Posted by: Kei | august 7, 2012

esimene Teisipäev 64km.


teine Teisipäev 64km.

„Parema meelega istuksin ma tehisjärvevaatega baaris, kus purskaev igal täistunnil tööle pannakse ja puudel pole õietolmu ja kus saab head praadi ja keskööl tantsima minna.“ Jeanette Winterson

Täna on siis meie reisi ekvaator/meridiaan- päev. Selleks puhuks õhtuks lubatud shampuse pudeli vastu a i n u s t tervet Mari ratast puruks löömine ehk tõstab võitlusvaimu taas kõrgemale. Me haiseme, küünealused on statsionaarselt ja konstantselt mustad, riided võidunud ning ise oleme karva kasvanud… kas ma juba mainisin, et me haiseme? Kleepume, kõik on nätske ja niiske. Puhas toores elus loodus surub ennast mängleva kergusega peale. Tema lihtsalt ON, samal ajal kui meie p ü ü a m e kõigest hingest KA olla osa sellest loomulikust lõdvestunud loodusest. Kas ma juba jõudsin sellest kirjutada, et me haiseme? Meie ninad on tatised ja silmad räämas, nägu on moondunud kiimas kimalaste rünnakutest. Paistes, kubluline ja hulluks ajavalt sügelev. Kui tuul puhub on külm, kui tuul ei puhu, siis sajab ja on märg ja külm. Teed on siin FUCKING kaunis looduspargis sellised, et rattaga koos saad liikuda vaid seda käekõrval lükates, tirides, tõmmates.

Paul keeldub minu raske käiguliselt kinni kiilunud rattaga liikumast ja nõuab oma libedalt liikuvaid käike tagasi. Sõpra tunned ikka hädas! Aga ausalt, ega see Pauli enda ratas pole ka see kõige normaalsemate karjast. Eilseid üleelamusi meenutades. Paul härrasmehelikult pärast minu ratta käigutrossi purunemist tegi rataste vahetust. Pakkus oma 100kg kitse mulle ja ise pingutas jalalihaseid minu rattal. Õppisin siis seda imelikku kandiliste ratastega riistapuud tasakaalus hoidma. Esimesse mäetippu jõudes ootab Paul mind rõõmsalt juba seal ees. Vaatan talle küsivalt otsa, et mida sa siin molutad mees, miks sa alla ei kihuta!?

„Ootasin, et sulle öelda, et… Kui sul on väga vaja pidurdada, siis pressi seda tagumist pidurit kõigest jõust, aga muidu ära seda puutu, sest kord vajutatud see jääbki plokki.“

„Whaaaaaat!!!!! Mine pekki Paul!!! Sa tahad öelda, et ma selle sinu 100 kg ebastabiilsel jalgrattal köietantsija osavusega kõõludes mäest alla kihutades 45km/h saan kasutada a i n u l t esimest pidurit!!!“

„Me olime elus ja kuni me elus olime, oli alati võimalus, et nii see ka jääb.“ J.Winterson

No vot… nii me siis siin rändamegi haavatud hobustel juba teist päeva puhtas looduses. Täna õhtuks LOODAME New Gallowaysse jõuda ja LOODAME jõuda sinna siis kui spordipoed on veel lahti. Me kõik kolm haiseme!

Mõned päevad tagasi kukkus Maril telefon pilbasteks. Tati ja tahtejõuga mätsis ta selle kokku tagasi, aga ega vahet pole, sest enamus ajast on nii Paulil kui ka Maril telefoni akud lihtlabaselt tühjad.

Järjekordsel riietumispausil jääb Mari ratas graviatsioonijõule alla ja.. Mari üritab teha, mis suudab, et ära hoida kõige suuremat matsu ja maa ühendust, krahmas kinni sellest, mis sai, aga ratas oli nii raske ja sõrm nii kerge, mis oli kusagile taha kinni jäänud. Mari jõllitab oma väljaväänatud ja paistes näppu ja kui suudaks kõik need emotsioonid kuidagi intelligentsemal moel suunata, siis tõmbaks ta selle energiaga ühe tuumajaama kindlasti käima. Arstikotis sobrades selgub, et meil puudub sellisteks puhkudeks kiirabi. Pole kaasas külma sprayd või geeli, pole kaasas mittemingisugustki elastset ega ka puist sidet. Ka täiesti tavaline liimiplaaster puudub. Sobitan Mari kaks näppu kokku kõige tavalisema haavaplaastriga, kõige suuremaga mille suutsin plaastrite seast leida.

Mari: “Gallowayst on meelde jäänud ilmselt üks pikimaid ja kiiremaid laskumisi- ca 3km ja konstantselt ca 45km/h. Minimaalse laiusega asfalttee liugleb mööda mäekülge oru poole. Puhas kiirus. Puhas lust. Eemal ees näen kahte ainukest kitse teed ületamas. Koos verre tulvanud adrenaliiniga kuhjuvad elamused. Huilgame nagu lapsed kettkarussellil. Ainuke suur soov on, et ükski auto ei satuks seda pidu rikkuma.”

Ja siis hakkab sadama. Järgmiseks 24 tunniks on ilmateade lahke olnud ning lubanud 25mm vett taevast alla kallata. Need piisad on selle kõige suurepärase looduse hiilguse esimesed avalöögid.

New Galloway, linn missugune, ainult, et puudu on see mida hing kõige enam igatseb. Rattaremonditöökoda. Lähim abi asub Dumfries, see jääb enamvähem veel nii 30 miili edasi.

No tegelikult olen mina sodi. Otsustame, et Crawfordist me enam edasi ei sõida. Õhtu on juba taas käes. Raske päev selja taga ja vihma kallab. Loodame seal kämpingusse jääda.

„Jääme sellel künka tipul seisma.“ Hüüab Mari mulle üle õla vändates.

„Mhmhm“ olen nõus ja uurin pedaale sõtkudes seda fucking Pauli kitse, mis muudkui ootab, et mul püksisäärest kinni naksata ja keti ning hammasratta vahele see siis kinni tõmmata. Päris mitu korda on olnud napikas ja mitmest hoiatusest on mul meeled ärevil. Tõmbasin püksisäärele küll bahilla ümber, aga see ei aita, nüüd kriipab bahilla järele sama aplalt. Pean aru, et mis saab siis kui suurel kiirusel mäest alla tulen ja juhtub see mida siin ähvardab järjest juhtuda. Üritan jalga O-sse painutada, et ainult jalalabaserv ja varbaotstega väntan ennast mäest ülesse. Ühesõnaga ….Peeeeeeeeeeki! Ma tahan oooooooma ratast ja veel tahan ma …

Hull kõmakas ja PLEKIKOLIN. Mari on ootamatult tipu vallutanud ja siis nii nagu lubatud ka jala maha toetanud. Mina olen silmad vett ja viha täis nina vastu põlve sõitnud, nii ma Marile siis ka pea maas tagant otsa põrutasingi. Pauk ja sade! PAAAUUUUUUUL!!!!!!! Paul, kes tavaliselt meist mitu miili eespool oma sõitu teeb on miskipärast ennast nüüd mulle sappa sättinud ja kohe päris selliselt, et põrutas mulle tagant sisse. Kolm ratast kõikide kompsudega on känkras keset vett ja tuult asfaldil laiali maas. Mari silmis aus hämmeldus. „Me ju leppisime kokku, et mäe peal teeme peatuse!“ Taevas teab oma ja laseb meile nüüdseks juba rasvast vihma krae vahele.

Crawfordis on üks ja ainus hotell. Mari kõrgelt arenenud läbirääkimisoskused siin ei aita. Sellel hotellil selles kohas pole konkurentsi ja nii nad ongi põikpäised. Pauli luurelend kämpingusse on kõike muud kui julgustav- uksed on kinni ja kusagil lipendas silt ´a la Help yourself. Sünnib otsus süüa hotelli bistroos kõht täis ja siis hambad ristis Dumfriesi välja sõita. Hotelli Lady´s room´is koorin ennast alasti, hoian käsi kuuma vee all nii kaua kuni midagi tundma hakkan, poen kuivadesse kihtidesse. Jälle inimene! Uskumatu! Nii lihtsalt see siis käibki.

Hotelli bistroos veel kuum kanasupp ja friikartulid ka naha vahele. Need teevad imet! Jalad kileleivakottidesse ja selliselt ligunenud tossudesse. Paul patsutab meid julgustavalt õlale: „Nüüd veel lõpuspurt ja siis oleme Dumfries!“

Mari: “Lõpuspurt, kestusega ca 20km. Tänane päev tundub kestvat igaviku. Vaatamata pikale päevale mõjub Pauli üleskutse innustavalt. Et Gallowayst oleme nüüdseks väljas, tuleb autodega maanteel võidu sõita. On juba üpris hämar. Supi soe sees tõstame tempo üles ja hoiame seda kuni kohale jõuame, lootus kiiremini toasooja jõuda annab tiivad. Dumfries on aga, mida keegi meist ei teadnud, kuulutatud Śotimaa 2011.a. kauneimaks linnaks. See on lausa nii ilus linn, et märkame seda käigupealt väsinud nina pealt pilku tõstes. Koledat maja seal ei kohta. Hooldamata majaümbrust samuti mitte. Kaunid kirjud suvelilled ehivad aedu ja meeli. http://en.wikipedia.org/wiki/Dumfries

„See ei olnud kunagi surm, mida sa kartsid, vaid tühjus. Seda sellepärast, et ei ole olemas sellist asja nagu tühi ruum. Ainult inimesed on tühjad.“ J.Winterson

Rasvasest vihmast on saanud õline vihm. See kleepub ja imbub ja voolab ja katab. Silmad ei näe sellest läbi. Sõidame pimesi. Mina Pauli kitsel vaid esimese piduriga libedal märjal asfaldil. Teagi, kas ja mis väsitab rohkem… küllap summa summaarum. Füüsiline pingutus ja vaimne pinge. Need suurel kiirusel laskumised on minu hirm. Täna on see minu hirm. Usun, et Pauli raskused on jällegi need minu raskel käigulisel rattal mäkke pingutamised. Mari on meil lillelaps.

Dumfries räägib Mari meile ühelt juba hommikumantlisse mähkunud ja ööks valmistuval proualt välja kaks ühest tuba, kus siis üks meist magab põrandal matil.

Mari: “Olime täiesti naiivsed ilmselt, arvates et Dumfriesist öömaja leidmine on käkitegu. Kui õige linnajao kätte leidsime algas loterii loosimine- enamus majutusasutusi oli välja müüdud, akendel ilutsesid tähtsalt NO VACANCIES. Jõudis pärale, et on ju selle saare rahva puhkuste aeg ja kus nad veel võiksid tahta seda veeta, kui kõrgelt kiidetud ilusaimas linnas. Aga ma ei lobisenud oma kartusi kõva häälega välja. Hoopis ründasin lootusrikkalt esimest B&B-d mille aknal puudus mittemidagi lubav silt. Mina tegin ust avama tulnud prouale läbi akna juba ette grimassi: „palun vabandust, et me nii hilja tuleme ja ette pole ka helistanud“. Tema tõlgendas seda omamoodi ja tegi vastu grimassi: „Sry, et ma olen juba hommikumantlis. Ma tean, et tegelikult see pole kõige viisakam viis külalisi vastu võtta.“ Et eelnevad läbirääkimised olid möödunud vastastikuse mõistmise õhkkonnas, oli edasine ladus. Proua teatas, et tal on üks ühene tuba. Ma juba üpris lollilt „Kas me sinna kolmekesi mahume?“. Ei mahu sorri, tuba pisike. Siis sekkus saatus proua abikaasa näol, kes tuli ja tuletas meelde, et neil peaks kusagil siiski veel üks tuba vaba olema. Kaks tuba kolmele jagada on juba „iisi“. Niisiis saime kõiges kokkuleppele. http://www.lindeanguesthouse.co.uk/

Kisume ennast paljaks ja jooksuga kuuma dusshi alla!

Mari: “Kei on kahtlaselt kaua duśi all. Kui ta lõpuks tuppa tagasi jõuab on ähmis ja siiralt täiesti õnnetu. „Tead sa ka, neil ei ole siin sooja vett!“ mina: „Ei usu, kas sa proovisid kõiki variante? Mine räägi Paulile, las ta vaatab oma mehemõistusega seda asja“. Paul selgitab välja, et vannitoas on lisaks ventilatsiooni käimatõmbamise nöörile laes veel üks nöör millest sikutamise peale hakkab gaasiahi tööle. Et voila, “kõik lapsed pessu lähevad”.”

Kõht on hullult tühi, aga uni on veel tugevam.

„Tegelikult on nii, et olen kogu elu binokliga jälginud Võibollasaari, rikkumatut fantaasiamaailma, mis ei ole tegelikult sugugi etem kui kannatuste teravad kaljud. Või-bolla, kui ma oleksin talusse jäänud… või-bolla kui ma poleks Spike´ga läinud… võib-olla, kui oleksin elanud rahulikumalt… võib-olla, kui oleksin aastate eest seda õiget inimest kohanud… võib-olla, kui ma poleks teinud seda või tema nõbu teist. Võib-olla, kallis, oli see tõotatud maa olemas ja ma ei näinud seda. Vaata, kuidas see valguse käes sätendab. Aga tõde on see, et ma mõtlen võib-olla ise välja. Mina saan teha ainult need valikud, mida ma teen, nii et milleks piinata ennast sellega, mida ma oleksin võinud teha, kui kõik, millega ma tegeleda saan, on see, mis ma olen teinud? Võibollasaared suhtuvad inimelusse vaenulikult.“ J.Winterson


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: