Posted by: Mari | juuni 4, 2012

EXTAR48 esimesed 24h


”Kõik mida suudad ette kujutada, on reaalne!”- Pablo Picasso

EXTAR48h 17.-19.05.2012 KÄÄRIKU

Walkie-Talkie seekord rajal koosseisus: Kei, Marika, Margit.

Margit:

Mulle ei meeldi teha asju väsinud olekus ehk siis ööpäevas mingi aeg horisontaalis olek silmad kinni kuulub asjade hulka mida pean tegema. Kei ettepanek osaleda 12 h kontrollpunktide otsingutel sobis selle kontseptsiooniga täielikult. Seega andsin nõusoleku et Kei, Mari ja mina võiks sellel üritusel seltskondlikult koos liikuda. Ühel töisel päeval helises telefon ja Kei teatas, et 12h Mais ei korraldata. Tema uus ettepanek pikendada otsinguid 4 korda ei olnudki nii pöörane pakkumine. Mina olin asjaga päri, ise arutlesin et kui vässu peale tuleb siis kuuse alla tuttu. Poed jäävad 48h jooksul ka ette, seega söök ja jook pole probleem.

Mari:

Kei, meie initsiaator ja vaimne juht veenis mind võistlusel osalema erinevate argumentidega. Me kindlasti ei jookse sel võistlusel (see lubadus on paraku varemgi kattetuna õhus hõljunud) oli üks. Heigo olla lubanud, et kui me peaks eksima või nõrkema, siis ta leiab meid tänu GPS-seadmele kiirelt metsast üles, seega turvaline. Pealegi olla Margit, meie kolmas liige öelnud Keile, et meiega ta läheks 48h tegema. Margit on kogenud, tubli ja tugev seikleja, temaga usaldaks luurele minna küll. Kõigi nende lubaduste saatel sai minu alalhoiuinstinkt uinutatud ja märkamatult olin osalemise nõusoleku lauale libistanud. Erinevalt teistest seiklussportlastest kes ilmselt kogunesid enne võistlust selleks, et koos treenida, kogunesime meie selleks, et koos võistluse teemadel aru pidada.

Margit:

Enne suuri tegusid saime paar korda kokku – arutasime, mõtlesime, ennustasime ja kuulasime targemate kogemusi. Paika sai plaan: miinimum kontrollpunktide külastamine- igal etapil võtame ainult korraldajate poolt kohustuslikuks tehtud arvu punkte. Kuna mõte oli „võistlus“ läbida ja tulemus kirja saada, siis mina läksin üritusele vastu väga pingevabalt. Senised kogemused, olenemata võistlusest, on mingid liblikad kõhus ikka lendama sundinud, kuid seekord läksin lihtsalt looduses aega veetama.  Korraldajad olid kogu tegevuse planeerinud keskusega Käärikule. Seal broneerisime ka endale peale lõpetamist ööbimise. Peale väikest arutamist lisasime ühe varasema öö ka, et vajadusel saaks mõnusamalt pikutada ka võistluse käigus. 1,5 h enne starti läks loosi variant, et lähme tubasematesse tingimustesse KOHE. Minu senised kogemused multispordiga ilma osas on olnud: „KÕIGE VÄGEVAM ON MULTISPORTLANE“. Seekord oli karm tõsiasi, et neljapäeval sadas ja sadas jne – minu mõte seekord oli: „KÕIGE VÄGEVAM EI OLE MULTISPORTLANE“.
Käärikule minek kogu vist vajamineva varandusega plaanisime teha Pauli abikätt ja tema Honda hõbujõudu kasutades.
Kohustus enne starti pildile jäädvustatud saada tuletati karmilt meelde, sest startida muidu vist ei oleks lubatud – jäime õigeaegselt pildile.

Mari:

Veel teel Käärikule kontrollisime korduvalt erinevaid ilmateateid, tulemus paraku sama- esimene öö sajab, ja mitte vähe. Sajule sekundeerib jahe ilm ja tugev tuul. Hommikuks vihm lakkab, aga tugev tuul jääb. Teine öö peaks tulema kuiv, aga veel külmem kui esimene, sooja mõni kraad. Et meil läks enne starti ikka väga kiireks, siis polnud mahti ärevaks tegevatele ilmaennustustele liigselt kaasa muretseda.
Pool tundi enne starti toimus kaptenite kogunemine kus võistluse kodukord lahti räägiti. Ühe vastuhäälega oli meie tiimi kapteniks valitud Kei. Leidsime Margitiga, et tema kui idee algataja peab püha ürituse eest lõpuni hea seisma. Kei oli väga tubli kapten, kes teda rohkem tunneb, see ilmselt teab,et tal on kindlasti marssalikepike põues.
Paul oli meil läbi võistluse n.ö. support-tiim: aidates meid tõhusalt starti- paigaldas ratastele kaardialuseid, pumpas madratseid jne, lõpuks andis meile ööpäeva pimedaimateks hetkedeks kõigile kaasa Lumi lenksu-kiivri-pealambid.

Margit:

EXTAR 48 h start kell 20.00

1.etapp orienteerumine (sajab kõvasti)– oli lihtne punkt kuid esimene suunavõtt läks mujale, et „liiga ruttu tagasi ei peaks minema“. Natuke kaardiga lähemalt tutvudes oli punkti leidmine OK.

Mari:

Stardist panid kõik täiest jõust jooksu, nagu polekski ees kahe ööpäevane võistlus. Kulmud kõrgel astusime samas suunas 30m edasi, kuhu olid jalgsi proloogiks kaardid maha poetatud. Leidsime Kääriku orienteerumiskaardi, eriti ohtrate valgete laikudega. Valisime punkti 3, milleni tee oli juhuslikult üleni kaardil olemas. Sellele vaatamata valisime vale tee- hakkasime Harimäe poole astuma. Et maastik siiski kuidagi kaardiga klappida ei tahtnud, saime tehtud veast aru, taandusime tagasi tuttavasse teeristi ja võtsime uue suuna. Veidi enne punktile lähenemist küttis meist täie hooga mööda Salomoni tiim. Olime just Keiga suundumas metsa vahele punkti otsima, aga nagu selgus, valest kohast. Salomoni sabas jõudsime õige künka tippu ja võtsime oma esimese punkti. Siis reipalt võistluskeskusesse tagasi. KL. 20.32 lõpetasime proloogi ja võtsime vastu esimesed trekkingu kaardid.
Lootsime, et kui ämber nii kiiresti pähe sai tõmmatud, siis…vast rohkem ei tule. Veidi „kainemaks“ ehmatas meid see kobistamine vist kõiki.
Kaarte oli antud võistkonna peale lubatud kolme asemel kaks. Meile kui algajatele orienteerujatele kulub kindlasti kolm kaarti kolme peale ära. Kõik tahavad kaarti lugeda, sest see on nii põnev. Kaardid käivad käest kätte ja nii on segadused varmad tekkima.

Korraldajate video esimesest õhtust:

Margit:

2. etapp jalgsi (sajab kõvasti)– mööda teed Harimäe poole ja siis teelt kõrvale, sest teisi võistkondi siblis ka KP võtma, milleni viis üsna sirgjooneline sissetallatud rada. Hetkeks tekkis mõte võtta mõni punkt veel, kuid suund oli Käärikule tagasi ja katuse alla. Ca kl. 23.30 läksime õue etappi lõpetama.

Mari:

See etapp oli kohe vimkaga. Saime kaardi mis oli vene keelne! See ei tõotanud head… Otsustasime minna taas lähimasse ja lihtsasse punkti, nr. 6. Juba teel punkti suunas sain aru, et see kaart peab olema ikka vägaväga vana (hiljem selgus, et aastast 1952!). Selgus see siis, kui kaardile märgitud teede risti looduses ei eksisteerinud. Ühe puuduva teeharu asemel laius mets, ilma ühegi vihjeta olnule. Tegin järelduse, et kui me punkti kätte saame, oleme õnnega koos. Õnneks muud maamärgid klappisid, nii et omade jõududega olime taas märgil külje all, kui taas ilmus eiteakust välja Salomoni tiim, kes salomonlikult õige rajaotsa meile kätte näitas. Kell on 21.12. Punkt kirjas ja kodu poole?
Aga Margiti silmad särasid hämarusest hoolimata – tema noolis mõttes juba järgmist punkti. Keil oli kokkulepe meeles küll (et võtame miinimumarvu punkte), aga tema kaptenina laveeris ja ei öelnud kõva häälega oma arvamust välja. Teades, et ka Kei on väga kergelt hasardist süttiv, asusin kiiresti seda tuld kustutama. Õnneks oli tal seekord kõik stardieelsed lubadused meeles. Minu arvates polnud sellise kaardiga sellise ilmaga sellisel kellaajal mitte mingit mõtet riskida. Võistlus ju veel nii noor. Lähim punkt mida kaaslased rünnata tahtsid, nr 14- pilk kaardile ja mu veendumus kasvas veelgi enam- sinna minek tundus lootusetu. Olukorras kus kõik orientiirid kaardil peale kõrgusjoonte võivad maastikul olla muutunud, polnud meil minu arvates mingit vajadust riskida. Õnneks õnnestus kaaslasi veenda, et peame esialgse plaani juurde jääma.
Kui olime toas kuivad riided selga saanud ja kõhud täis söönud saabusid toanaabrid võistkonnast Meritähed (Anu, Hedi, Tiit). Nad olid sama punkti nr 14 tund aega tulutult mööda metsa taga ajanud. Nüüd näisid nad külmunud, märgade ja veidi nördinutena. Kiire korrastus, hüpates tekkide alla ja juba nad magasidki. Kl. 23.32 jooksime õue ja lukustasime teise etapi.

Margit:

3.etapp ratas (sajab kõvasti) – saime uue kaardi kuhu märkisime KP-d peale ja suundusime katuse alla, tegime plaani, millist punkti võtta ja saime veel pikutada enne kui ratastele suundusime. Valisime lühema tee, mis võibolla ei olnud kergem valik (punkti 16). Kuid praegu kaarti vaadates mulle tundub teine variant ikka jube ring (läbi Sangaste, küll mööda asfalti). KP-ni jõudmine oli väsitav – tee pehme, tuul, vihm jne. Siin otsustasime võtta ka teise KP, sest teadmine, et vahetusalas lihtsalt külmetada ei tundunud kuigi tark tegu. Saime KP suhteliselt lihtsalt kätte; kell oli 03.51. Kruiisisime Valga poole, Tõlliste silla kõrval olevasse ratta etapi lõppu. Ma olin märg nagu kassipoeg, kuiva kohta ei olnud, kuid teisi võistlejaid vaadates sain aru, et ma tunnen ennast ikka suht normaalselt.

Mari:

Paljuski tänu meie energiasäästureźiimile tundsime meie end vastu hommikut üsna reipalt. Jalad küll külmetasid roppu moodi, aga tossudes oli ikkagi parem kui rattakingades, ma arvan. Tossudega väntamine pole küll ehk nii tõhus, seevastu paindub tald rohkem läbi, mistõttu verevarustus jalas on parem ja ei ole nii külm. Enne ratta lõppu leidsime mitu võistkonda teeäärses bussipeatuses termokilede all lõdisemas. Olime ka märjad ja Kei külmetas enda sõnul hirmsat moodi, aga nibin-nabin teistest paremas olukorras.
Rattaetapi lõppu parkimisplatsi olid korraldajad väikse lõkke teinud. See väike soe andis kindlasti mõnelegi nii palju sooja juurde, et leiti jõudu võistlust jätkata.
Kl. 04.31 lõpetasime ametlikult oma rattaetapi; tund aega hiljem olime saanud siiski uisud alla ja jõudnud oma esimesse ja ainukesse rulli punkti. Kl. 05.45 lõpetasime rulli etapi ja astusime vastu jalgsietapile.

Margit:

4. etapp rull (sajab, aga oluliselt vähem) –  siin tuli minu suust lause: „võtan KP jalgsi, ei viitsi uiske jalga panna“, sest varbad olid valusad ja neid uiskudesse toppida tundus nõme mõte. Seal vahetusalas me ikka passisime ja selle aja peale panin uisud jalga. Suund oli mööda kergliiklusteed Valga poole, võtsime esimese KP ja suund vahetusalasse tagasi. Lõuna –Eesti on teadupärast „pisukeste küngastega“ ja paljud KP-d olid truupides, nendeni küünitamine oli omamoodi seiklus.

5.etapp jalgsi (enam ei saja!)– siit liikusime mööda maanteed Tirguliina ja Laatre kaudu KP-d (kl. 08.15) lagedalt võtma. Järgmisse vahetusalasse liikudes tervitasid meid karjade kaupa lehmad, veised või teised noored lihaloomad. Siin olime ebaviisakad ja põrutasime teiste järgi üle põllu, kanuude alguspunkti poole liikus ikka tõsine rongkäik. Sellel etapil olime sunnitud tõsiselt ajaga arvestama, sest minu SI piiksus 3`enne trahvi saamist. Kunagine plaan oli olnud, et me ei jookse. Siin rikkusin 100 m reeglit, Mari ja Kei „nautisid“ jooksu oluliselt kauem. Vahepeal oli Mari ja Kei end kummiga ühendanud ning selliselt sulandusid nad ikka tõsiselt segavõistkonna formaati.

Mari:

See oli üsna raske etapp, sest tuli ära kannatada ca 12km varahommikust tuima kiirkõndi mööda maanteeserva. Margit astus pika sammuga ees, aga Kei hakkas vaikse porina saatel üha tahapoole vajuma. Kui ta tegevuse kohta aru pärisin, selgus, et ta tegeles käigupealt erinevate unenägude silmitsemisega. Sellepeale koukisin kotist kummi välja ja võtsin ta sleppi. Kummiskäik ühtlustas tempot ja aitas kaasa, et Kei kraavi ei kõndinud. See, et meil ajaga tuuga on selgus mõni aeg hiljem. Sellepeale võtsime kõik järelejäänud nurgad otseks, täpselt vastupidi Heigo õpetustele. Oht, et võime mõnest vaevaga teenitust punktist ilma jääda äratas Kei lõplikult üles ja viimased 500m lasime slepis vasikatraavi. Margit tuli väärikalt seitsmepenikoormasaapasamme võttes, aga mitte joostes, järele. Meie ponnistusi kroonis edu ja kl. 8.55 oli viies etapp meil ametlikult käes. Võistluse algusest on möödas 13 tundi.

Margit:

6. etapp kanuu (päike!)– Väike-Emajõgi. Siin oli kõike: pisut igav, oksad ja kitsas, mõned välja tõstmised, unisus (Kei ikka nokkis tõsiselt. Mõnes kurvis ehmus kui kanuu piisavalt sujuvalt ei liikunud), laulu ja natuke kaardi jälgimist. Mõlemad kaks KP-d olid sildadega seotud – esimene nõudis „pätti“ ja teine oli metallsõrestikul turnimine. Kanuust loobumine oli väga hea vahetus. Jõe ääres olid kõik rõõmsad kes meid veel ootama olid pidanud, et aidata meil kanuu välja sikudada ja meid edasi suunata. Kl. on 12.27.

Mari:

Vastukaaluks jõe üksluisusele olid punktid väga lahedad. Teine KP (kl. 11.36) oli raudteesilla konstruktsioonil ca 4m kõrgusel vee- ja maapiirist. Mõte liikus laisalt- kas nii ohtlikus kohas ei peaks korraldajatel olema julgestust korraldatud…Ronisin esimesena punkti võtma, tuju oli järsku eufooriline. Panin tähele, et julgestus puudumisele ei tasu mõelda, nagu ei tasunud ka alla vaadata, siis hakkas kõhe. Kui kõigil meil punkt käes oli reetis üks korraldajatest, et siin oleks võinud ise endid julgestada ja kasutada ära oma kohustusliku nimekirja 20m köit.

Selgub, et siiani on kõik kohustuslikud asjad väga praktiliselt vajalikuks osutunud. Panin näpud mõttes risti, et kohustuslikke esmaabi vahendeid vaja ei läheks.

Margit:

7. etapp ratas (päike)– punktide asukohta kaardile kandes juba teadsin millise punkti võtame ja et Käärikule tahan ruttu jõuda, et pisut magada. Mari oli vist minuga pisut hädas, sest ma ütlesin, et tean kuhu minna ja kaarti ei süvenenud. (Leppisime kokku et liigume mööda musta teekatet). Keile pakkusin, et proovime slepis sõita, sest maanteel tundus see turvalisem kui öösel pimedas ja pehmel teel. Peale Sangaste lossi juhtis Mari tähelepanu, et ta mingit kohta kaardil ei leia, mina vastu: „oleme õigel teel“ ja kihutasin pidurdamata temast mööda (mis ta sellel hetkel mõtles???). KP mida võtma läksime oli truup tee all, mille saime võetud tänu julgetele kaasvõisteljatele, kes pimedasse truupi sisse ronisid. Kell on 13.44. Hiljem oli kuulda, et KP toodi truubist välja, sest üks kohalik mainis, et koht on varisemisohtlik. Mari kaardi jälgimise tulemusel lühendasime Käärikule jõudmist ja kasutasime Matult kruusateed. Olime tublilt edenenud, saime sööma ja pikutama (mina magada ei saanud – olin horisontaalis ja silmad suletud).

Mari:

Seal Sangaste kandis kiilus mul korra mõte kinni. Kohalikud kohasildid on sealkandis segadust tekitavad. Nt kui sõidad Vidrikele, siis esineb see Vidrike silt kahel korral tee ääres. Üks kord vahetult enne ja teisel korral mingil X hetkel enne asulat. Sarnast segadust tekitas siis minus teeäärne silt „Tiidu“, sest see oli kaardil hoopis teises kohas. Sain aru, et valesti me ei ole, aga kasutasin hämmeldumise pausi ära puhkamiseks ja selja sirutamiseks.
Käärikule jõudsime jõudsalt ja kohe tuppa ja magama. Mis siis, et keset päeva. Uni maitses väga hästi. Kl. 17.07. olime triksis-traksis õues tagasi ja lõpetasime 7. etapi ametlikult. Uueks alaks tuli taas rullid jalgade alla kinnitada.

Margit:

8.etapp rull (päike) – järgnevad kolm etappi olime ennustanud juba siis kui raja kirjeldust nägime. Valikus oli vana rollerirada või uus kergliiklustee. Valisime viimase parema katte pärast, samuti teadsin selle kurve paremini. Minul oli liikuma hakates kõhedust piisavalt, sest profiil oli aukartust äratav. Võtsime poolel teel truubi kõrvalt KP ja liikusime Otepääle. Varem ei ole ma rullitades suusakeppe kasutanud, see õigustas end täielikult  – kergelt tõuse võttes oli elu nagu „lill“.

Mari:

Rull oli nii kehale kui vaimule hea vaheldus. Kääriku- Pühajärve lõik on huvitav ja ilus. Kl. 18.03. võtame oma punkti truubist ja jätkame teed Otepää Seikluspargi suunas. Aedlinna juures väntab rattal vastu Kuno, nägu naeru täis ja energiline. On tulnud meile Tartust kaasa elama. Küll on vahva! Kui oleme kõik kolmekesi ennast mäest üles Otepääle litsunud peame nõu. Kuno ees, sirgeldame läbi Otepää lisaülesande suunas.

Margit:

9. etapp LÜ – seikluspargis hullamine. Kei valik oli „ahviraudtee“, Mari rada 4 ja mina rada 5. Mul tekkis probleem võrgul, köis sikutas mind tõsiselt tagasi ja käed olid suht kutud ning juhe kiilus kinni, aga lõpuks sain sealt tulema. Kolme peale kogusime vastavad numbrid, et võtta KP ja kl. 19.03 on see meil käes.

10. etapp rull – tagasi Käärikule olid samad valikud mis varem ja meile tee sama mis varem. Teine KP oli veel sügavamale tee kõrvale kraavi pandud. Otepäält tulles olime laskumisel algul veidi ettevaatlikud, kuid mingi hetk põrutasime lihtsalt otse sellest mäest alla. Sihval sai stardist 24 h ehk pool võistlust ajaliselt läbitud, selleks ajaks olin kaloreid kulutanud 8483 ( kcal).


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: