Posted by: Paul | juuni 13, 2013

Xdreami II etapp – Iisaku


Kõige kummalisem Xdream millel eales osalenud! Alustan sellest, et nejapäeval otsisin endale asendajat. Eelmise nädala külmetus ja sellele järgnenud jube higistamine oli viinud paaegu igasuguse jõu. Kolmapäeval tegin esimese trenni, jooksin 5 km 32 minutiga. Rohkem ei tahtnud, kiiremini ei jaksanud. Kuna esimesed asenduskandidaadid ei võtnud vedu, siis mõtlesin et hea küll, järsku on Keila neljapäevakul parem. Oligi! Hästi hea A-rada oli ja õnneks pokude keskel ei pidanud isegi jooksma. Aga väike ärevus oli ikka hinges, et kas pean täispikale A-raja katsumusele vastu. Sai kaaslastelt kõik ootused maha võetud ja teada antud, et ma kuidagi venin järgi ja proovime lõpuni vastu pidada!

Starti jõudsime nibin-nabin, 1 minut enne kui kaarte jagama hakati. Kohe anti võimalus demostreerida täpset kätt. Kui Siim ja Kristjan said 2-3 katsel kirve märklauda, siis minul oli vaja 6 viset. Viiest ebaõnnestunud viskest viskasin kolm väga-väga täpselt märklaua ääre pihta! Sinna muidugi kirves kinni ei jäänud ja kohtunikud viset ära ei lugenud. 2 ja poole minutiga saime siiski asjaga ühele poole.

Siim ja Kristjan jooksid ees minema. Mina jätsin kohe 20-meetrise vahe sisse, mis pidi andma selge signaali, et poisid – ärge tormake! Eriti kasu ei olnud. Vaatetorni tippu jõudsin higist tilkudes. Seal oli mõnus tuuleke ja pilti sai ikka vaadatud mitu korda, et pärast mingit jama ei oleks. Siim graveeris mittekirjutava pliiatsiga asukoha kaardile. Mäluorienteerumine väikesele platsile läks meil hiilgavalt. Hoopis huvitavamatest suundadest tulid teised tiimid, kes kõik jooksid meist kiiremini. Mõned olid juba meist palju rohkem jooksnud, sest nägime esimesi suuremaid võistkondade numbreid.

Ratta alguses vaatas Siim, et Jõhvi-Tartu maantee on keeluala ja pööras kohe pärast maantee ületust roheliste aasade vahele. 150 meetrt sõitnud nägime ainult aasa ja elektriliine, aga soovitud teed ei kusagil. Kristjan pani tähele, et kergliiklustee maantee ääres ei ole keeluala ja nii me tagasi keerasime. Tornist vaatatud 8. punkti leidsime koheselt.

Kaardilt ei suutnud me välja lugeda, et punkti 9 äärne tee on teiselpool kraavi ja seepärast valisime kõige otsema tee, mis pidi lõppema kas kraavi ületusega, või sõiduga heinamaal. Jõudes heinamaale nägime enda  ees üllatavalt laia ja korralikku rattaloha. Tundsime kõik kaasa eespool startinud tiimidele, kes sinna maantee sisse ajasid. Kui vahepeal ei oleks tulnud teha jänesehaake silopallide vahelt, siis sõidutempo oleks võrdunud tee peal sõitmisega, sedavõrd tasane ja kõva heinamaa oli.

Punkti 10, kust pidi algama kanuu ei olnud teekonna valikut, lihtsalt pidi kohale ilmuma. Kui kanuu algusesse jõudsime hüüti, „jäite hiljaks“! Olime esimene tiim kelle jaoks kanuud ei jätkunud. Mis siis ikka! Mina tundsin selle üle ainult heameelt. Sai rahulikult pool pudelit jooki sisse kaanida ja kaarti silmitseda. Kell oli 13.10. Varsti hakkasid vups-vups metsast välja kargama järgmised ratturid, kuniks oli kohal oma kümmeond tiimi. Kõik kasutasid aega kaardi studeerimisele. Aga meil oli sellest varsti villand ja lahendada tuli kõige pakilisem probleem – kuidas rattaid transportida? Või siis transportida hoopis kanuud! Algas elav diskussioon erinevate insener-tehniliste lahenduste üle, kuidas me saaksime kanuu kahe ratta peale, niiet kanuuga üldse sõitma ei peaks. Siimule tundus, et vool on aeglane ja kraav on madal ja …. Kas panna kanuu ratastele pikuti või risti?! Kas tõsta sadulad üles ja toetada kanuu nende peale?! Kas kasutada kahte või kolme ratast?! Lõpuks leppisime kokku, et enne kui prototüüpi ehitama hakkame ja sellele patenti taotleme, ootame siiski ära toormaterjali ehk kanuu.

Jätkus chill aeg. 13.40 saime oma kanuu. Esimestena. Seejärel hakkasid insener-tehnilised katsetused. Kuidagi saime kanuu kahe ratta peale. Aga see ei tahtnud seal püsida. Siis tuli mõte, et peaks kanuu ümber keerama. Aga, oh häda Kristjani ratas vajus alt ära. Lõpuks saime pika pusimise peale kanuu teistpidi, et veenduda, et risti kahe ratta vahel ei mahu kanuu põlluteele ära, rääkimata selle monstrumiga kiirelt liikumisest. Minul kannatus katkes ja kamandasin Siimu ja Kristjani kanuusse, ise võtsin Siimu ratta ning sõit kahe rattaga võis alata. Oma katsetustega olime 3 tiimi mööda lasknud.

Arvatavasti ei ole teist ratast oma rattaga sõites pidanud transportima lapsepõlvest. Päris harjumatu värk oli. Esimese hooga pidin teelt välja sõitma. Kuskilt meenus, et teisel rattal tuleb lenksu kaelast kinni võtta ning lisaks keerasin oma ratta sadula madalamaks. Et noh, oleks madalamalt kukkuda või nii! Nii ekstreemseks asi läinud ja kui sa midagi oma elus oled juba kord teinud, siis tuleb see kummalisel kombel kiiresti meelde. Rahulikult logistades sõitsin kanuude kraavi ülevedamise kohta. Seal oli meid jälle väike punt „kolmandaid“, kes kanuusse ei mahtunud. Jälle chill, miinus parmud! Need raiped ei jätnud rahule isegi aeglaselt vändates. 5 minut pärast tulid riburada kanuud. Kristjan oli kaks aeru kokku kombineerinud ja tulid nagu süstaga. Päris vinge!

Vaatasin kaarti ja sain aru, et ületõstmisi, kuhu rattaga pääseb, rohkem ei tule. Maanteesilla peal sai natuke teisi oodatud, aga siis hakkas igav ja sai mindud rahulikult mööda asfaltteed kanuu lõppu. Seal oli jälle rahvast palju-palju, sest nüüd lisandusid ka B-raja „kolmandad“. Joogipunkt, päike, mõnus murumätas, pealtvaatjad, jutustamine sõpradega…

Nagu ikka tulevad mõned head mõtted liiga hilja. Mõte, et mul on piisavalt aega, et tuua kolmas ratas kanuust ära tuli selgelt hilinemisega. Sõitsin korra tagasi silla juurde, aga kuna ei teadnud, kas tiimikaaslased on sealt läbi või mitte, siis otsustasin mitte riskida ja läksin lõppu tagasi.

Kaaslased saabusid 15.20. Selleks ajaks olin ma olnud rajal ca 3 tundi ja 15 minutit. Minu jalutuskäik looduses oli kestnud 2 tundi ja 5 minutit. Tuhat tänu rajameistrile ja xdreami korraldustiimile! Mõnusamat xdreami oleks olnud mul raske soovida! Täpselt see, mis doktor kirjutas- mõõdukas liikumine värskes õhus! Kõik öeldu, ilma igasugu irooniata! Ühe vihje võiks siiski seklusspordi korraldajatele anda. Mis on ühine nimetaja EXTAR 48 Haanja, EXTAR 48 Jõhvi, Xdream Kaerapere, Xdream Iisaku? Veeseis testimisel kevadel ja veeseis hiljem võistlusel suve poole. Go figure!

Rajameistri pakutud lühem ja riskantsem etapivalik, kus oleks 17 punkti koos rattaga pidanud võtma ja sealt edasi mööda metsaradasid seiklema, ei tundunud üldse ahvatlev. Seega saime „nautida“ päris pikalt tõelist Ida-Virumaa KRUUSAteed. Väntasime rahulikult, kuni ühel hetkel pühkis meist mööda Rocmari naiskonna rong Anniki vedamisel. Sellega saabus meile tõeline motivatsioonipuhang! Võtsime Rocmarile sappa, kuigi nende tempo oli meie omast selgelt kiirem. Pärast paari kilomeetrit arvas Kristjan, et vist on vähe piinlik, kui naised meid niiviisi veavad ja läks ise rongijuhiks. Meie jaoks päris korralikus tempos noppisime 18 punkti. Väikese minu kohmitsemise tõttu pani Rocmar ees minema, aga 19 punkti võtsime me tsipa täpsemalt ja jälle olimegi koos.

 

Esimest joonorienteerumise punkti vaatasime kui ulliksed  – see on ju vales kohes! Nina kaardis saabus siiski selgus. Enne kui jõudsime pahandust teha ning  Anniki hõige „see on petekas“ andis veel kinnituse juurde. Saades aru mis teha tuleb, siis rohkem kõhklusmomente ei tekkinud.

Jalgsietapp. Alustasime rahulikus tempos mööda korraliku loha. Olime päris palju edasi liikunud, kui viskasin pilgu kompassile ja karjusin teistele, „Kuulge, me paneme praegu otse lõuna suunas. Seal see punkt küll ei ole!“ Ei olnudki, pöörasime vasakule ja kui raiesmik paistma hakkas, oli edasine juba vormistamine. A –raja  GPS track näitab päris hästi, kuidas see valesti ettejoostud loha tekitas veel paljudele peavalu. Rocmari igatähes kaotasime me seal ära.

Leppisime kokku, et mulle jäävad 24B ja 27A. Kuna 24b jäi suhteliselt samale joonele 24A-ga, siis algul matkasime koos. Sellest oli kasu aerofotol kujutatu mõistmiseks. Sain aru, et seljandik, mida mööda liikusime läheb otse 24B punkti alla. Igaljuhul tundus seljandiku järgmine mõistlikum tegevus, kui proovida suunaga otse peale põrutada. Asi õnnestus hästi, maksimaalselt 30 sekundit läks raisku, kui pöörasin natuke liiga hilja põhja poole tagasi. Sealt edasi oli valida kas üritada teele murda või suunaga otse peale. Valisin viimase variandi, sest suund oli täpselt põhja ja laiast kraavist märkamatult mööda ei pane. Andsin endale käskluse, et nüüd lähen täitsa otse põhja suunas ja ära ei kaldu! Ei olnud üldse mõistlik plaan. Varsti olin käpuli ja järjekordne varvas lõi tuld. Otse minemisel võiks siiski arvestada puude, kändude, muude objektidega maastikul! Vähe paindlikumalt oma ülesandele lähenedes jõudsin 30 meetrit õigest sihist paremale metsast välja. Edasine oli jälle suhteliselt lihtne. Tuli joosta. Peale 27 punkti jõudsid järele tipptiimid ja nii joosti mööda küll vasemalt küll paremalt. Võisin ainult tõdeda, et küll tormavad. Aga vapralt sai ise ka sörgitud, kuigi jalg oli väga tönts. Vahepeal oli mingi kamm õige seljandiku leidmisega ja sinna läks natuke kaduma. Saabusin 2 minutit pärast Siimu ja Kristjanit, aga et minu ring oli olnud pikem, siis oli see igati ok. Igati eeskujulik sooritus meie poolt ja täitsa oma peaga tehtud!

Juba jooksuetapi lõpus mõtlesin õudusega, et ratast ei jõua pärast selist jooksu küll sõita. Aga mis ma näen! Jälle kümmekond tiimi koos piknikku pidamas! Osad liikmed seisavad kannatlikult ronimisülesande sabas. Sobis. Jube hästi sobis! Vahepeal sai Kristjaniga tehtud väike suplus karge veega rabaaugus ja siis oli jälle chill. Võistejad istusid mändide all ja vahetasid muljeid rajalt, kes uuris veel igaks juhuks kaarti, kes lõbustas ennast niisama turnimisega, toimusid värbamised järgmistele seiklusvõistlustele, lähedal seisva auto uksed tõmmati lahti ja muss pandi mängima… Kuskilt ilmus välja suht häbeiliku olemisega rajameister ja küsis tagahoidlikult, et huvitav, kas ta siin oma nägu võib veel näidata?!  Vabalt. Päike paistis, sõbrad on koos, mõnus on olla. Ise mõtlesin tol hetkel sellele, kuidas väline keskkond ja hea või halb ilm inimeste meeleolu ja tuju mõjutab. Kui lausvihma oleks sadanud, siis…

Just siis kui Siim puu otsa ronima hakkas, avastasin, et olen oma kompassi ära kaotanud. Otsisn mis ma otsisin, aga ei miskit. Kui Siim ja Kristjan juba ratta käekõrval nõudlikult seisid, siis tuli minna. Esimese rattapunktiga tegime kohe minu eestvedamisel paariminutlise vea, kui ei taibanud õigest kohast ära keerata. See teeots tundus olevat karjäärile liiga lähedal, aga ju ei lugenud kaarti piisavalt täpselt. Aga enesetunne oli pärast puhkust super ja võtsin järgmisse punkti vedamise üle.

Vahetult 32 punkti juures jõudsime järgi Sandbergile naistele, kes parajasti tulid metsast punkti võtmast.Pidasime kinni, et teha sama, kuid nähes Manni näol eriti kavalat naeratust, sellist „minge-minge vaadake, sealt ei leia te küll mitte midagi!“, siis võis aru saada, et punkt on kuskil mujal. Arvasime, et tuleb minna edasi. Pärast paari rajakäänakut pidasime kinni ja seekord arvasime koos Viiviga, et tuleb hoopis minna tagasi. Tagasiteel vaatas punkt meile ise vastu.

Seejärel näitasime naistele halba eeskuju ja valisime ringiga mööda kruusakat pindalamõõtmise punkti mineku. Juba 1/3 järel oli selge, et otsevariant mööda metsateed peaks olema kiirem. Väike hilisem võrdlus näitab, et oligi kiirem, vähemalt 5 minutit. Selle juures on siiski väike aga. Otsene rajavalik nõudis õiges kohas sihi pealt kaduvale teerajale ära keeramist, millega mitmed tiimid ei saanud hakkama. Kui kruusakale jõudsime , siis läks kihutamiseks. Meie ees, Sandberg väikese vahega meie taga. Teades, et lõpp ei ole enam kaugel, siis läksid varjatud reservid mängu. Hoidsime kiirel kruusakal stabiilselt 31-33km/h rauas. Väga kaif oli!

Pindala üleandes jagasime kõigepealt omi ülesandeid. Mina läksin ratta odomeetriga teejuppi mõõtma ning Siim ja Kristjan läksid loodusesse. Sain teejupi tulemuseks täpselt 600 ruutmetrit. Oma üllatuseks olid Siim ja Kristjan juba metsast väljas ning teatasid – see pindala on SUUR! Nad said aru, et pole mõtet edasi minna ja kaks esimest varianti peaks olema välistatud. Uurisime, et kas tohib võtta ka mitu varianti ja kuna ei suutud tuvastada mingeid kitsendusi või sõna „ainult“, siis otsustasime, et võtame rattaga kaks kõige suurema pindala punkti. Mõeldud-tehtud. Lisaks avastasime, et ka X punkt jääb meile otse tee peale ja ohverdasime südamerahu nimel seal ühe minuti.

Z punkti oli just enne meid võtnud Spordielamused tiim.  Z punktist tagasi tulles nägime Sandergi väljumas metsast punkti X juures. Küsisin üle, et kas nad mõõtsid ala üle. Vastu kajas reibas „mõõtsime!“. Mõtlesin veel, et huvitav-huvitav. Aga koheselt meenus, et Spordilelamused võisid ju teha samamoodi nagu meie ja võtta veel mitmeid punkte.

Lõpp ootas. Sandberg, Spordielamused ja meie sõitsime kõik enam-vähem koos. Ainsa väikese vahejuhtumina suutsin punkti 35 juures oma rattalt keti maha ajada ja Heiti pidi mind seetõttu peaaegu alla ajama. Kuna kett kiilus veel kinni, siis sinna kulus tubli minut enne kui uuesti  liikvele sain. Lõpu vajutasime täiega. See oli viga. Rulluiskudega oli vaja sõita mäkke. Ja selleks on vaja mitte täiesti tühjaks tõmmatud lihast. Esimese ringi pidasin vastu, aga siis olid krambipoisid kohal. Õnneks Kristjanilt sai lükkamisabi. Järjekordse minuti kaotasime aga viimases rullipunktis, kus Kristjani Si-pulk arvas et võistlus on läbi ja tema enam mitte ei piiksatagi. Ei olnud ka kasu teistest jaamadest. Pärast mõttepausi jõudsime siiski finishi. Mahalugemisel öeldi, et kõik peaks olema kombes. Trahvi me ei saanud. Rõõmustasmine! Kurvastasid aga Sandbergi naised, kes olid võtnud vale pindala punkti. Nad olid selge vahega ees, aga 45 minutit trahvi kukutas nad Rocmarist tahapoole. Igaljuhul tänud neile toreda seltskonna eest!

No ei ole olnud veel sellist Xdreami! Chill, mõnus kulgemine, lebo, rajal pidevalt koos naistega… ja siis veel 12 koht – siiani meie parim. Jah, selline on Xdream! Proovige ise!

Paul


Responses

  1. Tore lugeda, aitäh 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: