Posted by: Kei | august 15, 2012

kolmas Kolmapäev 67km.


 

„Suur osa sellest, mida ma olen teinud, on lõpetamata jäänud – mitte sellepärast, et ma liiga kiiresti pooleli jätsin, mitte sellepärast, et ma olin laisk, vaid sellepärast, et sel oli omaenda elu, mis ilma minuta jätkub. Kui sel tööl, mida sa teed, on mingi tähendus, läheb see järgmistesse kätesse edasi. Päev libiseb öö unenägudesse.“ J.Winterson

Eilsest meenub seik kus on näha, et ka meie kiired ja vihased paarisrakend Paul-Kuno hakkavad vaikselt väsima. Vahet siis pole kas füüsiliselt või vaimselt. Väsimus on väsimus. Rattateed on siinmail pikitud aegajalt selliste kiirust vähendavate konstruktsioonidega. Küll on pöördväravad või erinevad ehitised kust tegelikult täislaaditud rattaga niisama vahelt läbi ei libise või on maha löödud lihtsalt postid kitsaste vahedega. Kohaliku käest uurides saame teada, et see on sellepärast nii, et hoida rollereid ja mootorrattaid nendelt teedelt eemale.

Kuno lipsab taas järjekordsete postide vahelt läbi. Paul talle järele kael õieli vahib vasakule paremale ja järgmine hetk ripub suusahüppaja asendis üle lenksu, ratta tagumine ots koos kõige kompsudega sihtimas taevasse. Jätsime rattad seisma ja lihtsalt röökisime naerda. See oli nii jabur vaatepilt.

Päris reisi esimestel päevadel ristusid kahe juhi mõõgad. Paul ja Mari, mõlemad loodud juhiks. Ainult, et mõlema juhtimisstiil erineb teise omast. Pole sõnamist väärt, sest nurgad said silutud ja sarved maha joostud üsna kohe alguses ning vaikus ja rahu ja üksteisimõistmine saabus meie reisiseltskonda. Ometi õnnestus viimastel päevadel minul ajada Paulil hari punaseks.

Kuna kohe-kohe on olümpiamängud ukse ees ja põhimõtteliselt oleme meie siin samas ukse ees koos nende samade olümpimängudega, siis läksid meie vabadel hetkedel suulõksutamised loomulikult spordi poole. See pole muidugi mingi üllatus. See on teada juba vanast ajast, et pole mõtet torkida teemadel, mis kirgi ülesse kütavad: poliitika, sport, religioon. Pigem järgi Vanade Inglaste tarkust- lürbi teed, paku pisara puhu salfrätikut ja räägi ilmast. Aga mul kohe oli vaja seda torkida! Sest mind ajas marru kui naiivne ja roosades prillides võib olla üks noorhärra. Et asja veel teravamaks ajada astusin tema konnasilmadele ikka täie mõnuga, tirisin välja kõik need inimesed, kes on pooljumalateks Pauli jaoks. Andrus Veerpalu ja Taaramäe ja…  no ja lõpuks tegi Paul seda trikki mida iga mees oskab, kui naise näägutamine ikka üle pea viskab. Siis keeratakse lihtsalt selg ja minnakse ukse paukudes minema. Ust ei olnud mida paugutada, see eest näitas Paul oma meeleolu eest ära sõitmisega.

Paul on meile tegelikult juba nädal aega oma telefonis surfates igaks järgmiseks päevaks ennustanud päikest ja kuiva ilma. Hiromandiks ta ei kõlba. Kõik, mis me saame on hommikul masendavalt madalrõhkkond ja pilve sees sõit. Rõhk rõhub nii raskelt, et isegi pilved on kõhuga vastu maad ja ei talu seda survet enam. Nii algas ka tänane hommik. Ärkasime pilves. Toppisime ennast laua taga triiki täis. Vedasime puhtad särgid selga ja astusime sooja niiskesse aurusauna. See tähendas seda, et juba pärast esimest kilomeetrit sõtkumist olid läbimärg. Seest ja väljast.

Plaan tõmmata kõige otsemat teed Liverpooli ja seal turisti kombel käituda. Pärast väikest ekslemist silditutel tänavatel jõuame Liverpooli eeslinna Prescotisse. Lõunasöök saab olema Pauli sõnul tema kogu elu jooksul külastatud k õ i g e suuremas toiduainete poes kus ta üleüldse viibinud on. Soolase ja magusa vahel ümber laua istudes mõtiskleme järgmise aasta sihtkohtasid. Mis algaksid samalt laiuskraadilt kus asub Liverpool ja lõppeb meie sellekordne Põhjast Lõunasse reis:

Kanada

Saksamaa

Holland

Poola

Valgevene

Ukraina

Venemaa

„See siin võib küll kõnnumaa olla, aga siin, nii nagu igas teiseski paigas ilma peal, panevad inimesed panuseid ja sepitsevad ja võistlevad ja kukuvad, kõik ühe trofee võitmise nimel. Naise süda, maalapp, kuningriik, lordiseisus, leping, laev, muna – pole erilist vahet, mis või milleks, niipea, kui üks seda ihaldama hakkab, saab selle teise jaoks auhind.“ J.Winterson

Paul pooldab Saksamaad. Aga arvab ka, et mida rohkem Euroopa keskele me sõidame seda raskem on leida telkimiskohti.

Nii nagu me juba siin Inglismaal olles kogenud oleme. Kõige suurem väärtus siinsetele inimestele on maa ja kui sa oled maalapi juba omastanud, siis teed kõik selleks, et seda k a i t s t a ja kümne küünega endale hoida ning jumala eest mitte kellegagi jagada. Minule selline tulevikuvaade ei sobi. Seepärast hääletaksin Kanada poolt, seal kus on veel loodust. Kanada vastu räägib, aga tengelpunga raskus. Mis tegelikult on liiga kerge sellise sõidu jaoks.

Mari mõtiskleb, et Poola võiks täitsa olla taasavastamist väärt, on kuulnud midagi suurtest mets-loodus-reservaatidest, kuhu ulukeid taasasustatakse. Kuna meil kõigil on väärettekujutus Poolast kui lihtsalt piinarikkast tunde kestvast sirgjooneliselt läbisõidetavast maast, mis tuleb kannatlikult ja kannatades üle elada ja mida kõik on ma usun kunagi kogenud bussireisil või autoga silmad kinni sõites.

Minu jaoks Ukraina kõlab ka täiesti kõlavalt kõrvale.

Kunol löövad silmad särama ikkagi ka jah Kanada peale ja ta plaanib, et selleks puhuks peaks ikka täiesti kohe terve kuu võtma. Veel mainib ta Saksamaad, et ta on isegi sõltumatult Põhjast Lõunasse reisi formaadist väljas olles mõlgutanud mõtteid teha üks jalgratta tripp pikki Reini jõe orgu pidi. Nüüd võiks seda ju kõike hoopis ühildada.

Statistikaks veel nii palju:

Kõigil viiel etapil on kohal olnud Kei ja Mari.

Paul on osa võtnud neljast etapist. Temal jäi eelmine aasta Läti-Leedu vahele.

Kuno on olnud osaline kahel etapil. Ta ise naerab, et kokku tuleb üks terve, sest eelmine aasta oli ta esimesel poolel kaasas ja see aasta oli ta reisi teisel poolel.

KristiinaP oli meiega kohe kõige esimesel etapil. Võib vist kätt südamele pannes öelda, et see esimene Põhja- Norra etapp on olnud füüsiliselt ja ka vaimselt meie kõige raskem.

Elo ja KristiinaS käisid meiega eelmine aasta seltsiks kahel viimasel päeval ja aitasid meid ühes kodinatega tagasi tervelt koju.

 

Väga keeruline on ennast eeslinnast kesklinna saada turvaliselt. Jah, sinna suunda lähevad laiad kaheksa- rajalised kiirteed, aga esiteks sinna peale ei kipu autodega võidu kihutama ja teiseks pole see vist ka seadustega lubatud. Nii me siis käime nagu Kivinõid Ropka ümber kesklinna ja ligi ei pääse. Paul keerutab järjekordselt oma telefon- gps jubinat peos ja kratsib kukalt.

Ühtäkki sõtkub meie kõrval üks tõeliselt muldvana ja väga shikk härra. Üle autode müra saame karjudes aru, et ta pakub meile abi. „Follow me!“ ja meil on tükk tegemist, et sel muldvanal mehel kannul püsida. Tema tempo on niivõrd kerge ja kõrge. Aegajalt viipab ta käega vasakule ja paremale ning katsub midagi giidi sarnast teha, püüan hing paelaga kaelas tal kõrval püsida ja püüdlikult naeratan-noogutan, ise rohkem kui pool kõrvust mööda lastes. Mari hüüab tagant, et tempo on liiga kõrge.

Mehel on väga ägedad jalgratturimärgi süsteemid. Kuidas ta miskit ohtu eessõitjana meile viipab. Punnitan silmi ja püüan meelde jätta. Igaks ohuks on tõepoolest oma viibe. Kui on palju auke või muud prahti, siis selleks on ühtemoodi käe raputus, kui on konkreetne auk, kivi, lamav politsei, siis selleks on teistmoodi käemärk.

Linnas sees selgub rahulikemas vetes, et kui meil on soovi, siis temal on aega meid jalutada siia ja sinna. Loomulikult on meil soov. Kohe näeme kanalil ära Yellow Sumbmarini ja järgmiseks leiame ennast Beatlite tänavalt. Jutt jookseb nüüd juba arusaajatele ja lahtistele kõrvadele. Ühel hetkel istume trepil ja teeme vanaga, John O´Brien, loomulikult! kohviringid. Siis sätib ta ennast minekule, sest proua kodus ootab. Saime temast teada nii palju, et nii kaua kui ta ennast mäletab on ta alati jalgrattaga sõitnud. Ja praegu kuulub ta ühte ratturite seltskonda, kes siis teatud nädalapäeval kogunevad ja käivad sõitmas. Nädalavahetustel tehakse kahepäevaseid trippe ning suvel korra koguni 10 päevane sõit, seltskonnaga kes kõik muideks samast vanuseklassist kui ta isegi. Vot on eeskuju!

Kuno saab Beatlite poest pojale sünnipäeva kingituse ja Mari tiirutab niisama säravate silmadega kaasas. On aeg sättida ennast lennujaama poole. Kuno näitab lenujaamas endale juba tuttava nurgakese kuhu me siis ennast laiali laotame. Nätsked sõiduriided seljast kisume ja ennast mõnusamaks pakime. Tuleb pikk öö. Kõik jupid saab lammutatud veel jupimateks. Teibiga kokku tõmmatud ja pakkekilesse mähitud. Kummid tühjaks ja lenksud, pedaalid küljest. Rattad pilbasteks. Sööme-joome.

Seltskonnaga liitub hispaanlanna Esther. Aga muidugi ju! Tema on joogaõpetaja. Jutt sujub. Tirib kotist oma lugemise välja ja tutvustab mind kõrgemat sorti esoteerikaga.

Järgmiseks veab Paul kohale meile seltskonda noore maailmarändurist prantslanna Caroline. Kes oma ümbermaailma reisiga just Tallinnast alustab. Mingil hetkel saab terve mõistus ja väsimus me meeldivast jutuvadast jagu. Kõik külitavad seal kus end leiavad pikali maas ja eriti õnnestunud on need, kes suudavad ka silma looja lasta.

„Mäletan, kuidas ma lugesin, et Samuel Beckett mäletas oma elu emaüsas. Kõik usuvad teda, sest ta võitis Nobeli auhinna. Ma kahtlen, kas mind keegi usuks, või kui usuvadki, ei usu nad, et isegi väljamõtlemise hetkel on võimalik tõtt rääkida.“ J.Winterson


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: