Posted by: katrin | september 5, 2013

Alpimatk 2013


ALPIMATK 11.-23.08.2013

Seltskond:
11.-13. august Marika Stokkeby, Katrin Koov, Andres Läänesaar, Jüri ja Kadri Kliimask
14.-16. august Marika Stokkeby, Katrin Koov, Andres Läänesaar
17.-18. august Marika Stokkeby, Katrin Koov, Jürgen Einpaul
19.-23. august Marika Stokkeby, Katrin Koov

joonis-1
PROLOOG 9.-10. august
Tallinn – Helsingi – Genf – Lausanne

Öösel enne väljalendu magamiseks aega pole. Vaja kõik viimase-hetke-tööasjad ära teha. Jõuan viimasel hetkel ka lennujaama, kus teised ammu ootavad. Helsingi lennujaamas kulub tunnike ooteaega pingil tukkudes. Samuti möödub unes Helsingi-Genfi lend, vahepeal võileiva ajaks teen ühe silma lahti ja närin tuimalt maitsetut Finnairi saia. Pool tundi enne maabumist togib Marika mu üles ja näitab alloleva paksu pilvevaiba peale, kust sirutub majesteetlikult välja Mont Blanc’i massiiv. Aknast on vilksamisi näha otse all olev Sejima projekteeritud EPFL-i auklik raamatukogu. Küünitan ennast akna kohale ja saan märkuse stjuuardessilt – turvavööd ei tohi laskumisel avada!

Ülejäänud reedese päeva veedame EPFL-is, kus seal doktorandiks olev Jürgen teeb meile põneva ja põhjaliku ekskursiooni: ehitusosakonna katselaborid, kus teiste hulgas ka tema uurimisobjekt betooni membraani teemal, kõrval tehakse umbes 3x3x0.3m meetrisele raudbetoonist sillaelemendile koormustesti, paks betoon vetrub silmanähtavalt, nagu švamm (no tegelikult ehk max 2cm servast), teisel pool tehakse betoonpostile maavärina simulatsiooni ja mõõdetakse pragusid, kõrvallaboris uuritakse vee liikumist ja katsetatakse hüdroehitisi. Lõunatame ülikooli kohvikus, mis asub kompleksi uusimas osas. Pärast seda läheme uurima SANAA projekteeritud raamatukogu, mida kutsutakse ka Rolex Learning Center’iks. Suure “lendava vaiba” alune postideta ruum mõjub oma kerguse ja puhtusega. Siseruumid on elamuslikud, aga nagu kuulda ja näha saime, siis mitte just kõige funktsionaalsemad, palju tühja kasutamata pinda.

Buss, mis meid pärast Lausanne’i kesklinna viib, on täis noori ja ilusaid inimesi, kes räägivad prantsuse, inglise, hispaania, saksa jne keeltes. Lausanne on mõnus väike linn – koos eeslinnakestega 130 000 inimest, esmapilgul vaikne ja puhas. Ja väga järskude tänavatega. Kuna ma ei ole just eriti hästi välja puhanud, siis heidan juba pool kümme Jürgeni juures põrandaasemel magama. Teised lähevad veel alla järve äärde ja linnaga tutvust tegema.

Laupäeval on Jürgenil meile planeeritud väljasõit Dezaley viinamarjaistandusse (mis on Lausanne’i piirkonna kõige kuulsam, lõunapoolne kriidise pinnasega nõlv tuntud oma “kolme päikesega” – see teine peegeldub järvelt ja kolmas mägedelt), Montreux’ rannapromenaadile (mida kutsutakse Šveitsi Rivieraks, kus kasvavad palmid, magnooliad, viigipuud ja kõikvõimalikud erksavärvilised lilled ja muidugi ohtralt promeneeritakse) ning Chateau de Chilloni (mille ehitust alustati juba 12. sajandil, Savoy kuningriigi perioodil, kust kontrolliti kogu järve ümbritsevat piirkonda ja mille hiilgeaeg kestis kuni 18. sajandini, ning mida on ülistanud romantilised kirjanikud, eesotsas Byron’iga).

Tagasiteel ei saa me vastu panna kiusatusele hüpata jahutuseks sisse Lac Leman’i. Kuigi meil pole kaasas ujumisriideid, teeme pähe enesekindlad näod ja viskame üleriided pealt ning läheme pesuväel ujuma. Marika jätab stiilipuhtuse nimel ka seeliku selga. Kuna kell on viis läbi ja loss vahepeal kinni pandud, siis liigub siin inimesi vähem ning me ei tekita erilist furoori. Järve vesi on helesiniroheline, läbipaistev ja soesoe… Õhtul toimub Jüri sünnipäeva puhul veel grillimine ning plaanipidamine järve ääres.

1. PÄEV
Lausanne – Villars – Col de Bretaye (rong – buss – hammasrong)
Col de Bretaye – Pointe d’Arpille – Taveyanne

Astume lõpuks kell 11.13 Col de Bretaye’s rajale, kõrgusel 1808m. Valisime alustuseks kerge raja, et esimesel päeval sujuvalt sisse elada. Jalutame üsna tasasel rajal Col de la Croix’ poole. Lõunapausil imetleme eespool paistvaid kõrgeid mägesid.
joonis-2

Edasi tõus mööda väga vesist ja porist lehmarada Pointe d’Arpille’i otsa – meie esimene tipuke! Rohelisel ümaral künkal kõrgust 1982m. Tipust avaneb juba lähem vaade võimsatele kaljudele – Culan (2789) ja Tete Ronde (3037). Edasi liikudes lõpeb rada ära ja tuldud teed tagasi minemise asemel otsustame laskuda seiklussportlaste stiilis short-cut’i tehes, otse läbi metsa, mis osutub tõsiseks alpi-džungliks: tihe kuusemets vaheldumisi võsase raiesmikuga, kõik on lisaks loomulikult tugeva kalde all. Alla jõudes oleme Marikaga päeva esimesest seiklusest väga elevil, Kadri aga pole harjunud sääraste planeerimatute lõigetega, ning avaldab oma pahameelt.

Pärast väikest puhkehetke lõpuks-jälle-kindlal asfaldil hakkame liikuma, et leida omale sobiv ööbimiskoht. Ülejärgmise käänaku juures olev heinamaa tundubki olevat sobiv, kõrval künka peal kasvavad mustikad ja allpool on olemas joogivee koht (küna, mille kohal on jooksva veega kraan). Lööme telgid rõõmsalt püsti, kuid meid on märganud ka lehmad. Uudishimulikud loomad tulevadki varsti telkide juurde ja asuvad neid lakkuma. Enne mäkke tõustes tuli üks sarviline mind ka tee peal limpsama, tundes ilmselt soolase higi lõhna. Hakkame kahtlustama, et nii uudishimulikud loomad närivad meie õhukesest riidest öömajad lihtsalt läbi, niisiis pakime asjad kokku ja läheme veidi edasi, lootes leida mõnd lehmavaba platsikest.

Jõuame välja Taveyanne’i külani, kus läbirääkimised restoranipidajaga annavad esialgu positiivse tulemuse – lubatakse telgid püsti panna otse restorani kõrvale tingimusel, et hommikul kella 8ks oleme ennast kokku pakkinud ja kadunud. Paneme taas telgid püsti ja hakkame juba õhtusöögi peale mõtlema, kui tuleb uus info – me ikka ei tohi tegelikult siin telkida, omanikult pole luba ja lehmad on vabalt ja üldse, me pakume teile oma pööningul soodsat öömaja – 18CHF inimene. Eraomand on püha, nagu me eestlastena hästi teame! Jälle tuleb telgid kokku pakkida ja leppida katusealusega, mis on tegelikult väga meeleolukas öömaja, ilma usteta, redeliga luugist sisse ronitavas madalas katusealuses on põrand tihedalt mattidega kaetud, kõrvaltoas puhkab restorani kokk ennast välja, hoovi peal on kemps ja “dušš”, st koht kus saab ennast ämbrite ja külma veega loputada. See sobib meile suurepäraselt, me ei ole justnimelt tulnud siia luksust otsima, vaid lihtsust ja looduslähedust. Homme plaanime kõndida mööda mäeharja ja seejärel laskuda teisele poole.

PS. Lehmakellad, mida me päev läbi oleme kuulnud, on uskumatult suured ja teevad väga kõva häält. Oleks siin kirikuid, siis nende kellad ei kostaks küll üle lehmakellakontserdi!

2. PÄEV
Taveyanne – Le Coin – La Ronde – Les Chaux – Solalex – Anxeinde

9.30. Hommik algab meil Marikaga tõusuga Le Coin’ile. Teised lähevad mööda asfalti Les Chaux’ poole. Põhjapoolne nõlv on kastest märg, jalad saavad pikas heinas kohe läbimärjaks. Oleme esimesed, kes seda rada mööda täna hommikul tõusevad. Mäeharjalt avaneb hingetuks võttev 360-kraadine vaade. Viskame kotid seljast ja läheme jooksujalu esimest “suurt” tippu võtma, mis siis, et see on tegelikult alles väike eeltipuke taustal olevale Culan’ile, aga eelmise päevaga võrreldes juba palju kõrgem (2229) ja järsum ja kaljusem. Laskudes ületame Le Ronde nimelise ristiga tähistatud tipu (2013). Keskpäevaks jõuame alla Les Chaux’sse, kus kohtume teistega. Edasi liigume koos Solalex’i poole. Lõunapausi teeme hommikuse tipumäe lõunaküljel.
joonis-3

Solalex (1469) on ilmselt tõlkes “päikesekauss” vms, vooderdatud pehme alpiaasaga ja ümbritsetud kõrgete kaljudega. Õhk seisab ja väriseb kuumusest selles kausis. Teeme väikese puhkepausi ja jätkame teed kahe mäeaheliku vahelt ida poole. Tõuseme Anxeinde külani (1876), kus täiendame oma veevarusid ja hakkame otsima ööbimiskohta. Lehmad. Lehmad. Lehmad. Jõuame juba 2000m peale. Ikka lehmad. Lõpuks leiame kivide vahelt perfektse tasase pehme laagriplatsi. Andres läheb veel kaugemale vaatama, aga kutsutakse tagasi. Minul on toss väljas. Enam ei jaksa meetritki astuda. Kott on tinaraskeks muutunud. Otsustame, et teeme õhtusöögi ära ja vaatame siis, kuidas nende lehmadega jääb. Seni neid siinpoolsetel küngastel polnud näha. Ühel hetkel aga ilmuvad järjest kolm lehma meie kohale kivide vahel, õnneks need nii uudishimulikud ei ole kui eelmisel õhtul ja hoiavad distantsi. Leiame siiski, et koht ei ole telkimiseks piisavalt lehmavaba ja meil tuleb kiirelt otsustada, mida teha, kas liikuda veel edasi või minna tagasi viimasesse külla. Enamiku soovidele alludes otsustame küla kasuks, aga mina olen väga löödud – tulime ju ikkagi tõsisele mägimatkale, mitte turistidena reisima! Tagasiteel hakkavad meile silma suured kivid tee ääres, mis juba tulles huvi pakkusid – üks neist paistis pealt väga sobivalt sile olevat (kivide suurus umbes 5x5x4m). Vaatame Marikaga üksteisele otsa ja loeme üksteise mõtteid – tehku teised nii nagu soovivad, meie ööbime igatahes täna öösel selle kivi otsas! Mõeldud-tehtud. Luure näitab, et me polnud eksinud. Natuke rassimist asjade saamisega 4m kõrguse kivi otsa, aga milline eufooria ja elevus meid taas valdab, kui lõpuks üleval oma asjadega oleme! Teised lähevadki tagasi alla külasse, aga meie ööbime lageda taeva all, pea kohal kuu ja tähed. Telki püstitada ei saa, kuna vaiu pole võimalik kivisse lüüa. Poeme lihtsalt telgikatte alla. Und muidugi ei tule. Päikeseloojang ja lehmakellad hoiavad veel tükk aega ärkvel. Öösel hakkab vihma tibutama. Uni on rahutu. Alguses on väga palav, hommikuks on temperatuur stabiliseerunud ja meie vahelt voolab läbi väike vihmast moodustunud ojake.

3. PÄEV
Anxeinde – Pas de Cheville – Derborence – Poteu des Etales – Miex

Hommik tervitab meid kivi otsas päikesega. Vahepeal roomavad mööda maad üle mäe madalad pilved. Sööme putru ja ootame Jürit-Kadrit. Andres on juba varakult kohal ja teeb tüdrukutest kivi otsas fotosessiooni.
joonis-4

Üle Pas de Cheville’i (2038) algab laskumine. Tee peal leiame kose, mis ahvatleb dušši võtma. Marika julgustusel lähemegi järgi proovima. Elu ilusaim spaa-elamus! Vesi pole üldse külm, päike on seda juba piisavalt soojendanud, jala all soojad kivid, ees avaneb imeline vaade suurte mägede vahelisele orule. Seebitame ennast sisse ja loputame kose servas, kus ei ole liiga suurt survet ülevaltpoolt. Mõnus tunne on üleni puhtaks saada. Kasvõi korraks. Higistamine muidugi jätkub kohe.

Laskume Derborence’i poole. Kuni lõunasöögini on tunne, nagu oleks puhkepäev – erilisi raskusi pole, ilusad vaated, kehalised naudingud. Derborence’i kohal avaneb meie ees uus majesteetlik org Mont Gond’i ja Poteu des Etales’i vahel. Eest paistab järsk kaljune tõus. Kuna kell on alles pool 5 ja pimedani aega veel mitu tundi, siis otsustame rünnata. Üsna alguses saab selgeks, et selle raja puhul on tegemist juba tõsisema tõusuga – inimesi sellel rajal pole ja maapinna kalle on tuntav. Mida ülespoole, seda järsemaks rada muutub. Lõpuks jõuame kaljulõheni, kus ronijatele on abiks kinnitatud metallist kobad, köied ja redelid. Kohati on üsna kõhe tunne, kuigi peab tunnistama, et tegelikult palju kõhedam oli enne kaljusid, kui jalge all on veerev kruus ja kinni haarata pole kuskilt. Kaljude vahel on hoopis kindlam (kuigi järsem), igasuguseid looduslikke nukke ja inimese lisatud abivahendeid igal sammul. Kadrile on see rada ilmselgelt raske – tal on üles jõudes süda paha, kõrguse kartusest ja pingutusest. Aga ta on end kõvasti ületanud – esimese mägimatka kohta selline rada läbi teha on tubli saavutus! Pärast hingetõmbepausi Poteu des Etales’il (1950), kus Marika teeb samal ajal luuret ööbimiskoha asjus, liigume veel mõned sajad meetrid edasi karjuseonnideni Miex’ nõlval. All avaneb väike platoo mägijõega keskel. Onnide sisemus on kola täis, paneme oma telgid püsti majakeste ette. On ilus õhtu roosade pilvede ja pooliku kuuga. Vihmapilved istuvad tippude otsas kinni.

4. PÄEV
Miex – Chaux de Miex – Viellar – Col du Sanetch – Arete de l’Arpille – Grand Gouilles

Öö on olnud jahe ja uni heitlik. Vastu hommikut tuleb veidi sügavam uni. Hommik venib ja venib ja venib. Saame liikuma alles kella 11 ajal.
joonis-6

Laskumisel näeme marmotte ja vestleme härradega Zürichist. Edasi tõus kurule mööda õitsvat alpiaasa. Kõrgusel 2300, kui alpiaas läbi saab, hakkab puhuma külm tuul. Teele ilmuvad lubjakivikaljud, auklikud, nagu oleks ussitanud. Neid on lihvinud liustikujää ja uuristanud sulamisvesi. Viellaris oleme korraks segaduses, kuhu poole peaks pöörama. Lehmakari jälgib meie edasi-tagasi otsinguid. Lõpuks võtame kaardi pealt kursi järgmise kuru peale, silte siin karjamaal näha pole.

Col du Sanetsch’is otsustavad Kadri ja Jüri mägimatka lõpetada, ning jätkata oma reisi leebemas vormis. Teeme viimase ühise lõunasöögi, pakime nende kottides olnud toidu ümber enda omadesse ning saadame nad bussi peale. Ise jätkame teed tõusuga piki Arete de l’Arpille’i kitsast ahelikku. Tuul puhub megakiirusega alt vasakpoolsest orust pilvi ülespoole. Harjal on kohati tegemist, et püsti jääda. Parempoolses orus aga paistab endiselt päike ja tundub üsna tuulevaikne, vasakul vihiseb edasi tõmbetuul, pilved jäävad otse pea kohale rulluma, nagu ei teaks, mida edasi teha. Huvitav ilmastikuefekt!

Just siis, kui ahelik muutub nii järsuks, et peaks hakkama mööda kaljusid ronima (Arpelistocki tippu viib alpinismi-tähistusega rada), keerab meie rada paremale ja hakkab laskuma. Korraks kaalume ka võimalust teha katseks natuke alpinismi, aga ilm on kahtlane ja meil pole kaasas mingit erivarustust, nii et jääb ära. Hakkame laskuma kivikõrbe, mis meenutab Marsi maastikku, täiesti elutu kivikõrb, õhtuse päikese käes põlendpruunides toonides. Üsna kindel on, et see org on veel hiljuti olnud liustiku säng. Lund on järjest rohkem näha ja temperatuur langeb. Õhtuks jõuame liustikujärve-jäänuki äärde. Külm on. Laagris ruttu telk püsti ja kõik talveriided selga. Seejärel teed ja tatrapada keetma. Kui eelmisel õhtul läksime veerand kümme magama, siis nüüd saame ehk juba enne üheksat pikali. Aga enne veel pilt meie laagriplatsilt (tehtud talvekinnastega).
joonis-7

5. PÄEV
Grand Gouilles org – Col des Audannes – La Selle – Lac des Audannes – Col des Eaux Froides – Lac de Tenehet – Plan des Roses (peaaegu)

Hommikul kukub telgi laest jääd, kui hakkame eeskojast saapaid otsima. Päike pole veel üle kaljunuki jõudnud. Venitame ennast välja kohvi keetma, käed külmast kohmas. Aga juba kohvi valmimise ajaks jõuab päike meie laagriplatsi soojendama. Tangime ennast eelmise õhtu tatrapudruga. Laager kokku ja 10.10 stardime tänasele raskele tõusule. Algus on üllatavalt lihtne, rusunõlv tundub altpoolt ohtlikum. Tegelikult on kivid lapikud liistakad, ega veere kusagile jala alt. Esimese suurema kaljunuki taga on veel natuke rusunõlva, siis jõuab rada kaljudeni, kuhu on kinnitatud algul köied, hiljem ka metallkobad ja redelid. Saame üle esimese serva ja tuleb järgmine tõus, seekord põhiliselt redelitega. Teen Andrese fotokaga kaskadöörliku foto otse redelitelt kaljude vahel. Üleval avaneb võimas vaade. Teeme üksteisest pilti ja puhkame. Mäe otsas paistab jälle päike, põhjapoolsel nõlval ja kaljulõhes oli olnud hämar ja niiske. Laskudes jõuame väga rahvarohkele rajale, algab jälle üks “bon jour!”itamine. Rada viib Lac des Audannes’i, rohelise ümmarguse liustikujärve juurde, mille kohal kõrguvale nõlvale on ehitatud ka kohvik. Arusaadav – piltilus koht ja lihtne rada toob siia igasugust rahvast. Oleme rõõmsad, kui saame keerata jälle inimtühjale rajale. Enne järgmist suuremat tõusu kinnitame keha. Pakisupid hakkavad juba kergelt vastu… mida päev edasi, seda rohkem tahaks lihtsat ja puhast toitu. Puder, makaronid, juust. Igasugu teravad maitsestused tunduvad tarbetu liialdusena.
joonis-8

Järgmine tõus läheb ruttu, 40 minutiga, edasi pikk laskumine. Allpool, umbes 2500 peal, tuleb ületada taas auklik ja lõhestunud lubjakivimassiiv. Mulle kohe hirmsasti meeldivad need kaljud – hästi kare ja nakkuv pind, palju nukke, kust kinni haarata, jalad hakkavad iseenesest hüplema ja suunurgad tõusevad ülespoole. 20 kilo seljas ei tundugi enam nii rõhuv kui jalge alt nagu kõdistataks.

Ühel hetkel ilmub üles kaljuservale võimsate kõverate sarvedega mägikits ning jälgib meid terve tee kuni me kaljudest üle saame. Tema kõrvale ilmub vahepeal veel teine, ilmselt emane, kes sõi põhiliselt rohtu. Isane on terve aeg valves. Muuseas, selle piirkonna nimi on Wildhorn (sks k metsik sarv). Õhtuks oleme väga väsinud. Jõuame napilt enne päikeseloojangut kividest üle pehmemale pinnale ja telgi püsti panna. Õhtusöögiks makaronipada, mis minule väga maitseb, aga Marikale ja Andresele eriti peale ei lähe. Andres ütleb diplomaatiliselt, et õhtul ei ole hea palju süüa, siis ei saa öösel hästi magada.

6. PÄEV
Plan des Roses – Col du Rawil – Glacier de la Plaine Morte – Pointe de la Plaine Morte – Mont Bonvin – Violettes

Täna öösel on olnud üllatavalt soe. Uni on pikk ja unenäguderohke. Nägen unes, et olen sattunud keset ootamatult Tallinnasse mingile koosolekule, kus ma kedagi ei tunne, aga kus me peame valima uut teatrijuhti uuele teatrile (mis asub Solarises!). Olen segaduses ja mures, kuidas tagasi Alpidesse saada, pool matka ju alles ees ja Marika ootab!

Meie ees laiub eriti uhke vaade – lumiste tippude panoraam teisel pool Valais’ orgu, esiplaanil all helesinine paisjärv Lac de Tseuxier, kahel pool raamiks kõrged kaljud, meie ees õitsev alpiaas. joonis-9

Hommik algab jalutuskäiguga piki kahe aheliku vahelist tasast orgu. Madalam osa sellest on hõivatud lehmade poolt – valgete puuvilla meenutavate lilledega kaetud Plan des Roses. Keskpäevaks jõuame Rawilpassi, kust algab uus tõus. See on alguses üsna leebe kaldega, aga pikk ja väsitav. Wildstrubelhütte juures tahaksin mina juba lõunapeatust, aga Marika ergutab veel tunnikese edasi ronima. Tunnist saab kaks ja pool tundi. Pool kolm jõuame lõpuks Pointe de la Plaine Morte otsa. Oleme kõndinud järjest üle viie tunni.

All avaneb suursugune vaade Surmaoru liustikule. Tipu kõrval, natuke maad allpool, on tõstukijaam. Siit saadame Andrese koduteele. Jaama vetsus saab kraani alla pluuse pesta ja ka ennast kergelt loputada. Teeme jaama väliterrassil priimusega vee kuumaks ja lõunatame. Kõrvallauas peab piknikku araabia päritolu perekond, naised pearättides ja pikkades kleitides, mehed kuldkettide ja moekate kaabudega. Arutame, miks teise nahavärviga inimesi mägedes üldse näha pole olnud. Teine kultuur, pole kombeks? Lõuna lõpetuseks tuleb meil lisaks veel Andreselt saadud kraam ära pakkida – telk ja toit. Viskame pudiks muutunud leiva-saia minema, sama teed läheb riis, mis kunagi pehmeks ei kee ja osa sibulaid, mis on lihtsalt rasked. Toitu on meil veel kõvasti järel, jätkub nädalaks kahele küll.

Kuidagi ei taha ennast pingilt püsti ajada – põlved on valusad ja kott tükk maad raskem. Aga ei saa siiski võimalust mööda lasta ja üks peaaegu-kolmetuhandene tipp ära võtta. Kõnnime Mont Bonvini jalamile ja jätame kotid kaljunuki varju. Inimesi enam ei liigu, läheme lipates kergejalgselt teele. Tippu jõuame 22 minutiga. Lahe tunne. Jälle vägev panoraam. Teeme telefoniga üksteisest pilte. Ülemine ots on kaljusem, seal tuli natuke turnida, aga ülejäänud osa puhas astumine. Nüüd uuesti tinarasked kotid selga ja hakkame laskuma. Peame jõudma tõstuki vahejaamani, kus saame homme hommikul kokku Jürgeniga. Pärast vaevalist kõmpimist mööda kivipurust orgu leiame lõpuks suurepärase rohelise künka, kust paistab jaam.

7. PÄEV
Violettes – La Tieche’i kosk – Varneralpes – Leukerbad

Jürgen saabub hommikul värskete viinamarjadega. Otse Migros kaubanduskeskusest. Aga paraku ilma gaasita (mis meil vahepeal otsakorrale on saanud). Meie ees seisab küsimus, kuidas jõuda järgmise linnani, et poed veel lahti oleksid. Peame plaani, anname aru senistest käikudest ja sööme viinamarju. Esialgu pole veel kiiret kuhugi.
joonis-10

Hakkame liikuma alles kell pool 12. Tee Leukerbadi poole viib läbi ilusa suure oru, mille keskel võimas kosk. Algul kivine, seejärel avaneb ümber nurga roheline aas. Palju rahvast. Päevitavad, peavad piknikku, sõidavad rattaga. Laupäev ju! Edasi tõus järgmisele nõlvale. Mets vaheldub lagendikega. Palju ilusaid väikesi hetki. Meist paremal pool saadavad meid terve tee lumised neljatuhandesed teisel pool Valais’ orgu. Lõunasöögi ajal kuusemetsas otsustame, et Jürgen läheb ees ja vaatab, kas saab gaasi osta. Meie läheme oma tempos järgi ja Leukerbadis kohtume.

Kui tõus läbi saab ja ülevalt orgu tema pärastlõunases hiilguses oleme imetlenud, algab pikk laskumine. Marika teeb ees tempot, aga minul hakkavad põlved järjest rohkem valu tegema. Iga vähe kõrgem aste põrutab terava valu põlvesidemetesse. Püüan rohkem keppidele toetuda, aga see pidurdab liikumist. Astun järjest ettevaatlikumalt.. ja aeglasemalt. Ühel hetkel ootab Marika mind allpool Diclofenac’i ja elastiksidemega. Määrin põlved sisse ja mässin parema jala ümber sideme. Umbes 10 minuti pärast hakkab valuvaigisti mõjuma ja saan jälle kiiremini astuda, püsime ühes tempos.

Alla jõudmiseks kulub veel umbes 2 tundi. Vahepeal natuke eksleme kah, aga viimaks, umbes kell 8 ja vääga väsinult astume Leukerbadis raja otsalt maha ja leiame end kämpingust. Viskame kotid aia äärde maha ja lähme asja uurima. Kolm inimest, telk, dušš ja wc maksab kokku 43CHF. Misiganes, sobib! Peaasi et saab sooja vee alla ja siis pikali. Aga enne tuleb veel Jürgen üles leida. Marika võtab jalad selga ja läheb linna pealt otsima. Mina närin seni kuivikuid ja juustu. Lõpuks nad saabuvadki. Jürgen on meid 2 tundi oodanud, seejuures ka ise eelnevalt rajal olles eksinud. Gaasi tal endiselt pole. Aga homme hommikul tehakse poed pool 10 lahti, siis on meil lootust. Võrreldes hommikuga oleme umbes 1km allapoole jõudnud. Nüüd keerab kroonik magama. Teised kaks jalutavad veel linna peal, on ikka jaksu!

8. PÄEV
Gemmi tõus + puhkepäev!

joonis-11
Gemmi tõus paistab eemalt vaadates ohtlikum, kui asi tegelikult kohapeal: kaljusse on raiutud 1.5 m laiune serpentiin, mis on ääristatud trosspiirdega, järsemates kohtades ehitatud puidust või betoonist astmed. Poole mäe peal käime vaatamas Via Ferrata raja algust – see on metallist abivahenditega (ja köitega) varustatud kaljuronimise rada, Jürgeni jutu järgi Šveitsi popim/pikim, mida ronitakse 6-7 tundi. Astume seejärel edasi mööda serpentiini, kuni ühel hetkel leiamegi end ülevalt. On ikka suur vahe küll, kas ronida ilma kotita või vedada endaga kaasa 20 lisakilo. Mäe otsast avaneb vasakut kätt Wildstrubeli liustik, paremat kätt Daubensee järv.

Puhkepäeva puhul otsustavad Marika ja Jürgen kohvikukülastuse kasuks, mina valin gondlilennu alla. Ootan sel puhul kerget kõhedustunnet, aga tegelikult on kõik väga turvaline, umbes nagu lennuki aknast välja vaadates. Laskumine võtab aega alla 10 minuti. Üles olime tulnud umbes 2 tundi. Alla jõudes teen tiiru linna peal. Satun kohe kõige vanemale, Dorfstrassele, kus on säilinud mitmesaja aasta vanuseid palkmaju – elamuid ja aitasid. Hoonestus on tiheda ja labürintja struktuuriga, tänavad jälgivad kaarjalt maastikku. Peatänav jõuab välja keskplatsini, kus uuema aja ehitistest 1930ndate retro stiilis shoppingu+spaa keskus. Kohaliku spaa-kultuuri aluseks olevat siin maa seest tulev termaalvesi. Peale selle ühe vana külatänava on kogu ülejäänud linn viimase paarikümne aasta jooksul ehitatud. Suur osa paistab pärinevat 80ndatest.
Õhtul saadame Jürgeni bussi peale ja kolame veel natuke linna vahel. Seejärel maandume kämpingu kõrval oleva spordikeskuse restoranis, mis meenutab parimal juhul kehva bistrood ning kus hinnad on õige pisut mõistlikumad kui kesklinnas. Portsud on siin aga nii suured, et saame kumbki hakkama umbes poolega. Ju on matkadieet maole mõju avaldanud. Kuna tänane kohalike poodide kammimine meile gaasi ei andnud, siis sõidame homme Sierre’i, mis on natuke suurem linn all orus. Sealt edasi aga Euroopa pikima liustiku servale!

9. PÄEV
Leukerbad – Leuk – Sierre – Fiesch – Fiescheralp – Märjela

Öösel ärkab Marika krabina peale üles ja näeb, kuidas meie toidukott telgi serva alt ära kaob. Selle peale on ta krapsti püsti ja läheb uurima, kes see näljane on. Väljas on veel teinegi kilekott, paarkümmend meetrit eemale lohistatud. Looma ennast näha ei õnnestu, aga kottide raskuse järgi pidi see olema vähemalt koer või rebane. Eelmisel ööl sai see elukas saagiks pooliku vorsti ja juustu. Seekord tal nii hästi ei läinud, pidi leppima peamiselt kilega, lisaks paar kuivatatud lihatükikest.

Öösel sajab hoovihma, hommikul ärkame samuti vihmasabina saatel. Kiire kohv ja võileivad ning kohe asjad kokku, et jõuda 8.33 bussile. Topin märja telgi kotti, Marika saab pulgad. Vahepeal on meil toimunud telgivahetus – Jürgen tõi järgi meie kahese telgi ja viis ära oma kolmese. Sõidame bussiga Leuki ja sealt edasi rongiga Sierre’i. Esimesed katsed leida gaasi luhtuvad – spordipoed on kinni ja Migrost saadud Campingazi otsik ei sobi. Proovime selle kohe lähima pargipingi peal järgi. Seejärel läheb Marika u 5km kaugusel olevasse suuremasse ostukeskusesse, mida meile infopunktist soovitati. Mina jään kottidega kohvikusse ootama. Süvenen pooleteiseks tunniks kaartidesse ja oma märkmetesse kui ilmub äkitselt – hoplaa! – Primuse gaas mu ette lauale. Gaasi otsingud võib lugeda pidulikult lõpetatuks!

Läheme otsejoones raudteejaama ja ostame piletid Fiesch’i. Ümberistumine Brig’is väiksemale rongile, mille küljel ilutseb tähenduslik nimetus “matterhorn-gotthard bahn”. Oleme juba üsna Itaalia piiri lähedal. Punavalge rong ronib aeglaselt mäest üles. Valais’ org on siin muutunud kitsaks ja järsuks, Rhone kannab nime Rotten. Külad muutuvad järjest maalilisemaks. Jõuame Fiesch’i kell 2 ja otsustame läbi-kuusemetsa-900-meetrit-ehk-mitu-tundi-tõusu asendada 10-minutilise õhulennuga. 14.45 oleme üleval Fiescheralpi jaamas, kõrgusel 2300m. Rada viib samal kõrgusjoonel ümber mäe. Selline ongi siis 150 aastat tagasi alpituristidele rajatud Herrenweg.

Viimasel käänakul enne liustikke hakkab rada siiski järsult tõusma ja muutub kitsamaks. Hakkab uuesti tibutama, vahelduva eduga oleme pilve sees ja pilvede vahel. Aga sel hetkel, kui näen esimese liustiku saba (õigemini “keelt”), tuleb meile kaela korralik valing. Oleme hetkega läbimärjad. Jope sajab läbi, kott jõuab ka läbi sadada, enne kui kile peale jõuan tõmmata. Marikal on kaasas keep, see hoiab teda natuke kuivemana. Ise mõtlen, et äkki see vihm oli meile hoiatuseks, et me ikka aupaklikud oleksime sellise väärika koha suhtes. Vihm vaibub ja tuul tõuseb, jõuame esimese paisjärve äärde. Kell on alles 5, nii et astume edasi, Aletschgletscheri vaateplatvormi poole. Nõgu, mida pidi me liustikule läheneme, kannab nime Märjela. Täiesti õigesti pandud nimi! Siin on 2 järve, lugematu arve väikesi ojasid ja kosekesi, tillukesed soolombid konnade ja kullestega. Kõrvus on lakkamatu vulin, solin, sulin, tilkumine.

Lõpuks avanebki meie ees tohutu jäämassiiv, eemal paistavad veel kolm haru, nende ristumiskohta nimetatakse Konkordiaplatz’iks (jah, just – Pariisi Place de la Concorde’i järgi). Kaugemad mäed on kaetud igilume ja -jääga, kõrgust 4km ringis: Jungfrau, Mönch, Fiescherhorn. Otse meie all olev suurim liustikuharu on umbes 2km lai ja 22km pikk. Pealmine pind on igatepidi kurrutatud ja piki liikumissuunda kaetud tumedate moreenitriipudega. See näeb välja nagu mustvalge kiirtee, kus liikumine on stoppkaadriga peatatud. Tegelikult jää muidugi liigub, aga kiirused on teistsugused. Keskosa liigub kiiremini kui servad, sellest on tekkinud diagonaalsed lõhed servades.

Kui me liustikuvaatlemise esimese isu täis saame, hakkame sealtsamast platvormi (mis on lihtsalt üks suurem lapik kivi) kõrvalt laskuma, et leida enne uut suuremat vihmahoogu laagriplats. Päris korralik turnimine, abiks jälle köied ja redelid. Proovime allpool üht teist lapikut kivi telgiasemeks, aga tormi kartuses otsime edasi pehmemat pinda, kuhu saaks ka vaiu kinnitada. Jõuame päris alla, liustiku servale, mis nüüd ei paista nagu suur jõgi, vaid nagu suur mägi. Servast on murdunud jäälahmakaid, mitmemeetrise läbimõõduga kuubikud. Murdepind ise on vähemalt 25m kõrge, ülevalt poolt vaadates tundus, et see võib olla nii umbes 5m kõrgune murdunud “servake”.

Märjela suue enne liustikku on eriti märg, igast suunast voolab vett, jalge all lirtsub sammal kivide vahel. Peame ronima veel kõrgemale, Märjelesee järvekese äärde, kust leiame tasasema ja kuivema pinnase. Niipea kui telgi püsti saame, hakkab uuesti sadama tihedat vihma, lisaks tõuseb tuul ja pritsib vihma telki sisse, nii et priimusel õhtusöögi tegemine jääb ära. Sööme kuivikuid ja rüüpame külma vett peale. Kõik enam-vähem kuivad talveriided on seljas. Külm on, tuul puhub õhukese telgi serva alt sisse. Püüame kell pool üheksa magama jääda.

10. PÄEV
Märjelesee – Bettmerhorni alune vaateplatvorm – Biel – Alte Stafel – Aletschwald – Grünsee

Öösel magan mina sõna otseses mõttes vere ninast välja. Ärkan vereloigus, nägu ja käed ja magamiskott on verised. Võin olla päris hirmutav vaatepilt, kuigi Marika võtab asja rahulikult, nagu talle kombeks. Öösel on olnud korralik tormiilm – vihma ladistas ja tuul üritas meie telki ümber puhuda, kate laperdas vastu sisu nii, et tundsin läbi une pidevalt, nagu oleks keegi patsutanud selga. Kuna õhtul oli olnud väga külm, siis olin omale selga ladunud mitu kihti riideid, nagu läheks suusatama: jalas pikk soe pesu, pika säärega villased sokid, 2-kihilised tuulekindlad kattepüksid, seljas võrkpesu, fliis, dressipluus, peas buff ja fliismüts. Kogu selle varustusega olin ülepea magamiskoti sees, lisaks olime Marikaga omale kahepeale katteks pannud tema suure vihmakeebi. Uni tuli igatahes hea, nagu alguses öeldud, põhjalik.

Hommikul on selge taevas, mõned pilved sõuavad ringi, aga ei mingit vihma enam. Varsti jõuab ka päike meie laagriplatsile. Keedame kaerahelbeputru ja kohvi ja naudime ilusat hommikut. Pudru ülejäägi saavad endale järves elavad kalad, kes teevad meile toreda etenduse pudrutükikeste pärast kakeldes ja veest välja hüpates.
joonis-12

Teen oma selle päeva esimese visandi liustikust ja laskun seejärel uuesti alla, liustiku serva lähemalt uurima. Jäämäeni jõudmine polegi nii lihtne – voolav vesi on massiivi altpoolt sulatanud, nii et see on mitu meetrit kaljust lahti. Ühes kohas on siiski võimalik end libistada mööda kivi servani, nii et saab isegi peale astuda. Teengi väikese tiiru liustiku serva peal. Kaugele ei julge minna, praod ja augud jääs on altpoolt laienevad ja teadmata sügavad. Tulen maha ja lähen uurin lahti murdunud jäälahmakaid. Liustikujää on põneva struktuuriga, koosneb ebakorrapärastest kristallilise struktuuriga suurtest jäätunud “veemullidest”. Käe all tundub nagu elav materjal, nagu oleks pehme. Selleks, et tekiks 1cm paksune kiht liustikujääd, on vaja 1m lund 10 aasta jooksul kokku pressida. Kuna liustiku paksus on sadu meetreid, ristumiskohal üle 900m (ETH andmetel), siis võib arvutada, kui vana see jää on. Murran ühe lahtimurdunud kuubiku küljest väiksemaid tükikesi ja viin üles, kus me Marikaga peseme oma nägusid “miljoni-aastase jääga”. Tunneme end nüüd nagu dinosaurused.

Asume teele. Jätkame oma ringi ümber mäe mööda Herrenweg’i. Palju rahvast on välja tulnud, vanemaid härrasid-prouasid, perekondi laste ja koertega, igasuguseid muid kooslusi. Kuna meil fotokat pole, siis otsustan teha tee peal veel visandeid liustikust. See on lihtsalt nii fotogeeniline, vabandust, pliiatsisõbralik koht. Seetõttu tuleb siis täna kohe neli pilti järjest.
joonis-13
joonis-14
joonis-15
Lõunat sööme mõnusates kadakatesse kasvanud ja helerohelise samblaga kaetud kaljudes, mille vahel pehmed muruvaibad. Sellest rohelisest kaljumaastikust avaneb 360-kraadine vaade. Ühel pool liustik ja selle taga olevad mäed, teisel pool Valais’ orgu teised liustikud ja lumised tipud. Matterhorn ja Weisshorn on nüüd tunduvalt lähemal kui paar päeva tagasi joonistatud pildil. Nendest kaljudest ja sellest vaatest ei taha kuidagi lahkuda. Marika ütleb, et see on kogu reisi jooksul kõige ilusam koht tema jaoks. Aga kuna me lõuna ajal veel laagrisse ei saa jääda, siis korjame oma asjad kokku ja liigume edasi.

Õhtupoolikul jõuame Aletschwald’i – see on Pro Natura looduskaitseala, kuhu pole lehmadel ja lammastel asja. Selle asemel näeme siin metsaelukaid – mitut metskitse, kel selja peal tume jutt, musta saba ja valge kurgualusega oravaid, rebast, igasugu linde. Ülevalpool on mets hõredam, siin kasvavad üksikud männid, kadakad, rododendronid. Allpool läheb tihedamaks, vahepeal on soine riba, veel allpool kuiv ja tihe kuusemets. Lõpuks, umbes kella 8 ajal, jõuame oma eesmärgini, Grünsee äärde. See on üks väike lombike kaljudel, ümber kasvavad kased ja kuused. Lootsime siit leida ka mingit ojakest, aga ümberringi on täiesti kuiv mets. Seisva veega järvest me ei julge joogivett võtta. Meil on alles 0.5l vett kahe peale. Kummalegi jätkub üks tass teed õhtuks ja pool tassi hommikuks. Jälle tuleb loobuda soojast õhtusöögist. No mis siis ikka, sööme jälle kuivikuid ja hammustame konserv-kalkuniliha kõrvale. Maitseb väga hästi. Valmib plaan homme minna üle rippsilla teisele kaldale ja teha seal esimese ettetuleva mägijõe ääres korralik söömaaeg. Millepärast me muidu seda gaasi niimoodi taga ajasime! Väike päeva kokkuvõtte statistika: Kõndimist alustasime kell 11, lõpetasime kell 8, vahepeal peatusi kokku ca tund, mis tähendab et täna kõndisime umbes 8 tundi. Eilse pooliku päevaga võrreldes taas korralik matkapäev.

Et on 20. august, siis – head Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva!

11. PÄEV
Grünsee – Belalpi hotell – Sparrhorn – Belalpi küla

Täna hommikul saame varakult liikuma, kell 9. Kuna meil on vett vähe, teeme kummalegi pool tassi teed/kohvi ja otsustame, et korraliku hommiku/lõunasöögi teeme esimese mägijõe juures. Enne aga peame veidi laskuma, et jõuda rippsillani, mis viib üle liustikujõe oru. Sild on väga elegantne, ei midagi liigset, lihtsa disainiga, 124m pikk ja 1m lai, läbipaine 5.5m, kõrgus merepinnast 1605m (see on vastaskaldal infosildil kirjas). All möllab liustiku sulamisvesi, mis kosena jäämäe keele alt välja voolab. Vesi on piimjas, hallikasvalge, üldse mitte helesinine, nagu varemnähtud (settinud veega) liustikujärved.

Hakkame ülespoole astuma. Teisel pool jõge näeme lõpuks päikest. Oru põhjas tuleb seda kaua oodata. Tänane päev kujuneb kõige kõvemaks tõusupäevaks matka jooksul – alustame 1605 pealt ja jõuame kella kolmeks 3021m Sparrhorni tippu. See teeb 1416m tõusu 6 tunniga (seal hulgas on ka lõunatund). Pool sellest tõusust teeme küll ilma seljakottideta, need saame jätta hotelli (2130) hoiule. 900m tõusuks kulub meil natuke alla 2 tunni.

Aga tagasi hommikuse tõusu juurde. Kell 11 jõuame lõpuks tõotatud mägijõeni, kus voolab puhas selge vesi. Janu on viimase tunni jooksul kõrvetavaks muutunud. Ahmime vett ja pilt läheb jälle selgemaks. Teeme nüüd ära oma kokkulepitud brunch’i – makaronid, konserv, sibul, tüümian, basiilik, pipar. Mmm. Kaks päeva pole vahepeal sooja sööki saanud teha, roog maitseb oivaliselt. Kuna pott sai peaaegu täis, jääb meil pool toitu alles. Pakime selle õhtuks kaasa ja ronime edasi. Täiskõhuga on algul veidi raske liikuda, aga varsti tuleb jälle õige rütm sisse ja kell 1 jõuame oma “vahejaama” – hotell Belapi juurde, kus me oma suurtest kottidest paariks tunniks vabaneme.

13.21 stardime oma tänase tipu poole. Ilm on väga soe ja taevas pilvitu. Vett kulub palju. Õnneks saab tee peal väikseid 0.5l pudeleid uuesti täita. Sildi peal pakutud ülesjõudmise aega on 2h 30 min. Mina jõuan tippu 1.55-ga, Marika saabub pisut hiljem. Üleval tipus joonistan märkmikusse vaate, mida mujalt ei näe. joonis-16

Taustal paistab Oberaletschgletscher ja SAC hütike mäenurgal. Mäe otsas on üllatavalt soe ja tuulevaikne. Istume seal pool tundi, sööme pähkleid ja rosinaid ja naudime hetke. Lõpuks saab pilt valmis ja võime hakata laskuma. Meil on huvitav tasakaal liikumistes – mäest üles liigun mina kiiremini, mäest alla Marika. Kusjuures minu jaoks on suur müstika, kuidas ta nii kiiresti liigub, silmanähtavaid jooksuliigutusi nagu ei tee ja lisaks on kepid ees. Mina seevastu pean pooled sammud joostes tegema, et temaga ühes tempos püsida. Kepid võtan heaga kaenlasse, need on minu jaoks laskumisel takistuseks. Jõuame alla poole kiiremini, ca tunniga.

Kuna kell on saanud 5, siis hakkame kohe edasi liikuma, et jõuda kaardilt valitud ööbimiskohani Foggenhorni nõlva all. Kella 6 paiku lõpetame päeva aktiivse osa ja asume õhtuseid toiminguid tegema – telk üles, söök sooja, teevesi valmis, riided vahetada, niiskete salvrättidega end “pesta”, siis õhtusöök ja maiustamine, kes suitsuvorsti, kes pohlamoosiga… ning 5 minutit enne kella 8 olemegi telgis ja ootame und. Minu jaoks täidab unejutu ülesannet logiraamatu täitmine. Homme on plaanis liikuda piki Foggenhorni harja ja siis teisele poole mäge laskuda. Kaart lõpeb meil küll enne ära, algab “seiklus”.

12. PÄEV
Belalp – Foggenhorn – Nessel – Mundbachi jõgi

Täna on olnud terve päev meie “preemiapäev”. Alates ööst, mil paistis täiskuu ja jätkates hommikuga, mil meid äratas päike, mis hakkas telki soojendama. Seni pole meil olnud ühtegi hommikut, kus päike oleks olnud ärataja, ikka kusagil kaljunuki taga passinud ja alles hiljem meie laagriplatsini jõudnud. Mägede iseärasus. Aga nüüd ärkame tõepoolest koos päikesega. Ja lehmadega, kes aetakse samuti kell 7 aasale. Selle kolina saatel polekski võimalik edasi magada. Venitame küll veel natuke uneasendit, aga varsti läheb palavaks. joonis-17

Täna hommikul on meil külluses vett, et keeta putru ja kohvi. Ja loputada isegi veega nõusid. Muidu on nõudepuhastusoperatsiooni jaoks wc-paber olnud (vanade matkahuntide kaalusäästlik ja keskkonnasõbralik soovitus, mingeid muid pesuvahendeid meil polegi kaasas). Päike on juba varahommikul soe, nii et mõnuleme alpiaasal nagu kuningakassid. Teen oma laagriplatsi visandi ja seejärel igahommikuse võimlemiskava. Marika on asjalikum, paneb vahepeal telgi kokku. Kell 10.40 saame lõpuks liikuma.

Täna tuleb palav päev, ühtgi pilvekriipsu pole taevas näha. Rada hakkab ülespoole ronima. Teeme vahepeal paar väikest puhkepeatust ja 1.5 tunni pärast jõuame mäe harjale. Ülevalt avaneb vaade järgmistele kaljudele ja järskude seintega metsikule orule, kus vähemalt ühtegi ametlikku matkarada pole märgitud. Jätkame oma teed piki mäeselga ja 45min hiljem jõuame Foggenhorni tippu (2569). See lai ja kaljune küngas on rahvast täis, enamik neist peab piknikku ja imetleb ümbritsevaid vaateid. Võtame siis meiegi oma võileivamaterjalid välja: meil on veel järel näkileiba, juustu, suitsuvorsti ja Kalles kaaviari. Teen järgmise visandi, kuna mu tähelepanu köidab (juba mitmendat päeva järjest) lumiste tippude vahel kõrguv mustjas torn – Matterhorn. See on nii järskude nõlvadega, et lumi seal ei püsi, kuigi kõrguse poolest peaks olema samuti igilumega kaetud. Kui pilt valmis saab, on suurem osa rahvast tipust lahkunud. joonis-18

Hakkame samuti laskuma. Täna teeme seda aeglaselt ja mõnuga, sest see on meie matka viimane täispikk päev. Teel alla teen tähelepanekuid ümbritseva floora osas – huvitaval kombel pole siin metsapiiri alguses mitte tavapärased väikesed kuused, vaid esimesed puud on hoopis lepad, sellised põõsa mõõtu. Ilmselt on asi niiskuses, kuna ka lehmarada, mida mööda me liigume, on kohati lirtsuvalt mudane – mäe seest tuleb mitmest kohast välja allikaid.

Allapoole jõudes leiame end teederistilt, kust voolab läbi järjekordne jõgi, millel silla kõrval basseini meenutav laiem koht. Marika peab plaani ujuma minna, aga teatab siis kõva häälega, et “Šveitsis keelati alasti matkamine ära”. Huvitav, kas sellepärast, et see liiga populaarseks muutus? Meil Eestis ei möödu küll ükski matk ilma näkiujumiseta. Ronime siiski vähemalt jalgupidi vette ja jahutame end sel moel.

Edasi pöörame Nesseli suunas, mis ilmub meie ette juba mõne minuti pärast – selline nunnu väike vana külake, kus kivikatustega palkonnid kobaras, kokku umbes kümmekond hoonet. Küla servas pisut kõrgemal künkal asub imetilluke kivist kirik, samuti kivikatusega ja miniatuurse puust kellatorniga. Kiriku mõõdud (sammudega mõõdetult) on umbes 3x5m + 2m kitsamat altari osa. Juba enne külla jõudmist panime tähele, et siin on imeilus väikeste nüanssidega maastik. Kaljunishid, sõnajalgu täis sopid käänuline jõgi. Võrreldes eelmiste päevade nn suurejooneliste maastikega tundub see väikeste elamustega koht väga teistmoodi olevat.

Edasi üllatused jätkuvad. Siseneme maagilisse lehisemetsa, kus päike paistab läbi õrnade okste ja joonistab maha ja õhku värelevaid varje, nagu oleks härra Renoir ise käinud siin neid oma pintsliga tupsutamas. Puud ise on vanad ja võimsad, aga lehiste okkataoline lehestik on nii õrn ja läbipaistev, et selles metsas ei ole pime. Mind tabab siin mingi eriline (impressionistlik?) hingeseisund. Tahaks, et see hetk kestaks veel ja veel. Edasi jälle lagedam koht ja siis jõuame tihedamasse-hämaramasse kuusemetsa. Tee on väga tolmune ja kruus kipub jala all veerema, mis teeb astumise ebamugavks. Aga siis järsku tunneme tugevat magusat vaarikalõhna, mille peale me muidugi kohe elavneme. Tee ääres ongi vaarikavõsa, täis küpseid marju. Värske toit! Viskame kotid tee äärde ja sukeldume pooleks tunniks võssa. Lõpuks me enam lihtsalt ei jaksa süüa ja peame kahetsusega allesjäänud marjad maha jätma. Tolmutame edasi allapoole.

Kuhu tee viib, seda me täpselt ei tea, kuna oleme oma kaardist välja kõndinud. Igatahes oleme me Valais’ oru serval, all suurem linn Naters. Otsustame, et läheme mööda rada lihtsalt edasi ja vaatame, kuhu see välja jõuab. Kui see viib alla orgu, siis läheme õhtuse rongiga Lausanne’i, kui ei, siis läheme homme välja. Ühel hetkel enam rada allapoole ei lasku, vaid liigub piki mäekülge ühtlaselt, isegi kergelt tõustes. Rajal on ilmselgelt meiega omad plaanid, mäevaim soovib meile ilmselt veel üllatusi valmistada. Kõigepealt ilmub raja äärde korrapärane sileda (valatud?) põhjaga veekanal, mis ehitatud kaljuserva nii, et selle ääres olev pealt sile kaitsevall moodustab mugava käigutee. Järgmise käänaku peal ilmub meie ette pink, mis ootab meid istuma. Oleme kõndinud juba üle 6 tunni, palavusest rammestunud ja vähemalt minul on toss väljas. Otsustame, et teeme siinsamas õhtusöögi ära, kuna me ei tea, mis ees ootab ja kui pikk rada veel on. Pärast vaatame edasi, kuhu see rada meid viib. Keedame tatrast, sibulatest ja viimasest konservist maitsva pajaroa, peale läheb veel tüümian ja must pipar ning lõpuks tükeldatud juust. Selle peale tuleb ka minul jälle eluvaim sisse.

Poole 7 paiku hakkame edasi kõndima. Kanal jätkub ja õige pea läheb mäe seest läbi, paarimeetrise tunneliga. Veidi maad edasi ilmub uus tunnel, natuke pikem. Teerada on endiselt kanali servas. Nüüd hakkab tunneleid aina rohkem tulema, ikka pikemad ja pimedamad. Ühel hetkel peame välja otsima pealambi, kuna teist otsa enam ei paista ja kõrvalt mööda minna kah ei saa, seal on püstloodis kalju. Pikemad tunnelid on mitusada meetrit pikad ja pöörangutega, seetõttu pole teist otsa näha. Lõpuks saavad need otsa ja me leiame end mäe teiselt küljelt, metsiku oru nõlvalt. Täname mäevaimu toreda üllatuse eest ja lükkame hea meelega oma tagasisõidu homse peale edasi.

Laagriplatsi leiame kella kaheksa paiku kohalike jäägrite hüti kõrvalt, samas on kaljusse raiutud mälestuskivi tublile jäägrile Moritz Wyssen’ile, kes elas 1913-1955 ja oli muuhulgas 9 lapse isa. Joome tema mälestuseks teed. Seejärel otsustame end pesta, kuna oleme jõe ääres ja lisaks on kõrval jooksva veega kraan. Et vanal jäägril oma puhkekohas lõbusam oleks, siis võtame otse sealsamas mälestuskivi juures end paljaks ja seebitame sisse. Mina loputan end priimusega soojendatud(!) veega. Marika on veelgi julgem ja läheb möllavasse mägijõkke ennast loputama. Nii saame ka oma selle matka näkiujumise lõpuks kirja. Nüüd jääme magama Mundbachi jõe kohina saatel. Hommikul peaksime välja jõudma Mundi.

EPILOOG 23.-24. august
Mundbachi org – Mund – Birgisch – Visp – Lausanne
Lausanne – Genf – Tallinn

Ärkan hommikul enne päikest. Marika vaatab kella – pool 7, teatab et ma olen “täitsa hull” ja magab edasi. Siiani on olnud kõik hommikud tema esimene ärkaja, nüüd aga on minul juba enne päikesetõusu uni läinud. Teen väikese jalutuskäigu piki orgu. See on tõepoolest inimestest väga vähe puudutatud, ainult lehmade piirdeaed viitab, et karjatamine siiski toimub. Päike hakkab juba kõrgemaid kaljusid roosaks värvima. Kuna oleme kitsas põhja-lõuna suunalises orus, siis jõuab päike siia alles lõunaks. Jõuan tagasi telgi juurde, kus Marika on vahepeal ärganud ja toimetama hakanud. Teeme kohvi ja üllatus-üllatus! – kaerahelbeputru. Liikuma hakkame enda kohta erakordselt vara – pool 9. Varsti jõuame ka päikese kätte ja peame hakkama kohe riideid vähemaks koorima. Taas on kuum hommik, lihtsalt meie tänases orus on veel jahe ja niiske olnud.

Umbes tunniga jõuame Mundi. Järjekordne vana küla, seekord suurem ja tihedam, väikese linna mõõtu. Väga hästi säilinud, meenutab vabaõhumuuseumi, ainult et inimesed elavad siin endiselt ja kasutavad muuhulgas ka vanu aitasid ja heinaküüne sihtotstarbeliselt. Samasugused tahutud palkidest hooned, sindlite või laastudega kaetud seinad, kivikatused, seenjalgadel aidad, nagu juba nägime Leukerbadis ja Nesselis. Marika arvab, et need seenjalad aitadel on rottide pärast – nurkades olevate tugipostide peale on asetatud laiad lapikud kivid ja nende peale omakorda toetub aida talastik. Aida all on umbes meetrikõrgune ruum. Näeb igatahes tore välja, lisaks praktilisusele. Üks vanadest aitadest on tehtud Safrani muuseumiks. Selle palkidele on tehtud vanuseproov ja tuvastatud ehitusaeg 1437. Teeme siin linnakseses väikese tiiru ja jätkame teed allamäge.

Täna on meil eesmärk tõepoolest alla orgu ja rongile jõuda. Mida allapoole jõuame, seda kõrvetavamaks leitsak muutub. Õnneks on siin tee ääres joogikohti, millel silt “Trinkwasser” juures. Kella poole üheteistkümne paiku teeme taas brunch’i, kuna hommikusöök oli varajane ja kesine (väike vesine kaerahelbepuder:). Nüüd teeme soojaks oma eilse rammusa tatrapaja, lõikame juurde juustu ja suitsuvorsti ja pargime ennast korralikult täis. Oleme kusagil Mundi ja Brigerbadi vahel asfalteeritud tee ääres, kus pole vahepeal ühtegi autot mööda sõitnud. Hakkame liikuma ja varsti keerabki rada taas harjumuspärasele tolmusele ja kivisele rajale. Täna pole me veel ühtegi teist matkajat kohanud, ju siis oleme valinud väga ebahariliku trajektoori.

Lõpuks jõuame alla orgu, esialgu Brigerbadi, kust keerame paremale Vispi poole, lootes leida raudteejaama. Sinna, selgub, on veel umbes tunni pikkune tee. Kõmbime mööda sirget kitsast asfalteeritud põlluvaheteed, nopime tee äärest maisipõllult paar tõlvikut ja laseme hea maitsta. Siis jõuame sillani, saame üle Rhone’i, aga oleme Vispist ikka veel poole tunni kaugusel. Ümberringi autopoed ja remonditöökojad, sekka üks tööliste kohvik, kust saame minu algelise saksa keele abil kinnitust, et valitud tee on ikka õige (kuigi sildid näitavad vahepeal hoopis vastupidist suunda). Marsime vapralt edasi, nüüd juba suure liiklusega maantee ääres. Suured kotid, suur palavus ja suured silmad autoakendest, suunatud meie poole. Lõpuks jõuame Vispi ja leiame ka raudteejaama ning 13.07 istume lõpuks SBB CFF FFS rongi peale, teele Lausanne’i poole. Teel rongiaknast üritame juba käidud orge ja tippe ära tunda, aga siit altpoolt paistab kõik hoopis teistmoodi ja enamik meie kohti jääb ka oru servast kaugemale. Oleme terve tee Lausanne’i nagu kleebitud akna külge, püüdes veel viimaseid võimsaid vaateid endasse salvestada.

Lausanne’is kohtume Jürgeniga, kes toob meile võtmed ja läheb ise rattaga tagasi tööle. Käime vahepeal kiirshoppingul ja teeme õhtul koos piduliku lõpu-õhtusöögi: raclette’i juust, keedetud kartulid, marineeritud kurk, värske tomat. Lisaks oleme ostnud tordi ja kapis on veel alles üks vein eelmisest piknikust. Jürgen teeb ettepaneku minna veini jooma hoopis õue. Õhtu on väga soe ja linn on rahvast täis. Maandume (endise) kasiino esisel laial muruterrassil. Kasiino kõrval näidatakse välikino, samas kõrval on fotonäituse avamine, rahvast sumiseb igal pool. Tundub, et see üle-elusuurust Ammende villat meenutav vana maja on kohalik alternatiivkultuuri keskus. Istume maha, vaatame üle järve paistva Eviani tulesid ja korgime veini lahti. Epesses’i vein on mõeldud küll juustufondüü kõrvale, aga sobib hädapärast ka Migrost ostetud tordi juurde. Mõrkjas maitse muudabki igava poetordi huvitavamaks.

Südaöö paiku on meil plats puhtaks söödud ja joodud ning Jürgen teeb seepeale veel ekskursiooni mööda öist Lausanne’i. Les Arches keskväljak Rue du Grand Pont’i all, kus noorem rahvas armastab koguneda kõrgete võlvkaarte all platsi servas. Samas on kohal ka mobiilne dj ja iganädalane tänavapidu kogub tuure. Katedraal üleval linna kohal, mille lähedal “vanemate inimeste” kogunemiskohad, sealhulgas Great Escape, mis pidavat olema doktorantide hulgas popp. Riponne’i plats, mis on ametlikult linna keskväljak, on praegusel kellaajal tühjavõitu. Magama saame vist alles kella 2 paiku. Meie matka režiim on sellega täielikult põrmustatud.

Varajane ärkamine on siiski sisse harjunud, nii et järgmisel hommikul ärkab Marika kell 7 ja mina kell 8. Leian nad elutoa põrandalt lauamängu mängimast – mees, kes teadis ussisõnu. Väljas on ilm pilves ja kisub vihmale. Teeme pika hommiku pudru, kohvi ja EPFLi loengumaterjalidega. Seejärel pakime kotid ja asutame end Genfi poole minema. Jürgen liitub samuti vaba päeva puhul.

Õue astudes selgub, et ajastasime oma väljamineku täpselt vihma alguseks. Kiirustame jaama, rongiaknast näeme, kuidas väikesest vihmast kasvab välja järjest tihedam paduvihm koos äikesega. Genfi jõudmise ajaks see küll vaibub, aga sadama jääb terveks päevaks. Jalutame läbi linna, algul kuulsa purskkaevu juurde, siis edasi lõuna suunas. Ei tea, kas põhjuseks on vihm, aga see linn paistab eriliselt igava ja lagedana. Vahepeal jõuame veidi vanemasse linnaossa, mis asub kõrgemal künka otsas, siin on tänavaruum tihedam ja elavam.

Edasi kõndides jõuame üle Arve’i jõe, kust algab Carouse’i linnaosa. Ilmselgelt varasem omaette küla, majad on madalad ja tänavad kitsad, see on hoopis teise ilmega. Kui 170 000 elanikuga Genf on põhiosas anonüümsevõitu 6-korruseline laiade tänavatega igav snoobide linn, siis see siin on 3-korruseline intiimne jalgrattasõbralik eeslinnake, selline väikekodanlik unistuste elukeskkond, sobib väga hästi ka meile jalutamiseks. Ja kohvikud tunduvad meeldivamad, leiamegi kõigepealt ühe lihtsa sushirestorani ja seejärel mõnusa nurgapealse boulangerie. Seejärel sõidame trammiga tagasi kesklinna, jätame Jürgeniga hüvasti ning suundume lennujaama.

Tagasi Tallinnas pool tundi peale südaööd. Rahul ja rõõmsad. Ära tegime!

Üldisi tähelepanekuid kokkuvõtteks:
* edelweissi meil ei õnnestunud näha. äkki see on rahvaluule, nagu meil sõnajalaõis?
* seal, kus on lehmad, on ka lakkamatu kellakolin. kellad on hiiglaslikud ja teevad väga kõva häält. tõenäoliselt saavad sealsed lehmad oma elu jooksul korraliku kuulmiskahjustuse…
* puhkefaas kujuneb matkal olles üllatavalt pikaks. kuna päike loojub varakult ja teisalt tuleb päeval kõvasti rassida edasimineku nimel, siis pole 10-11-tunnised uned mitte erand, vaid pigem reegel. uni ise on muidugi heitlik ja mitte nii pikk kui pikali oldud aeg.
* rahvast on Alpide matkaradadel palju, eriti neil, mis orule lähemal ja kuhu saab tõstukitega ligi. vastutulijaid tervitatakse alati, tervituskeel tuleb valida kantonis räägitava keele järgi.
* oma 20-kiloste kottidega nägime me teiste matkajate hulgas välja nagu kosmonaudid. siin ei ole kombeks telkida ja väga pikki retki ette võtta. liigutakse kergete kottidega, päevatee kaupa, ööbitakse hüttides.
* on võimalik hädaolukorras hakkama saada 0.5 liitri joogiveega kahe peale 15 tundi – juhul, kui sellest suurem osa jääb öötundidele. päeval kulub vett liitrite kaupa.
* algajatele mägimatkajatele iseseisvaks matkamiseks ideaalsed mäed – rajad on hästi tähistatud, kaardid väga täpsed, inimesi liigub mägedes, saab valida omale sobiva raskusastmega marsruute.
* mäed, orud, kurud on väga eriilmelised. liikudes järjest pea kaks nädalat on iga päev täiesti erinev eelnevast. vaheldusrikas ja tugevalt emotsionaalne keskkond.
* taimestik on valdavalt tuttava ilmega, liigid on sarnased, eksoote näeme ainult Lac Leman’i ääres, kuhu need on ka arvatavasti sisse toodud.
* meie matkast kujunes asjaolude tõttu teekond piki Valais’ orgu. esialgne plaan oli jõuda Interlakenisse, aga gaasi otsingute tõttu pidime plaanides korrektuuri tegema. kuid me oleme tulemusega väga rahul.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: