Posted by: Paul | mai 19, 2014

Libahunt Terra Feminarum


Libahundile minnes püüdsime Anuga teineteist veenda, et ega me kumbki ikka heas vormis ei ole ja seekord tuleb piknik. Pärast Linnarogaini olin mina tervisega kimpus ja sügaval augus. Veel nädal varem kaotasin päevakutel parimatele jooksutempos tubli 1,5 minutit kilomeeter. Pisike valguskiir tuli neljapäeval Pirital, kus oli päris tehniline ja täpsust nõudev rada suudetud „tunneme igat kännutagust“ metsast välja võluda. Üle pika aja oli jooksmine kerge ja see muutis orienteerumise nauditavaks. Anu oli tublilt nina raamatus studeerinud ajusid ja muid vähemtähtsaid organeid ja seetõttu ka temal väikesed küsimärgid, et kas jaksab ja kaua jaksab. Ise olin plaaniks seadnud 3-4 tundi jooksu.

Aga Naissaar oli vaja igal juhul üle vaadata! Kumbki meist ei olnud seal varem käinud: Pärast laevade ja transpordigraafikute ülesegamist leidsime ennast viimasest stardigrupist, kus laev Tallinnast pidi startima 12.00. Sobis hästi, sai hommikul vähe kauem uimerdada! Tuju tegi kohe heaks esimene suvehommik sel aastal. Kell 10 hommikul näitas termomeeter Nõmmel +16C. Laev jäi veerand tundi hiljaks, aga sellest polnud kellelgi kõige vähematki. Päikese käes kai peal peesitamine oli mõnus. Laeval olles sai imestatud toredate eurohindade üle –snickers 1.50 ja jäätis 2 eurot. See-eest ilusa ilmaga olid nii Naissaare kui Tallinna vaated super.  naissaar

Korraldajate poole pakuti meile lahkelt gepsu, millest oli kahju keelduda, kuigi kõrgete kohtade taotlejaid meist ettearvatult ei olnud. Stardiülesandeks anti üles leida hukkunud inglise ja prantsuse meremeeste mälestusmärgid. See ei olnud eriti keeruline, sest kaardil oligi 3 mälestusmärgi tähist, mis ei olnud juba punktiringiga kaetud. Kõik need asusid kaardi lõunaosas. See tähendas, et lõunas oli 3+3 ekstrapunkti ja lõunasse minek muutus palju ahvatlevamaks. Sinna me siis suundusime. Soenduseks tõime muuli otsast ära 2-se. Tore vaadata meie gepsuträkki, mille järgi panime otse läbi vee üle lahesopi! Hiljuti Xdreami foorumis oli jälle arutelu gepsu ja tehniliste vahendite kasutamise kohta, kus nii mõnigi häälekalt nõudis karmimaid reegleid. Mina olen enam kui kindel, et tipptiimidel ei ole lühematel võistlustel gepsuga midagi peale hakata. Ajaraisk, kõigest 90% juhtudest näitab täitsa täpselt ja kõigele lisaks tapab fun’i kah ära! Aga tagantjärgi on lahe vaadata, et mis ja kus.

libatee1

Tee viis edasi 32-33 ja siis esimene mälestusmärk. Hilisem analüüs näitab, et 33 oleks võinud välja jätta. Sealt tagasi rannikule jooks käis läbi väikese soo. Anul oli alustuseks peal väike soopaanika, „Ega siin laukaid ei ole!“, tuli kahtlusnoodiga hääles, kui me läbi kergelt niiske maapinna mere poole jooksime. Rannikul tutvusime selle päeva teemaga – oled 30 meetrit vales kohas. Tulime otse ja eeskujulikult, alles täitsa lõpus natuke kaldusime kõrvale. Kumbki meist ei märganud paremal mändide taga paistvat mälestusmärki. Kuna Hülgekari tuletorn paistis nii lähedal, siis keerasime tagasi sadama poole. Jooksime hea 200meetrt, et saada aru, et vale suund. Ots ümber ja tuldud teed tagasi. Nüüd vaatas mälestusmärk meile selgelt otsa.

Hülgekari rand oli võrratu. Pehme liiv, selge ja läbipaistev vesi! Meie tee viis 21-71-54. Punktis 71 oli päeva esimene lisaülesanne – hularõngas oli vaja visata 10 meetri kaugusel liikuvaks postiks oleva kaaslase otsa. Selle ülesande täitmise osas võime kõigile soovijatele anda näidistunde! 4 viset, 4 korda rõngas ümber Anu. Viiendat viset vaja ei läinud, sest maksimumpunktid olid käes. Edasi ootasid Kõstrikari punkrid. Päeva teine 30 meetrit kõrvalekaldumise viga ja jälle pööre valele poole. Seekord oli ajakadu veel suurem, sest kuigi legendis oli kirjutatud, et siseneda sealt, kus uksele on kirjutatud BXOD, siis üritasime sisse pressida ka teistest ustest, kus sellist märget ei olnud. Lõpuks õnnestus Anul õige koht välja peilida ja punkt sai võetud.

Edasise plaani osas meil üksmeelt ei olnud. Selge oli see, et järgmiseks lähme võtma 47-t. Teel sinna oli Anul kohtumine loodusega, kui korraga tuli terav hüüatus „Rästik!“. Millele järgnes minu hämmeldunud „Kus!“. Rästik oli peesitanud otse punkti viival lohal ja oli päikesest vähe uimane. Aga selleks ajaks kui mina 5-6 meetrit Anu taga kohale jõudsin, oli ta otsustanud mitte tüli norida ja lahkus rannaniidu rohu sisse. Anu igatähes võdistas ennast veel mitu korda ja kinnitas, et vaatepilt oli jube olnud!

Punkt 47 võetud, käis elav arutelu selle üle, et kuidas edasi. Selle arutelu ohvriks sai punkt 34, mis jäigi võtmata, sest käies ja jutustades jõudsime kohta, kust ei olnud enam mõistlik sinna minna. Tagantjärgi oli see mulle väike kergendus, sest üle rästikurikka rannaniidu liikumisel rohkem seda tüüpi loodusega kohtuda ei tahtnud. Läksime vaatasime üle veel ühe mälestusmärgi, mis oli pühendatud „Naissaare kodu kaotanutele“. Lisaringi sellest ei tulnud, sest rannaäärt pidi oligi parem punktile 35 läheneda.

64-36-44 oli edasine plaan. Punkt 64 oli kivi suhteliselt sügaval metsas. Sellised „punkt metsas“ tüüpi teevalikud kätkevad alati väikest riski, aga seiklema me olimegi tulnud. Punkti võtmine oli täielik bingo – ei ühtki ülearust sammu. Rannaääred olid osutunud heaks liikumisteeks. Punkti 36 otsustasime minna mööda rannaäärt, kuigi mööda teed oleks saanud suhteliselt lähedale. Punkt leidus kerge vaevaga, meie õnneks oli seal vähe sagimist. Teele tagasi murdmine oli tunduvalt raskem ja oli päris hea meel, et sealt poolt punkti ei üritanud tulla. Jätkasime bingolainel. Punkt 44 ja täpselt lagipähe! Seal oli ka hästi loetav kontuur ja sihilt ei olnud väga pikk tee minna.

60-83-55. Punktis 60 saime tuttavaks mõistega „kiviladu“. Mis asi on kiviladu? Tahutud kiviplokid, mis on laotud umbes 0,5 meetri kõrguseks korrapärasteks kivihunnikuteks. Neid kasutati patarei ehitamiseks ja nende kokkusaamine oli olnud sõjavangide töö. Meie seda ei teadnud ja otsisime kõigepealt punkte lihtsalt suuremate kivikobarate juurest. Ja kive oli sinna kanti puistatud küllusesarvest! Kaldusime natuke liiga sügavale, aga nina vedas õnneks õigesse kohta tagasi. Palju üle minuti viga ei tulnud. Ees ootas Nõukogude armee poolt ehitatud miiniladu, kus järgmine lisaülesanne. Taamalt kostis heledaid plakse –nagu oleks löödud metalli vastu kivi ja mina reklaamisin Anule kohe välja, et seal tuleb laskmine. Anu teatas „laskmine mulle meeldib!“ Ei midagi sellist. Hoopis miinislaalom. Suurte platvormide peal olid tühjad meremiinid ja üks miini oli vaja veeretada teiste vahelt läbi ja tagasi. Miini liigutamisega kivil tekkiv heli oli see plaksakas, mis kostus kaugele.

53-45-58-84. Järgmise punktiga oli natuke pusimist. Küll oli vaja okastraadi alt vaja pugeda, küll minna üle okastraadi, mis lamas maha kukkunud aia küljes. Mets oli karune ja tuulemurdu täis. 53 võetud pääsesime jälle raudteele, mis miiniladude juures tiirutas igas suunas. Järsku läks mets imeilusaks. Laohoonest leidsime väikese vaevaga järgmise punkti ja suuna peale jooksime otse punkti 58. Ilus mets tegi julgeks ja 84 punkti otsustasime lõigata otse läbi metsa. Ei olnud väga hea mõte, sest kaart oli seikluslik. Seekord olime targemad ja kivisid kiviladudega sassi ei ajanud. Aga metsas oli kiviladusid, mida kaardil ei leidunud. Jällegi olime segaduses. Otsisime paaniliselt sihti, mida seal ei olnud. Õnneks leidsime kraavi ja selle abil saime ennast jälle paika. Punkti 84 lisaülesanne oli 5 lisapunkti otsimine kiviladude labürindist. Kulutasime 10 minutit ja selle ajaga leidsime üles 4 punkti. Enam-vähem.

40-51-43. Alustuseks vale siht. Seejärel jooksime liiga kaugele. Suhteliselt lihtsa punktiga vähemalt 3 minutit viga. Aga paremaks ei läinud, ainult hullemaks. Suunaga 40st 51 suunas. Jälle valehäire. Suured 2 meetrised kivid, mida kaardil ei olnud eksitasid otsima punkti liiga varakult. Tiirutasime edasi ja tagasi. Lõpuks panime suunaga edasi ja jõudsime 150 meetri kaugusele sihtide ristumiskohta. See tähendas, et punkt oli samahästi kui leitud. Koobas „Ameerika“ patareis nr. 7. oli punkti 43 tähistus legendis. Jõudsime kohale ja hakkasime otsima. Ei miskit. Patareide varemed nõudsid palju turnimist ja sinna kulus aeg. Pärast 10 minutit otsimist, läksin võtsin uuesti vahemaa patareide algusest, et saada patareile 7 paremini pihta. Kuskil mingit märki või numbrit ei leidnud, milline neist on 7. patarei. Uus turnimistiir. Jälle ei miskit. Mina olin juba valmis loobuma, kui Anu lõpuks punkti leidis. Piilus ühest august sisse ja seal see oli. Aga väikesest august ei saanud patareisse sisse. Pidi ronima sisselangenud kiviplokkide vahelt. Olin sealt juba mitu korda mööda jalutanud ja mõelnud, et ega nad sinna ometi seda punkti ei pane! Hiljem legendi lugedes sain aru, et ma olin liigselt tähelepanu pööranud sõnadele „patarei 7“ ja „ameerika“. Tähtis oli aga „koobas“! Oleks kohe koobast otsinud, siis… Võistlus oli jäänud sellesse tundi. 3+5+19 minutit viga! Kogu edasine plaan kuidas jõuda põhjatippu oli läinud vett vedama.

libatee4

Tee punkti 57 läks läbi mitte kõige ilusama metsa. Üle pika aja saime ühele punktile täpselt pihta! Suunajooks oli eeskujulik. Hakkasime läbi märgala murdma punkti 48 poole, aga siis sai aeg otsa. Sihile jõudes tegime plaani ümber. Valikud oli kehvad. Kuna tippu oli vaja jõuda kiiresti, siis pidime liikuma mööda teed. See tähendas mitme kilomeetri peale ühte närust kahest punkti. Minul oli mott maas. Anu oli täitsa reibas, aga temal oli vesi otsas ja suur soov jõuda veevarusid täiendama. Lohutuseks sai lonksu minu käest ja siis olin ka mina kuival.

Olemise tegi rõõmsamaks ümbritsev loodus. Möödusime saaresisestest liivaluidetest, mis olid nagu minikõrb. Kunilamäe kandis, mis on Naissaare kõrgeim tipp (27 meetrit) olid kaunid künkad. Saare keskosa, mõlemalt poolt Suursihti on väga kaunis. Ilusad männimetsad, künkad, väikesed sood ja rabad. Tõeliselt maaliline! Varsti jõudsime Haldja külla. Mis asub Naissaare Haldja külas? Kasiino. Omast peast sellist asja välja ei mõtle. Tegemist korraliku, massiivse, rohkem kui sajand tagasi ehitatud hoonega. Mis seal varem asus on teadmata, aga pärast I maailmasõda asus seal ohvitseride kasiino. Kasiinos siis punkt ja lisaülesanne. Lugege kokku kasiino kõik uksed. Tegime mis kästud, saime 26 ust. Selle numbriga oli olemas ka SI jaam. Rõõmustasime! Paraku varakult. Ühte koja ust me ei lugenud ja lisaks oleks tulnud kontrollida uksi maja välisküljel, kus neid asus veel 2 tükki. Seega 4 lisapunktist jäime ilma.

Edasi lisaülesanne 82. Seal oli varemetesse loodud takistusrada ühes 4 lisapunktiga. Oli vaja läbi pugeda ja üle ronida. Kõigepealt sai jalakrambi Anu, siis mina kohe otsa. See reetis , et ega meie lihased enam kõige paremas konditsioonis ei ole. Tiimitööd tehes ja pulka vahetades saime kõik kätte ja jätkasime põhja suunas . Anu hakkas väsima. Nägin seda, kui ta punkti 63 tahtis hakata otsima totaalselt valest kohast. „Anu, minu järel!“, kõlas sõjaväelinnakus käsk! Patarei tunnelist leidus punkt.

Jooksime jälle mööda mere äärt. Päike paistis otse merelt ja vaated olid oi-oi-oi kui ilusad! Kogu Naissaarele tiiru peale tehes sai selgeks, et siin ongi ainult väga ilus rannik. Kuskil ei ole kõrkjaid, või mingit muud jama. Mõnes kohas on rannik kivine, teises liivane. Järsud luited lisavad ainult efekti juurde. Saare põhjatipus gepsuträkki meil pole. Mingi anomaalia. Ja me ei ole ainsad, kellel träkk lihtsalt ära kaob. Lõpuks kauaoodatud kaev. Tangime ja vesi maitseb hea. Mina saan sellest tõelise boosti. Sellest hetkest alates kuni lõpuni on elektrijänese tunne. Täielikke müstika! Huvitav, mis vesi see seal oli! Mul pole kunagi olnud rogaini viimasel tunnil nii head enesetunnet. Terve päeva sai peljatud, et mis küll lõpus saab…

Punktis 72 viimane lisaülesanne. Seekord on kõvasti abi hästi kirjutatud lisaülesande juhendist. Leia selles laskepesas asuv lisapunkt. Laskepesasse siseneda ei saa. Läheme sissepääsu otsima. Sissepääs leidub umbes 80 meetrit põhja poolt. Võtan lambi ja lähen patareisse. Seal ootab ees tõeline käikude labürint. Aga tean mida teha – jooksen täpselt laskepesa suunas ja saan selle kätte ilma ühegi lisapöördeta. Täna on kohe selline päev! Kas bingo või 30 meetrit mööda päev! Minutiga maa alt väljas ja hämmeldunud korraldajad, kes laskepesa juures seisavad küsivad, „Said ikka kätte? Me ei kuulnud siit midagi!“

Aega on jäänud alla tunni. Punkti 55 korjame pärast väikest kõhklust, et järsku oleme üle tulnud, kenasti. Anu tahab minna kindla peale ja võtta ainult tee peale jäävad punktid. Et mingil juhul ei jääks hiljaks. Elektrijänes Paul hakkab loengut pidama, et oleme ju tulnud siia seiklema ja et meil on aega küll ja küll. Läheme proovime kõigepealt õnne punktiga 62. Saame selle kätte ainult tänu sellele, et punktist tuleb seltskond teises suunas välja. Gepsuträki järgi oleks muidu 30 meetrit kõigepealt puudu jäänud! Hooga jookseme rannikule ja korjame 37-nda. 24 juures karjun kõigepealt Anu appi. Mul on tunne, et sinna kivilõhesse pandud punkti mina küll kätte ei saa. Aga kui mulle teine tiim ette näitab, kuidas seda tehakse, siis julgen ise proovida. Jään korraks kinni, aga punkt on käes ja välja ma sealt saan!

61 punkt on paras pähkel. Väike kivi kuskil soo servas. Selliseid 1,2m kaardil märkimata kivisid olime näinud juba kümneid. Anu näeb raudteelt ära pööravat loha. Petekas! Läheme suunaga ja diagonaalis. Otsime viis minutit, siis on aeg otsas ja peame finishi poole minema. Gepsuträkk näitab, et läksime kivist 30 meetrit lääne poolt mööda. See oli siis see juhtum! 30-ndaga ei hakka riskima ja võtame lõpetuseks 23-nda.

Kokku tuli meil 152 punkti ja 37 kilomeetrit. Selle kilomeetrite arvu juures oleks kindlasti saanud rohkem punkte, aga kõigepealt tuli vigaderohke 3. tund ja siis rajaplaneeringu parandus, mis midagi kätte ei jätnud. Aga sellele iluveale vaatamata üdini positiivne päev! Üks kõige huvitavamaid rogainiradu ja maastikke, mida eales läbinud. Huvitavad lisaülesanded ja kergelt vigane kaart lisasid ainult vürtsi juurde. Korraldus nagu Libahundil tavaks saanud – laitmatu! Siit on kohe hea suvele vastu minna!

Paul


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: