5. Pilet metsa.

Ärkame Slovakkias. Sööme, joome, võimleme, peame plaani.

„Selleks, et minna kõige kõrgemale, selleks tuleb esmalt käia kõige sügavamal.“ Paul puistab matkatarkusi ja ütlasi võtab kokku eilse maa all käimise (135m) kui ka ennustab ette tänase päeva tuleku, kõrgustesse ronimise (1000m). Pargime ja telgime Kõrg-Tatarte jalamil. Pakime päevaseks rännakuks seljakotid. Lõunasöök ja vesi.

Klassika, 4 tunnisest matkast sai päeva lõpuks 8 tunnine matk. Igati meile kohane. Olekski olnud kummaline kui poleks sedasi olnud. Siis oleks võinud lausa muretsema hakata, et kellegil meist on midagi lahti. Matk kaheksa tundi kogu raha eest! Ja ma võin seda lauset täitsa rahulikult öelda, kahju et jäi pilt tegemata: 

Küsime cämpa infolauast juhatust matkaraja algusesse. Asume reipalt ja rõõmsalt päikese ning jäätistega teele. Päev tõotab tulla imeline. Juba on matkaraja ots käes, algab muinasjutumets kui ühtäkki keset muinasjutumetsa asub putka. Putkas istub vormiga mees. „Tickets?“

Hakkan kõva häälega naerma, sest see on sürr. See on kohe väga sürr. No eestlase jaoks on ju sürr, et metsa jalutama minemiseks tuleb osta pilet.  No aga kordan ennast veel kord, see kõik oli seda väärt. Ja edasi astudes hakkas ka tasapisi kohale jõudma milleks ning miks piletraha küsiti. Eestis sellist metsa sellise matkarajaga ei leidu. Vähe sellest, et eestis pole, aga ka meist neljast maailmarändurist polnud mitte keegi enne sellisel matkarajal käinud ega midagi sellist näinud.
Pildistame hoolega, igat sammu vasakult ja paremalt, ülevalt ja alt, et see kõik saaks jäädvustatud.

„Assa mait!“ laksab Paul endale käega vastu otsaesist, fotokasse on jäänud mälukaart sisse panemata. Eile õhtul sai pildid arvutisse tõmmatud. Senised matkapildid on kenasti arvutis, ja sama kenasti on arvutis ka fotoka mälukaart.

„Noh, sul ongi hommikune jooksuring tegemata.“ Püüan ma positiivsemat poolt asjal näha. Oleme suht matkaraja alguses. Meie jääme sinna kõhutama kui Paul pöörab otsa ringi ja lippab tuldud teed kämpa tagasi.

“Kas sul ikka metsapilet on taskus!?” hüüan ta välkuvatele kandadele järele. Torm tulistab oma fotokaga edasi siit ja sealt. Selle nurga alta ja tolle nurga ülevalt.

„Ups, ema, fotokal said patareid tühjaks.“ Ütleb ühtäkki Torm.

Mari haarab kohe telefoni ja teeb kõne Paulile. „Paul kaugel oled? Haara auto ukse külje sahtlist palun Tormile fotoka tarbeks patareid kaasa!“ Mari hüüab veel paar korda torusse „Uuuu! Pauuuuuuul! Kas sa kuuuuuled? Haara palun patareid…..“ ja siis jääb hämmeldunult oma telefoni vaatama.

„Kas Paul sai info kätte?“ uurime Tormiga

„Ma ei tea, ma ei saanud aru mis ta vastas, hirmus ragin, krõbin, krabin, ähkimine.“ Kehitab Mari õlgu.

Plärt plärts plärts tuleb Paul järgmise hetkega nurga tagant mööda oja põhja üle kivide joostes meie poole. See siis sai selgeks, et Paul ei kuulnud. Topime Tormi fotoka seljakotti. See eest on Paulil nüüd mälukaart ja täislaaditud veretujahi püss valmis tulistama kõigis neljas ilmakaares.

Rippusime koskede kohal ja kuristike servadel. Ronisime mööda püstiseid redeleid mööda sirget kiviseina üles. Väänasime pahkluid ja saime põlved kibedaks. Seljad kangeks ning kõik kehanurgad: näod, peod, küünarnukid, tagumikud, põlved sopaseks. Õppisime ära ka Tormi juhendamisel ning selgitusel uue sõnavara: Butthurt.

Kõik, mis me senini olime teinud, mis meid siiani välja oli juhtinud, see kõik oli seda väärt. Isegi sellest ei olnud lugu, et lõpuks kui laagrisse jõudsime siis selgus, et Tormil oli matkapükste taskus üks väändunud katkise ekraaniga telefon. Ega ta suurt ei kurvastanud. See oli ka ainuke selle ohtliku mägimatka ainuke ohver. See on tõesti väga väike asi, mis kõik oleks võinud sellel ronimisretkel puruneda. Hoopis väärtuslikumad asjad.

Kui jalutad mingite raudrestide peal, mis on kalju sisse kuidagi kinni puuritud, parema käe all kivisein ja jalge all kuristik vahutava veega siis kipud küll kahtlema, kas see restike siin maa ja taeva vahel on loodud mind kandma ning kui jõuad ümber nurga ja tead, et selle nurga taha kadus hetk tagasi raudketi otsas rippudes Torm, kui sa jõuad ümber selle sama nurga, aga seal nurga taga ei ole Tormi. On ainult Pauli pea…. “Kas Torm jõudis kohale?” on esimene ja ärev küsimus.

Ja nagu ikka on allatulek raskem kui ülesminek. Päike enam ei paistnud nii soojalt, õige teeots ei tahtnud ennast kätte näidata (samat teed tagasi minna oli keelatud, see oleks olnud liiga ohtlik) Nii me siis seal tiirutasime. Ei olnud ka enam see esimene värskusaste ja hüppeliigesed olid juba paarkorda külje peale välja käinud. Õnneks mitte liiga traumaatiliselt, aga lähedalt.

Laagrisse tagasi jõudsime tund enne pimedat. Jalg veel jala ette astus, kuigi vaevaliselt. Meelel ei olnud sellest lugu, meel oli helge ja kerge. Üliväga lahe tore, ülivõrdeid ei tule hetkel rohkem keelele, aga see ei loe. Ega sõnad ei suudakski seda emotsiooni edasi anda.

Õhtustasime juba pimedas ja järjest tugevneva tuule eest tuli telki peitu pugeda. Ilm muutub. Meie lugesime pealambivalgel Tormiga plaksuvas telgis raamatut, seni kuni Paul ja Mari varjasid ennast cämpingu infoputkas tuule eest ning laadisid järgmisteks päevadeks telefone ja pidasid plaane homseks. Läbirääkimised toimusid suuremalt jaolt ilmavanaga.

Oleme jõudnud samale laiuskraadile kus eelmine jalgrattamatk lõppes. Pisike vahemärkus: Rattad on meil siiani olnud ilu pärast kaasas. Nii nagu nad Rästa väravas said autokatusele kruvitud, selliselt nad seal uhkelt ka seisavad. Samale laiuskraadile, see tähendab seda, et homme tuleks need autot ilustavad kitsed sealt katuselt maha kruvida ja sadulasse ronida. Homsest algab jalgrattamatk.