Posted by: Kei | august 9, 2014

12. Paradiis


Auto läks taas pakkimisse ja ümber pakkimisse ja iga kord kui avad tagaluugi pead olema valmis, et sealt välja pudeneva Pauli ratta pakiraamiga vastu kuppu ei saaks. Seekordne „jalgratta“ matk on meile kõigile tõepoolest rohkemgi veel kui lihtsalt chill. No mina isiklikult olen tituleerinud selle reisi Sanatoorseks tervist turgutavaks reisiks. Paul Suureks Puhkuseks. Mari paneb kahtluse alla tõsiasja, et kas see matk ikka vastab kõikidele nendele ettekirjutustele ja reeglitele millena me seda kord seitse aastat tagasi alustasime. Ning Kuno avaldab oma tagasihoidlikku arvamust ja loodab järgmisel aastal rattamatkata ilma saateautota.24. lauskmaa 6

Äike ja Päike, need kaks sõpra käivad käsikäes. Minul pole lugu. Istun soojas ja kuivas autos järve kaldal, järvekaldal mis on meil tund aega tagasi kokkulepitult paika pandud, et siin me kõik kohtume ja koguneme ning teeme ühe kuumust leevendava supluse. Kui nüüd seda rabedat sadu ja mustsinist pilve läbi auto esiklaasi vaatan, siis võib arvata, et ratturitele pole jahutavat suplust enam vaja. Aega läheb imelikult kaua selle 10 kilomeetri peale, mis ratturitel läbida on vaja. Läheb ka teine tund, no mis seal ikka, loen ja tunnen ennast turvaliselt. Lõpuks nad jõuavad.23. jalgratta paradiis 2

„Täna tegime navigeerimisrekordi.“ On esimesteks sõnadeks, mis Maril üle huulte lipsab. Ma teen suuri silm ja mõistmatut nägu.

„Olles läbinud 10 km olime me endiselt viiesaja meetri kaugusel oma alguspunktist.“ Selgitab ta. Ega ma täpselt mõistnud mis tiire nad teinud olid, aga see jutt ei kõlanud sugugi rohkem uskumatuna kui vahva sõdur Svejki jutt sellest, et maakera sees on teine, välimisest palju suurem kera. Uskumatuna tundus hoopis see, et nemad oma tiirude ning ringidega polnud saanud tilkagi vett krae vahele. Nüüd, aga tulid nad kaasas suur ja veel tõusvam tuul, mida võiks ka üks silm kinni pigistades nimetada pisikeseks tormiks. Kuno haarab õlu näppu ning jookseb ujuma. Paul ja Mari kobivad kolinal autosse ja prõmmivad uksed kinni. Kukuvad esimesed rasvased piisad. Ja sel päeval juba teist korda on mul võimalus imetleda vastu aknaklaasi algava veemöllu vaatemängu.19.kei sõidab jalgrattaga
Mind lubatakse rattale ja algab tasane ning „lame“ tsehhimaa, nendel teedel kus autod ja nende omanikud on tagakiusatud. Jalgratastel „palverändurid“ veerevad vaikse sahinaga mööda teid ikka paradiisi poole. Ja TREBONE on jalgratturite paradiis. Seal muud moodi ei liigeldagi. Selle linna inimeste jalad on loodudu väntamiseks. Sellisest asjast nagu kõnd või jooks on kuulnud vaid vähesed väljavalitud. Ikka vändates liigutakse ringi.

Väntame järvistu vahelt läbi. Imestame, imetleme ja Nelja tee ristil kohtame tagakiusatud autojuhti. Paul ootab meid seal kaardid lahti lapatud kapoti peal. Esialgse plaani järgi sõita SLUMMI ööbima on Pauli peas küpsenud uus plaan. Seda ta meile nüüd kohe presenteerima asubki:
„VEVERI!“ alustab ta pühalikult, „asub mägede jalamil, sinna ööbima sõites saaksime kohe hommikul ärgates ja pärast kehakinnitust jätta telk ning rattad koos autoga paigale ja teha üks jalgsimatk mägistel matkaradadel.“ No kui ta seda nii kenasti oli ettevalmistanud ja läbimõelnud, siis loomulikult loobume Slummist. Kuid alustuseks kõige pealt õhtusöök jalgrataste paradiisis. Seal teeme ka vahetuse. Kobime Mariga rooli ning poistel on jäänud vändata 32 km Tsehhi „lauskmaal“. Kell on 20:00

25. ratturite paradiis 3Naised roolis, auto… heinamaal. No, aga me ei teinud ju mitte midagi oma pea järgi, ikka ja ainult Pauli meile välja valitud ning gepsu sisestatud tarkuse järgi. Kui oleme mõnda aega järginud kuulekalt naishäält, kes kenasti Pauli poolt volitatud meid juhtima ning rapume mööda heinamaad  „See ei lõppe hästi.“ pobiseb Mari kummargil rooli kohal ja pingutab hämaruse saabudes silmi. “Tee lõppedes pöörake paremale!” õpetab meid Pauli sekretär, pööritame Mariga silmi, Mis teed ta silmas peab? Heinamaa lõppedes teeme siiski kuulekalt parem pöörde ja me rapume edasi nüüd juba mööda põldu.

„Saja meetri pärast pöörake vasakule.“ Kamandatakse meid edasi. „No ehk nüüd saabume miskile sõiduteele.“ Olen mina lootusrikas ja täisvalmidust üllatuda veel.

Pööre vasakule suunab meid metsa. Vaikus ja vapustus. Kui nüüd siia kinni jääme, siis tuleb meid helikopteriga välja tõsta. Suur Jumal ja õnnistus, et Pauli auto perekonnanimi on JEEP.  Vastu auto põhja käib kolaki, kolaki kui me üle kivide vapume. Auto vaarub küljelt küljele nagu laev keset tormist merd. Ja siis saabub valgus. Oleme nagu ilmutused tõusnud maa alt või laskunud taevast, igaljuhul seisab meie auto keset laagriplatsi ja lõkkeid ning laulu ja kitarrimängu. Saabusime kämpingusse kuidagi ei tea kust, igal juhul… Mari läheb siiski korraliku kodanikuna meie saabumisest teatama ametivõimudele ja lunastab meile telgikohad. Kui ta poleks seda teinud poleks keegi ka märganud, et me seal oleme ja olime. Poisid saabuvad ratastel udust.

Keset ööd täiskuu all pissipausi pühitsedes röögivad loomad kui poole arulised.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: