Posted by: Paul | mai 1, 2015

Toruxdriim


Kõlab nagu uus torupuhastusvahend! Eks ta seda oligi, aga osalejate õnneks oli toru ise uus ja puhas. Igatähes kindel see, et seekordne Viimsi Xdreami etapp selle nimega ajalukku läheb!

Enne selle aasta esimest Xdriimi etappi oli Walkie-Talkie koosseis järgmises konditsioonis: Anu – nagu tavaliselt krapsakas ja heas vormis. Ventti, grupitreeningud, pikk ja lühike, kiire ja aeglane jooks, ratas – kõik märksõnad kevadel läbi käidud. Siim – mitmed kevadised rogainid ja orienteerumised selja taga. Nõrgad kohad olid ratas (0 km) ja aeg-ajalt valutav põlv. Paul – kogu kevade peale vast 20 km jooksu (pole kunagi nii vähe olnud!) ja 350 km ratast (pole kunagi nii palju olnud!). Kui reedel enne xdriimi sai proovitud arendada jooksmisel hetkelist maksimumkiirust, siis spidomeeter näitas 12 km tunnis ja siis läks piirajasse! Enne võistlust sai korduvalt teineteisele kinnitatud, et võtame rahulikult!

Tiimide hajutamiseks oli seekord kasutusel 3 km krossijooksu mõningaste mudaelementidega. Kõige põnevam ei olnud, aga rivi pikaks venitamise töö tegi vähemalt A-rajal ära. Põnevamaks läks pärast väikest rattaetappi savikarjääris, kui tuli jalgsietapp eraldi hajutusega. Minul oli kõrvakuulmine korrast ära. Kui Siim hüüdis kõigile, et võtke kaardid kaasas, jäi see mul nimme tegemata. Minu apsakas tegi variantide valiku lihtsamaks, sest pidin kaardile järgi minema ja sellega sobis kõige paremini B-variant. Esimese punkti leidsin koheselt, sest sattusin punktist väljajooksu rajale, mis asus kohas kuhu kõik oma rattad olid jätnud. Teisest punktist jooksin 50m üle. Arvasin, et see kaugem puu on see õige, ega pannud kuuse sisse peidetud punkti kohe tähele. Nähes, et ees paistab siht sain eksitusest aru ja õige puu sai leitud. Tagasi minnes olid Anu ja Siim juba ootel ja vaatamata minu 1+1 minut ekstra tiirudele suutsime oma kohta rivis säilitada. Eraldi äramärkimist vajab see vihmast märg savipinnas. Jube libe! Kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe käid selili!

Rattavalik pakkus mitmeid valikuid ja me ei suutnud kuidagi kokku leppida, mida teha. Punkt 51 oli loogiline algus, aga sealt edasi oli variante juba rohkem. Valisime 48-50-49, et kasutada maksimaalselt asfalti. Päeva suurima orienteerumisvea tegime, kui läksime läbi võsa punkti 49 otsima. Kaldusime paarkümmend meetrit ära ja ragistasime vähemalt paari minuti jagu tühja. Õigem oleks olnud ratastega mööda sihti punktile lähemale sõita. Edasi võtsime 47-46-43. Tagantjärgi tarkus ja tipptiimide GPS näitab, et 47 ja seejärel mereäärest 45-42-44 ära korjamine oleks olnud 3-4 minutit kiirem variant (punane joon). rattavalik_rajad

Mere äärest punktide enne ära võtmine oli kiirem, sest jälle oleks saanud kasutada asfalti kanuualasse, mis võrreldes mudase ja juurikase metsateega oli sel päeval oma 3x kiirem. Anu juhtis meie tähelepanu ka sellele variandile, aga meil variantide üleküllus ja kohati tundus, et liiga palju kulub aega ainuüksi kõige selle arutamisele. Lisa 2 minutit läks meil kaotsi, kui sattusime 45 punkti natuke halval ajal. Seal ootas korralik A ja B raja segajärjekord kannatlikult redeli kasutamise korda. Pärast meid oli saba kadunud.

Kanuuetapil sai rõõmustada tuulevaikse ilma üle. Kui üldfüüsiline ettevalmistus nõrk, siis kevadel on kanuusõit üks kannatuste karikas –  ühel hetkel avastad, et vahetad kätt iga viie tõmbe tagant, sest käevahetus toob oodatud puhkehetke. Mis kaotasime tempos, tegi paljudel juhtudel Siim tasa hea tüürimisega, sest punktide võtmisel möödusime tiimidest, kelle tempo oli meie omast tugevam. Juba 10m/s tuulega, oleks see etapp olnud tüki maad ekstreemsem, aga seekord sai sõita peaaegu nagu järvel.

Pärast kiiret asfaldietappi rattal ja Pandju saare külastamist oli järgmiseks valmis pandud kaks „otsi punkte lagunevast tööstushoonest“ ülesannet. Esimeses ei leidnud kohe kolmandat punkti üles, aga teises sai tehtud educated guess, et ju on rajameister pannud ühe punkti igale korrusele.  Nii oligi. Väga suur selliste ülesannete fänn ei ole kahel põhjusel: Esiteks tekib seal arvestatav grupieelis, kui mitu tiimi sama-aegselt punkte otsivad. Nendelt äraseletatud nägudelt ja tiimide liikumistempost võib hõlpsa vaevaga välja lugeda, et tullakse võidukalt punkti võtmast. Üksi olles kaotad tahtmatult aega. Teiseks, puudub seal nuputamise osa, kui süsteemset läbikammimist ja hoolsust mitte selleks pidada.

Kahe tööstushoone vahepeal punktis 36 suutsime korraldada päeva kõige tobedama vea. Keegi meist ei pannud tähele, et parim viis punktist välja on vasakult mööda tugevat ja kiiresti sõidetavat sihti (punane joon).

36punktMeie jätsime rattad maha, võtsime punkti joostes ja tulime tagasi. Seejärel  korraldasime veel paraja  segaduse ja sahmimise otsa. Mõte oli minna paremalt mööda asfalti ringiga, aga ei pannud kohe tähele, et sõidame tupikusse. Tupikust väljas tegime plaani ümber ja tulime mööda sopast ja aeglast sihti pidi. Kuus minutit vastu pükse väga süütus kohas. Siim märkis, et nende mudasel rattasõidul saadud tedretähnide eest peaks saama plusspunkte! Neid oli meil palju!

Järgneva jooksuetapi sisse oli pandud lisaülesanne, mis nõudis õigete vastuste otsimist RMK infopunktist. Ainus küsimus millele vastust teadsin: kobras on pontsakam kui ilves ja kaalub rohkem. Ülejäänud tuli stendidelt ise leida. Ei olnud raske ja väike puhkepaus kulus marjaks ära.

Jooksuetapi lõpus kaldusime natuke ära. Kaugelt paistis, et keegi ronib kanalisatsioonikaevust välja ja sinna me tõttasime. Meile öeldi, et siin lisaülesande lõpp ja kõigepealt tuleb võtta punkt 150 meetrit vasakult. Mõne hetke pärast oli punkt võetud ning olimegi torus! Esimene asi oli kindlaks teha milline liikumisviis toru sees on parim. Neljakäpakil oli valus, sest põlvi ei saanud kiiresti liigutada, ilma et haiget saaks. Samuti tegi torupõhjas voolanud külm vesi põlvedele liiga. Mina valisin liikumiseks kükk-sammud, sest libe torupõhi võimaldas jalgade libistamist. Siim avastas peagi, et kõige efektiivsem on liikuda „käed maha, tagument püsti neljarattavedu“. Käsi sai samuti edasi libistada ja nii olla kõige kiirem. Minu seda liikumisviisi katsetada ei saanud, sest mul olid käes ratta poolkindad, ja pooleldi paljakäsi torupõhja libistamise mõte ei tulnud pähegi.

Esimesed 30 meetrit läks ludinal. Siis tegi sundasend oma töö ja esimesed krambisäutsud olid käes. Tuli minna üle neljakäpakil liikumise juurde. Nüüd muutusin kiirelt torutropiks, sest tagant tuldi järgi. Tagasi kükk-sammude juurde. Taamalt hakkas paistma valgus. Rõõmustasin, et varsti saab läbi! Vaikselt aga kindlalt valguse suunas! Järgnes väike pettumus. Esimesest kanalisatsioonikaevust välja ei saanud. Tagasi torru. Taamal paistis jälle valgus. Ometi saab läbi! Vahepeal jälle mõneks meetriks neljakäpakile ja siis tagasi kükk-sammude juurde. Järgmisest kanalisatsiooniaugust oli jube tahtmine välja ronida, aga kellegi kõmisev hääl kõrgemalt (Jumal vist!): „30 meetrit veel, siin väljapääsu ei ole!“, tõi maa-alla põrgusse tagasi! Viimasel 30 meetril meenutasin oma kergejõustiku treenerit Tshikat, kelle sünnist täitus esmaspäeval 100 aastat ja kelle mälestuseks said laupäeval tema õpilased jälle kokku, et Tshikat ja tema õpetusi meenutada. Tshika oli alati sõbralik ja soe, aga samas ka elutargalt karm. Kui kõrgushüppes lati maha ajasid ja sellele peale maandusid, siis tolleaegne metallist latt võis väga-väga haiget teha. Tshika tõdes selle peale oma lihtsal moel: „hüppa üle, siis ei ole valus!“. Mis seal siis ikka – roni toru lõpuni, siis läheb valu üle! Nii sai tehtud! Anu ja Siim said mind hea 2 minutit oodata.

Lõbusa vahemärkusena võib mainida, et A-rajal toruülesande kõige nõrgema aja saavutas võistkond nimega Viimsi Vallavalitsus! Noh, neil on harjutamiseks nüüd jube hea koht olemas. Igal hommikul enne ja pärast tööd torusse ja oodata võib tulemuste kiiret paranemist!

Kui minu krambid jäid torusse, siis Siim otsustas need võtta kaasa järgnevale jooksuetapile. Anu leidis õnneks talle kiiresti imerohtu, mis mõne minutiga probleemi lahendas. Seikluspargi lisaülesanne seisnes Anu mäkke vinnamises mööda köisteed. Anule plusspunktid kerge olemise eest ning väga efektiivse kätega kaasaaitamise eest! Peaaegu oleksime jätnud seikluspargi punkti teist korda võtmata, aga legendi kontrollimine päästis veast. Siim oli täielikus segaduses, sest pidas kaardil asetsevat kaarekest veel üheks punktiks, mis oleks vaja üles leida ja ära võtta. Juhatasime ta Anuga finishi poole. Siimu jalad olid Anu imerohust sedavõrd toibunud, et ronimisseina võtmise võttis vabatahtlikult ette. Väga vimpka sein oli! Kui ühelt küljelt B-raja omad mööda redelit üles ronisid, kaldus kogu sein sinna poole ja kui lisaraskus jälle ära kadus, siis liikus jõnksakaga tagasi. Mitmed „kivid“ seinas oli väikesed ja kippusid ennast ebamugavalt ära pöörama. Sellised ülesanded pärast 5 tundi pingutust on parajad pähklid. Lõpuks sai Siim kõikuvast tornist üles ning finish ootas.

Igati asjalik etapp! 27.koht tulemuseks, segatiimidest 8-ndad. Tõotab huvitavat hooaega!

Paul


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: