Posted by: Elo | juuni 18, 2013

Alati oodatuna Iisaku x-dreamil


Kaks meie põhiblogijat – Kei ja Mari, näitasid korraldajatele kehalisest kasvatusest vabastavat tõendit ja ei ilmunud starti. Nii jõudis mulle juba Iisaku metsas kohale, et võiksin sulge hakkata otsima. Leidsin klaviatuuri.

Kõik algas õhtu enne Iisaku starti, kui lõpuks tegin x-dreami kodukal suu lahti ja hõikusin, kas keegi mind ja mu ratast tahaks auto peale võtta. Seekordne eraldistart oli teinud sellise nüansi liikumisse, et kõik walkersid startisid hulga hiljem ja keegi ei viitsinud nii vara tõusta, kui minul seda vaja oli. “Hilisem start” võrdub “parem aeg ja koht eelmisel võistlusel” võrdub “kehvemad ei saa enam sinu jälgedest juhinduda.”

Peale kümmet tuli kõne: “hei, kas sa A-rajale tuled meiega?”

Mina: “mmmm. mis? pole plaaninud!”

Seejärel sügav bass teatas, et neil jäi kaaslane haigeks ja otsivad kolmandat: “Oled sa kindel, et sa ei tahaks A-rajale? Selge. Aga võtan su peale 7.15 Kristiine juurest”

Mina: “Super! Olen kohal!” kõik hirmud kadusid ja pakkisin rõõmsal meelel asju edasi. Ühe õnn ja teise õnnetus. Nagu elus ikka.

Hommikul selgus, et sügav bass oli KTM tiimist Toomas Laur. Tee peal helistasime läbi veel kõik tuttavad ja ahvatlesime neid otse voodist A-rajale tulema, kuid ei leidnud kedagi. Isegi Heigo Põld ei olnud nõus, ütles, et pole rulluiske kaasas. No mis seiklussportlane sa oled, kui rulluiskusid pagaasnikus pole? Esitiimide mehed kannavad isegi talvesuuski koguaeg kaasas. Igaks juhuks.

Meestega juttu ajades jõudsime autos 48h võistluse teemani  ja saime vist segakonna kokku. A-rada ongi ju sõnast “Algajad” ja selle ma jätan vahele.

***

Oma elus esimest korda jõudsin võistluspaika nii vara, et sain kõiki toimetamisi võtta rahulikult ja mõnuga. Ilm oli super. Jalutasin mitu korda stardimaterjalidel järgi, suhtlesin inimestega, pumpasin veelkord rattakummid täis ja vaatasin, kuidas varasemad alustajad stardi poole kiirustasid.

Olen sellel aastal liitunud “Alati oodatud” naistega (Imbi Soomets ja Ellen Tohvri, keda sellel võistlusel asendas Dagmar Piikov, kuna Ellen nautis treenimise asemel Ameerika avarusi). Seltskond vahva ja nimi täiesti kohane ja mitte vähem oluline on fakt, et võistkonna nimi paikneb tähestiku alguses, mitte nagu nt Walkie-Talkie, milleni jõudmiseks peab sisuliselt terve igaviku ekraani kruttima.

Kui keegi sooviks naerukrampe hallil-igaval tööajal, siis soovitan vaadata x-dreamil osalevate võistkondade nimesid. Eestlastele on huumorimeelt mõnede asjade jaoks kohe kapaga jagatud.

Alati oodatute Tartu ekipaaz jõudis ka päris vara ning nii käisime ajaviiteks ning soojenduseks võistluse eelviimast punkti imetlemas. Stardiala oli nagu keksumäng, enne kui lask käis, liikusid ruute mööda edasi. Võistlus algas kirveviskega, Imbi näitas taset ja meil Dagmariga võttis veidi aega, kuni kirves elegantselt õige tundega märklauda kinni jäi.

Järgnes ratas, kolmanda punkti kõrval oli vale numbriga punkt. Kindlasti mingi tähelepanu harjutus! Hakkasime kahtlema, äkki oli eelmisega ka nii. Pidasime targemaks tagasi sõita ja üle kontrollida. Kõik oli õige ja nüüd hiljem lugesime, et tegemist oli olnud rajameistri inimliku apsakaga 😀 Taas kolmanda juurde sõita ei tahtnud nii otsustasime maantee serva mööda (muruväljakul) minna neljandasse. Sellise ringiga eriti ajas me teistele ei kaotanudki.

Siis saabus päeva jubedaim ülesanne. Lisaülesanne. Vaja oli mõõta korrapäratu pindalaga maatükk ning arvutada pindala. vastuse variante oli 4, igale vastas üks punkt kaardil. Oleksime pidanud võtma kõik neli punkti selle asemel, et mõõtmisega pead vaevata. Lugesime usinalt samme, siis saime teada, et meie samm polegi 1 m, aga hoopis 80 cm. … arvutasime protsendi … ja saime vale vastuse. Mõõtmisele kulus üle poole tunni ning trahv 45 minutit viis hiljem meie tulemuse, mis seekord oli üsna võrdne teiste walkersitega (Walkie-Talkie, Walkie-Talkie II ja Menger Sponge – olime kõik umbes 10 min sees), kolinal alla.

Ratta sõit oli üsna lihtne, kuid see  jätkus osaliselt kanuus – et kanuu etapile järgnes taas kohe ratas, oli vaja need kuidagi vahtusalasse saada. See tähendab, et Imbi võttis Dagmari ratta ja väntas kanuu lõpppunkti ning mina ja Dagmar saime koostööd proovides juhtida kanuud, millel kolmas ratas, mööda käänulist Alajõge. Peale mõningaid kilomeetreid katsetusi õnnestusid meie limbod jõele kukkunud puude all ning kanuu “hüpekad” üle kivide suurepäraselt. Igatahes B raja teiseks jäänud Jäälillesid me käest ei lasknud. Nemad olid muretsenud rattaga sõitja pärast ning kanuule kaks ratast asetanud. See oli nendele vist ainuke vale samm, kuna ratta lenksud ei soovinud limbotamisele kuidagi alluda ja kaardialused said päris räsida.

Üsna etapi lõpus õnnestus meil Dagmariga ka “kanuu-salto” ning tegime kaldal jõu ja ilu numbreid, et kanuu veest tühjaks saada. Eelmise aasta rabaujumise kaifini, kui ujumine kestis ca tunni, see veeprotseduur muidugi ei küündinud.

Kui lõpuks kanuualasse jõudsime, oli Imbi juba igavuse kätte teadvust kaotamas ning raja järgmisesse punkti sisse tallanud. Ta oli kahe ratta juhtimise suurepärase kiirusega ning kangelaslikusega sooritanud, isegi kui lehma suurune parm teda mäest alla sõites kintsust hammustas, ei lasknud ta Dagmari ratast lahti.

Järgnes ratas ja see oli päeva raskeim etapp, kuna tee punktideni oli telliskivi suurustest killustikuteradest ning juba peale esimest kilomeetrit oli tunne nagu oleks nõukaaegse traktoriga suurel kiirusel söötis põldu randaalinud. Vahepeal oli jooksmist ja ronimist ning sama teed tagasi. Parmud varjudena kannul. Muide Iisaku kandi metsateed on vist kõik sellised. Eelmisel aastal käisime Katrin Koovi ja Marika Stokkebyga jalgsi matkal Kurtna järvistust Peipsini ning Vask-Narva, juba siis tundsime nende teede peal ennast kui fakiirid, kiviteravikud tungisid valusalt läbi saapa taldade.

Veidi enne finiši ala saime nautida ka head siledat teed, see korrastas meie killustiku- kortsud ja tuul puhus tolmu näost. Algas foto-orienteerumine, mille esimest punkti me juba teadsime (aga ega ta raskes kohas ju polnudki), edasi kõrgele torni, sealt alla veel mõned punktid ja finišisse!  Kokku üldarvestuses 101 koht ning naistest 13ndad, just Saarepiigade kannal, kellega eelmisel aastal koos Walkie-Talkie lipu all võistlesin. Kõige enam rõõmustan ma jooksuaegade üle, näiteks selles viimases jooksuetapis olime me koguarvestuses 48ndad. Orineteerumispäevakutes osalemine on palju juurde andnud.

Võistlus lõppes nagu x-dreamile kohane, külma dushi all – sooja vett on minu 3-4 aastase osalemise jooksul ainult kahel korral olnud 😀 😀 😀 Naiste ruumis itsitati äratundmisrõõmus ning kommenteeriti, et see ongi lihastele hea.

Meeskond KTM Team ei jäänudki viimaseks (iga kolmanda meeskonnaliikme võtmata punkt tõi trahvi) ja kui vaadata nende aega, siis oleksid nad jäänud kindlasti parima 20 sisse.

Kogu päeva naelaks jäi kindlasti pindala mõõtmise ülesanne, see küttis rahva meeled üles ja nii suurt trahvide hulka pole vist ühelgi ülesandel enne olnud.

Rekordid on ületamiseks ja ootame rajameistritelt uusi põnevaid väljakutseid!

2013 xream2.1

Tähelepanu: Dagmar

Valmis olla: Elo

Valmis olla: Elo

Start: Imbi

Start: Imbi


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: