Posted by: Paul | veebruar 27, 2014

Talvine Xdream koduväljakul


Vaevalt on ühtki Eestimaa nurgakest, mida ma nii hästi tean kui Haanjamaad.  Alates 7-ndast eluaastast olen olnud 14 aastat järjest Kurgjärve spordilaagris.  Sealt edasi ei ole olnud vist ühtki aastat, kui mingi sündmus või üritus ei  oleks mind jälle siiakanti tagasi toonud. Kindlasti ei ole minu jaoks ühtki  teist kohta Eestimaal, mis nii südamelähedane ja armas kui see. Haanjamaa on uskumatult ilus ükskõik millisel aastaajal.

DSCF4363Rõuge Suurjärv Iseseisvuspäeval 2014

Viimastel aastatel on walkersitel olnud tavaks tulla siia sügisel või talvel, et teha üks pikem matk. Küll rattaga, jalgsi, suuskadel. Ehk õnnestub veel huvitavaid liikumisvaheneid leida, et traditsioon saaks jätkuda!  20 Eestimaa  kõrgemat tippu sai 5 aastat tagasi Haanjamatkade poolt korraldataval Lumeilvese matkal. Kui lund on palju, on see kahtlemata üks  ekstreemsemaid ja vahvamaid matku, mida Eestimaal korraldatakse.

Seekord olid walkersitest kohal kõigest üks tiim.  Anu, Siim ja Paul otsustasid
siiski kastanid auga lumest välja tuua. Siim oli olnud nädala alguses veel tõbine, aga pärast väikest kontrolltreeningut arvas, et  pole hullu midagi ja asendajat pole vaja otsima hakata.

Korraldajad pakkusid välja 40 Eestimaa kõrgemat tippu pluss kaks lisaülesannet  ning aega selleks 6 tundi. Kui lund on pool meetrit, mis veebruari lõpus ei  Haanjas mingi ime, siis ajalimiidis kõigi tippude püüdmine on paras pähkel ükskõik millisele tiimile. Lumeta talv tähendas, et 40 mäe läbimine peaks olema ka meiesugustele ambitsioonikas, kuid realistlik eesmärk. Tallinna lumeolude järgi oleks pidanud kõik teed rattaga läbitavad olema…

Kui neljapäeval Tallinnast Haanja poole sai teele asutud, siis teeolude järgi tõotas kevadist ja praktiliselt lumevaba seiklust. Aga nagu tavaliselt, isegi kui Võrus on maa must ja pole kuskil lumeraasugi, pilt muutub enne Vällamäge.  Neljapäeva õhtul oli kõrgustikul sadanud vähemalt 10 cm värsket lund ja kohale  saabudes oli siin tagatalv. Esimene mõte oli, et järsku peaks suuskade mingeid punkte võtma hakkama. Lisaks tähendas see meile kuuma kummivaliku teemat. Anu  rattal olid all tuntud lume ja jääkummid Furious Fredid… Kui Siim orgunnis  endale ja Anule koheselt naelkummid kaasa, siis minul enam naela varianti ei olnud.  Laupäeval tegin väikese testsõidu ja julgesin arvata, et ilma naelata  saab tegelikult kenasti hakkama, kui jäised kõrvalteed välja jätta. Õhtune kummivahetuse  operatsioon teiste ratastel jäi luureinfo põhjal tegemata.

Rajaplaani tegime kodus valmis. Esialgsetes plaanides mõtlesime päris pikki
etappe läbida rattaga, aga Haanjas oludega tutvudes tuli siin arvestatavaid
korrektuure teha. Väiksemad teed kas ei olnud üldse sõidetavad või edu
jooksmise ees olematu. Stardihommikul ajasid kohalikud lumeolud sassi Anu pea, kes arvas veel 45 minutit enne starti, et järsku paneks ikka naelad rattale
alla. Alles väike proovisõit tõi mõningase stardiärevuse alanemise.

Oletasime, et turismitalu, kus varustusala asub on Haanjamehe talu, kust
traditsiooniliselt Haanja100 toitlustuspunkt. Ei olnud. Aga, kuna tegelik
varustusala oli praktiliselt samas kohas, siis läks meil käiku ikkagi kodutööga
tehtud plaan.

Meie plaan nägi ette kõigepealt sõitu kohvikusse. Väntasime soenduseks Suure  Munamäe nõlva otsa ja jätsime rattad seal asuva kohviku taha. Sealt alustasime  16 tipust koosnevat jooksuringi. Algus kulges sujuvalt. Esimese tibatillukese  veakese tegime Killomäelt Tõõgussuu suunal väljajooksul, kui liigselt vasakule  kaldusime. Mägedes on mõnikord sellised tibatillukesed vead olulised  kõrgusjoonte tõttu. Kuigi jooksime ainult 100 m rohkem kui vaja, siis ajaline  kaotus võis olla isegi minut, sest pidime jooksma tagasi kõrgemale. Aga sealt  edasi Siimu vedamisel jätkasime väga eeskujulikult. Materiaalsete kadudega  möödus meil Ollõmäe punkt. Kõigepealt murdis Anu SI-pulga pooleks. Õnneks  märkas ta seda koheselt ja korjas ikka veel kompostris piiksu tegeva pulgaotsa  maast üles. Väike kergendus, et ei jookse niisama.
Minagi avastasin, et olen kergemaks jäänud, kui kuhugi sinna mäeotsa jäi minu  geelipudel, mis vöösahtlist omavoliliselt lahkus.

Pärast Vännimäge suundusime väikese kaarega Tsälbamäe otsa. Olime esimesed, kes  sealt läksid ja seetõttu tuli päris pikalt ilma ettejoostud jäljeta joosta. Tsälbamäe otsas üllatas mind lumerohkus sealsel lagedal. Minu valearvestus oli  minna lageda äärt pidi, samas kui puude all oli ilusasti ettejoostud rada. Lagedal oli lumi peaaegu põlvini! Meenus meie 5 aasta tagune Lumeilvese matk,  mis oli vist läbi aegade üks legendaarsemaid.  Lund oli kõikjal üle poole meetri, aga Tsälbamäel vajuti sisse üle puusade ja seepärast läksid matkajad  üle nelikveole. ja Tõudrumäe kant on Haanja kõrgustiku ja terve Eestimaa kõige lumisem piirkond.

Sealt edasi suundusime tagasi Munamäe poole. Aega oli kulunud kõigest poolteist  tundi ja meie liikumistempo oli ühtlaselt kõrge. Ise sörkisin kõige sabas jahuvitav, kas me tõesti paneme sama hooga lõpuni välja.

Kõigist Haanja mägedest on kaks eriti huvitava nimega  Olgluiõmägi, mis
tõlgituna peaks tähendama Õlgluumäge. Aga miks on kohe Suure Munamäe külje all  Iisreali mägi? On see mingi vana talukoha järgi? Minule kui peaaegu kohalikule  on see siiani saladus. Iisrealimäe poolt on Munamäe otsa ronimine paras  pingutus, aga üles me saime. Siim läks tornist laskuma ja oli vuhti all tagasi. Selleks hetkeks oli kulunud 2 tundi ja 10 minutit, 16 mäge oli võetud  ja minu arvestuse järgi  olime suurepäraselt graafikus.

jooksuring

Hüppasime ratta selga ja tuhisesime mööda maanteel jooksvatest tiimidest.
Esändamäele viiv tee oli täitsa jääs ja Anu hirmul olid suured silmad, kui ta
meist oma slick idega mõnevõrra maha jäi. Hirmu suured silmad taastusid
normaalseks üllatavalt ruttu ja juba järgmisel jääteel kihutas Anu juba
hoogsalt. Minu eestvedamisel põrutasime Tammõmäele minnes õiges teeotsast mööda  ja sinna läks vähemalt poolteist kuni kaks minutit. Mis oli talvise xdriimi  juures kõige lahedam? Loomulikult mäest alla jooksmine pahkluuni lumes! Lumi  toimib jalgadele löögi pehmendajana ja isegi valesammu tõttu ei saa kukkumine  valus olema. Lase ainult gravitatsioonijõul toimida ja oledki mäest all!

Meie esimesed raskused ilmnesid teel Plaani Jaanimäele. Sinna viiv tee oli päeva  esimese poole sulaga saanud jäävabaks ning liiva-savipinnas imes täiega. Kui  jõudsime ratastega mäe jalamile, siis nii Anul kui Siimul oli vaja krambirohtu.  Jaanimäe terav lõunakülg ei ole kerge ka krambivaba jalaga, rääkimata siis  krampi kiskuva jalaga!

Nagu mõnikord ikka saabuvad kõik halvad asjad korraga. Meie algne plaan nägi  ette Jaanimäelt otse põhja suunas minekut (sõida- jookse rattaga  sõida)
Tõudrumäele viiva tee algusesse. Selle kodus tehtud plaani järgi pidi pärast
Jaanimäge tulema Siumägi, mis 272,7 meetrit kõrge. Geograafid olid aga Siumäe 40 kõrgema hulgast välja praakinud, sest Siumägi on tegelikult Jaanimäe põhjatipp, mille kõrguste vahe alla Jaanimäega alla 5 meetri. See lõi meie  plaani päris suure augu. Sõitsime tee lõppu ja meie ees avanes puutumata  lumeväli, ei mingit rada ega loha.  Siumäe tipu puudumine tähendas, et enamus jooksjad läksid vist hoopis üle Kõivõmäe. Oli selge, et ratastega siit otse  läbi pressimine ei ole hea mõte. Hüppasime uuesti rataste selga ja sõitsime  tagasi mööda imevat kruusakat Plaani poole. Plaanist Villa poole jäi väike jupp asfalti, aga siis veel kilomeeter teist imevat kruusakat Kääraku suunas. Sealt  edasi läksid meie pehmed jalad veelgi pehmemale lumisele metsateele ja Haanja  maratoni rajale. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et oli vale rajavalik.  Jaanimäelt Tõudrumäele jõudmise aeg  24.50 on masendav, üks kõik kust otsast vaatad.

Suusaraja valimine rattaga oli teadlik risk.  Oli lootus, et mõned kohad on
väljasulanud või on mõnes kohas all jäine rajapõhi. Ei miskit. Haanja maratoni  rajal ei olnud keegi põhja teinud ja lund oli siin poolde säärde. Mõned  oleksid. Oleks Siumägi olnud sees, oleks see tähendanud 2km imeva kruusatee  asemel 500 meetrit rattaga jooksu ettejoostud teeraja peal. Oleks 1,5km-st  suusarajast olnud kasvõi 500 meetrit sõidetav, ei oleks kaotus jooksmine ees  nii suur ja tagasiteel asfaldil oleks rattal olnud eelis. Oleksid ei maksa  midagi, ja Jaanimäelt rattaga Tõudrumäele proovimine oli vale otsus. Oleksime  pidanud võtma kõik 4 suusaraja äärde jäänud mäge, (Tõudru, Kerekunnu, Viina, Kuku) meie esimesse jooksuringi sisse. Seejärel oleks rattaga sõitnud ainult  mööda asfalti tagasi ja Vaskna järve tagust hästi sõidetavat teed mööda ülesse  Tsärdomäele ja Häälimäe varustusalasse .

Meie raskused jätkusid, kui olime jõudnud tagasi maanteele ja võtta tuli tõus
Munamäele. See oli Siimu jalgadele liig mis liig. Õnneks järgnevad
painutusharjutused taastasid lihaste töö. Meil oli jäänud poolteist tundi
lõpuni ja põue puges kartus, et me ei jõua Häälimäe varustusalasse õigeaegselt.  Pärast  Savimäe võtmist ja väikest arupidamist otsustasime Vällamäe välja jätta  ja proovida kõik ülejäänu ära teha. Teadsin, et Häälimäelt tuleb tunniga  Haanjasse, aga see eeldas enamuses jooksmist, mitte käimist. Häälimäe tippu jõudsime 55 minutit enne kontrollaja lõppu. Anu andis Siimule  mingit imejooki (tavaliselt nimetatakse seda dopinguks) ja Siimu jalgade  olukord paranes märgatavalt. Huvitav oli üle Reedigemäe viiva tee seisukord.  Veel sügisel oli see tee võssakasvanud ja puid risti-rästi täis. Nüüd oli see  vist traktoriga ära puhastatud ja täiesti kiiresti joostav. Segadust tekitas  asjaolu, et Reedigemäe tipp asus seal, kus mäejalam ise juba languses. Kui radu  poleks ette joostud, oleks olnud tegemist, et seda sealt leida.

Viimane ponnistus oli tõus Mustikmäele. Papisöödu mäe poolt lähenedes on sellel  tõusul tegemist ühe tõsisema seinaga, mis Eestimaal leidub.  Anu oli saanud väikesest mõõnaperioodist üle ja liikus seda seina pidi üles eriti krapsakalt. Talle ei oleks veel paar tundi lisaseiklust kindlasti paha teinud! Ennast kuidagi  üles vinnanud jäi meil finishi jooksmiseks aega 8 minutit. 3.50 enne  kontrollaega jõudsime kohale. Vällamäe alistamiseks jäi meil puudu 6-8 minutit.  See jäi natuke kripeldama. Kuid rahulolu kaalub kripelduse tugevalt üles. Oli  super ilus kevadine ilm ja loodus; oma plaani viisime praktiliselt vigadeta  ellu, viimase tunni pingutus oli väärt pingutus ja korrigeeritud plaani tegime  ära!

meieteekond

Kokku läbisime 21,5 km joostes ja 23 km rattaga. Kohaks 16 üldarvestuses ja 5
Segatiimide arvestuses. Tore hooaja algus!

Paul


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: