Posted by: Kei | august 11, 2012

teine Laupäev 17km


“Ometi on kaks teekonda, mis tuleb ühekorraga ettevõtta – esimene kindla eesmärgi ja kursiga, teine igasuguse eesmärgita ja senitundmatuna, ja kui seda teekonda annab kaardistada, siis ei tea mina ühtegi inimest, kes oleks seda teinud, sest igaüks peab oma teekonna ise ette võtma ja selle oma südame salasoppidesse üles tähendama.” J.Winterson

Hommikul saab ennast vastu ootusi suht kenasti välja magada. Olenemata sellest on pärast seda kui uni läinud suur soov veel edasi vedeleda ja mitte ennast liigutada. Väsimus liikmetest pole hommikuks kusagile kadunud. Sööme eriti rahulikult erilist hommikusööki püüdes nautida ja mitte alluda soovile kohe kõik korraga suhu toppida ja alla kugistada. Mari ole selleks eriliseks puhuks täiendanud oma köögikomplekti panni jagu. Vaba kana munad õnnestunult pardakotist välja õngitsenult ja Kuno tehtud pannilabida abil saame ülirammusa maamehe singi valgemast osast rasvase, maitsva päris scrumbled eggsi.Kõik klapib – eriti ilm! See OLIGI nii nagu ilmateade oli eile lubanud: PÄIKSELINE!

Skiddow tipp 931meetrit merepinnast. Sinna astume reipalt kaks tundi. Mida kõrgemale jõuame seda tugevamaks läheb tuul. Rada hargneb kolmeks, valida saabki kolme tipu vahel. Mustiavarred ja kanarpikupuhmad palistavad meie valitud rada. Tipp ise on nagu sellel kõrgusel ikka kiviklibune.

“Armastus on katse, järgmine samm tuleb alati üllatusena.” J.Winterson

Tipus on keegi tark ja praktiline ladunud kividest tuulevarju. Olgu ta tänatud! Lõpu jookseme, sest tuul surub väljakannatamatult peale ja viskume varju taha hoo pealt kõhuli nagu kuulirahe eest viskutakse. Tuul on tungivalt tugev. Selle tagant välja piiludes märgime silmaga ära lõpulõigu, sest see mille taga hetkel kõhutame on alles vahevarje. Teine ja päris tipus asuv varje jääb meist umbes saja meetri kaugusel milleks koguime julgust ja siis lidume jälle J.Bolti innukusega ja taas… viskume hoo pealt kõhuli. Selle seina taga, seda kõhuli viskumist vaatavad pealt armas paarike. Nemad olid ettevõtnud romantilise mäkketõusu ja nüüd lõdisesid sama romantiliselt käest kinni kivide taga tuule varjus. Teadmata täpselt mida kogu selle romantikaga kõrvulukustavas tuules edasi teha. Pakume neile siis omaltpoolt kaasavõetud küpsiseid , joome ära siidri ja matsutasime kõige otsa veel hommikul valmis laotud juustumoosi võileivad. Kuno toob kavala näoga oma kotist välja sinna kõigi silme alt peidus olnud karbi peente shokolaadikommidega.

Kaua kaunile paarile seltsiks olla ei kannata. Tuul on tõesti talvine. Allatulek on meeleolukas. Jalgade otsas, mis enne on kaks nädalat ratast sõtkunud ja nüüd kogu keha seinast üles vedanud on allatulek väga vaevaline. Proovin oma jalgade vastu kaastundlik olla ja vahel veeretan ennast, siis kui maastik juba lubab ja teen ak ühe kukerpalli kanarpiku vahel see kukerpall maksab mulle peaaegu taga taskust väljapudenenud matkanoa kadumise. Pistan pea puhmastesse jaaaa… leian selle õnneks ja rõõmuks uuesti ülesse. Kurdan valjuhäälselt, et nende samade jalgadega ma täna enam planeeritud 30km küll edasi ei sõida.

Alustame siis pisematest eesmärkidest. Kõigepealt sõidame ennast lähimasse linna, Kerswicki leiba ostma. Et täna on laupäev ja õhtu läheneb, siis on linnas palju rahvast liikumas. Kõik ülesse puhvitud kui puudlid näituseringis. Arvatavasti on tänane õhtu siinkandis ka kõige ilusam nädalalõpp üleüldse selle suve jooksul. Linn on väga ilus! Lilleline. Kahjuks jäetakse poiste kärsituse pärast jalutajate kõige kesksemal tänaval rattad käekõrval jalutamata. Sellest on mul siiralt kahuju, aga et ma olen täna väga vaevaline sabalõpus sõtkuja, siis ei hakka jõuvarude kokkuhoidmise pärast sealt kaugelt tagant ka midagi ette karjuma. Nii kui nii ooodatakse mind iga nurga peal järele.

Oleme juba pikalt, ca 1km linnast välja taas mäkke pressinud, kui Paul märkab bussipetuse nimes tuttavat sõna: Castelriggs, mis toob talle meelde selle ainukese vaatamisväärsuse nime mida olime plaaninud oma teel turisti kombel vaadata. Castelriggs, kiviring. Koht ise asub lambakarjamaal. . Lammaste, kolme profffotograafi ja üksikute turisti keskel teeme meiegi kiviringile ringi peale. Kuno on loobunud väärsustest ja vaatamisest ning sõtkus ees üksinda vapralt edasi, et meie laagriotsingud ei jääks taas liiga hiliseks ja napikaks.

Õhtut pidades ja murelikult taevast uurides podistan valmis texmex pajaroa. Sellega kaotan palju punkte oma populaarsusest. Mari pritsib taas tuld  ja Kuno vaevleb samuti tulise roaga. Salviks ja lepituseks saab Pauli ostetud ülimagus banaanitort kõige lõppu ära kõrvetatud keelele määrida.

Sedamoodi kuidas päevavalgus kahaneb koguvad midgetid vastupidiselt rohkearvulisemalt oma aktiivselt ründavat armeed kokku. Nendega ei ole mõtet vaielda. Vehid lihtsalt tühja tuult taga. Närvesäästvam on alluda loodusseadustele ja minna õigeaegselt koos päikesega magama.

“Sest tema on õppinud kirjutama, mis annab tseremoniaalset väge.” J.Winterson


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: