Posted by: Mari | veebruar 10, 2013

Jääretk Väinamerel ehk jalgratastega mööda merd Hiiumaale 03.02.2013


7.mööduvad jääl

Osalesid:

Laupäeval Angela, Kei, Margit, Marika

Pühapäeval Kei, Margit, Marika, Kristiina

Tugitiimis mõlemal päeval kostitajad Pärtel ja Angela

Et merd kaanetavale jääle võiks minna liikuma, see mõte oli tulnud veidi varem. Eeltöö selleks konkreetseks retkeks algas enam kui nädal aega varem. Siis sai ka selgeks, et palju varem suurt midagi selgitada kah pole. Sest kas, kes, mis ja millega merel liigub, seda  dikteerivad nagunii aeg, ilm ja loodus.
Et jää merel sealkandis kannab, seda selgitas emhi.ee jääkaart. Ametlike jääteede kohta andis infot mnt.ee ja kohalikku ilmaennustust sai vaadata ilmajaam.ee. Inspiratsiooni andis 360.ee. Sealt ka inf, et Väinamerele minnakse tihtipeale ikka Puise kandist.
Et meil Puises puhtjuhuslikust  ”meie mees Havannas” on- Pärtel oma perega, siis toetas see teadmine kogu ettevõtmist tublisti. Pärtel oli ka see kellelt pärines mõte minna merele jalgratastega. Sinnani kõõlusime valikus uiskude ja suuskade vahel. Suusad olid meil kaasas, igaks juhuks. Kohapeal selgus, et ratta valik oli 100% õnnestumine. Vahepealne soe oli pealmist jääkihti sulatanud ja lörtsiga seganud. Järgnenud kerge külmalaine oli tekkinud pudru jälle kangeks kangutanud.
Siis läkski nii, et laupäeval vahetasime Pauliga autod. Rattad katusele, Kei ja Margit ka kampa ja teele! Nii igaks juhuks nuiasin Paulilt paar pealampi (www.paullumi.com) kaasa, äkki läheb vaja. Et mu palve oli suht ootamatu ja hiline, sain kaasa ühe lambi ja kaks akut, mille kumbagi kohta ei teadnud Paul kommenteerida kui kaua need vastu võiksid pidada. Orienteerumiseks oli kaasas kompass. Kohalik kaart ja binokkel jäidki puuduma. Oleksid võinud olla kumbki.
Puisesse kohale jõudsime napilt enne kui hämarduma hakkas. Kiired ettevalmistused, rääkisime veel Pärtli proua Angela ka meiega punti ja minek. Pärtel jäi koju lapsi valvama ja sauna kütma.

Stardieelne rivistus

Stardieelne rivistus

Teadaolevalt oli Väinamerel jää paksus Eesti kõige etem, seetõttu mingit hirmu meil ei olnud. Algul vurasime niisama jääle ja nautisime uut tunnet. Nii äge on mööda merd kihutada, rattaga! Ilm oli lausa suurepäraline- paar kraadi külma ja täielik tuulevaikus. Kumari laid oli küll näha, aga tundus siiski liiga kauge, hämardus ka kiirelt. Vähehaaval isu kasvas ning hakkasime ikkagi selle suunas sõitma. Jää pealmine kiht oli külmunud pudru moodi, sellel liikumine tekitas tohutut lärmi, nii et üksteisega suhtlemiseks tuli häältki tõsta. Seevastu ratta rehvi haare oli imehea ja kukkumisoht minimaale. Sõita oli kerge ja liikumine kiire, tuli ainult jälgida ja võimalusel vältida veidi paksemaid lumevaalusid, mis hoo ka kiirelt kinni pidasid.

Teekond Kumarile

Teekond Kumarile

Üks selline lumevaal üllatas Keid, nii et ta kärmelt esimesele rattale seisatus ja oma isiklikud koivad aegluubis taevasse sirutas. Kuna gravitatsioon ei lase liiga kaua sellist äraspidist olemist nautida, siis lõpetas ta nipli elegantse saltoga lumel.
Vaatamata kõhkustele saime Kumaril käidud. Kohapealseid kadakaid imetletud ja põhjalikult ehitatud looma söögimaja üle imestatud. Edasi-tagasi kokku 16km ja paar tundi ajakulu. Õhtu jätkus sauna, koduse siidri ja Pärtli-Angela pooleteisese tütre Sine huumorikavaga. Kui Une-Mati ta uinutas oli täiskasvanutel aeg veini ja head seltskonda nautida.
Järgmisel hommikul oli plaan palju ambitsioonikam- Hiiumaale! Meil oli kaks varianti: mööda laide ja väikse ringiga (ca 40km) või täitsa otse. Nagu meie seltskonnas kipub olema, siis varakult midagi liiga lukku ei lööda, pigem kujunevad asjad loomulikku rada pidi. Nii oligi, et kui Kristiina oli Tallinnast kohale jõudnud, kõik söönud-joonud ja ringutanud, oli kell rattalenksu kohal 12.00. Angelat me nii pikale retkele enam kaasa rääkida ei suutnud, sest Kumari-käigust olid tal põlved valusad. Nagu veidi ka pea, aga seda hoopis eelmise õhtu veinist.
Niisiis, taas neljakesi merele. Ilm oli sarnaselt laupäevale tuulevaikne, oodatud päiksepaiste jäi küll kahjuks pilvede taha rippu.

Jää-mere kunst

Jää-mere kunst

Olime Kumari- käigust õppinud, et jää pudrune kiht on saare varjus ja ranna ääres oluliselt paksem. Seetõttu võtsime kursi laiult paremalt poolt mööda. Ikkagi oli kohati päris raske sõita!
Kumarilt mööda, hakkas paistma Heinlaid, see oli meie järgmine sihik. Enne Heinlaidu oli merel hulganisti rüsijääd, tuul oli sinnakanti ka eriilmelisi ja –paksusi lumevaalusid paigutanud, nii et otseliikumine asendus mõneks ajaks paraja slaalomiga.

18.kristiina poseerib

22.kei näitab

19.margiti jalad
Aga Heinlaiu taga oligi juba Hiiumaa, kilomeetri jagu veel. Mööda kalameeste autoroomiku jälge sõitsime sujuvalt Sarve RMK-majakese kõrval kaldale. Matka kestvus sinnani ca 30km.
Hiiumaa võttis meid vastu lumevalge lummuses. Jää ja lumi. Lumi ja jää. Ja loodus ja täielik vaikus.

Hiiu rand

Hiiu rand

Et meil oli sinna jõudmiseks kulunud aega veidi alla 4 tunni, siis oli selge, et tagasi sama teed minnes jääksime kindlasti pimedasse. Hoopis kindlam tundus sõita praamiga Heltermaalt Rohukülla. Küllap sealt juba kuidagi ikka Puisesse tagasi saab. Tehtud-mõeldud. Praam väljus Heltermaalt koos meiega ja kellaaeg siis oli 16.30.

Velo-merineitsid

Velo-merineitsid

Kui Rohukülas 1h ja 20min hiljem maabusime oli väljas kottpime. Margit teadjanaisena juhatas meid sadama-tagust rajakest pidi merejääle. Kei oli navigaator kompassiga ja mina olude sunnil mobiili GPS-ga (mul puudus varasem selline kogemus täielikult. Selgusetuks jäi mõõtkava. Mälule tuginedes lootsin ka, et kaart ekraanil on ikka tavapäraselt põhja-lõuna suunaga). Plaan oli selline, et sõidame Rohukülast otse alla lõunasse, ca 8km pärast möödume Tauksist, siis veel veidi alla lõuna poole ja olemegi enam-vähem Puise vetel. Võtsime suuna sujuvalt sobivatele Virtsu tuulikute pisikestele punastele tuledele ja ”andsime kuuma”. Küll need Pauli lambid on ikka head! Võrreldes tavaliste pealambikestega teevad need ilma päris valgeks! Häda oli käes, kui korraga tulid keset merd veeloigud nähtavale ja meie hakkasime pealmisest õhukesest jääkihist läbi astuma. Umbes samal hetkel kustutati ka Virtsu tuulikute lambid. Silmapiir oli täpselt nii kaugel kuhu ulatus valgusvihk. Vasakul seal kus maa, oli kuskil kaugel näha mõnede mobiilimastide tuled. Ja mõned väga üksikud tuled veel. Mõistus ütles, et midagi hullu ei tohiks olla, aga kuidagi kõhe oli ikkagi.

Tulesid näed?

Tulesid näed?

Pime ju ja väga täpselt ei saanud aru ka, kus me täpselt oleme. Et mustendavad märjad laigud ei vähenenud, vaid tundusid pigem suurenevat, siis otsustasime veidi tagasi minna ja siis täitsa otse maale suunduda. See oli tegelikult minu initsiatiiv, sest alternatiiv oleks olnud võtta suund merele ja sealtkaudu märjast pääseda. Mina aga kartsin, et lampide akud ei pea vastu ja siis võime päris pimedasse jääda. Kui jää jälle kindlalt kandis oli ikka mõnus tunne küll! Võtsime alguses sihiks ühe masti, aga saime kiirelt aru, et see jääb Puisest veel liiga kaugele. Järgmine sihik oli üksik tuli, aga seegi kustus peagi. GPS-i kontrollides oli küll teada kuhu me peaksime jõudma ja kus me umbes oleme, aga täit usaldust mul selle seadme suhtes polnud. Eriti siis kui ta pakkus, et meie asukoht kaardil on antud 5000m täpsusega. Õnneks süsteem kogus end mõne aja jooksul ja täpsustas andmeid. Aga siis kustus minul lamp ära. Ja siis olime jälle jalgupidi vees. GPS kinnitas, et oleme kohe-kohe kaldal kohal. Õnneks nägime üht autot sõitmas otse eest mööda. See andis kinnitust, et kallas on suhteliselt lähedal. Selleks hetkeks olime juba veidi väsinud ja natuke hakkas julgus ka otsa saama. Kei helistas Pärtlile ja palus tal mere äärde sõita. GPS juhendas, et maandume Põgari-Sassil. Täpselt sinna Pärtel tuligi ja suunas autotuled merele. Meie seisime aga keset jääd mis oli ümbritsetud veega. Iga sammu peale kostis praks ja vesi valgus jääle. Et pääsemine oli nii lähedal, siis tundus, et kaotada pole nüüd küll enam midagi! Hakkasin otsustavalt astuma ja purskasin naerma, kui selgus, et kõige suurem ja hirmsam tume laik on siiski vaid märg jää, aga kõva ja kindel. Olime seisnud kaldast u. 50m kaugusel kui julgus otsa sai!  “Tüdrukud, millisesse kirikusse küünlad paneme!? ;)” Puisesse jäi sõita veel mõned kilomeetrid, seal lugesime oma päevatöö kokku- 50 km seiklust!

Kei: Jää peal ei saanud liiga suurelt naeratada, sest kogu selle jäävalguse juures tundusid siis hambad väga kollased.

Margit: Minu jaoks oli väga tore kogemus. Muljet avaldas, et jää on kohati väga erinev ning ka see, et jää all on ikka väga võimsad jõud mis teevad sellega mida tahavad.

Kristiina: Oli väga äge matk- esimest korda talvel ratta seljas ja jääl. Adrenaliinikoguse sai ka kätte õhtuse tagasitulekuga ja matkakaaslased olid toredad-lõbusad.


Responses

  1. vapustav!! .. ma edasi vaikin..

  2. Rattaga jäisele merele, tõepoolest huvitav idee. Tekitas endalgi tahtmise ära proovida. Lapsed läksid sellisest mõttest lausa vaimustusse!

    • Väga tore! Kui ilm sobilik, siis elamus garanteeritud! 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: