Posted by: Paul | oktoober 28, 2012

Libahundi jälg Nõmmel


Pärast edukat TAOK rogaini Jäälilledega ja täiesti super tulemust (segatiimide 7 koht), oli vaja hooajale Libahundi Jäljel väärikas punkt panna. Plaani teostamiseks oli vaja kaaslast. See päevakorra punkt õnnestus täita suurepäraselt! Meeskonnakaaslaseks tuli endine Eesti suusakoondis Ilmari Udami näol.

Kohe alguses ei suutnud meie tiim esimesest kaardisaba inimtihnikust läbi murda ja jäi 20 minutiks ilma kaardita. Selle lisaülesande ebaõnnestunud sooritamine läks meil maksma 20 minutit planeerimisaega ja vähemalt üks nõrga rajaplaneeringu libahunt on siia maetud.

Rajaplaneering sai tehtud ca 38 linnulennulise km peale, mis pidi tähendama ca 46 km reaalselt. See sobis, sest korraldajad olid tellinud terve päeva kestva vihma, mis minu mäletamist mööda hakkas pihta juba 2 nädalat tagasi.

Meeleolu oli kõrgel ja tore oli stardis näha kuidas paljud Eesti tippseiklejad olid tulnud oma väikestele võsukestele metsapisikut sisse süstima. Ja muidugi olid kohal Walkie-Talkie esinaiskond Kei, Mari ja Margit; ning Katrin oli endale seekord kaaslaseks leidnud Siiri ning startis Suvepäevade (!?) nime all. Tundub, et vist mingi inside joke!

Nagu Libahundil tavaks, siis kõigepealt oli stardiülesanne, mis väärt 5 punkti. Küsimus: Mitu linnu pesakasti on Pääsküla kooli esises pargis? Eelmine aasta selliste ülesannete puhul sai korralikult juhiseid jälgitud ja proovitud teha mis kästud. Tavaliselt lõppes see raisatud 5 minuti ja vale vastusega. Seekord olin mina äksi nii täis, et ütlesin kohe Ilmarile, et võtame ühe suvalise ära ja paneme plagama! Täna meeldis mulle number 4 ja selle ma võtsin. Õige lotonumber oli täna 2! Oleks kohe teadnud, et õigeks vastuseks loetakse 2 varianti, siis oleks puid hoopis teise pilguga takseerinud!

Esimeste jooksusammudega sai selgeks, et ilm on ikka paganama soe – juba varem auto kraadiklaas näitas +12C ja paarisaja meetriga olin väljast märg, sest sadas; ning riiete alt märg, sest higi sai kohe lahti. 40-ndasse punkti jõudsime esimesena ja sealt sai võetud suund 39-ndale. Punkti jõudes järgnes minu karjatus, „kus mu SI pulk ON?!! Tavaliselt on asjad seal, kuhu sa nad oled jätnud! Minu ja SI pulga teed olid lahku läinud kilejakist lahti riietumisel, umbes 250 meetrit enne punkti. Seal tänava peal asfaldil ta siis vedeles! Kohe alustuseks siis 0,5km soendusjooksu marsruudil edasi ja tagasi ja edasi! Pulga maast üle korjanuna otsustasin selle kohe kindalmatesse kätesse ära anda, sest kes teab, mis SI pulgal täna veel mõttes on!

Punktid 32 ja 34 andsid ennast normaalselt kätte, aga 40ndasse ja tulekul ja väljaminekul väheke eksisime ning lasime mööda vahepeal kinnipüütud Suvepäevade naised, kes väga suvitama ei olnud tulnud ja jooskid täitsa arvestatava tempoga. 82 oli tore lisaülesanne – roni Pääsküla raba vaatetorni, leia rabast 4 punkti ja jookse need läbi. Kuna torni all oli paras võsa, siis punkte nägi ainult tipust. Seepärast oli silmside torni tipuga, kus asus nn. juhtimiskeskus, väga vajalik. Ilmar pani nagu tank võsast läbi ning kaheksa punkti oli kiiresti teenitud.

Sealt edasi tekkis Ilmaril mõte, et jookseme läbi joogipunkti. Sõna-sõnalt just nii me tegime – jooksime läbi. 20 meetrit peale oja ületavat silda, sain aru, et tegemist on „loodusliku veevõtukohaga“. Natuke pettunud Ilmar arvas, et külm ojavesi ei olnud see, mis ta ootas. Sealt edasi panime jooksuga laudteele, punkti 48 poole. Laudteed olid nii libedad, et võttis sussi all pöörlema ja mõte läks vaestele ratturitele, kes sopaste teede pealt laudteele saanuna loodavad siin mingit tempot arendada.

Edasi liikusime punkti 30 poole. Tagantjärgi ei oska ma ühtki head põhjendust leida, et miks selline rajavalik jäi planeeringusse sisse. Lühiühendus. Pikk ringi jooks ja siis olime võsas kinni. 11 minutit kogu tsirkus. Sumpasime põlvini vees läbi tiheda võsa ennast tee peale välja, et joosta järgmised 13 minutit punkti 20. Et i-le täpp peale panna, siis lugesime mõlemad kaarti valesti ja tegime 20-nda punktiga oma 2 minutit viga. Kokku siis 24 minutiga 5 punkti! Ülimalt kesine saak!

Edasi sujus paremini. 62-st jooksime pisut üle, aga mõistlikkuse piirides. 81-s punktis, mis tuli vastu varem kui ootasime, tuli teha väike kajakiülesanne. Ilmaril avanes võimalus  Walkersite naistiimile, kes oli vahetult enne meid punkti jõudnud, muljet avaldada, kuidas süstaga sõidetakse. Nii kohtunik kui walkersid olid kaldal täitsa vaimustuses!

Mina sain vahepeal natuke jälle puhata ja edasine jätkus hoogsalt. Punkti 37 juures tegi Ilmar tõelise mustkunstniku ärakadumistriki. Ütles teine, et läheb vaatab, kas selles kaitsevallis on punkt, kuigi punkt pidi olema järgmises, ning kadunud ta oligi. Mõne aja pärast hõikas ta mulle teiselt poolt vastu, olles ise punkti just ära võtnud.  Kuidas ta minust vahepeal mööda sai, ei suuda siiani mõista – väga huvitav temp! Punktidesse 46-41-55 joostes muutsime punktide võtmise järjekorda, sest tundus, et see variant on lühem. Tagantjärgi tarkus ütleb, et 41-44-46 oleks olnud optimaalsem. Aga hoopis suurem viga sai tehtud minu algatusel, kui teeotsad sassi ajasin, ning vähemalt 250 meetrit punktist 41 üle jooksime. Pead laiali otsas, ei saanud kohe aru ka, et mis ja kus, ning tormasime sihitult edasi ja tagasi. Tubli 4 minuti jagu viga tuli ülilihtsas kohas.

Pärast edukat 55 punkti võtmist jõudsime pikale ida-lääne suunalisele teele, mille puhul Ilmar arvas, et tegelikult on tegemist kraaviga. Rajameistril oli vist vaja, et lisaks rabas jooksimisel saaks ka tee peal vee sees joosta ning ega meil teist valikut polnud. Paaris kohas oli valida kas ronid tee kõrvalolevasse võssi, või jooksed otse läbi sügava lombi. Kohe kui tee kuivemaks läks tuli keerata märja raba peale.

Punkti 35 juures oli meil tõsiseid raskusi maastiku ja kaardi kokku sobitamisega. Kaldusime ära ja siis arutasime sõbraliku konkurentiimiga võimalikke variante, kus punkt võiks asuda. Lõpuks ta raba pealt kraavi äärest leidus, aga jälle kulusid mõned kallid minutid.

Kui punkti 53 minekuga oli kõik selge, siis tõsist arutelu tekitas kraav 53 ja 63 vahel. Kaardil oli see märgitud laia kraavina, mis võis tähendada laia turbakraavi, millest ülespääsemine oleks võinud osutuda võimatuks. Julge libahundi rind on teatavasti rasvane ja me olime juba mitmel pool natuke aega kaotanud, mis tähendas, et oli aeg riskimiseks. Hirmul olid suured silmad ja kraav oli tagasihoidlikkus ise. Järgnes ilus sügisene puutumata rabamets. Täitsa uskumatu, et peaaegu linna piiril selline koht asub. Nautisime vaadet ja tegime tahtmatult kolli ühele suuremat sorti rabalinnule, kelle isikut ei õnnestunud tuvastada.

Punkt 63 kiiresti ja edukalt käes,  mahitasin Ilmarit võtma järgmist riski– otse 52 juurde viia silla poole. Sihi pealt vaadatuna tundus mets keskmiselt joostav. Minule assisteeris kaarditegija, kes oli seda kaardil kujutanud kui „valge mets“. Esimesed 150 meetrit oli valge, siis läks natuke „rohelisemaks“ ja jooksmine tuli jätta. Veel 100 meetrit edasi ja nüüd pugesime läbi juba okste alt ja pealt. Lõpuks tuli  täielik võss, kus meie häälitsused andsid märku järjekordsest okstesse kinni jäämisest. Ning siis tuli kraav, mis oli…. enam-vähem laevatatav – Eestimaal tavaliselt nii laia veeniret tähistatakse sõnaga „jõgi“. Natuke isegi vedas, kui leidsin koha, kust oli võimalik pärast akrobaatilisi numbreid kuivalt üle saada. Suur toigas sai võetud kitsa puutüve peal julgestamiseks ning nii me üle saime. Pärast seda sai kohe 50 meetrit põlvini vees tee peale kahlatud. Väike analüüs näitab, et ringi joostes oleks saanud punkti 52 võtta 7 minutit kiiremini. Seega, mis ühes kohas otse minekuga võitsime, selle teises kohas kohe tagasi andsime.

Punkt 43-le läheb päeva peitusemängu  auhind. Tulime täpselt õigesse kohta. Ilmar seisis punktist, mis asus turbalõike ääre all, umbes 3-5 meetri kaugusel. Seal toimus meil väike arutelu, kus võiks punkt olla ja kus me praegu oleme.  Jooksime rada mööda edasi, kuni oja tuli vastu ning saime aru, et oleme mööda tulnud. Teistpidi joostes tuli punkt ilusasti ääre alt nähtavale.

Meie teine tõsine rajaplaneeringu viga oli punktide 36 ja 33 võtmine. Saime 6 punkti 20 minutiga, mis oli selgelt alla keskmise. Hiljem jäid meil võtmata punktid 42 ja 70, mis oleks väga kenasti extra 20 minuti sisse ära mahtunud. Usun, et parem planeering oleks 36 ja 33 punktid üldse välistanud, sest 33 jooksmine käis paraja ringiga.

Punkti 60 juures oli kaardil märge, et sinna saab kuiva jalaga. Punkt ise asus Harku metsa tiigi saarel. Oma vaimusilmas ma nagu mäletasin, et tiigi üks ots on pilliroogu kasvanud ja et ju sealt sinna saarele pääseb. Aga arvestades hetke veeseisu oli see muidugi utoopia. Selle asemel jäid meile silma kaks köisteed, mida pidi oli võimalik saarele saada. Suure hooga köisteele läinud Ilmar pidi alustuseks kohe vette plärtsatama. Kõikus teine seal kui sügisene haavaleht, kes kohe-kohe puu küljest lahkub ja alla sajab. Minul oli seda kaldalt muidugi väga naljakas vaadata, aga pärast kerget naeru kihistamist läksin ja tõmbasin ülemise trossi pingule ning sellega Ilmari olukord väheke paranes. Olgu siinjuures korraldajatele tehtud tõsine märkus kaardil valeinformatsiooni levitamise eest! Mööda köisteed ei olnud mingit moodi võimalik „kuiva jalaga“ saarele pääseda – Ilmar oli vahepeal põlvini vees. Mõelda, kui terve päeva ei ole isegi märja rohu sisse läinud, siis nüüd milline pettumus!

63 ja 51 tulid ilma sekeldusteta, kui välja jätta Ilmari kokkupõrge puuoksaga, mis üritas teda vardasse ajada. Päris valus torge paistis olema! 54 punkt ennast kohe kätte ei andnud, aga üle 2 minuti ei pidanud seda õnneks otsima. Punkti 61 juures oli meil arutelu, et kas jõuame punkti 42 ära võtta või mitte. Minu keelitlemisel jäi see võtmata – rogaini viimasel tunnil avaldub tavaliselt relatiivsusteooria ja aeg kaob seninägematu tempoga. Punkt 80 oli väike tunnelijooks –  ühest avausest sisse ja teisest välja! See käis vupsti!

Väga mõnus oli viimase tunni alguses vahelduseks jooksmine asendada rulluisutamisega. Minul oli veel eriti hea põli, sest haarasin Ilmari seljakotist kinni ja rippusin seal tuules. Natuke oli must tolku ka, sest viimasest rulluisupunktist oli Ilmar juba mööda kihutamas. Rulluisud jalast ära saanud, tekkis korra soov minna punkti 70 püüdma, aga õnneks tuli mõistus kiiresti tagasi.

Punkti 83 oli Hiiu elevaatoris.Mina sinna alla ei roni!

Ilmar läks sooritama köieülesannet ja mina mäluorienteerumist elevaatori sisemusse. Ega see väsinud jalgadega treppidest jooksimine meellakkumine pole, aga kõik 3 punkti said kokku korjatud. Elevaatori katuselt oleks tahtnud seda vaadet Nõmmele väheke kauem nautida, sest kui jätta Hiiu hüppetorn välja, siis tegemist on kõrguselt teise kohaga Nõmme kandis. Lõpuspurt oli meil korralik. Planeeritud punkt 25 sai võetud ning nibin-nabin jõudsime õigeks ajaks kohale.

Mis siis lõpuks kätte jäi? 153 punkti, kokkuvõtte 12 koht ning traditsiooniline libahundi mõnus meeleolu. Libahunti kohe ei saa liiga tõsiselt võtta, sest alati on rajameister ja loodusjõud sinu vastu! Natuke võttis ulguma see, et nii parimatelt naistelt kui oma xdriimi võistkonnakaaslastelt Tõnult ja Siimult ära saime. Olid teised täna tugevamad! Suure pluss aga selle eest, et suutsime kogu 6 tundi joosta ja lõpus isegi hea tempoga. Päev varem oleksin selles tõsiselt kahelnud. Füüsilise soorituse kohalt minul arvatavasti üks parimaid võistlusi kogu hooajal! Tarbetuid sekeldusi punktide ja SI pulga leidmisel tuli kokku üle 20 minuti.

Nüüd on hooaeg läbi ja suusad juba toanurgas vargsi piiluvad aknast välja!

Paul


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: