Posted by: Kei | juuli 26, 2014

5. Põhiliselt puhtaks ja põhjalikult pestuks


Eilne õhtu lõppes Jestedi jalamil, õhk muutus vaikselt „kargeks ja värskeks“. Säilime pikemalt paremini. All auto juures riietusid Mari ja Paul ennast neoonkollastesse kiledesse. Kell oli 20:00. Kiirusrekordid sündisid erinevad. Tippkiirus rattal 56km/h. Keskmine kiirus 10 km kohta oli 30 km/h. 20 km sai läbitud 1,5h. Ja nagu naksti olimegi linnas nimega MIMOSA. Seal oli kuum kakaopeatus. Aeg lippas lõbusasti. Kell oli pool kümme õhtul. Väike kiirustamine puges hinge. Vaja jõuda kämpingusse. Rattad visatakse auto katusele ja sirge jalaga telklasse, mis asub Beachil.

Telgikoht statsionaarse järve kaldal, statsionaarse pardiga, kes käib omaisiklik part kontrollreidil telkijaid ükshaaval tervitamas ja põhjalikult üle revideerimas nende hommikusöögi menüüd.

Mari magab tropid kõrvas. Hommikul oli ta justkui midagi kuulnud, aga päris kindel selles polnud. See eest meie Pauliga kuulsime lausa suurepäraselt kuidas keset ööd üks hull(julge) noormees otsustas ühtäkki asuda suhtlema (suure) järve teisel kaldal asuva noormehega karjete saatel. Nii nad siis kordamööda teineteisele öises vastukajavalt järvepinnalt üksteisele sõnumeid röögatasid. See kestis täitsa kohe võib julgelt väita, et mõnda aega. Tea, mis neil noortel selle vere taoliselt pulbitsema ajab, et ei saa kohe mitte vaiki olla. No neh. Teise kalda rahvas on ju hoopis vilkuvam ning värvilisem. Nimelt teisel kaldal asub statsionaarne kämpla… pealinn kui nii võiks ennast väljendada. Statsionaarsed karavanid. Statsionaarne turvanaine. Statsionaarsed suuuuuured ise laulvad karussellid. Statsionaarne lõbustuspark keset metsa. Täiesti sürr.

isiklik järv

Ilm soosib ja inimesed on armsad. Elul pole viga midagi. Muidugi Pauli eluajaloo kallimalt ostetud Fortuuna Ulme (sütkar) veab meid alt. Vot ei sütti ja kõik. No on kapriisita. Paul virutaks selle pirtsutaja kohe prügikasti, aga Mari päästab selle Pauli pahurate pöialde vahelt välja: „Oot oot oot, äkki saab seda disaini imet ikka kuidagi veel kasutada, tuleb täita ja siis läita.“ Lahked naabrid kõrvalt telgist toetavad me Põhjast Lõunasse projekti kahe topsi tikkudega: „Tagasi pole vaja tuua“ , oleks meil siis vähemalt pakk Kalevikommigi kaasas. Tänukingiks.

Sõidame ennast tagasi MIMOSAsse kus eilse õhtused kiirusrekordid lõppesid ja rattad auto katusele lendasid. Täna alustame sealt kus eile pooleli jäi. Lõunasöök jääb sobivasti kahe tunnisesse rahesaju auku. Meie varjame ennast sel ajal autos ja imetleme vastu aknaklaasi pekslevaid lumepalli suuruseid raheterasid. Mugime võileibasid konservkalaga, peale rüüpame termosest kuuma kohvi ja loeme raamatut teineteisele kõval häälel ette ja me ei jõudnud kuidagi ära imestada kui pikk saab üks lause olla!:

„Ja alati näis mulle, et kõigi nende aluspüksid on räpased, mõnel hargivahe lausa kollane, et särgikraed on kõigil kindlasti mustad ja sokid seisavad higist püsti, ja et kui nad ei elaks meil, siis loobiksid nad need aluspüksid ja särgid aknast välja, just nagu nad loopisid neid välja Karli silla supelasutusest, kui ma seal kolm aastat vanaema kasvatada olin, vanaemal oli pisuke tuba vanas vesiveskis, säärane teenijakamber, kuhu päike kunagi ei paistnud, kuhu päike ei saanudki paista, sest tuba oli põhja poole, ja pealegi oli see täitsa vastu veskiratast, see ratas oli nii suur, et alumise korruse juures läks vette, aga muidu ulatus kolmanda korruseni; ma olin ju tüdrukulaps ja sellepärast andiski ema mu oma emale kasvatada, niisiis minu vanaemale, ja see vanaema elas kohe Karli silla saunade kõrval, kogu tema elu õnn peitus selles veskikambrikeses, mis tal oli õnnestunud üürida, ja alailma tänas ta Kõigevägevamat, et see lasi tal üürida kambrikese kohe saunade kõrval, sest kui jõudis kätte neljapäev ja reede, siis saabusid sinna supelasutusse kaubareisijad ja muu ringirändav seltskond ja siis oli mu vanaema juba alates kella kümnest hommikul valvel, isegi mina hakkasin neid neljapäevi ja reedeid igatsema, teisi päevi ka, aga siis ei lennanud supelasutuse käimlaakendest pesu nii sageli, ja me muudkui passisime aknast ning iga natukese aja tagant hõljusid meie aknast mööda mõne kaubareisija räpased aluspüksid, peatusid korraks oma lennuteel, näitasid end ja siis kukkusid alla, mõned kukkusid jõkke ja siis vanaema koogutas aknast välja ja õngitses nad konksu otsa, mina pidin vanaema jalgadest kinni hoidma, et ta ise sinna sügavikku ei kukuks, mõnikord sirutasid need särgid äkki oma käed välja just nagu kordnik ristmikul, või siis, Issand Jeesus Kristus, lõid need särgid korraks õhus niimoodi risti ette, et siis ülepeakaela veskiratta labadele langeda, ja ratas muudkui pöörles ja oli tõeline õnnemäng, kas jätta särk rattale, et järgmine ring tooks särgi või aluspüksid rattalabal vanaema aknani, ainult siruta käsi välja ja võta ära, või siis õngitseda konksu abil seda hoova külge takerdunud särki, mis rattal keereldes end selle ümber keris, aga needki sai vanaema kätte ja tiris nad konksuga aknast oma kööki ja viskas kohe pesupalisse ja õhtuti siis küüris seda soppa ja muudki neilt aluspükstelt, särkidelt ja sokkidelt, ja kallas pesuvee tagasi veskiratta alla voogudesse.“ Raamatul nimeks Ma teenindasin inglise kuningat. See jutustab 1930 ja 1940 aastate Tsehhist. Kirjutatud Bohumil Hrabal ja soovitatud Marko poolt. Suur kniks ning kummardus Markole!

Et pesu ja puhtus olid olulised juba 85 aastat tagasi, nii on see jäänud ka tänasel päeval meie matkaliste seas. Eriti kontrollib ja ülekontrollib meie triigitud viike laagri sanitaartöötaja Mari. „Kas pea on kammitud?“ Küsimus kõlab igal hommikul ja õhtul. Dushid siin puhtal tsehimaal pakuvad küll avastamisrõõmu kui palju!

Maja välisseinal ilutseb kuus tulukest. Ilusasti rivis kahes tulbas. Kolm korda kolm tulukest. Kolm tulukest on mõeldud naisterahvastele, kolm tulukest on jäetud meesterahvaste tarvis. Vilguvad kutsuvalt rohelistena, mis märgib seda, et kõik need kabiinid on hetkel vabad. Vali millist ise soovid. Naisterahvastel siis soovitavalt naisterahvaste tulbast ja meesterahvastel siis vastavalt meesterahvaste tulbast, aga et tsehhimaa pidi oleme üliväga vaba maa, siis usun, et kõik on võimalik:

  1. Vali endale dushikabiin vajutades selle jaoks märgitud nupule (tuletan meelde, et nupud asuvad kõik maja välisküljel, õues ukse taga ja tegelikult pole teada, mis asub selle salapärase ukse taga ja mis hakkab juhtuma kui uksest sisse saad.)
  2. Kui oled vajutanud nuppu mille ees vilgub kutsuv roheline tuluke, pärast vajutust jääb see ähvardavalt punaselt põlema.
  3. Sisesta selleks ettenähtud pilusse 10 sendine münt
  4. Vajuta uuesti seda sama nuppu
  5. Vali majja sisseastumiseks õige uks, hetkel on kaks valikut: meesterahvastele mõeldud uks ning naisterahvastele mõeldud uks (kui olid siiamaani toiminud kõik õigesti, siis selle liigutusega välistasid kohe kolm valet võimalust)
  6. Olles kord pesuruumis seisad taas kolme valiku ees (see on juba nagu muinasjutus, kus enamvähem alati tuleb osata valida kolmest see õige teeots). Seekord tuleb sul valida kolmest pesulahtrist see õige. Plastmasskardinad ja sopased põrandad on neil kõigil, aga ainult üks on nõus väljastama sulle kuuma vett.
  7. Riietud lahti ja oled loov kuhu oma riided selliselt õhku asetada, et need ei pudeneks ega puutuks ligast põrandat. (toetasin oma pesupambu uhkes üksinduses keset pesuruumi kivipõrandat mürisevale pesumasinale ja ise lootsin samal ajal, et sel ajal kui mina kümblen ei jõuaks pesumasin oma programmiga tsentrifuugifaasi, mille peale päevaks mõeldud puhas pesu oleks lennanud laias kaares).
  8. Astud lahtrisse kardina taha ja vajutad järgmist nuppu.
  9. Sul avaneb võimalus ennast veel märjaks kasta lasta.
  10. Vesi teeb pisikese pausi ja sul avaneb võimalus ennast seebiga kokku määrida, kaasa arvatud juuksed lähevad kitseseebitamisse.
  11. Pressid teist korda nuppu ja asud mõnuledes endalt seda kõik seepi ja kitse maha loputama.
  12. Vesi lõppeb
  13. Oled endiselt seebivahune, endiselt juuksed on kitseseebised
  14. Pressid lootusrikkalt uuesti nuppu
  15. Mitte midagi ei juhtu
  16. Seep läheb silma
  17. Pressid lollilt nuppu veel kord
  18. Vett ei tule endiselt
  19. Seisad oma plastmasskardina taga, seep hakkab vaikselt kuivama su nahal, mõtled pingsalt: kaasa sai võetud vaid üks kümne sendine münt (muidu mässiks ennast rätikusse ja jookseks korraks õue ukse taha ning sisestaks majaseina selleks ette nähtud pilusse veel ühe mündi, mängiks nupumängu), helistaks hoopis ja kutsuks appi ratsaväe – tegelikult jäi telefon ju telki
  20. Endiselt seisad vaikselt ja allaandnult kardina taga, liigutad varbaid ja ohkad sügavalt ning astud oma lahtrist välja ligasele kivipõrandale.
  21. Pühid rätikuga seebivahu nahalt maha ja seod kitseseebised juuksed kummipaelaga pealaele kokku.
  22. Kokkuvõtteks, homse pesuga õnnestub säästa seepi, jalutad vaid sooja veejoa alla ning loputad selle täna hommikuse seebi endalt maha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: