Posted by: Elo | juuli 31, 2012

X-Dreami III etapp: leidsin ilusa ja suure ämbri Raplamaalt


X-Dreami III etapp: leidsin ilusa ja suure ämbri Raplamaalt

Elo

Seekord ma pingutasin ämbri leidmise nimel ikka väga kõvasti. Olin alates Valga-Valka etappist selle jaoks kõvasti trenni teinud. Iga päev.

Jõudsime Mariga hoolimata Raplamaa autovabapäeva eksitavatele siltidele Kaereperele ilusti kohale. Aega maa ja ilm. Tõstame rattad maha. Lobisen telefoniga. Aeglaselt vahetan riideid… kuni tuli Taimi (walkie-talkie II) hingeldades ja andis numbrimärkide koti. Uurisin, et kuhu tal kiiret, pool tundi ju stardini veel aega. Mulle vaadati hämmeldunult otsa: 7 minuti pärast on start!

No nii, nüüd läks kiireks.. ämber oli juba käeulatuses. Kribin-krabin endale ja rattale numbrid peale ja leekima. Jõudsin 2 min. enne starti, aga stardikoridor oli rahvast paksult täis. Otsustasin rattaga üle võrkaija hüpata ja saingi tiimikaaslaste kõrvale. Esimene ülesanne rattahajutus. Haarasin C variandi ja panin ajama. Kiirelt alevist välja, keerasin kaarti ja … tuli meelde, et kiiver jäi autosse. Olgu mõtlesin, ehk ei panda tähele. Kiman edasi, pööran kaarti ja… tuli meelde, et jätsin SI pulga nullimata. No nii, nüüd saingi ämbri kätte – tagasikäik ja tühjaks jäänud stardialasse.

Uuesti teele, vaatan, et kaart ei taha klappida: kindlasti vanaaegne kaart! Suur kurv vasemale.. mm pigem paremale – taamal paistab kauni meessportlase selg. Kimame, tema ees, mina järel. Kahtlaselt kaua. Tee lõppeb ära. Kaardi peal sellist kohta, isegi peale pikki pingutusi me kumbki leida ei suutnud. Tagasikäik ja teepeale jäänud talust saime teada, et olemegi kaardist välja sõitnud. Ämber oli seekord kindlasti nüüd minu oma. Olime teinud 9 km ringi. Meid juhatati hernepõllu serva ja sealt läks kõik libedasti. Ka eriti palav ilm ja intensiivne päike mõjusid mu treenitud kehale positiivselt. Nii avastasin, et mu ämber oli isegi veel suurem, kui loota võisin, nimelt olin unustanud päikeseprillid ette panna ja pea kippus valutama hakkama.

Jõudes räätsaehitusalale, olid Maarika ja Taimi mulle oodates suurest igavusest räätsad valmistanud. Juba kaugelt imetlesid mu ausalt välja teenitud ämbrit.  Voltisin kaardi nokamütsiks buffi alla ja ei kulutanud oma energiat enam punktide otsimisele, niigi pidin ämbrit tassima. Proovisin kaaslastel järel hoida. Vineertahvlid loperdades jalgade küljes, üle raba.  Päeva kõige parem sündmus, kus ma oma treenitust varjama ei pidanud, oli rabajärv ja selle ülisoe vesi, milles ujusime ca 1 tund. Pärast läks vesi küll sopaseks, nii et kõik väljusid kui õnnelikud jõehobud või mudamölkused.

Meid jälitasid Vahuri Inglid. Mõtlesin, et kas see on hea või halb märk. Ei suutnud välja mõelda. Arvasin, et oma kaunist ämbrit ma tiibade vastu küll vahetama ei hakkaks.

Joosta ei jaksanud. Maarika ja Taimi proovisid mind aidata, ma ei raatsinud ämbrit ära anda ja pingutasin ise edasi. Vibu, ronimised läksid väga hästi, kiikumise ülesandes olin liiga aus (tunnistasin varbaotsa puudutust keelatud maal) ja saadeti trahviringile. Pärast vaatasime, et teistel läksid põlvedki maha ja pääsesid trahvikata.

Uuesti ratas, ja kanuu alasse. Seal, kui maapinnal lõõtsutasin, saabus mu juurde mees nagu teisest reaalsusest ja pakkus soolapulki. Tasuks lubasin tal oma kallist ämbrit pildistada. Kanuu juhtimine tuli meil seekord selles kitsas kraavis väga hästi välja. Jälle jooks. Ehk siis õigemini minu ja raske ämbri tõttu kõndimine. Kaks punkti olid puuotsas, veatu läbimine. Kõik peale jooksmise oli sulaselge lust… Ratta joonorienteerumine… võttis juba tuikuma. Olime etteantud võitja aega (3,5 h) ületanud juba 3 tunniga. Ma polnud selleks valmis olnud ja kõht läks täiega tühjaks. Oleks mingigi müslibatooni kaasa võtnud! Lisaks kujutasin ette, mida Marika (walkie-talkie originaal) tiimist teeb… kuidas ta juba finisheerunud on ja ootab autosse pääsemist. Küll ta üllatub, kui näeb, mis mul käes on!

Tuigerdades Maarikale ja Taimile järgi, proovisin anda oma parima. Aegajalt hõikusin, kas on veel pikk maa. Lõpuks hakkas kostma finishi ala tümpsu. Viimased pingutused ja… kohal. taimi pannakse mingisugustele kummalistele science-fixion kõveratele vedrusuuskadele ja teeme auringi ümber staadioni. Kolmekesi fisnishisse!

Olen siini väga uhke, et olin lõpuks ometi teenitult oma 3 aastase pingutuste järel seiklusspordis nii ilusa ja suure ämbri võitnud. Hakkan auhinna vitriini ehitama.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: