Saaremaal pidas Õnne näiteks kõik kolm päeva ilusti vastu, siiski arvestades Tormi tervist ja ilma… mõtlesime, et nii on parem.

Enne Ennuksemäe punkrit pidi jala mitu kilomeetrit tasakaalu harjutusi tegema. Tee läks läbi muda ja kõigil olid vanad sarapuukepid lompide ületamiseks. Mäele jõudes võttis meid vastu kännuotsas seisev Õnne, kes keksides vastu jooksis.

Ennuksemäe punker oli metsavendade punker, kurva ajalooga – http://www.puhkaeestis.ee/et/viljandimaal-taastati-metsavendade-punker.

Seal mäe külje peal, tuulevarjus tegime ka oma suurema söögipausi.

Punkrist ratasteni jõudes, metsaserval, võis märgata sarapuu keppide kuhilaid. Pool metsa välja tassitud! Paistu ja Loodi poole algas ratastel päris pikk ja raske teekond. Lohe ja Essu sõitsid ees, mina Õnnega kuskil keskel, Mari, Kei ja Torm tagapool, Pärl sõitis igalpool. Tuul oli nagu sein vastu meid kõiki ühteviisi. Asfalttee tuli lõpuks kui õnnistus.

Jõudes ürgoru teele teadsime, et pole enam palju minna. Metsateed ongi need kõige mõnusamad, tuul ei puhu ja tee on sile.

Ja nii me siis võtsimegi selle viimase põrgust ülestõusu ja autoni sõidu. Siit läksid meie teed lahku rohelistega. Torm tegi isikliku rekordi 34 km. Kommid said söödud, joogid joodud. Tumedad, väga tumedad pilved kerkisid taevasse. Rohelisel rotil oli õige aeg lahkuda. Müstiline valgus heleroheliste puude ja põldudega, veel lehte minemate puudevõradega, vikerkaar ja sünkmustad pilved. See vapustav vaatepilt soojast autost oli meid saatmas.

Viljandis sooja vanni ning ülimaitsva borši supi ühisel võluväel vajusid kõik üsna ruttu magama.

PÜHAPÄEV Emadepäev

Pannkoogid!!!! Nii tore on ema olla!!! Viki oli toonud meile veel tordi ja rääkinud sõbraga kokku Viljandi järve peale katamaraaniga mineku. See oli Essu unistus – et saaks kala püüda. Ta unistus oleks olnud muidugi kella 6.00 juba ärgata, kuid ta pidi meiesuguste unekottidega leppima.

Katamaraani peal ei olnud meil enam kahtlust, et otsus rohelise roti ja ühise emadepäeva kasuks oli ainuõige valik. Mis iganes ilma lubab, ikka tuleb teha seda, mis oli plaanis algselt n.ö. puhanud peaga ja ideaale silmas pidades.

Meie retk jätkus Viljandi veetorni ronimise ja lossivaremetel käiguga. Viki juures sõime veel kõhu täis. NB! Peaaegu oleks unustanud – Viki oli meile turult toonud ka suitsu latika!!!

Meie kõigi tänud Vikile olid piiritud. Super lahe mees!!! Super lahe nädalavahetus!!!

Head emadepäeva kõigile ja tänud ka Roheliste rattaretke korraldajatele!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: