Posted by: Kei | juuli 31, 2014

8. Hermeliin ja naeratavad näitsikud


Täna saabub lennukiga Kuno!

kuno

See oli esimene teadlik mõte, mis kargas pähe kohe pärast teadvusele tulemist.

telklaagerTeine teadlik mõte… ei, seda saab vast määratleda instinktiks… Välja! Välja siit telgist! Siin ähvardab elusast peast hautamine, aeglasel kuid suurel kuumusel. Telgis edasi olla oli ropp… ühtegi hilpu polnud enam seljas, kehad olid ülesse paistetanud, no nagu viinerid koolisöökla keeduvees, selliselt kleepuvalt ja ülesse punsunult me seal vedelesime une, teadveloleku ja ärkamise vahepeal. Telgi laest tilkus, ei kui sorises alla meie oma kondenseerunud higi. Päike laksas lagi pähe. Kell oli midagi enne kaheksat hommikul. Sidusime endale bikiininöörid ümber, et oleks kuidagi kombekam  ja voolasime käpuli telgist välja. Joonelt dusshi alla. Isegi seda iga hommikust kontrollküsimust ei tulnud. „Kas pea on kammitud?“ Kooberdasime jaheda duśhi alla ja katsusime, et kuidagi ellu jääks.

Kui silm  oli selgem ja keel ei olnud enam suulakke kinni kleepunud küsis Mari: „Kas ma sulle Kunolt saadud teadet ette lugesin?“

„Ei.“

„No see oli selline imelik, kahemõtteline. Teatas, et tuleb, aga et EHK kohtume.“ Mari ootab mu vastust hämmeldunud silmad peas.

„Mis asja!?!“ ägestun. „Kokkulepitud ju!“ haaran telefoni järele ja tipin sõnumi Kunole: „Mis EHK!?!? Mida sa selle topelt portsu leivaga üksi plaanid teha? Igal juhul oleme broneerinud teile mõlemale koha Praha kämpingus meie telgi kõrval.“ Me olime nimelt juba eelnevatel päevadel vahetanud sõnumeid, et Kuno uuris, mis meil maha jäi ja kas midagi on vaja kaasa võtta ja kuna meie kaasavõetud leivavaru oli üleeile lõppenud, siis sai palutud, et ta tooks meile defitsiiti: musta leiba oma rattakotis üle piiri. Kaks päeva oleme nämmutanud ja olnud siin saiapudi peal.

„Riias, astun kohe lennukile. Mis kämpingusse ma leivad toon?“  tuleb kiire ja konkreetne vastus Kunolt.

Mari juhtimisel alustatakse auto koristustöid. Kõik asjad lendavad pagaaznikust välja ja kõikide toolide alused ja uste sahtlid tõstetakse tühjaks. Saabub Kuno ja tema vastuvõtuks peab auto läikima ning särama.

„Lennujaamas ootab sind limusiin autojuhiga, mis sõidutab su muretult kämpingusse kus ootab sind Hermeliin ja naeratavad näitsikud. Puhkus algab!“ lendab järgmine sõnum Kuno poole teele.

„Vau! Kohe lendan!“ hõiskab Kuno.

Hermeliini tuleks veidi lähemalt tutvustada. Nimelt Hermeliinihermeliin kohtasime me esimest korda oma elus „Kui lõppeb jõud“ tipus ja nägime ka pealt kuidas seda valmistatakse. Kolmeliitrine purk kuhu topitakse siis Camembert juust koos paprika, sibula, küüslaugu ja veel kõik mõeldavate maitsejuurviljadega ja -ainetega, peale kallatakse õli ja selliselt see juust sinna seisma jäetaksegi. Kuni saabub aeg ta sealt välja õngitseda ning suupistena taldrikule asetada. Tśehhi „rahvusroog“.

Auto koristatud tõmbume tagasi laagriplatsi ainukese männi alla, mis kuidagi ja midagi (kui väga head ettekujutust omad) pakub päikese eest varju. Rusuvalt raske õhuta olemine. Viimanegi elumahl saab välja aurutatud. Lebame mattidel ja ei raatsi ennast liigutada, kui seda siiski tuleb mingil põhjusel teha, siis järgi jääb suur ja higine veeloik. Loeme, lobiseme, tukume, lebame, teeme aega parajaks Kuno ja Musta Leivaga saabuva lennuki jaoks. „Loen veel?“ küsin loiult.

„Loe!“ nõuab Paul

„Üks või kaks lauset?“ uurin edasi.

„No loe üks veel.“ vastab Mari.

„…ja kaks poetüdrukut sättisid Katzi äri aknaid, toksisid kangasse naelu, ja kui nad seal akna peal siis, üks ees ja teine taga, neljakäpakil ronisid, oli ühel haamer käes ja ta kinnitas narmastega ševiotti ja pesusametit, ja kui naelad otsa said, sirutas ta käe ja võttis tagumise poetüdruku suust naela ja veel ühe ja järgmise, tolle teise tüdruku suu oli puidunaelu täis, küllap see oli nende mäng seal vitriinis, ja mina seisin, gladioolikorv käes ja teine karikakardega korv jalgade ees, ja vaatasin neid poetüdrukuid, kes muudkui ronisid neljakäpukil, oli hommikupoolik ja kõik kohad inimesi täis, aga tüdrukud olid vist unustanud, et nad on vaateaknal, alailma kratsisid nad oma tagumikku või veel midagi sealt, ja siis jälle ronisid neljakäpakil, haamer käes ja papud jalas, ja naersid kuni pisarateni, ning siis too tagumine turtsatas ja kõik naelad ta suust lendasid laiali ja plikad hirnusid neljakäpakil ja urisesid suurest ülemeelikusest teineteise peale nagu penid, ja nende pluusid olid irvakil ning kaelaaugust paistsid tissid, ja need tissid, kui nad seal neljakäpakil olid, muudkui hüplesid siia-sinna, võbelesid tüdrukute õnnelikust naerust, ja ümberringi oli juba nii palju inimesi, kes jõllitasid neid nelja hüplevat tissi, mis meenutasid kirikukelli torni suurimas vaateavas, siis äkki vaatas üks tüdruk inimesi, tõsines, pani käsivarre varjuks ette ja punastas, ja teine, kui ta viimaks naerupisaratulvast välja ujus ja esimene näitas talle seda Katzi kaupluse ette kogunenud rahvasumma, see ehmatas ja surus käsivarre rinnale, aga komistas ja kukkus selili, jalad vajusid harki ja kõik oli näha, mis sest et peidetud moodsate pitsist püksikeste taha, ja inimesed seal naersid, aga nähtu muutis nad siis tõsisemaks, nii et ühed läksid minema, aga teised jäid ja muudkui jõllitasid, isegi sellest hoolimata, et lõuna oli ammu käes ja poetüdrukud olid meie juurde „Kuldsesse Prahasse“ lõunale läinud, aga inimesed, ikka poetüdrukute ilust lummatud, seisid seal edasi, isegi siis, kui poesell ruloo alla tiris; nii suudab tüdrukute ilu inimesi lummata…“

Lõualuud enam ka ei liigu. Higi vajub silma ja kipitab. Kell on käinud omad sammud ja Paul teeb otsustava liigutuse matilt ülesse tõusmiseks. Minul ei liigu oim ka. Mari ja Paul halastavad ning jätavad mu sinna matile edasi lebama, istuvad „limusiini“ ning lendavad läikivalt lennujaama Kunot tervitama.

Olen vast suigatanud. Kui ripsmete vahelt uuesti maailma piilun näen ootamatut pilti. Minu poole tuiskab tulistvalu Mari ja vehib ärevalt kätega: „Kohe jõuab siia ka!“ karjub ta.

„Ahh?“ mõmisen ennast istukile ajades.

„Lennujaamas juba oli, aga me kihutasime tal eest ära!“ Mari rapsib ümber telgi ja rabistab nööride ning lukkudega. Ajan ennast uimaselt matilt püsti.

„Misasja?“ pobisen.

„Valge vaht ja välk ja pauk!“ hüüab Mari ja kindlustab mis oskab me lossi taevase rünnaku eest. Nöörid saavad pingule, lukud kinni kui saabuvad esimesed sõdurid, rasvased vihmapiisad. Ja siis saabus kogu ülejäänud ratsavägi kohale suure mürinaga. Tõmbusime tagasi ja varjusime kämpingu puhvetkuuti. Luugist saime kohvi ja kartulikrõpse. Lahtise akna taga möllas lahing, telk võitles ennastsalgavalt samal ajal kui meie asusime rõõmsalt Kunot üle kuulama.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: