Posted by: Kei | august 10, 2012

teine Reede 55km


„Silmad maas, läheb keha järele – silmad on tõepoolest kiusatuse aknad.“ J.Winterson

Hommik algab hommikusöögi ja taoismi „tühja meele“ definitsiooni täpsustamisega, kes ja kuidas seda kahe sõna kombinatsiooni on enda jaoks lahtimõtestanud.

Carlisle linnas poeukse taga Pauliga rattavalves ja inimeste jälgimisradar peal arvab Paul, et inimesed siin Inglismaal on hoopis teistsugused kui inimesed Shotimaal. Olen temaga nõus. Välisevaatluse põhjal justkui peaks olema sama tõugu ja masti: kaks kätt, kaks jalga, silmad, nina suu… ometi on nad …justnagu… väga äärmuslikult karakteriseeritud koomilised tegelased kusagilt filmist. Mitte, et kõik oleksid mister Bean´id , aga pole raske ettekujutada neid osalemas samat masti telesaadetes. Shotlased olid justnagu rohkem… inimesed. Inglased on justnagu rohkem… kusagilt mujalt pärit.

Lake Distrik on matkabrozüürides kõvasti üles promotud: tulge meie loodusesse matkama! Kaunid järved, maastikud ja ka Inglismaa neljandaks kõige kõrgem tipp asub siin. Teed on sillutatud selliselt, et ratas käekõrval püstiloodis ülesse ja siis suure kihutamisega alla, nii, et vesi pritsib silmadest. Tõusunurgad on kibedad, 16%

„Inimesed kipuvad alati leidma põhjusi, kus neid ei ole, ja leidma lohutust eesmärkidest, mis vaevalt olemas on.“ J.Winterson

Plaan jääda varakult laagrisse, vaadata teletupsu maastiku kohal pilvetupsusid, juua kohaliku siidrit ja nautida elu. Mida teekond edasi seda suuremaks saab imestus. Kui see on välja hõigaud kui matkajate MEKA, siis kus siin huvitav matkata saab? Kõike piirab aed, traat, lambad, lehmad, hobused. Puhas farmerite lust. Järvi näidatakse kaugelt, ligi ei pääse ja läbi kogu selle (matka?)farmimaastiku läheb üks asfalteeritud rattatee mida tuleb tegelikult jagada kihutavate väikeautodega või siis ülisuurte gigantsete masinatega. Masinad kellega koos ratas samal ajal teele ei mahu. Ratas tuleb selleks puhuks teelt kõrvale rohule vedada.

Siit-sealt siiski lähevad vahel harva vasakule viidad ühe kuni 1,5 miili pikkusteks teelt kõrvale matkarajakesed, sellised väikesed paunad, et oleks võimalik korra „rattateelt“ ära põigata. Pöörame ühele sellisele. See on ääägeee! Vähe sellest! See on kaunis ka ja mitte ainsamagi traktoriga ei tule siin rinda pista. Kui alustame viimast lõpulaskumist, siis meenub Marile, et tema ostetud vabapidamisega kanamunad on ju pandud mulle pardakotti. „Kei!!! Võta hoooog maha!!!! Vali ainult pehmemat pinda!“ Kas see hoiatus juba hiljaks pole jäänud? Matkaraja lõppu jõudnult palun poistel ise mu pardakotis olevat olukorda uurida. Mu enda närv ei pea vastu. Sest nagu pardakotile kohane asuvad seal munadele lisaks ka kõik muud tähtsad asjad: pass ja telefon jne. Oleks võinud kohe suhkru ka sinna munade sekka kallata, oleks koogelmoogel valmis.

Jätkame kõik neljakesi rattateel ja vahime või silmad pealuust välja, et kusagil oleks koht kus matkaja saaks oma „kodu“ ööseks lahti lüüa. Paremal justnagu oleks lammaste karjamaa, aga lambaid pole ja traataeda ka ees pole. Fantastika! Siia me oma laagri püsti panemegi! Keset päikeseloojangut. Imeilus! Veame rattad teelt ära ja laotame ennast laiali. Elu on ilus ja meel on hele.

Paul tõstab oma rattalt meie kõigi moonakoti maha. „Siin on nüüd midagi katki läinud.“ Paul kallab kogu koti sisu murule ja selgeks saab see, et vettpidav moonakott peab tõepoolest vedeliku varmalt kinni. Nimelt Kuno õhtuseks limpsimiseks ostetud kaks õlupurki on kotis plahvatanud ja tea kui kaua on kogu meie toiduvaru loksunud õllemarinaadis. Toit laotatakse murule tahenema.

Vahetan telgis parasjagu sõiduriided pehmemate, soojemate ööriiete vastu.

„Get lost! Who are you! Germans!?!!“ õuest tuleb koledat rämedahäälset röökimist. Kangestun, sekka kostab Mari linnuhäälset vidinat ja Pauli veidi rahustavamat madalamat häält. Ühe sõnaga. Või siis tegelikult ikka kolme sõnaga: We Get Lost. Pakime ennast jälle neljaks rattaks kokku. Tujud mornid. Kehad väsinud. Aru ma ei saa. Miks inimesed karjuvad kui nad soovivad oma sõnumit edastada?

Edasine kestab veel kaks tundi. Lõpuks leiame ühe kõrge heinaga platsikese, täpselt kolme telgi jagu. Ilm on läinud juba sedavõrd pimedaks, et toidu topime suhu ilma seda eriliselt nägemata. Suus saab selgeks, mis seekord siis sinna sattus. Siidri otsustame jätta homseks. Siis kui oleme vallutanud neljandaks kõige kõrgema tipu Inglismaal.

„Kui igal pool on siin, ei ole enam kusagile minna. Kui aus olla, siis on elu igalpool, kus on armastus.“ J.Winterson


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: