2. Euroopa kõige vägevam!

Arvatavasti teeme järgmine aasta lastega selle tembu ära, et tuleme kõik koos Drusninkaisse. See on linn Leedus kus asub Euroopa kõige vägevam! veekeskus. Veel asub siin kui mitte maailma, siis väiksema maailma, vähemalt baltimaade-maailma ainus sisemäesuusahall. Ja kui siia linna tulla siis kohe ikka vähemalt nädalaks. Ühel päeval lased liugu mäest alla ja teisel päeval lased liugu torust alla. Ja siis jälle mäest ja siis jälle torust. Ja nii ei pane tähelegi kuidas nädal läbi sai.

See oli nüüd selle päeva Emotsioon!

Ometi jagunes see päev veel veidi pisematekski meeleliigutusteks. Alustame kohe hommikust. Lubasime endile eelmine õhtu käsi südamele pannes kõva häälega ja ühisel meelel, et puhkus algab väljamagamisega ning kõigil on lubatud esimene hommik põõnata täpselt nii kaua kui seda kellelegi täpselt vaja on. Reaalselt tähendas see seda, et esimesena oli üleval Paul, kes kohe puhkuse avapäeval läks ja lippas sissejuhatuseks 7km hommikuvõimlusringiks. Siis lõi luugid lahti Torm oma mõnusas leedu kotis, ärkas ja märkas, et ta laiutab üksinda täiesti tühjas telgis. Telginaaber on kaduma läinud. Ronis pärast mõningast arupidamist telgist välja ja sooja algavasse päeva sisse. Alustas näopesust, hambad pidid veel ootama, sest hammaste varustusekott asus teises telgis kus veel magati. Ütleme nii, et kella 10ks oli siiski kogu laager ärkvel ja kell poolkaksteist juba liikvel.

…et sõita traditsiooniks kujunenud Panevezise Bussijaama Puhvetisse hommikust sööma, see asus campingu kohast 50km kaugusel. Kõik oli sama, mis eelmistel kordadelgi. Bussijaam. Puhvet. Magnetplönn, et vetsuust avada (enne tuli ennast puhveti kliendiks möllida), täistuubil parkla ja kõik need muud mõnud mille pärast me ikka jäärapäiselt seda traditsiooni hoiame. Aga võib ka olla see, et me oleme lihtsalt ühed tavalised eestlased, kes hoiavad traditsioone ning alati kui võimalik püsime samadel radadel, samades järjekordades, istume samasse lauda ja valime sama tooli. Hea vana ja tuttavalt turvaline.

Nojah aga meile vanad asjad ja ajalugu meeldib, üks reisiraamat mis kaasas räägib aastast 1920 ja teine oli vast lausa 15sajandist. “Debrecenis (ungaris) Gambrinuse piiskopipalee õuel arkaadide all, peaväljakust mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asub raamatupood. Kaupluse nimi oli aastal 1920 Gambrinuse Raamatukaupmehed.” Heietame kaugusse vaadates hommiku omletti sisse vohmides, et kui me edeneme sama ludinal kui praeguseni, siis on plaan sellest linnast läbi sõita ja vaadata, mis on alles ja kas on alles ja kui on alles, siis võibolla osta koguni mõni kirjatarve mälestuseks sellest kauplusest või niisama naljaviluks teha ennast laenuraamatukogus lugejaks….

Aga tulles tagasi tänasesse päeva, siis kui kõhud on täis head traditsioonilist Leedu bussijaama puhveti hommikusööki on vaja veel veidi autoga vurada ja olemegi selle päeva Emotsiooniks kohal. Aqua Park ehk Euroopa kõige vägevam! veekeskus. Torud mis keerutavad ennast alla veesügavikku 6-korruselise maja kõrguselt.

Mari ja Torm kaks kanget teevad kõik pakutavad trikid ära. Mina istun seni tulise teekannu taga raamat näpus (kuldkaladega koos) kohvikus ning kipitan hinge ja kuumutan  palavikus pead. Paul on meist kõigist kõige kangem. Tema võtab ette sektsiooni mis on alla 18a üleüldse keelatud. See on 9 erinevast saunast koosnev vaikuse ala. Kui kolm tundi on möödas ja veidi veel, siis hakkavad nad ükshaaval punaste silmavalgete, märgade juuste, punsunud näpuotste ja krimpsus jalataldadega imbuma (kuldkalakestega kohvikusse) laua ümber. Luban Tormile pühalikult, et siia me tuleme veel tagasi ja vot kus ma alles siis! Euroopa kõige vägevamas! neid torusid pidi koos temaga kihutan.

Nüüd on vaja süüüüüüüüüüa! Otsustame süüa kohe siin ja praegu ja palju. Uurime menüüd, huvitav menüü on. Tuleb ettekandja. No selline, äkki on 30ndates noor mees. Räägib mitte ühtegi keelt ja seda Euroopa kõige vägevamas! KULDKALADEGA!, Troopika palmidega, **********-lises restoranis. Tegelikult olgem ausad, arvatavasti ta siiski leedu keelt rääkis, sest see oli see mida meie ei vallanud. Proovisime inglise-, saksa-, vene-, kehakeeles. Arutu pilk silmis. Läksime siis üle lihtsamale mõeldavamale suhtlusviisile. Näpuga menüü peale ja teiseks mitu näppu püsti, nii mitu „seda“ me soovisime kuhu peale me ennist näpuga osutasime. Õigus näpuga näitamise keel oli siiski veidi komplitseeritum.

-Esiteks näpuga menüüle mida soovid.

-Teiseks nii mitu näppu püsti kui palju soovid.

-Kolmandaks näpuga iseendale rinda, et mina soovin.

Tundus, et see keel läks läbi ja seda me mõistsime võrdselt kõik. NB! Pööra tähelepanu palun sõnale „tundus“, see tundus vaid meile ja me eeldasime ning järeldasime, aga lõpptulemus oli ikka nii nagu tavaliselt kui tunnete peale lootma jääd.

Lauale hakkasid ilmuma road millest me polnud undki näinud ja sellises järjekorras ning taolistes arv kordades, et…. lõpuks kui Mari oli alustuseks ära söönud „eelroa“ all tellitud kuid kohale toodud menüü kõige kalleima prae pearoogade alt keeldus ta edasi söömast järgmist praepuravikupraadi, keeldus seda ka „take away“ ning „trõ gribõ“ (need kaks väljendit kordusid ettekandja suus mantrana) seda rooga kaasa võtmast kui ka selle eest tasumast.

Kõhu saime täis, aga see oli üks kummaline kogemus. No sellel maal sedasi.

Igastahes pakkus see meile veel tükiks ajaks jutuanet ja kui olime taas neljal rattal ning vurasime Poola poole, siis veeretasime sellele meie õnnetule ettekandjale jututäringuid. Ja mis imeline elulugu nendest täringutest sai välja voolitud. Kogu elulugu, sünnist kuni sinnamaani, et see konkreetne ettekandja leidis lõpuks ka õnnelikult oma elukutsumuse ja õnne: raamatupidaja ametis. Vot sellised lood!

No nii, plaan oli siis järgmine. Paul teatas, et Poolat sõita on kõige parem ja targem öösel ning temale see sobib ja meeldib. Selle tarbeks on ta ostnud endale koguni ühe Red Pulli. Plaan paberil nägi ette jõuda Krakovisse. Sest seal asub maailma kõige suurem outlet Factory.

Valmistusime öiseks tripiks, meil padjad pea all ja Paul roolis, Red Pull parema käe all.

Öösi võtavad asjad kummalisi vorme. ei teagi kas see nüüd oli unes või ilmsi, aga me nägime, AUSALT nägime kükitavas – “sittuvakoeraasendis” lehma, siis tõepoolest kakamas.