Posted by: Kei | august 3, 2014

10. (Kiki)lips teeb lahti uksed, murrab lahti südamed


Telginaabriks saime endale hõljuvate valgete kiharatega jõuluvana või siis pensionil olev hipi, motika ja peapaelaga ümber oma hõbedate laines voogavate juuste. Oli teine selline salapärane. Hoidis omaette. Vaatas mööda voolavat jõe- ja eluvoolu ning tegi ei midagi ning samas kõike. 1. madal vesi

„No nii väga tahaks teha üks vette kastmine, aga ei julge ju…“, mõlgutab Mari oma hommikust mõtet. Seal vees on see loom kellega eile õhtuhämaruses tõtt vahtisime. Lõpuks kui meid oli kolm ja kokku kuus silma tema kahe silma vastu, alles siis ta taandus ja vajus vee alla. Jultunud tegelane. Võitlus käis liitrise plastmasspudeli pärast. See sama „peet“, mis „Lasnamäe“ bussipeatusest kaasa sai ostetud. Mari oli viinud selle kaelast saati vette, et hoiaks jahedust. Kuno polnud kindel kellega tegu on. „Vesiroti ja veel kellegi ristsugutis.“ arvas ta.

Keegi hulljulge noormees veidi meie telgist edasi tegi hommikuse supluse teadmatuse bravuuriga ära. Mari käis seda veest välja tulemist pealt vaatamas, kas tuleb välja samasuguselt kui jõkke sisse läks? Kas kõik käed jalad, mis olema peab ka olemas on? Kõik käed-jalad olid olemas ja noormees kommenteeris, et väga mõnus on olla. Maril on ujumiskostüüm juba mõnda aega seljas ja ta tipib pikki jõekallast ning ei leia ikka veel endale seda k õ i g e paremat vettemineku kohta.

„Mari!“ hüüab Kuno ja lidub suure hooga vasakule paremale vaatamata otse karsumm sisse. Ujub puristades keskele jõge, keerab otsa ringi ja pikkade pritsivate kätetõmmetega kohe tagasi ja joonelt kaldale. „Ühtegi looma ei kohanud, aga iga käetõmbega kraapisin jõepõhja.“ Teatab ta märga pead raputades ja kõrvast vett välja hüpates. Veekogudega üleüldse on Tsehhis lood sellised, et neid ikka on., seda kurta ei saa, et puudu oleks, aga enamjaolt on nad rohelised ja sogased ja … põlvini lombid. Plusspoole peale saab kohe kindlasti kirjutada selle, et nad on üliväga soojad.

2. sõitNEVEKOV on meie järgmiseks orientiiriks, kõik läks kenasti kui ainult, et Mari esiratta kummi lõikas sisse üks teeäärne terav kiviklibu kild. Abrakadabra! Ja Mari võlub välja oma äsja soetatud uhiuue kummiparanduskomplekti. Kunoga instruktsioonilehelt näpuga järge pidades sai kumm parandatud ja „Sama hea kui enne!“  Nevekovi kuumadel tänavakividel kükitades vaatasime Pauli nutitelefonist ära youtube abil põlveteipimise instruktsiooni ja kui juba lappimiseks läks siis tõmbasime ka mu põlvedele paranduskomplektid peale. „Sama hea kui enne!“ Kõik läks kenasti edasi.

Paul tellis xxl size pizza, meie olime tagasihoidlikumad ja igaüks sai endale ette meediumi. Päikesevarjude all loputasime oma meediumid ja xxl´d külmade jookidega kõrist alla. Ülesöömine ja toidupohmell käivad käsikäes.16. kaart

„KOSOVA HORA kindlusesse juhib sind kaunis naishääl, seal kohtume.“ Paul pistab oma toru mulle pihku ja patsutab sõbramehelikult õlale. „Saad küll hakkama.“ On ta veendunud, enne kui jala hoogsalt üle sadula heidab ja siis panid nad kolmekesi ratastel ajama ja mina jäin ootama kõrvupaitavat jutuvada. Tegelikult, aga ei teinud geps kips ega kõps. Kuna kõik minu tarkus oli pandud kepsule, siis ei teadnud ma kus ma parasjagu olin ja kuhu ma pidin välja jõudma. Sel korral oli kõrvalistmel vedelev vanamoodne seal juures raudselt töökindel trükitud kaart kasutu. Ja mina mõttetu. Ning õnnetu. Aga ega aju siis tegevuseta pole. Seal sündis kohe suurepärane päästev idee. Tee kõne Paulile ja küsi inimeselt järele, kes sa oled ja… kõik need teised elutähtsad küsimused. Valin oma föönist Pauli numbri ja sätin mõnuga ootama. Minu kõrvalistmel asuv geps alias Pauli telefon äratab mind mõtisklustest ja nagu narrimise pärast vilgub selle ekraanil suurelt ja värviliselt minu naeratav nägu kirjaga Calling Kei. Vahin seda irooniat natuke aega tühja pilguga. Hädaabi kõne teisele inimesele, kes alati appi ruttab. Telefonist kostub miski arusaamatu keel ja kõne. Viimane õlekõrs Kuno! Õlekõrs hüüab mulle läbi ragina, et ta mind ei kuule, sest parasjagu kiirus on suur, aga rääkigu ma ikka. Ma siis röögin ja Kuno ragiseb vastu ja kokku me ikka kõik saime.

Kindlus mida külastada soovisime on kinni. Kell on 17:15. Siin maal on juba selgeks saanud, et kõik töö lõppeb kell 17:00. Pärast seda peab puhkama! Ainult, et meie väntame veel. Mari otsustab siiski järgida kohalikke kombeid ja tema ratas kinnitatakse minu ratta kõrvale autokatusele ning poistel tuleb vändata veel 45 km. Tüdrukud saavad ülesandeks sõita suuremasse toidupoodi ning varustada ületunde tegevaid töömehi paari Ferdinandiga. TABORIS turismitiir, vaatasime linna ning näitasime iseennast ja täiendasime oma varusid seina seest jagatava sularahaga. 4. turism

„See oli valge, mingist krobelisest paksust ja haruldasest kangast ja siniste tähnidega üle külvatud, helesinistega justkui meelespealilled, need täpid olid kangasse sisse kootud, aga tundus, nagu oleks keegi nad sinna kleepinud, nad sädelesid nagu sulametall ja niidi küljes rippus silt, mille ma sealt koos niidiga lahti harutasin, sinna oli kirjutatud, et selle lipsu unustas maha vürst Hohenlohe, ja selle lipsu sidusin ma endale kaela, ja kui ma siis heitsin pilgu peeglisse, nägin, et ühes lipsu iluga oleks nagu minusse voolanud veidi vürst Hohenlohe hõngu, ma tupsutasin veidi puudrit ninale ja puhtaks aetud lõuale ning kõndisin Esindusmaja ette ja sammusin sealt edasi mööda Prikopyt, uurisin oma peegeldust vaateaknail, 6. hotell parizja tõepoolest, ma olin selgeltnägija, nii nagu ma olin näinud end vaimusilmas seal ärklikorruse peeglis, nii see ka oli, ah, asi polnud rahas, raha oli ilmselt kõigil, kel oli vähegi eriline lips või hästi õmmeldud ülikond ja seemiskingad ning kes lordlikult vihmavarju vibutasid, aga sellist lipsu nagu minul, sellist polnud kellelgi; kui ma siis astusin meestepesu kauplusse, jõudsin vaevalt siseneda, kui juba olingi tähelepanu keskmes, õieti keskmes oli see lips, aga mina olin osanud selle lipsu ette siduda ja seepärast olin tähelepanu keskpunkt mina, ma palusin endale näidata ja uurisin põhjalikult paari musliinsärki ja siis, et veelgi uhkemalt särada, palusin endale näidata valgeid taskurätte, ja palusin müüjannat, et ta valiks tosinast ühe ja sätiks selle mulle rinnataskusse, nii nagu neid praegu kantakse, aga tema naeris ja ütles, te teete nalja, teie, kes te oskate imekauneid lipse nii ilusti siduda… ja võttis siis taskuräti, nüüd oskasin ma seda näha, varem ei saanud ma kuidagi pihta, võttis taskuräti ja asetas selle letile, ja siis, nagu võtaks soolatoosist soola, haaras kolme sõrmega taskurätiku keskelt, tõstis selle pisut kõrgemale, raputas korra seda riidetükikest, mis vajus kaunilt krousi, tõmbas siis teise käega need voldid koomale, surus rätiku kokku ja torkas selle mu rinnataskusse, kohendas veel sarvekesi ja mina tänasin, maksin ning sain kaks pakki, ühes ilus särk ja teises viis taskurätti, mõlemad kuldse paelaga seotud; ja seejärel astusin kangapoodi ja mu siniste tähnidega valge lips ning valge taskurätt rinnataskus, valged torbikud turritamas ja kõrvad teravad kui torusse keeratud pärnalehtede tipud, ei tõmmanud endale mitte üksnes müüjate pilke, vaid halvasid ka kahte elegantset härrasmeest, kes seda nähes võpatasid, kivinesid, vajasid hetke, et saada tagasi kõikumalöönud enesekindlus ja usk oma lipsudesse ja taskurättidesse… ja mina hakkasin valima ülikonna tarvis kangast, mille ostmiseks mul raha kaasas polnud, valisin peene mustvalge ruuduga Inglise kanga, palusin, et see toodaks mulle välja poe ette, et näeksin, kuidas see päikese käes välja näeb, ja mind võeti kliendina, kes tunneb kangaid, sell tõi välja terve rulli, keeras selle serva pikalt lahti, et võiksin küllastumiseni nautida, kuidas mu tulevane ülikond linnatänavatel välja nägema hakkab, ja mina tänasin, ent kõhklesin, aga sell lausus selle peale, et kunde nagu mina peabki pikalt kaaluma ja ostuga viivitama, et homme on ka päev, seda kangast võin ma osta millal iganes, sest Heinrich Pisko süda on rahulik, kuna säärast kangast pakuvad Prahas üksnes nemad.“7. trabant

Turisimitiir ja näitemängud vanalinna tänavatel maha mängitud vurame Pauli kepsu ettesisestatud kämpingusse. Seal on uhke hotell! No vurame siis teise kämpingusse. Seal on uhke restoran! No… ja kahel „blondil“ on mõistus otsas. Kõne Kunole. Paul karjub taustaks, et peab olema!, no peab olema seal kämping!: „Jalutage restorani taha, vaadake ringi!“ Mari teeb maraton tiire. Ei ooole! Ilusamaks ka ei oska olukorda mõelda. Saabuvad poisid, kratsivad kukalt. Oli, aga enam ei ole. Siiski selgub, et on olemas ka kolmas varuvariant ja plaan C. Sellepoole siis seamegi sihid.

Väravasse jõudsime Mariga täpselt 6 minutit enne Reception sulgumist. 10. näitus tekstVäga pidulik. Lunastanud pääsme, püstitame telki kui saabuvad poisid ratsudel. Nemad olid sõtkunud üle kaerapõllu, roninud murelipuudel ja üleüldse olid elu ja oluga rahul ning rõõmsad. Täiskuu ja tähed. Sume ja soe öö.

* märkus Paulilt saabus mulle täna postiga,

eilsete kunstnike nimed on:

Jindra Vikova ja lood naistest on Jessica Mayne.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: