Posted by: Paul | november 5, 2012

Metsas sebimine teeb meele rõõmsaks!


TAOK Rogain, Lindora 06.10.12

Hedi:

Seekord panid leivad ühte kappi Walkie-Talkiede uustulnukad Hedi ja Anu (Jäälilled) ning Walkersite vana kala Paul. Esialgu oli Jäälilledel plaan startida vana kombe kohaselt naiste arvestuses. Õnnetul kombel oli Pauli plaanipärane kaaslane vigastanud achilleuse kõõlust ning seetõttu otsis Paul uusi kaaslasi kellega punktijahile minna. Siit edasi tuli vaid kaks suurt loobumist – Jäälilled loobusid naiste arvestusest ning Paul loobus Walkie-Talkiede nimest ja nõustus olema Lumi Kelluke Jäälillede nime all! Ümberregistreerimine toimus 04.10 õhtul peale ametlikku ümberregistreerimise lõppu – vot nii ootamatult sündis uus ja edukas segatiim.

Reede õhtu startisime lõunasse. Laske fantaasial lennata ja kujuta ette mida Paul võis teel minust ja Anust arvata. Meid, eriti mind, juhtis võistluseelne ärevus…on ju täiesti normaalne, et sellisel hetkel tuleb terve tee sädistada ja kõiksugu kaootilisi mõtteid ja emotsioone väljendada.

Paul:

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et minu õigele lainele viimiseks räägiti mulle lugusid, kuidas varasemalt on rogainidel alati algusest lõpuni joostud ja et mul ei maksa oodata mingit jalutamist! Jooks ja veelkord jooks! Korraks juba tekkis tunne, et pean puhtsüdamlikult ülestunnistama, et mina 8h joosta ei jaksa. Õigemini küll, ei ole ma kunagi 8 tundi jooksma pidanud ning selline plaan tundus…mmm…. ehutav (ehmatav+kohutav)!

Hedi:

Paul oli eelnevalt kalli Kuno abiga saanud loa ööbida suurepärases maamajakeses Pangodi lähistel. SUURED KALLID JA TUHAT TÄNU KUNOLE!!! Kohale jõudsime kella kümne ringis õhtul. Nüüd oli jäänud kaks märksõna – süüa ja magada. Strateegia nägi ette „kerget“ õhtust pastat. Magama minemine õnnestus taaskord meie karjajuhil Paulil paremini kui meil Anuga – ikka oli vaja itsitada ja sädistada ja riideid valida jne. jne…

Unega oli kehvasti – äratuskella helin oleks olnud suur leevendus. Olin ärkamiseks valmis juba kaks tundi enne kella…õnneks on mul tore alateadvus, mis mu aega nende tundide jooksul sisustas. Nägemus unes oli väga selge ja teemakohane – Kui Paul naistega võistluskeskusesse jõudis, olid kaardid juba jagatud…

Minu  hommik algas sünnipäevalaulu, porganditoorjuustukoogi ja õnnitlustega – tänud teile Anu ja Paul, see oli üks armsamaid sünnipäeva hommikuid elus!

Kiire hommikune toimkond, strateegiline pasta söömine ja siis kähku autosse. Startisime planeeritust ca 15 minutit hiljem ning mis juhtus oli see, et Hedi unenägu sai teoks – võistluskeskusesse jõudsime hilinemisega ning väärtuslikud 15 minutit rajaplaneerimise aega läks kaotsi. Ajakaotus vaid innustas meid läbimõeldumalt tegutsemaJ

Minul oli kaasas tükk mehe garaažist näpatud EPSi millele olin naiseliku hoolega padjapüüri ümber pannud, et vältida valgete, elektrit täis, pallikeste liibumist auto istmetele, ilusate värviliste peadega nööpnõelad ning õiges mõõdus niidijupp (M 1:30 000). Kaart alusele, nõelad sisse ja niidikesega linnulennulisi teekondi valima. Raja planeerimine läks üllataval kombel üsna ladusalt. Eelnevalt olime kokku leppinud, et linnulennult julgeme planeerida ca 40km.

Anu:

Hedi avaldas soovi võtta rajalt võimalikult palju suurema väärtusega KP-sid. Kuna minul ambitsiooni rajaplaneeringut teha puudusid, lahendasid selle pusle omavahel Paul ja Hedi, samal ajal kui mina numbreid kottidele kinnitasin. Mõningase Pauli ja Hedi eraldi nohistamise ja seejärgse läbirääkimise peale sai teekonnaks suurte punktidega (va 54 mis meile ei sobinud) valmistatud rada, mille linnulennuline teekond oli 39,24km.

Hedi:

Korraldajad olid seekord igale võistlejale andnud 2 kaarti, millest üks oli lamineeritud ja teine tavaline (raja planeerimiseks). Uurisime ja puurisime, aga meie krussis ajud ei olnud võimelised langetama õiget otsust!  Nii juhtuski, et esimese paarikümne minutiga rajal sai selgeks, et olime valinud paberkaardid. 🙂 🙂 :-)Tagantjärgi oleks piisanud pisikesest katsest veega ning vastus oleks lihtsasti käes olnud. Hoolimata pisikesest äpardusest pidasid meie kaardid lõpuni vastu. Kohati esines mõnel meist plaani väliseid valgeid alasid, aga see oli vaid hea ettekääne, miks kaardilugemisest viilida. 🙂 Kaarti lugesime kõik, kuid au tuleb anda siiski Paulile – naistetiimina oleks meie kanakarjal ikka oluliselt rohkem ressurssi kulunud kaagutamise peale. 🙂

Anu:

Mis rada puudutab, siis oli maastik muidugi väga ilus ja sageli sootuks rohkem võimeid testiv kui tavapärane Lääne- ja Põhja-Eesti. Raskeid tõuse oli omajagu. Õnneks olid nii mõnedki suvised neljapäevakud Kõrvemaa maastikul kasvatanud vastupidavust tõusumeetreid võtta ja eelnenud treeningud aitasid järjekordse terava tipu suunas rühkides hapnikukraane kasvõi osaliselt avatuna hoida. Osavõtjate hulk suur ja tasemed väga erinevad. Meie kui algajate üllatunud nägude peale tegi Paul selgeks, et tegemist ongi üritusega, kuhu koonduvad kokku nii tõsimeelsed pingutajad kui ka perede või sõpruskondadega hooaja lõpetajad ning nautlejad.

Teekond stardist esimesse punkti (52) kulges sõna otseses mõttes üle vaiba, mis kattis stardi lähedal olnud Piusa jõe silda. Esimese punkti poole kulgedes mööda jätkuvad tõusu, kaldusime esmalt liialt ära, kuid mõningase segaduse peale oli see vormistatud. Edasi 41-te. Veidi vaidlemist oli, kas mööda teed või otse, sai mindud otse. Kui mälu ei peta, siis punkti 51 lähedal võttis Paul ette kaardi valesti ning kuna mina olin otsustanud usaldada pigem Pauli kui Hedi, saime üksteist võsas mõnda aega hõigates taga otsida. Teele Pauliga välja jõudes, oli suht selgelt kurjakuulutav Hedi ees ootamas. Lasime emotsioonid kõrvust mööda, langetasime silmad kaarti ja pikendasime sammu. Veidi aja pärast pilv Hedi ümber lahtus ning meie hingasime kergendatult. Jooksime mööda ilusat liivast maastikku ja meeleolu oli positiivne.

Paul:

Nagu ikka pärast suurt stardijärgset saginat jõuab kollektiivne lollus haripunkti ja võtab aega sellest taastumine. Esimesse punkti minekul minu algatusel varem ära pööramine ja ca 2 minutit viga. Teise punkti minekul kaart 90 kraadi valesti ette ja üle 100 meetri üle oja risti suunas teekonda. Sellele vaatamata tundusin Anule usaldusväärsem ja selle ringi tegi ta minuga vapralt kaasa. Jälle paar minutit raisus. Õnneks mulle silti „palun mulle mitte järgneda, olen isegi eksinud!“ selja peale ei pandud ning edaspidi käitusin palju eeskujulikumalt!

Anu:

Plaan joosta ca 40 km tundus olevat jõukohane. Hediga olime 8 h rogini paaril korral teinud, Paulil oli see esimene. Selgus, et igaühel on omad hirmud, millele sel päeval otsa vaatasime ja teada saime, kas tegelikkus oli kergem või hullem.

43 ja 47 saime kätte viperusteta. Aeg-ajalt kohtasime seltskondi, kes takseerisid nii Pauli kui meid. Nii mõnigi meeste seltskond tundis muret, et kas Paul on ikka piisavalt hästi hoitud. Loodame, et oli J. Tempovalik tundus sobivat kõigile. Igatahes oli Pauliga hoopis teistmoodi metsas kui naised omavahel. Meie käitusime vaoshoitumalt ja keskendunumalt ning Paul vastas kindlameelsuse ja kannatlikkusega.

Paul:

Punktide rida 57-48-53-32-35-26-49 läks meil orienteerumise mõttes hindele 5. Ainult 48 punkti läksime minu algatusel väikese ringiga, sest keerutasin teeotsad sassi. Minut-kaks ehk tiksus sealt liiast, aga ei midagi enamat. 32 minekul üritasid omakorda Hedi ja Anu teeotsasid sassi ajada, aga väike nõupidamine arutas sasikera jälle lahti ja õiges suunas minek jätkus.

Punkti 55 juures toimus suuremat sorti rahvaste rändamine, sest seal said kokku nii tiimid, kes tegid ringi päripäeva ja kes tegid vastupäeva. Edasi-tagasi ots 55 punkti juurde oli sissetallatud nagu karjatee, kust just oli 500 pealine pühvlikari üle jooksnud! Isegi kuusemetsas oli korralik loha ees.

Punkt 58 juures võtsin vale suuna ja tagajärjeks oli ronimine vale mäekünka otsa. Sellest arusaamine väga kaua ei kestnud ja õige küngas leidus 3 minutilise hilinemisega.

Anu:

Umbes 4 tunnil toimus kerge väsimine ja Hedil oli tegemist oma pidevalt krampi kiskuva kõhuga. Toidul on vahel imepärane ravivõime. Mõningaseks ajaks loobusime sörgist ja võimaldasime Hedil valuga toime tulla.

Paul:

Päeva kõige suurema orienteerumisvea tegime tõenäoliselt etapil 59-31. Eesmärk jõuda raiesmiku pealt teerajale ei õnnestunud ja nii me sealt sik-sakitades läbi pressisime. Alles vahetult enne punkti jõudsime teerajale tagasi ja pärast minutilist mõttepausi suutsime aru saada, kus me täpselt oleme. Õnneks olime täitsa õiges kohas ja üle 5 minuti me viga ei teinud. Edasine sujus palju lihtsamalt, sest valida oli kas teede või korralike ettetrambitud lohade vahel.

Anu:

Teel 46-st punktist 45-sse oli lõpuni u 2h. Sattusime jõge ületama kohas kus päris mitu seltskonda puhkust pidas. Jõe ületuseks oli vaja minna läbi põlvini vee. Kaldal istus üks noormees ja kooris jalgu paljaks. Vastuseks küsimusele, miks see vajalik on, tuli: „Ikkagi 2h veel lõpuni ja mine tea kui tulevad villid. Arstid ju streigivad!“ Selleks hetkeks oli mul jalavalu juba nii tugev, et korduv doos manustatud ravimit olukorda kergemaks ei teinud. Aga noormehe antud lause pani mõttes muigama ja mul meenus esimene seiklusspordi üritus XT kevadseikluse näol, kus värskelt ostetud jooksutossud esimesse loiku tuli pista. Mõttetöö enne esimest sammu oli võimas :-)! Ja muidugi eneseületusest tekkinud heameel samuti.

Paul:

Punkti 27 juures kohtasime murelikku memmekest, kes otsis oma metsa pagenud kitsi. Ju oli vaestele loomakestele sellise hulga rogainijate nägemine liiast ja kuskilt oli vaja vähe rahulikum paik leida. Samast punktist väljaminekul pidime ületama porimülka, milles iga siga oleks ennast üliõnnelikuna tundnud. Raja alguspoolel oleks see koht kindalsti veel rohkem elevust tekitanud, aga nüüd oli juba „ah, vahet pole, lähme läbi“ meeleolu jõudnud kõrgeimale tasemele.

Punktis 30 oli meil suurt abi Kuno ja Tuulise kohtamisest, kes just punktist tulnuna suunahoidmist suuresti abistasid. Hedi ja Anu, kes Kuno ja Tuulisega varem ei olnud kohtunud olid suures hämmelduses, kuidas mingi suvaline tiim metsas teab, et tegemist on Jäälilledega. 🙂 Luureinfo-luureinfo!

Tegime siin arvatavasti väga õige otsuse elektriliinialusest võsast läbi pressida tee peale, sest oma 5 minutiline Kuno ja Tuulise edu sai teel 44 punkti tasa tehtud.

Pärast punkti 44 võtmist, juhatasin naised teede risti, kus meil oli vaja teha viimased valikud. Maksimaalne plaan oli 37-42-36-finish. See eeldas 100% jooksu ja mitte ühtki viga. Minimaalne plaan oli 42-finish. Jalutades. Vahepealne variant oli 42-36-finish. Aega oli täpselt 45 minutit, aga Anu põlvega olid lood juba päris halvad, mis tähendas,et maksimaalne plaan oli täiesti ebarealistlik. „Noh, kas võtame 36 ka ära?!“ Kiirelt tuli Hedi krapsakas vastus. Vaikus. Kestev vaikus. Oli kuulda, kuidas keegi vajutas hambad risti ja sellest oli Hedile pilt selge, millistes piinades Anu tegelikult on. Aga vapralt ühines ta enamuse tahtega ja meie jooksusammud läksid aina tihemaks. Finishist läbi 36 punkti poole joostest saime lausa vähe noomida, sest tahtsime finishikoridori endaga kaasa viia.

36 võtmine kõige lõpus oli paras pähkel, sest selleks tuli võtta üks kogu Eesti üks kõige järsemaid tõuse. Oma 30 meetrit peaaegu püstloodis. Lõplikku energibuusti saanud Hedi kepsutas meil ees ja meie Anuga tulime järgi. Igaljuhul oli lõpuspurdi tempo väga korralik ja finsihisse jõudsime paraja varuga -14 minutit. Kohe pärast finsihit kaotas Anu ajutiselt käimisvõime, sest viimase tunni oli ta rohkem tahtejõu kui oma jalgade peal püsinud.

Kokkuvõte. Üldarvestuse 38 koht 338 tiimi hulgas. Segatiimidest 7. Ja mõelda, kui Anu ja Hedi oleks Pauli koju jätnud, siis naistest oleks 3 koht tulnud. 🙂 Linnulennult 39,2 km ja reaalselt 50,5 km. Alati saab paremini ja kodus leiad ikka veel optimaalsema rajaplaneeringu, aga reaalselt arvestades oli see maksimumilähedane sooritus meilt kõigilt. Ja metsas sebimine tegi kõigil meele väga-väga rõõmsaks!

Anu mõtteterad:

  • Kui algselt oli mul tahtmist suruda teistele peale plaani ikka pidevalt joosta, tagas Pauli konkreetsus mäkketõusud kõndida ja kõikvõimalikes kohtades ennast säästa, ilmselgelt eelduse see reaalselt läbitud 50 km ka ära teha. Tundub, et rogainis võidab see, kes teeb hea plaani, hindab võimeid reaalselt, oskab vigu vältida ning on valmis ebamugavustega hakkama saama.
  • Raja planeerimiseks on hea ära kasutada kogu ettenähtud aeg. Sinna hulka võiks kuuluda ka aeg erinevate lahendite leidmiseks, sest vaadates teisi pingereas lähedal ja eespool olnud tiime, oli nii mõnelgi sama kilometraaži ja kergemate punktide juures suurem skoor.
  • Kompass ei ole orienteerumiseks mitte niisama välja mõeldud, vaid aitab langetada õigeid otsuseid. Suunda tuleb hoida pidevalt. Näitena aitas ühel teelahkmel just see õige raja otsingul segaduse likvideerida.
  • Kõik teevad vigu, mistõttu on mõistlik püsida kaardis ning omada oma arvamust.
  • Tõsiste meeleolumuutuste vältimiseks ja raskete hetkede üleelamiseks on vaja energiat. Seega nii ennetavasse söömisesse kui joomisesse tuleb sellisel üritusel suhtuda mitte ainult tõsiselt vaid väga tõsiselt.

Hedi, Anu, Paul

 


Responses

  1. “Ennetav joomine…”… võtame raudselt kasutusele. Aitäh kirjelduse eest!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: