Jõelähtme õine Xdream

Vahelduseks põhjast-lõunasse järjejutule natuke seiklusspordiuudiseid. Öine Xdreami etapp on mulle alati olnud oodatud sündmus kesk-suvises spordikalendris. Öösel juhtub ikka asju, mis tavakohase järjestuse segi paiskavad ning mõned füüsiliselt hirmtugevad tiimid eksivad öisesse metsa ära. Jõelähtme kandi vana kaevandusmaastik tõotas põnevat rada otse Tallinna külje all. Walkie-talkie oli seekord koosseisus Anu, Siim ja Paul.

 Stardiülesandeks sudoku-sugemetega pilvelõhkuja loogikaülesanne. Minu dilemma oli: süveneda sellesse või mitte süveneda, ning lasta Siimul kastanid tulest tuua. Tulemuseks vahepealne olek, mis kõige vähem rahuldust pakkus. Algul ei saanud midagi aru, sest ei lugenud ülesande selgitust ja näidet korralikult läbi. Siim pusis ja midagi hakkas liikuma, siis jooksis Siim korraks kinni ja mina hakkasin aru saama, mis teha tuleb. Anu püüdis vahepeal midagi seletada meile kanuuetapist, aga see jutt oli kui kurtidele kõrvadele. Õnneks läks selle aja peale Siimul mõte jälle lahti ja ülesanne sai lahendatud. Päris eeskujulikku hinnet me ei saanud, sest need, kes suutsid oma mõttetegevuse kontsentreerida, nagu oleks diivanil sudokut lahendanud, said hakkama alla kümne minuti. Meil kulus 17 minutit ülesandel + 1 minut niisama kohmitsemisele. Üllatav on aga näha, et päris paljudele tuli siit 30 minuti trahv. Konkurentide liikuma hakkamisest tulev kärsitus, võib olla sellise ülesande lahendamise suurim vaenlane.

Meist sekundid varem sai ülesandega ühele poole Sandberg reisid ja nüüd oli meie järgmiseks ülesandeks mitte neid silmist kaotada. Alles jooksuetapi alguses sain aru, et tuleb üks väääga pikk metsas müdistamine. Viskasin enda arust pilgu mõõtkavale ja see ütles mulle, et üks sentimeeter võrdub 60 meetriga. Jooksuetapp tundus lühikese soendusena. Olin tükk aega segaduses, et miks küll esimesse jooksupunkti nii pikalt minnakse. Kui lõpuks esimese punkti arusaamatult kaugelt teiste sabas üles korjasime, taipasin uuesti mõõtkava kontrollida. Nojah, üks sentimeeter oligi hoopis 160 meetrit! Sellest teadmisest rahunenuna keskendusid Viivi, Manni ja Piibe tegemiste jälgimisele ning utsitasin teisi mitte maha jääma. Kõige vapram oli Anu, kes kohe jooksuetapi alguses oli saanud oksa silma. Alles hiljem avastasime ta paremas silmas päris korraliku verevalumi. Tempo oli meie jaoks piiri peal ja Anu tunnistas hiljem, et tal oli tempo osas juba hirm tekkinud, et ega me ometi lõpuni niiviisi ei kappa…

Igal juhul Sandbergi naised Viivi ja Manni vedamisel noppisid esimesed kolm punkti enamikest kiiremini ja meie tänulikult nende kannul. Pilk vaheaegadele näitab, et pärast 5 punkti olime tõusnud A-raja vaheaegades koguni 8 kohale! Selleks hetkeks oli mul selge, et kaarti tuleb siin suhtuda väga loominguliselt ja paljuski pidi lootma sellele kurikuulsale PT-le. Viiendasse punkti minekul oli tekkinud tohutu rong, kus oli koos kuskil 15 tiimi. Käis hirmus võsa langetamine ja okstes ragistamine. Teed tehti kohati täiesti kohutavas energiavõsas (mittetraditsioonilise definitsiooni järgi võsa, kus iga liigutus nõuab ekstra energiat). Siis saadi lõpuks vähe lagedamale alale ja läks lahti endisest kiirem jooksmine, kus mitmed tugevad tiimid, kes alguses viga teinud, ennast jälle mööda pressisid. Sellest tohuvabohus kaotasin mina lõpuks järje käest ja ainult oletasin, kus me asume. Arvasin, et me oleme mööda lagedat liiga palju edasi tulnud ja oleks aeg vasakule pöörata. Eraldusime rongist. Leidsimegi pisikese poollageda ala ja lootsime, et järsku… Ei olnud. Korraga oli kogu mets jaanimardikaid täis. Kõik jooksid edasi-tagasi ja otsisid seda õiget lagedat. Tegime vea, et kammisime liiga kaua sama kohta. Alles pärast 10-15 minutit hakkasime otsima vähe kaugemalt ja siis sattusime punktist väljamineva loha peale, mis meid lõpuks õigele lagedale ja punkti toimetas. 

Väljaminev loha suubus õige varsti järgmisse energiavõssa. Sealt läbi murdmine võttis omajagu aega, aga siis sattusime „kurja loha“ peale. Sellises metsas lohalt ära keeramine ei tundu mõistlik tegevus niikaua, kui suund on enam-vähem õige. Noh, suund oligi „enam-vähem“ õige ja lõpuks tuli kauaoodatud kraav ja hakkas paistma järveäärne pilliroog. Ja seal me olime – märjas, vajuva pinnasega järveäärses pilliroos, omamata kõige vähemat ettekujutust, kus me täpselt olla võiksime. Kuna legendis oli märgitud punkti tähiseks „puu“, siis kammisime lähiümbruse kõiki suuremaid puid. Mina nõudsin valjuhäälselt, et näidake mulle järve! Igalt pool vaatas vastu sahisev pilliroog. „Kuri loha“, oli meid toonud umbes 200 meetrit punktist ülespoole – pimedas ilma igasugu pidepunktideta maastikul klassifitseerub see korraliku äraeksimisena. Kui me lõpuks liikudes aeglaselt lõuna pool vilkuvate lampide ja häälte suunas punkti otsa komistasime, oli kulunud järgmised 20 minutit.

Olukorrast tõsiselt frustreerunud võtsin järgmise rongi vedamise enda peale. Mulle oli see jooksuetapi kõige nauditavam osa. Üle pehme õõtsuva raba, mis on minu pikkade jalgade ja kerge kehakaalu tõttu mulle nagu loodud, oli suurepärane joosta ja ise suunda hoida. Kõik oli väga ilus, aga i-le jäi täpp peale panemata, kui paarkümmend meetrit enne punkti võtsin loha, mis viis mööda järve äärt tagasi, mitte punkti. Aga isegi sellest iluveast hoolimata saime etapilt konkurentsivõimelise 25 aja. Pikk tagasitee vahetusalasse sujus enamjaolt viperusteta. Paaris kohas valisime mitte kõige optimaalsema tee, aga põhiliselt olime juba ettejoostud radade ja lohade peal. Seiklused öises metsas olid meid kukutanud 50 koha peale, kuid siin tuleb arvesse võtta, et nii mitmedki tiimid andsid loobumisvõidu ja jätsid jooksuetapilt punkti võtmata. 

Kanuu algas meil imehästi, kui mingi ime läbi esimesse kanuupunkti saarte vahelt koguni 3 ajaga manööverdasime. Väga sürr oli karjääris kanuuga sõita. Õhusooja oli napp 20 kraadi, aga vesi tundus lausa tuline. Vaatamata väga soojale ööle toimus veepinnalt auramine. Tume, aurav ja tuline vesi tekitas tunde nagu sõidaks katlas, millele on just tuli alla tehtud! Meie plaan nägi ette 3 esimest punkti võtta kanuuga, seejärel 3 etappi joostes ja siis viimaseks punktiks võetakse mind karjääripealselt jälle kanuusse. Vahepeal pidi kanuu sõltumatult liikuma läbi kohustusliku 16 punkti. Plaan toimis normaalselt. Pikal jooksul 16 punkti ühes kohas kadus tee ära, aga ainult selleks, et varsti jälle välja tulla.

16 punkti jõudes oli minu üllatus suur, kui kalda peal seisis Anu. Minu ärritunud küsimusele, „Mis te siin teete!?“, vastas Anu, et kohtunik ei lubanud enne kanuul ära minna, kui saabub jooksja! Tal pidavat arvepidamine muidu sassi minema. Pahurdasin selle peale, et sellist asja legendis küll kirjas ei ole! Siinjuures üleskutse korraldajatele – kas ei saaks teha nii, et kui nõutakse punkti „läbimist kanuuga“ on nõutavad alati 3 märget/liiget ja see on legendis selgelt välja toodud. Taktikaliselt vähendab 3 liikme kokku saamine punktis võimalike planeeringute arvu, mis ei ole ju asja mõte?! Aidu etapil oli kaardil selline täpsustus kaardil olemas ja seal oli asi üheselt mõistetav – et selles kohas toimub kanuu ja peade kokku lugemine. Nüüd oli asi kas lahtine, või kohtunik lihtsalt omavolitses. 

Seekord meie planeering ootamatu kohtuniku otsuse käes ei kannatanud, sest mina tegin 17 punktiga mõned minutid viga. Jõudsime kokkusaamiskohta samaaegselt, kuigi algne plaan nägi ette, et kanuu on seal varakult valmis. Nüüd tekkis olukord, kus jooksja oleks pidanud jõudma kohale varem, aga pime mets tegi siiski omad korrektiivid. Asja positiivne pool oli rattapunkti 25 asukoha eelnev määramine, mis tegi selle leidmise mäe tipust hulga lihtsamaks. Kõigele vaatamata oli kanuu läinud meil edukalt ja olime tõusnud jooksvas arvestuses 37 kohale. 

Pärast kanuud on mõnus solistada karjäärivees. Jalgsietapi hajutuses teen sama vea, mis varem, lähen ilusasti suunaga kuni paarkümmend meetrit punktist valin vale loha… Tiirutamine läheb maksma mõned minutid. 22 punkti otsimisega tegeleme kollektiivselt ja lõpuks ta võsa seest välja tuleb. Vaatamata pisikestele tagasilöökidele oleme pärast jalgsietappi tõusnud juba 26 kohale. 

Maailmarändur Hedilt vahetusalas kallid ja uuesti ratta selga. Eriti hea mõte korraldajatelt ei olnud panna A ja B rada singletracki’il vastassuunas liikuma. Seal oli mitmeid „läheltä piti!“ olukordi, aga loodetavasti kokkupõrkeid suudeti vältida. Potentsiaal valusateks kokkupõrgeteks oli seal igatähes suur. Rulluisuetapil sai üle kontrollitud uisutamise oskused. Olid teised üpris roostes, aga kaunis päikesetõusus sõita oli lihtsalt mõnus. 

Rattavalikul jätame välja üleval asuva 58 eelkõige sellel kaalutusel, et maksimeerida asfaldil sõitmist ja teades, et ülalt minev singel ei ole kõige kiirem. Planeeritud järjekord oli 60-62-61-59. Kalkuleeritud risk, minna otsima punkti 60 õiget mäetippu ei õigustanud. Olime peaaegu õiges kohas, aga vaatasime valele poole ja tiirutasime seal mägedes vähemalt 5 minutit, enne kui Anu hõikas, et läheb vaatab nüüd sinna mäetippu ka. Seal see oligi. Saime just minema nö. prügijäätmete tsoonist kui kostus Siimu hüüatus „kumm!“. Kõigepealt üritasid geniaalsed mehaanikud täita kummi Anu kummivahuga. Järgnes traditsiooniline kummivahetus ühes sobiva hetkega söögipausiks. Siim võttis väliskummist välja korraliku roostes naela. Õnn, et see sinna sisse ei jäänud, sest Siimul oli ainult üks varukumm! Järgmise punkti võtsime puhtalt ja sai nalja visatud, et isegi siis kui täna mõne punkti ilma vigadeta üles leiame, ei kajastu see kuidagi meie ajas. 

Minul oli metsapeatus ning Anu ja Siim sõitsid eest. Kihutasin neile hooga järele. Korraga seisvad mõlemad keset teed mingis täiesti suvalises kohas keset metsi. Hüüan „mis te seisate!“ ja kihutan edasi. Pärast järgmist karjäärikanalit tõstame rattad singlile ja sõidame edasi kuni teen ettepaneku punkti otsima minna. Ei leia, ega leia. Lõpuks tuleb vastu tiim, kes teatab, et punkt on 200 meetrit edasi. Korraks tekib kahtlus, aga pikk öö juba selja taga ja aju ei taha hästi toimida. Lähme rõõmsalt edasi ja saamegi punkti kätte. Tagasi teele ja siis seisame prügimäe väravas… Esimene mõte on – ei ole võimalik… Teine mõte on juba reaalsusega paremini haakuv. Hüüatan, „me võtsime punkti 59 punkti 61 pähe!“ Päeva koba! Anu selgitab, et ta oli meile mõlemale püüdnud selgeks teha, et siin on järgmine karjääri kanal, aga ei mina, ega Siim ei suutnud seda registreerida! Teema jätkuks loomulikult otsime üle 5 minuti ka punkti 61! 

Singel 35 punkti oli megalahe vahepala ja just õiges kohas, seal kus ajavahed tiimidel juba piisavalt suured. Koopas saame teada, et kuskil leidub selle palavaga siiski ka jääkülma vett. Puttamises ei kvalifitseeru ei mina ega Anu, aga Siim lööb juba teise löögiga golfipalli auku. Siimu tugevad etteasted jätkuvad, kui köieülesandes suudab ta edukalt punkti Linnamäe elektrijaama paisutusseina alt ära tuua.

Järgmisest jalgsietapist mina aru ei saa. Leia 4 punkti 7 kilomeetrisel joonel. Joonorienteerumine on piisavalt keeruline ka tavalise kaardiga. Aga meile antakse ainult reljeefkaart. Hargnevate lohade arv näitab hästi kui „edukalt“ selle ülesandega tiimid hakkama saavad. Esimese punkti leiab Siim. Teist punkti me ei leiagi ja saame selle olemasolust teada vahetult enne kolmandat. Lontsime ninad norgus 2 km tagasi nüüd juba lõõskavas palavuses Ei saanud pihta, kus künkad ära lõppevad ja mul on tunne, et selle reljeefikajastuse järgi ei ole ma ainus. Tegelikult oleks pidanud veel 150 meetrit edasi minema. Saame lõpuks teise punkti kätte ja sealt edasi järgmised tulevad juba lihtsamalt. Kuigi väidaksin, et viimane punkt ei asunud joonel, kuigi oli joonel olles selgelt nähtav. 

Päeva ühe toredaima elamuse pakkus Jägala joast rattaga üle sõitmine. Suvise madala veega oli see kenasti tehtav, isegi ei pidanud jalga kordagi vette pistma! On jäänud viimane punkt. Kuna koos on koguni viis tiimi, siis niisama ei saa midagi konkurentidele loovutada! Sõidame hea hooga teesilla poole, kuni õigest teeotsast mööda kihutame. Kaasvõistleja riivab Anu ratast, kaotab tasakaalu ning kukub. Siim kes tuleb hooga pärast teda ei saa otsasõidu vältimiseks midagi teha. Ja põrutab otse oma esirattaga teise ratta suurde hammakasse. Jälle kumm! Siim ei suuda oma ebaõnne uskuda! Rohkem 26“ sisekumme meil kaasas ei ole, aga õnneks jääb finishini napp 3km. Otsustame, et jätame Siimu ratta põõsasse ning läheme edasi vahetuste kaupa – üks jookseb ja teised viivad jooksjale ratast ette. Keskpäev hakkab saabuma ja temperatuur on +30 C. Viimane pingutus ja 13 tunni ja 45 minutiga jõuab öine Xdream lõpuni! Oleme viimased üheksateistkümnest tiimist, kes läbinud raja trahvideta! See soojendab nagu suvepäike! 

Kuigi mõne asja üle sai siin jutus nurisetud, siis tervikuna oli väärt seiklus. Pigem raskem ja kõrge määramatusega rada, kui punktist punkti kulgemine. Meeldis, et midagi ei antud kergelt kätte! Huvitav on tagantjärgi gps-träkist näha, kuidas esimene jooksuetapp kõigepealt suured vahed tekitab ja seejärel 8 punkt kõik jälle kokku koondab! Öös oli asju…! Meie tiimi kohalt jääb loota, et selle hooaja Xdream’ideks on ebaõnne limiit öise etapiga täidetud!

 Paul