Posted by: katrin | august 17, 2012

Näkimatk Alutaguse metsades


Marsruut: Kurtna järvestik – Peipsi põhjakallas
Osalised: Marika, Elo, Katrin
Aeg: 9-10-11-12 august 2012

Pildimeenutus: Paganamaa hommik 2010 suvel


Jalgsimatka piirkonda planeerides on juba teist korda kuidagi iseenesest kujunenud üheks kriteeriumiks järvede lähedus. Eelmisel korral 2010 suvel Karula-Paganamaa-Rõuge käigul sai igaõhtuseks eesmärgiks jõuda välja mõne järve äärde (järjekorras sai siis käidud ujumas Ähijärves, Paganamaal Liivajärves, Viitina järves ja Rõuge järves, lisaks väiksemad veekogud tee peal). Tookord oli see ellujäämiseks lihtsalt hädavajalik, kuna sattus olema suve kuumim nädal ja leitsaku leevendamiseks parim viis on loomulikult näki kombel igal võimalusel vette sukelduda. Teistpidi andis see tookordsele matkale kindlasti erilise rõhutatult suvise meeleolu. Seekord oli ilm leebem – enamasti pilves, aga parasjagu soe, mitte liiga palav, käimiseks parim. Esimesel ööl saime ka vihma, aga hommikuks oli pilv end viisakalt mujale kolinud, mälestuseks saime kaasa vaid märja telgi, mis tuli seljas järgmisesse kohta vedada ja seal kuivatada.

Esimest päeva võiks nimetada pikaks sissejuhatuseks või siis teistpidi väljajuhatuseks töönädalast. Teekond matka alguspunkti kujunes ise huvitavaks automatkaks. Kuna kaaslased olid lahkelt nõus sõitma läbi Kõrvemaa keskuse, kus minu lapsed olid laagris ja vajasid hädasti ema külastust lõpuni vastu pidamiseks, siis jätkasime oma teekonda läbi Aegviidu, Lehtse, Tapa jt väiksemaid külasid mööda piltilusaid Järva- ja Virumaa teid.

Tapa linna lühike kronoloogia

Tapal saime me Marikaga teha pikema linnatuuri, kuni Elo ajas pangakontoris oma tööasju. Kuna neid teid harilikult sõitma ei satu, siis tegime veelgi peatusi, nii vabatahtlikke kui sunnituid.

Vaade pilvepiirilt alla krossirajale: Kiviõli tuhamägi

Vabatahtlikult jätsime auto tee äärde näiteks Kiviõli Tuhamäele ronimiseks ja Maidla mõisa külastamiseks, kus käisime ringi ja imestasime sealset hästisäilinud ajaloolist kompleksi ja kogu ala ülipüüdlikku korrastatust (kuigi kõik hooned kuuluvad omavalitsusele, mitte ärieliidile, nagu tihti kombeks). Mõisas on kool, spordihoone, noortekeskus jne. Järgmine peatus oli aga sunnitud – paar kilomeetrit Maidlast välja sõites selgus, et meie “otsetee” on tegelikult tupik ja tähendas paarikümnekilomeetrist ümbersõitu lõunapoolt Aidu karjääri – me ei olnud osanud kohe teedeatlasest välja lugeda, et karjääri põhjaserva mööda kulgev teelõik on tavaliiklusele kinni. Pärast väga lähedalt uurides oli näha tõepoolest sellel teelõigul kahes kohas näha imepisikesi teekatkestuse tähistusi. Lõpuks lähenesime Kurtna maastikukaitsealale lõuna poolt ja kuna keegi meist polnud seal varem käinud, ei teadnud me ka päris täpselt, kus asub Alutaguse puhkekeskus. Väljavaadatud postiaadressist polnud palju abi, kuna see andis lähima küla Vasavere aadressi, mis asub keskusest 5km eemal. Keerasime siis lihtsalt sisetunde järgi ühest teeotsast sisse ja jõudsime esiti ühe mahajäetud pioneerilaagri juurde, sealt edasi suuna järgi edasi sõites juba peaaegu kohale, kuni tee lõppes järsku läbikaevatud kraaviga. Taas ümberpöörd ja katsetasime teist teeharu karjääri teisel küljel. See tundus olevat tihedamas kasutuses, ääristatud äsjavalminud kummaliste tehnorajatistega korrapäraste vahedega, aga tee ise oli nagu ürgvana kuumaastik. Ja siiski viis see meid lõpuks õigesse kohta kohale. Planeeritud varalõunasest stardist oli saanud hiline pärastlõuna. Kiire otsus – esimesel õhtul jõuame vötta mönuga rahulikult ette seiklusraja ja natuke kolistada põhjapool ringi, tõsine jalgsimatk võib alata järgmisel päeval.

Võib alata! Kati. Elo. Marika.

Seiklusrajal kahetsesime Marikaga, et esmakülastuse ärevust ja kõditavat hirmutunnet enam ei tekkinud, laskumised ja ronimised tundusid liiga turvalised. Seevastu Elo puhul toimisid kõik reaktsioonid adekvaatselt, tema sai kogu raha eest adrenaliini ja põlvevärinat, Tarzani hüppe julgustükk jäi koguni järgmiseks korraks ootele. Me hüppasime siis mõlemad Elo eest ka veel teise korra ahvi kombel puu otsast võrku. See oli ausaltöeldes esimesel korral päris kõhe ja hetkeks oli tunda päris vaba langemise tunnet…

Pärast väikest tiiru põhjapoolsete järvede vahel maabusime päris õhtuks Rääkiva Järve ääres. Mina arvan, et see järv oskab tõesti rääkida. Asi nimelt selles, et käisime tema juurest läbi ja vaatasime, et küll on ilus romantiline ränduri puhkekoht kuldse õhtupäikese käes, kus “kask kummardub alla veepiirile ja pilliroog sirutab talle vastu”, aga kell polnud veel päris niipalju, et paika jääda ja läksime edasi. Tee viis edasi aga ühemõtteliselt rappa – järjest mudasemaks ja sääserikkamaks ja üksluisemaks muutus maastik, kuni jõudsime raudteeni, mida kaardil polnud (hiljem selgus, et meie kaart on vananenud), kus siis leidsime, et see väike soojärv võib rahumeeli omaette oma sääsemuusikat kuulata, meie läheme tagasi oma kuldse õhtupäikese käes suplevate kõrgete liivakallastega Rääkiva Järve juurde. Ja panimegi telgi püsti täpselt sinna, kust olime mööda tulnud ja peatunud ja kus järv meid “ära rääkis”. Kui nüüd tulla tagasi objektivistlikku maailma, siis on kaardile märgitud järve nimeks Rääkjärv ja see asub umbes Pannjärve ja Liivjärve vahel. Et asi oleks klaar. Õhtul külastas meid veel tuttav matkajuht ja Elbruse-reisi kaaslane Lembit, kes oli sealtkandist läbisõidul ja tuli et aidata meil süüa tatraputru turisti einega. Garneeringuks poetas ta ohtralt igasuguseid soovitusi, kuhu minna ja mida tee peal vaadata, millest kübeke õnnestus ka pärastpoole realiseerida. Lembit koju saadetud, kobisime telki ja kaaslaste tungival soovil lugesin neile unejutuks ette peatüki kaasavõetud raamatust. Hommikul aga selgus, et mõlemad olid ära kukkunud peale sissejuhatust ja kogu minu ülejäänud etlemine oli kuuldav ainult minu enda poolkurtidele kõrvadele. Järgmistel õhtutel me enam ei üritanudki etlemiskunstiga tegeleda, vahendamata värskeid elamusi oli vaja esimeses järjekorras seedida.

Esimene laagriplats Rääkiva Järve ääres


Teine päev. Esimene hommik algas (loomulikult ilma tekstiilitööstuse abita) ujumisega soojas järvevees. Metsahaldja tunne. Ei vette minnes ega veest välja tulles mingit külmatunnet. Seejärel valmis ühe hetkega – nagu võlu-sõrmenipsuga – hommikupuder ja kohv Marika imelise kokanaadi varustuse abil. Need kaasaegsed priimused panevad lihtsalt uskumatult kulme kergitama, kui taibukad ja ökonoomsed võivad olla ränduri abivahendid. Ja teisalt, kuidas lihtne söök metsas maitseb – seda juba Jamie Oliver ei oska järele teha!

Karjäär


Asume reipalt teele, nüüd selge sihiga liikuda järve juurest järve juurde, lõuna pooole ja jõuda õhtuks pärale järgmise – Kivinõmme nimelise – maastikukaitsealani. Loomulikult järve äärde. Päeva esimeses pooles oleme veidi kimpus kaardiga, kuna sellel ei ole kõiki radu peal – tegemist on ca 10 aasta vanuse Eesti põhikaardi lehega, mõõtkavas 1:50 000, kus ongi kaardistatud olulisemad objektid, aga mitte kõik kitserajad, ning kümne aasta jooksul võib ette tulla üksjagu muutusi maastikus ja teedevõrgustikus. Tegime siis igasuguseid huvitavaid manöövreid ja siksakke ja imestasime kõvasti, kui jõudsime metsast välja karjääri ääres, arvates ise, et oleme selle ammu selja taha jätnud.

Kümblus Jaala järves

Lõunapausi ajaks olime igatahes jõudnud Jaala järve äärde, kus kümblesid seekord E ja M, mina sirutasin kaldakünkal niisama jalgu taeva poole. Pealelõunat ilmestas 4-meetrise põhjamudakihiga ja väga prügiste kallastega Suurjärv ning päeva kõige nunnuma järve tiitli saanud väike Laugasjärv, mille kaldad õõtsusid nagu batuudikeskuses ja mille madalad kaldad olid korrapäraselt ääristatud põõsastega. Tähistatud matkarada viis edasi Niinjärve äärde ja sealt üle kanali, mis ühendab nelja-viite väiksemat järve veehoidlaks paisutatud Konsu järvega. Konsu äärde minekust loobusime, kaalukeeleks sai märksõna ‘veehoidla’, mis ei mõju liiga meelitavana. Hoopis mõnusam eesmärk tundus jõuda õhtuks väikese soojärve äärde järgmisel maastikukaitsealal. Sinna oli aga hea mitu kilomeetrit astumist mööda kruusatatud või asfalteeritud ‘matkaradu’. Teel Raudile üllatusime veel nagu maa alt ilmunud surnuaia üle – mitme kilomeetri ulatuses kahel pool teed laiuv värske õigeusu kalmistu. Hiljem selgus, et see on Jõhvi ja Kohtla-Järve venelaste viimane puhkepaik, kümmekond aastat vana. Kaardil polnud sellest loomulikult jälgegi. Selle päeva kultuuriliseks tipphetkeks kujunes aga Kuremäe kloostri külastus.

Kloostri väraval

Mina olin esmakordselt selles Venemaa kloostrite emakloostris külas ja pean tunnistama, et mulle jättis see väga sügava mulje. Piirkonna kõrgeima mäe (mis on arvatavasti kunagine vadjalaste püha hiiemägi) otsa rajatud küla on osavalt planeeritud ja hästi hoitud, praegugi käisid kremli fassaadi renoveerimistööd, samuti olid elumajad ja aed väga heas korras. Igal sammul tundus, et siin küll raha- ja huvipuudust ei ole, mis muidu Venemaal nii tavaline. Preemiaks sattusime sinna veel õhtuse teenistuse ajaks, kus saime hetkeks osa sellest õigeusu talituse maagiast kõigi oma viirukilõhnade ja häälte ja värvidega, väga soe ja muinasjutuline meeleolu oli. Elo vedas meid ka aiaga ümbritsetud esimesest aastatuhandest pärit kuivanud tamme tüve juurde enne hiiemäega hüvastijättu.

Viidad suunavad olulistesse kohtadesse


Mäelt alla laskudes viis meie tee otse püha vee allikani, kus täitsime kõik oma plastpudelid ja plaskud ja pesime lisaks põhjalikult jääkülma allikaveega nägusid, et ikka võluvee abil nooremaks saada.

Pühast allikast tuleb vett võtta kopsikuga

Kartulivaorada

Edasi viis tee üle kartulivagude küla vahele, sealt paar kilomeetrit mööda kruusateed metsa poole ja veel paar kilomeetrit mööda kinnikasvanud metsateed ja veel kilomeetrike mööda mudast raiesmikuteed ja veel mõned kilomeetrid mõnusamat pehmet metsateed ja siis viimased paar kilomeetrit jalgadele väga valusat suurte sakiliste kividega kruusateed ja siis veel natuke liivast metsateed ja bingo! olimegi päral. Aga mida polnud, oli järv. Kaardi järgi liiga suur selleks, et olla vahepeal ära kuivanud, arutasime ja kratsisime kukalt, aga kuna väljas oli juba üsna pime ja laagriplats suurepärane ja meie jalad ja õlad ja seljad ja kõik muud kohad väga valusad, siis otsustasime järve otsingutega edasi tegeleda järgmisel hommikul. Komberdasime nagu küürakad vanamutid ringi, oigasime üksteise võidu ja itsitasime olukorra koomilisuse üle. Õhtusöögiks seekord gurmeeroog – värsked kukeseened metssealiha konservi ja basmati riisiga. Kokku hautatud püha allika veega. Valmis pakitoidud oodaku oma aega, kuni me naudime eriroogasid…

Aga hüpates korraks veel tagasi, siis sellel viimasel mitmetunnisel ja -kilomeetrisel teekonnal ei kohtunud me rohkem ei inimeste ega loomadega. Ja üldse, terve matka jooksul ei näinud me isegi põdra- ega kitsepabulaid, rääkimata karujälgedest, mida lubati. Elo küll kuulis ikka siin ja seal aegajalt praksatusi ja kahtlasi hääli, aga ajas kõik küllatulnud põdrad ja karud valju nõudliku häälega juba aegsasti oma koju tagasi. Laagriplatsi ümbruse oli metssead üles tuhninud, aga meie sealoleku ajal hoidsid nad viisakalt eemale. Nii et Alutaguse metsade loomarikkus jäi meie silmadele tabamata. Välja arvatud üks segaduses olev rästapoeg, kes seisis keset teed, ega osanud muud teha kui mängida kivikuju, ning taeva all tiirlevad kullid ja kotkad, neid oli küll palju. Eks selleks oleksime pidanud ilmselt aupaklikumalt hääletult liikuma ja teedest eemale, suurte rabade poole hoidma, et kohata loomi.

Pikkjärve kõikuv purre


Kolmas päev. Väga pikk hommik, mis algab hambahari käes, järve otsingutega. Päevavalges osutub ülesanne väga lihtsaks – mine mööda jalgrada nõlvast alla ja edasi, kuni järv tuleb ise vastu. See on üllatavalt lähedal, kuigi laagriplatsilt vaadates ei reeda miski salajärve olemasolugi – ümberringi on tihe mets. Hästi ära peidetud need järved sealkandis. Meie peakokk Marika on esimesena ärganud ja juba ujumas käinud. Vesi on jahedam kui eelmistes järvedes. Mina piirdun seekord kergema loputamisega. Elo on matka algusest peale teatanud, et tema ei ole hommikuinimene ja ärkab tasa ja targu. Istume pingil ja kohvitame, jalad on eelmisest päevast veel hellad, aga üldine olemine üllatavalt kerge, puhkus teeb ikka kehaga imet. Oma osa on siin kindlasti võimlemis- ja venitusharjutustel, mida Elo meile demonstreeris peale meie ohet, et oleks nüüd Kei siin oma joogaga…

Metsadisaineri käe alt tulnud puhkekohta testimas


Järjekordne Liivajärv lahedate vabaaja-ehitistega – varjualune laua, pingi ja roigastest chaise-longue’iga, kaldal ootamas plastpudelitest ja plankudest ehitatud parv kajaki-stiilis aerudega. Huvitav, kes oli see metsadisainerist paadi- ja mööblimeister? Kõnnime mööda metsi edasi Iisaku poole. Väljasurnud vadjalaste alad on inimasustuse poolest tõesti hõredad. See tähendab seda, et teekonna edenedes jääb metsateid külade vahel aina vähemaks ja järjest rohkem tuleb mööda soodevahelisi maanteid astuda. Elole need kiired lõigud vahelduseks meeldivad (tema jalatallad on hakanud vaikselt tuld lööma), mina kipun ikka metsa vahele tagasi igal võimalusel. Paar kilomeetrit enne Iisakut õnnestub mul kõrvalepõike-plaan taas läbi suruda, ületame heinamaa, kulgeme põlluvaheteid pidi ja mõistatame, on see nüüd rukis või oder, mis seal kasvab.

Mis vili on?

Lõunapaus kaerapõllu servas, vaatega Iisaku künkale.

Lõunapaus kaerapõllu ääres

Peale kehakinnitust jõuame selle päeva tippu – Iisaku küla asub, nagu Kuremäegi, soodevahelise kõrgema künka otsas. Uurime kohalikke maju ja trimmitud hoove, kirikut keset küla, mis on suletud ja poodi keset küla, mis on avatud. Täiendame selles tillukeses letiga poes oma varusid kokakoola, hapukurkide ja korpidega. Jagame mõneks minutiks küla keskväljakut paari õhtuse külajoodikuga ja liigume edasi lõuna poole. Oleme just järeldusele jõudnud, et ilmselt on selleks kellaajaks kohalik muuseum kinni pandud, kui meie juures peatub üks naisterahvas ja hakkab meile seletama, kuidas kurepesa, mis on tee ääres meie tähelepanu köitnud, on vanim teadaolev samas kohas olnud pesitsuskoht Eestis. Selliste selgituste põhjal julgeb Elo küsida, ega tegemist pole äkki muuseumi töötajaga. Aga loomulikult on see nii! Meie asjaarmastajalikust entusiasmist tuld võtnud tädi pöörab otsa ringi ja viib meid oma muuseumi – tegemist on enesestmõistagi muuseumi juhatajaga – ning teeb pika ja põhjaliku ekskursiooni Iisaku ajaloo ja vadjalaste ainelise kultuuri kohta.

Killuke Iisaku muuseumist: suitsetamine on popp!

Tuuri lõpuks annab ta meile soovituse kaasa külastada kohalikku rabarada. Täname ja läheme lahku. Nüüd läheb omavaheliseks tuliseks vaidluseks – Elo nõuab raba-laudteed, meie Marikaga tahame edasi liikuda Peipsi poole. Teeme vaidlusele jõudemokraatiaga lõpu, 2:1 vastu otsustatakse edasi minna suure eesmärgi poole, laudtee aga jääb ootama oma kompensatsiooni…
Ühel hetkel avastame, et oleme valel teel – jälle suurel müriseval maanteel – kuigi kaardi järgi pidime minema mööda väiksemat kruusateed kõrvalt. Esimesel võimalusel astun mina jälle loomulikult metsa, kust paistab kena rada mändide vahel…. kuni jõuab lõpuks tõelisse horror-padrikusse: märg raiesmik, künklik, mudane, risti-rästi tihedalt põõsaste ja rohttaimedega läbi kasvanud, siin oleks matšeetet vaja! Tajun selja taga, kuidas Elo pomiseb omaette, et kui tema tahab aeglaselt, siis nemad valivad kiirtee ja kui tema tahab kiirteed, siis nemad valivad padriku. Poole peal pööran ringi ja uurin, kas lähme tagasi? Ei, nüüd lähme igatahes lõpuni läbi, tuleb Marika poolt otsus. Ja õige on, varsti oleme tropist läbi ja kruusa peal. Aga mis selgub, see tee pole kuigi palju huvitavam, kui see, millelt just olime lahkunud – kahel pool võsa, mis varjab enamiku majadest, mis kaardi järgi justkui olema peaksid. Paari kilomeetri pärast saavad teed kokku ja jätkame matka ikkagi selsamal asfaltteel. Tunnistan, et viimane põige oli tõepoolest mõttetuse tipp, oleks vaid teadnud! Möödume Vaikla puhkekeskusest – peokohast, mille tümps kajab mitme kilomeetri raadiuses vastu metsi. Pootsiku küla viimasest majast tee ääres küsime joogivett, sõbralik vene naine muudkui kiidab ‘no molotsõ, ah kak molotsõ’. Joome kolme peale ära väikese pudeli kokakoolat ja peame aru, kas jääda laagrisse sinnasamasse kõrgema künka otsa või kaugemal oleva tiigi äärde, aga lähemal vaatlusel selgub, et künkal on hein rinnuni, sinna kostub tümps ja tiik ei paista sõbralik, mõlemad vahetult tee ääres ja siis teeb Elo päeva kuldseima avalduse – lähme ikka Peipsini ära, mis see siis ära ei ole! Kokalaks on väsinud tshikid nii vapraks teinud, et nüüd ei saa enam naeru pidama. Esialgu proovime hääletada, aga juba hämardub ja kes see ikka suurte kottidega kahtlasi kujusid tee äärest peale korjab sellises kolkas. Pika sirge alguses tiigi servas hoiatasid kohalikud kalamehed meid huntide eest – just pool tundi tagasi olla kolm hunti üle tee läinud. Tänasime neid viisakalt hoiatuse eest, aga läksime ikkagi edasi. Süütasime pealambid ja marssisime läbi pimeda metsa 7-8km kuni Alajõeni välja. Ja teel me saime aru, et see oli ainuõige otsus – kui nüri oleks olnud astuda hommikul reipalt seda pikka sirget inimtühja soodevahelist teed, pimedas aga polnud suurt vahet, kas ja mis üldse tee ääres oli, nagunii polnud näha palju muud kui teelinti ja väikest heleduse muutust metsa ja taeva piiril. Meie vaev sai lõpuks tasutud, kui tarastatud Alajõe suvilate vahel tuiamise ja kordoni värava taga kõõlumise peale leidsime kitsa pilu kahe aia vahelt, kust pääseski lõpuks randa. Peene valge liiva peale! Jalad paljaks ja vette likku, siis telk püsti ja hilist õhtusööki tegema. Kell oli juba ammu 12 läbi kui istusime tulist mehhiko pada sööma, kaaslaseks ei-tea-kust välja ilmunud suur sõbralik hundikoer.

Peipsi vaade telgi ukselt

Laagriplats liival


Neljas päev. Viimane hommik. Telgiuksest avaneb vaade, mis korvab suure kuhjaga kõik eelmise õhtu pingutused ja jalavalud ja muud ebakõlad. Ainuüksi selle hetke pärast tasus pingutada. Marika on loomulikult ammu üleval ja juba ujumas käinud. Nüüd on minu kord. Vesi on karastav, aga mitte liiga külm. Suursugune tunne on ujuda nii suures järves, mis on nagu meri. Üldse kogu Peipsi põhjakallas meenutab igas mõttes tüüpilist mereranda – männimets, liivaluited ja samasugune rannataimestik, nii et minul tuli jutu sees ikka sisse kõigepealt sõna ‘meri’, mida pidi seejärel parandama. Telki kokku pannes selgus, et Elo on eelmisel õhtul valmistunud tõeliseks tormiks – telgi põlled on hoolikalt maetud liiva alla ja vaia-aasadesse on paigaldatud korralikud pikad pajuoksad (panime telgi liiva peale mõtlesime, et kuna vaiu kasutada ei saa, siis ei hakka neid kotist välja võtmagi, telk püsib püsti niisamagi. Aga Elo hing ei andnud rahu). Hommikul oli ilm igatahes täiesti tuuletu ja järv tüüne. Pilvekiht oli nii õhuke, et päike helendas sellest läbi. Suurepärane algus viimasele matkapäevale.
Ülesanne oli seekord lihtne – kõndida 20 kilomeetrit piki peaaegu sirgjoonelist rannajoont Alajõest Vasknarvani. Vahepeal põikasime sisse jõesuudmetel olevatesse rannaküladesse – Karjamaa ja Remniku.

Puhkekeskus SUVI reklaamib end erinevate piirangutega

Smolnitsa jätsime vahele, kuna sealse jõe sai ületada ka ranna äärest. Lõunapaus võileibade ja ujumisega. Elo ei tahtnud enam Marika saabastega edasi kõndida, sidus saapad seljakoti külge ja jätkas sokkis.

Elo neljanda päeva matkajalatsid


Paar kilomeetrit enne Vasknarvat tulid meile vastu kaks inimest, tervitasime ja tegime juttu. Rääkisime põgusalt, kust tuleme ja kuhu läheme ja mainisime ka sedagi, et plaanime otsida Vasknarvast transporti tagasi matka alguspunkti. Neid variante olime tegelikult juba hommikust saati arutanud, kõigepealt ei läinud läbi plaan A, seejärel luhtusid ka plaan B ja C. Niisiis jäi üle loota headele inimestele matka lõpp-punktis, kes meid väikese raha eest autoga ära viiksid. Aga nagu ikka matkajatel „juhtub“ – meeldivad üllatused ootavad seal, kus neid vaja on. Needsamad vastutulijad rannas (kogu päeva ja 20 kilomeetri peale olime näinud kokku ehk seitset inimest) teatasid, et nende sugulane hakkab just mõne aja pärast Jõhvi poole sõitma ja tal on täpselt 3 vaba kohta ja suur pagasiruum autos olemas. No ma ei tea, mis see küll oli, aga meile selline asjade käik igatahes meeldis üliväga.

Kuremäe kloostri osakond Vasknarvas


Jõudsime täpselt Vasknarva, seal natuke ringi kolada, muuhulgas näha et ka Jõhvi buss ootab peatuses (see oleks olnud siis võimalik plaan D), kui paarsada meetrit enne küla lõppu peatus meie kõrval helebeež Subaru maastur, millest astus välja rõõmsameelne vanem härra, kes tutvustas ennast kui Juhan Bachmann ja teatas, et tuli meile järele, et Pannjärvele ära visata. Enne tagasisõitu tegi ta meile veel väikese ekskursiooni autoga mööda Vasknarvat ja rääkis nii palju juurde, kui ta sellest kohast teadis. Vaadates laia ja kiirevoolulist Narva jõge küpses meil valmis juba järgmise matka plaan – tulla matkasüstade ja/või kanuudega Narva jõele, kombineerides paadi- ja jalgsimatka. Jõel on palju saari ja suubuvate jõgede juures võib kaeda ürgorge ja tagatipuks kannab kiire vool ise paate edasi.

Lõpupilt õhetavate neiukestega Narva jõe ääres


Õhtul autos istudes tundsime, kuidas kõigil näod õhetasid – väsimusest, rahulolust ja päikesest, mis vaatamata õhukestele pilvedele oli meid korralikult küpsetanud.

Kokkuvõttes käisime maha 9+30+33+21=93 km.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: