Posted by: Kei | august 10, 2013

„Pärast lõunat ei tohi supelda, magu on koormatud ja iga liigutus mõjub halvasti seedimisele.“


Pühapäev ja nädal ongi täis! 28. juuli.

„Paljad nagu türgi pühakud.“ Käisime öösel veel ujumas selles järves kus ei ole soovitav ennast šampooniga pesta. Kuid ujumine on vägagi soositud. Hääletan kahe käega poolt. Sina hõljud vaikuses pehmes ja soojas vees. Tähed katusena valgustamas pea peal. Põhjani puhas vesi. Super Elukogemus.

1. Poola laager

Poolas soovitakse teele minejatele „Shirokie dorogje!“ ehk meie keeli tõlgituna „Laiu teid!“ Väga vastuoluline on see maa. Katoliiklik-kristlik… piibel ju otse sõnu hoiatab laia tee eest, ära eksi ja ära mine kergema vastupanuteed, pea hoolega silmas ihu nõtrust ning hoia vaim puhas. Lai tee viib hukatusse ja hinge igavesse põrgu põlemisse! Ja nüüd nende särasilmade südamest tulev teele kaasahüüe: Laiu teid! 3. laagriplats(Matteuse evangeelium, 7:13-14 “Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. “)

Mis veel on jäänud silma seoses poolakate eripäraga. Vene keeles ei tasu nende poole pöörduda. Saksakeelt kasutada on shanshid 50/50. Alustad, aga lauset inglise keeles… olenemata sellest, et rohkem kui enam poolakaid inglise keelt ei räägi. See võlukeel (valge inimene pöördub valge inimese poole, keel kui austusavaldus) teeb teed valla ja uksed lahti. Edasi võid rahulikult üle minna kehakeelele, aga mis veelgi põnevam. Lausa teatraalset elamust pakkuv…  Poolakas, isegi kui tema saab aru, et sina mitte midagi aru ei saa jätkab südamerahuga poolakeelset vadinat. 15 minutilised- ühe hingetõmbelised on need kõige lühemad monoetendused. Poolakatel on muideks üliväga suur kopsumaht. 30 minuti jooksul ei ole sinul võimalik silbikestki vahele poetada. See poolakeelne sõnadelaviin matab su enda alla. Sõnad ise ei olegi nii raskekaalulised kui, et see on tõepoolest teatrietendus. Sinna juurde käib pantomiim ja kehakunst ja nägudetegemine ja emotsioonide tulv ja… 100%. Ja mingil hetkel tundub sulle, et sa saad aru, et sa oskad poola keelt! Sest see kõik on nii ehedalt edasi antud.

Hommik algas meil suplusega. Hommik jätkus suplusega. Kahe supluse vahepeal oli raamatu ettelugemis paus.

Raamatu ettelugemise vahepeal on pisikestes ülekuumenenud peakestes valmis küpsenud üks väga vahva idee. Kõigil eelmistel aastatel osalenutel ja ka võib-olla tõepoolest kaasaelajatel käpad püsti, kes oleksid samuti huvilised. Iga aastase T-särgi mõte. Selle aastase särgi värvid saavad olema selle aastase riigi lipu värvides. Kõhu peal reisil tehtud ja demokraatlikul hääletusel läbi läinud kõige iseloomulikum foto. Seljal eelmiste aastate riigid-linnad-kilometraazi.  Isegi slogan oli meil olemas… kahjuks ei meenu praegu, võib-olla kaasvõitlejad aitavad meenutada, see oli seotud kuidagi ka Walkersite sloganiga… kauakestvad…. keegid.

Kahe puu vahele on tõmmatud võrkkiik. Kristiina ööbis elus esimest korda võrkkiiges. Korraldame selles ühe loomingulise palangu ajal fotosessiooni. Püüan ka Kunot meelitada sõnajala oksakesega mulle tuult lehvitama (rekvisiitide nappusel asendaks sõnajalaoksake palmioksakest) aga Kuno pareerib: „Unista edasi!“. Paul seevastu veab oma rolli välja veatult.

6. poola võrkkiik

Mitte ainult autotee ääres pole hirved vaid nad on ka metsas. Kalpsavad 6m hüpetega ratta nina eest läbi. Puude tüvedele on kinnitatud miskid kummalised objektid. Lähemal uurimisel selgub, et need on liblikate püüdmise lõksud. Kuno arvab, et liblikad kelle vastsed on puukahjurid. Pole ka puudus parmudest. Saan kaks litakat väga sümmeetriliselt mõlemale puusale. Kuna see kõik toimub rattasõiduajal siis kaitsetehnika on kehv ja jään ilma päris tuntavast pekitükist. „Niimoodi jõudsime kohta, mille nime me ei saanud kuidagi kindlaks teha. See oli „kusagil Poolas“.“. 2. kusagil poolas

„Kõht korises nii kõvasti, et Dudush solvus. „Nii ei ole sünnis,“ ütles ta. „Neela sülge ja see läheb sul üle.“ Sai oli lössi litsutud ja tubakane, vorstist tuli niisugust haisu, nagu oleks ta eelmisest nädalast, lühidalt, toiduained ei olnud just värsked.“

Edasi 35 km teid ja rattakotis haisema läinud sink. Siiski ei viska me seda sinki ära. Ei, plaanime osta hoopis sibulat ja õhtul läheb pannile koos kartulitega. Keelega üle huulte tõmmates jätkame väntamist. Praekartulid sibula ja suitsusingiga silme ees ereda miraažina.

„Esiteks eelroad. Kas sul on meeles? Erakordne konservsink ja filee. Selle juurde rohelised herned tatari kastmes ja sellerisalat… Ütlen sulle, keele viib alla. Siis hautatud šampinjonid… Ja siis tulid kanapojad, kas mäletad? Niisugused kõbedad ja õrnad, otse sulasid suus… Ja lõpuks pähklitort. Ma pole kunagi sellist torti söönud… Ja kas sul on meeles need põldpüüd, mis vanaema praadis sel puhul, kui taat sai kuldse teeneteristi?“

Poola sõjaväeohvitseride perede Pansionaat nr. 12 Lochowice´s on meie järgmine puhkepaik.

Kõikidel on korraga saanud telefoniakud tühjaks. Paul läheb luurele ning õnnestunud luureandmete kogumisel asub ka läbirääkimistele. Alustades nagu valge inimene inglise keeles ja edasi minnes sujuvalt universaalsele Kehakeelele. Raport ülesande kulust: Üks torge (pistik seina) on 5 zlotti ,5×5 telefoni = 25 zlotti. Aga! Kui! Sul on olemas harupistik viiele, siis see tähendab üks torge, kõik 5 telefoni võivad rahulikult seal taga rippuda. Maksad ikka ühe torke eest, s.t. 5 zlotti ehk 1 euro. Bisnesplan Poola moodi.

Kuna tänane kilometraaž jalgrattal jäi tõepoolest ülilühikeseks, siis püüan paadisillal lebavat Marit ümber sõrme ärarääkida. Meelitan teda vesijalgrattale sõtkuma. Ei lähe läbi. Meelitan teda teiselpool järve asuva poekesega. Sõidame üle järve sinna, võtame raha kaasa. Püüan tabada tema poodlemise soont. Ei lähe läbi. Meelitan teda mahlase hamburgeriga mida poekese kõrval asuvast putkast saab ja päris värske ning külma coca-colaga… Mari on mu kihutuskõne ajal magama jäänud.

Järved keevad ja ajud ka, mõned näited:

„Mari, kus meil vetsupaberirull on?“ küsin. „LIFTIS!“ kõlab täiesti adekvaatne vastus.

„Kelle kotti lähevad REDELID?“ uurib Kuno rediseid käes veeretades.

„BRUNO!“ pöördub Mari Kuno poole jne.

„Ma ei ole kunagi egoist olnud, sellepärast võtan terve mure kohe enda kanda.“

Telgis juba und otsides saan sõnumi Lohelt: „Täna läks üpris halvasti. :´( Lõikasin mootorsaega näppu.“ Lohele palavikuliselt sõnumi jaoks tähti telefonis taga ajades saabub järgmine sõnumi sissetulemist märgistav plõnn! Sõnum spordilaagris olevalt Tormilt: „Tsau emme! Ma hakkan vist haigeks jääma. Kõrvad valutavad ja nina on tatine. Kurk valutab ja mul on halb enesetunne.“

„Vabandage, kolleegid, kus me õieti oleme?“

„Maa peal, lugupeetud kolleeg, ikka Maa peal.“


Responses

  1. oimaeivõi,kõhulihas krampis lugedes 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: