Posted by: Paul | juuni 13, 2014

Rogaini Euroopa Meistrivõistlused – 24h jooksul üle 100km


Öeldakse, et päris õige rogain peab olema ööpäev pikk. Kõik mis sellest vähem, pole päris see ja üpris raske on eristada, kust lõpeb pikk valikorienteerumine ja kust algab rogain. 24h rogaini puhul on selge, et kuigi tegevuse mõttes võib seda valikorienteerumiseks nimetada, on tegu orienteerumisspordi omaette haruga. Rogaini märk, päike ja kuu ringjoonega piiratult sümboliseerib hästi 24h tunni rogaini olemust – pikka ringiliikumist päevavalguses ja kuuvalgel.

4h kuni 8h tunniseid rogaine olen teinud mitmeid ja kui eelmine aasta selgus, et Euroopa meistrivõistlused tuuakse XT Spordi korraldusel koju kätte, siis koheselt sündis kindel otsus, et seda võimalust ei saa minna lasta. Anuga moodustamise tiimi juba eelmise aasta lõpus ja kevadel tegime trenni mõttes lühemaid rogainisutsakaid. Erinevalt paljudest teistest aladest ei pea rogaini tiitlivõistlustele kvalifitseeruma ja osa võivad võtta kõik soovijad. Kuigi ma kahtlustan, et need ajad, kust tiitlivõistluste rogainidest soovib osa saada mitmeid tuhandeid ei ole enam väga kaugel. Looduses kaardiga liikumine, kus raja pikkus ja tempo on oma teha, võidab üha urbaniseeruvas maailmas populaarsust, sest just seal saad tunda, kust me kõik pärineme – maalt. Et meistrivõistluste keskuseks oli Setumaal Orava, oli sellel minu jaoks eritähendus. Minu vanaisa on pärit Oravalt ja tema vennad olid Orava kandis metsavahid – rännak oma esivanemate radadel ja metsades. Emotsionaalses mõttes on tore mõelda, et kõnnid seal kus su esivanemad ja näed kõiki neid ilusaid kohti, mis neidki rõõmustanud.

Eesmärke me endale koha ega soorituse osas ei seadnud. Peamine oli protsessist täiel rinnal osa saada, nautida, ning vaadata mis välja tuleb. Tuleb tunnistada, väike unistus siiski oli – läbida 24 tunni jooksul 100 km. Minu varasem pikim jalutuskäik oli 53 km ja Anul 62km. Anu küll karastanud seiklejana 48h võistlusel kombineeritud stiilides läbinud sadu ja sadu kilomeetreid, aga järjest jalgsi niivõrd palju mitte. Eritingimuseks oli minu poolt seatud keskuse külastus ja 1h uinak, sest pelgasin täpselt ei teagi mida…

24h tunni rogainist detailset punktivõtmise ülevaadet kirjutada ei suuda. Et 24h rogaini ettevõtmine tekitab kahtlusi „mina küll seda ei suudaks…!“, imetlust „kas te tõesti tegite sellise asja lõpuni…!“ väärarusaamu „nojah, selleks peab ikka väga kõvas vormis olema…!“ umbusku „selleks peab olema ju spetsvarustus…!“, siis seepärast proovin anda väikese ülevaate sellest, mida selliseks ettevõtmiseks minu arvates vaja läheb ja kuidas selline kogemus esmakordsel läbitegemisel tundub.

Alustuseks orienteerumise ja kaardilugemise oskusest. Elementaarsed oskused on vajalikud, kuid siin ei pea teadma ja mäletama kõiki neid kümneid erinevaid orienteerumiskaardi sümboleid. Kaardi mõõtkava on piisavalt suur (minimaalselt 1:24 000, seekord oli 1:30 000), metsa läbitavust ei ole peale märgitud, pisidetailid on kõrvale jäetud. See teeb asja seikluslikumaks, aga mingis mõttes lihtsamaks. Lähed suuna peale ja sattud võssa – noh, mis teha, tuleb läbi murda, või tuleb tagasi minna! Elementaarsete kaardilugemise oskustega saab rogainil hakkama juba sellepärast, et paljudesse punktidesse viivad ettetallatud lohad. Minu arvates orienteerumisoskusest olulisem on rogainil oskus ja võime tunnetada / mõõta vahemaid. Enamik vigu ja võimalikke eksimisi tekib sellest, et paned läbitud vahemaaga mööda ja mitte vähe. Meie selle korra rekordeksimus oli 500 meetrit. Selle vastu aitab hästi sammude lugemine, aga tihti kipub see juhtuma seal, kus sammude lugemist ei pea vajalikuks, sest kõik tundub lihtne ja enesestmõistetav. Tundub, et see siht on kaardil just see ja see poollage klapib samuti kaardiga ja siis hakkad punkti otsima… täiesti vales kohas.

Kui orienteeruma minekuks ei ole vaja muud kui SI-pulka, kompassi ja spordiriietust, siis 24h rogain nõuab natuke enamat. Esiteks, 24h rogain vajab head joogikotti. Vesi on peamine kütus, mida kulub vastavalt tempole ja isikulistele eripäradele. Kui arvestustes ei eksi, siis Anu tarbis 24 tunni jooksul 4 kotitäit vett, mis võrdub 6 liitriga ja mina 2 ja pool kotitäit (4 liitrit). Kui siia lisada veel joogipunktides võetud lisatopsid, siis 5-10 liitrit vedelkütust kulub ööpäeva jooksul kindlasti. Joogikott võiks sisaldada vähemalt 1,5 liitrist veemahutit. Endal oli seekord kaasas 1,5 liitrine seljamahuti, pluss 2x 0,5 liitrist pehmet kokkuvolditavat pudelit, mida saab kanda koti taskutes. Rohkem kanda ei tahaks, sest lisaks on vaja kotti mahutada vihmajakk, lamp ja söögipoolis. Rogaini joogikoti valikul on minu soovitus valida endale selline kott, mis kõige rohkem sarnaneb vestile. Mida kiirem on liikumistempo, seda rohkem hakkab kott seljas hüppama. Neid pisikesi hüppeid koguneb kümneid tuhandeid ja lõpuks jätab see õlgadele oma jälje. Vest tagab koti kaalu palju ühtlasema jaotumise ning vähendab hüplemist. Koti laiad õlapaelad on plussiks, aga päris vestkoti mugavus on selgelt suurem. Anu kasutas veel seda nippi, et pani õlgadele pehmendusplaastrid, mis vähendavad hõõrdumist ja õlapealte sissesoonimist. Minul oli Salomoni vest ja ülirahul sellega.

Jalanõude valikul pean oluliseks kolme nõuet. Päka osa võiks olla lai ja ruumikas. Pikaajalisel liikumisel jalg paisub ja kitsa liistuga jalanõu surub varbad kokku. Tagajärjeks on villid varvastel või päka all. Vahemärkusena, et varasematest kogemusest väidaksin, et varbavillid on minu meelest kõige hullemad ja valusamad.

Kand võiks olla tugevalt fikseeritud. Rogainil on 100% kindel, et jalad saavad märjaks. Pigem juhtub see varem kui hiljem. Märg sokk hakkab esimesena hõõruma kanda. Kusjuures hõõrdumist võivad saada nii kanna tagaosa, kui küljed. Osadel jooksujalanõudel ei ole kannaosa sugugi hästi fikseeritud ja võimaldab nii vertikaalset kui horisontaalset liikumist. Ideaalne oleks, kui kand oleks täiesti paigal. Sellest saab lihtsalt aru, kui proovida erinevate jooksujalanõude erinevaid mudeleid. Kui tavaliselt inimesed (mina kaasa arvatud) vaatavad jalanõusid proovides kas varvastel on ikka piisavalt ruumi, siis rogainijalanõu valikul võiks pöörata rohkem tähelepanu kanna mugavusele.

Jalatsi pöiaosa tald võiks olla võimalikult painduv. Minul on tänu pikkadele jalgadele sammu pikkuseks sörkjooksul ja kiirel kõnnil kuskil 0,8 meetrit. 100 km läbimiseks tuleb mul teha umbes 80 000 sammu. Jäik tald tekitab igal sammul väikese takistuse jalapealsele. Minul läheb matkasaabastega jalapealne valusaks kuskil 40 000 sammu (50km) juures. Pehme ja painduva tallaga jalanõul seda probleemi ei teki ja seepärast eelistan igal juhul võimalikult painduvat jooksujalanõud mitte matkakinga või –saabast.

Sokid on olulised. Osad vannuvad võimalikult õhukeste sokkide nimel, teised tahavad, et sokk toimiks lisapehmendusena. Ühes olen veendunud, paksud sokid ei ole head, sest need võtavad liiga palju vett sisse ning misiganes muud paksu soki kasud nullib see ära. Õhukese soki eeliseks on kiire kuivamine. Ise kasutasin seekord mitte kõige õhemaid Injinji Trail sokke ja jäin väga rahule. http://www.fivefingers.ee/tooted/injinji-trail-midweight-minicrew-1?mudel=7

Kui ikka kõik varbad omaette kongi pannakse, siis vähemalt varvaste hõõrdumisega probleeme ei ole ette näha. Kanna hõõrdumisel mängivad jalanõud suuremat rolli kui sokid ja seekordseks kõrvalmõjuks olid keskmised villid kanna väliskülgedel.

Kui rogainil on eesmärgiks öösel punktide kiire leidmine, siis vaja läheb korralikku lampi. Avarama maailmavaatega inimeste jaoks võib eesmärgiks olla ka punktide otsimine pimedast metsast ja sellest täie naudingu tundmine, aga mina (veel) nii arenenud ei ole! Erinevalt öisest suundorienteerumisest, kus iga punktitähis on helkuriribaga märgistatud (ma küll ei tea miks ja kellele see kasulik on!), siis rogaini punktid on helkurivabad ja ei sätenda väiksemagi valguvihu peale vasta. Korralik lamp algab valgusjõust 1000 lumenit. Mida aasta edasi, seda kättesaadavamaks sellised muutuvad.

Söögist. Ei midagi erilist – rukkileib peekoni, salati/kurgi ja praemunaga. Ainult energiageeli ja batoonidega sellist üritust teha ei julgeks. Ausalt öeldes jäi mulle kolmest kahepoolsest võileivast seekord väheks…

Rogaini üks võludest seisneb selles, et kontrollaega ei pea täis tegema. Raja planeerimine 24h rogainil on eelnauding. Seekord oli selleks antud koguni pea 2 tundi. Korraldajate poolt anti spetsiaalne poolt eraldi paberkaart, mis ei ole veekindel ja tiitlivõistlustel peab selle stardis tagasi andma. Mõnes mõttes oli seekord planeerimine lihtne. Kaardi keskosa lühikeste vahemaadega punktikett tundus õige alustamiseks. Kirdenurga soo kallid punktid pidi seejärel igal juhul sisse võtma. Ja pimedaks ajaks sobis põhjaosa pikemate vahemaadega hästi, sest see aitas maandada punktileidmise riske. Kagunurga punktikett sobis hästi pühapäeva hommikuks teise ringi jaoks. Tagantjärgi teeks ainult kaks väiksemat sorti muutust meie planeeringus.    ERCteekond

Esimesed 3 tundi. Tundub nagu soojendus. Leppisime Anuga kokku, et energiasäästmise huvides jookseme ainult kõval pinnasel. Juba teise punkti minekul oli rahvas meie ümbert kadunud ja Anul väike paanika, et nüüd tegime kohe midagi valesti. Tegime lihtsalt teistpidi kolmnurga kui teised ja võib-olla kaotasime selle käigus pool minutit. 24 tunni plaanis tühine kadu. Alguse väikesed rõõmud olid seotud sellega, kui hispaania segavõistkond korduvalt meist mööda jooksis, võttes samu punkte mis meie. Ühes kohas olime 5 võistkonna rongis. 200 meetrit enne punkti valisime teise teekonna kui kõik teised. Punkti võtsime üksinda ja 100 meetri pärast nägime kõiki teisi ninad kaardis arutamas kuhu minema peab. Ega me sealt rohkem kui 2 minutit võitnud, aga tore ikkagi!

3-6 tund. Esimesed märgid väsimusest. See tähendab tavaliselt arutelusid ja väikesi vaidlusi teevalikute osas. Mina tahan minna otse teele, Anu tahab minna diagonaalis üle aasa. Mina tahan minna otse läbi metsa, Anu tahab minna mööda sihti ja teerada. Jõuame kokkuleppele ja vigu ei tee. Lubatud vihma ei tule ja ilm läheb järjest ilusamaks. Esimesed tõeliselt ilusad Setomaa vaated.

6-9 tund. Metsapeatuse ajal kaotab Anu oma kompassi ja märkab seda alles mõne aja pärast. Läheme paarsada meetrit tagasi ja otsime, aga tulemuseta. Kahju! Tegelikult on 24h üritusel päris tähtis, et keegi kogu aeg sind kontrollib. Väsimusest või hooletusest tulevad lihtsad vead ja kui kaaslane ei ole tempost uduumbes ja võimetu mõttetegevusega tegelema, siis igal juhul tasub kogu aeg mõttega kaasas olla. Teeme esimesed korrektsioonid punktide võtmise järjekorras. Jätame välja ühe kahese, otsustame võtta rohkem kalleid punkte Meenikunno raba ümbruses. Jõuame väikese raba äärde, kus asub punkt. Seal olevad rohelise tooni erinevad varjundid on müstilised. Fotod ei suuda päris täpselt edasi anda, mida silm siin seletab.20140607_16591220140607_165933

9-12 tund. Luban Anule romantilist päikeseloojangu jalutuskäiku rabas. Võtame ette pika suuna peale mineku läbi raba. Läbi miljonite õitsevate valgete sookailuõite vahelt. Ilus aga raske. Vajuval rabamaastikul võrdub kiire käik jooksmise koormusega. Saame punktile täpselt pihta ja teeme soome segapaarile sellel etapil jalutamisega ära. Aga kohe pärast seda teeme esimese suunaga minemise vea – kaldume ära vähemalt 20 kraadi ja nende vahemaade juures tähendab see ca 150 meetrist kõrvalekallet. Järgmine rabaetapp viib meid Meenikunno rabajärve äärde, mis minu tagasihoidlikul hinnangul on Eesti üks ilusamaid rabajärvi. Võrratud vaated jätkuvad.

20140607_190824

12-14 tundi. Oleme pimenevas metsas tagasi teel keskuse poole. Kuna enamik tiime keskust ei külasta, siis oleme enamuse ajast üksi. Teeme pimeduses mõned vead. Ei suuda leida üles sihi algust. Jalutame seetõttu 300 meetrit ringi. Siis kaob ühel hetkel teerada ära ja murrame suunaga läbi paraja padriku suurele teele. Jälle ei leia sihi algust üles. Minul esimest korda väike frustratsioon. Anu unistab juba keskusest ja puhkusest. Jätame ühe 3 punkt võtmata ja sörgime mööda teed keskuse poole. Öö on eriline. Umbes kella kahe ajal loojub täiskuu otse tema kohal kumava Veenuse alt horisondi taha. Kirjeldamatult ilus!

Keskuses tunnen hundinälga ja söön kaua ja põhjalikult. Seejärel kobime magama, aga enne seda teen tõelise algaja vea, kui istun niisketes õhukestes riietes ühel kohal. Tulemuseks on lühiajaline vappekülm. Õnneks on soe magamiskott piisavalt lähedal. Anu uinub kiiremini ja minul läheb aega. Ärkame 1tunni ja 15 minuti pärast. Kohmitseme kaua, efektiivsest tegutsemisest on asi miilide kaugusel. Kas keskuse külastamine ja magamine 24 h rogainil tasub ära või mitte? Raske öelda. Keskuse külastusega koguneb meil 2km nö. tühja distantsi. Uinumine võib olla raske. Lihased jäävad kangeks. Need on miinused. Korralik söök tõstab energiataset, enesetunne on pärast magamist palju erksam, meeleolu tõuseb ja jõudu on samuti rohkem. Suur pluss on ka kuivad riided, sokid ja jalanõud. Kui minna puhtalt maksimumtulemust tegema siis keskusesse ei läheks v.a. lausvihmas ja külmas. Kui otsida 24h rogainist naudingut (ok, mõne jaoks kõlab selline soov piisavalt perversselt), siis miks ka mitte…

16-19 tund. Jookseme. Mõlemad tunneme ennast värskelt ja tugevalt. Anul kestab see tunne kuni lõpuni välja. Kohtame jänesepaari. Üks pikkkõrvadest tuleb tee peale ja ei pane meid alguses tähele. Kui ühel hetkel märkab, siis hakkab tal väga kiire. Algavad Orava mäed, mis on osades kohtades annavad oma terava kontuuriga silmad ette Haanja ja Otepää kõrgustikele. Anul tekib kartus meie rajaplaneeringu osas, et kas ikka jõuame õigel ajal. Püüan teda rahustada, et meil on umbes tund varuks. Selle peale teeme selle võistluse suurima ämbri, mis sööb kohe 20 minutit varust ära. Väsinud peast tahad nii väga, et oled juba kaugemal kui tegelikult oled. Seal oli siht mida kaardil ei olnud ja tee, mis enam-vähem suuna mõttes sobis. Kõigele lisaks ütlesin Anule, et punkt asub orvandis, aga tegelikult asus ninal…

19-21 tund. Minul saabub väsimus ja loidumus. Anu liigub pidevalt viisteist meetrit minust ees. Kutsub üles aeg-ajalt jooksma, millele ta entusiastlikku vastukaja ei saa. Läheme lihtsas kohas ringi, mis tagantjärgi tundub eriti tobe teevalik.

21-24 tund. Anu rahuneb, kui näeb et meil veel kolm punkti võtta, finishisse umbes 4 kilomeetrit ning 1 tund aega. Aga siis otsime punkti liiga varakult, läheme halvasti punktist välja ja rapsime niisama tühja. Minul lööb adrenaliini üles. Väsimus kaob kui pühitult ja kaks viimast punkti võtame joostes. Aga joosta on üllatavalt hea. Viimased 30 minutit jookseme täiega. Finishisse jõuame parasjagu kui teadustaja ütleb, et nüüd on 10 minutit veel aega jäänud.

Pärast jooksmist lähevad jalad ülikangeks ja raskusi on maha istumisega. Aga meel hõiskab! Tegime hea planeeringu ja oma treenituse kohta väga hea soorituse. Väike unistus sai täidetud! Liikusime kokku 106 km. Ülemäärast distantsi tuli ca 4km (2km ringi käimist ja 2km keskuse külastusele). Kui midagi oli teiste gepsuträkkidest õppida, siis julgemalt oleks pidanud kasutama otseminekuid, sest üldreeglina oli mets hästi läbitav. Kõlab lüüriliselt, aga väga ilus 24h rogain oli!

Kui sobiva ohvri leian, siis ei ole välistatud rogaini MM järgmine aasta Saariseläl Lapimaal.

Paul

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: