6. Sajab sajaga. Suha Bela.

Ärkame vihmasajus. Telk krabiseb. See kõik on ettenähtud ning vastab eile õhtul järgivaadatud ilmateatele. Pole ootamatust ega ehmatust, on vaid täiesti tavaline ebamugavus, reaalsus ja paratamatus. Nii läheb kui matkad telgiga. Tavaliselt on see fifty/sixty. Praegu oli siis see sixty.  Pakime ennast juba vilunult ja operatiivselt kokku. Pisike üleelamine Maril siiski oli, võitlus kõrvaharkidega, aga ei midagi katastroofilist. Kui, et kõrvahargid ei ole just tema lemmiklooma nimistus sääl top ten positsioonil. Märg telk kiirete liigutustega käkra ja otsapidi veekindlasse kotti. Jumala eest, et vesi välja ei pääseks. Ise, enamvähem, vaid märjad sokid. Vot nii osavaks oleme juba saanud. Vihma sajab, aga meil on vaid märjad sokid. Kella pealt chekime ennast kämpast välja ja padavai lähimasse kõrval asuvasse hostel-hotelli hommikusöögilauda.

Torm tõstis endale rõõmsalt ette taldrikutäie kuumi vorste ning mõnusalt külma kartulisalati, aga võta näpust. Reisil õpib palju ja paljuga tuleb harjuda. Ei olnud päris see vorst ja see salat mida ta maitsemeeled ootasd. Esimesed suutäied käisid suus pikalt ringi. Vorst oli tundmatust jahust ja salat äädikane.

Tunni pärast oli siiski kõigil kõht täis, kellel siis mida. Plaan paigas ning kaks kangelast: Mari ja Paul astusid otsustavalt suure saju sisse. Rattad kangutati auto katuselt alla. Neoonvestid selga, kiivrid klõpsti lõua alt kinni. Kindad kõrinaga kätte. Kilekotid ümber sokkide ja siis sups kilekotistatud jalg tossu sisse.

Eelmine jalgratta matk lõppes Lõuna – Tsehhis Nove Hradi 48 kraadi ja 85 minutit. Seekordne rattamatk algab Slovakkias Suka Belas, samalt laiuskraadil.

Ja mäkke nad läksidki. Vaatame Tormiga neile läbi uduse autoakna järgi. Autos on mõnus. On soe ja kuiv. Meil on villasedsokid jalas. Soojapuhurid põhjas. Kojamehed vehivad vett lükata. 25km mäkke. Mäkke. Mäkke… sajab sajab sajab sada.

Me valisime Tormiga auto liigutamise rattamatka alguspunktist vaheeesmärgini ehk siis jääkoopani. Me tegime selle valiku vabatahtlikult. Samal ajal Mari ja Paul hoidsid lippu kõrgel ning alustasid sajuga sõitu laagrist jääkoopani. See on teekond üles üles üles üles üles üles serpentiini pidi ja muudkui sadas ja sadas. Kraade 12 … sooja, mis tegelikult ei ole üldse soe. Terve tee laagrist alates vahtisime Tormiga imestunult autoaknast välja. Vaated on hunnitud. Ainult, et aega ajalt üks meist ütles teisele suure ohke saatel. „Vaene Mari„ või siis „Vaene Paul.“ või siis „Ohh kui hea, et meie autos oleme.“ või siis „Kuidas nad küll siit mäest üles suudavad vändata.“

„Üleval tipus“, all hotellis portjee oli öelnud, „üleval tipus, seal on imeilus, see on imeilus vaade. Kindlasti peatuge. Kindlasti imetlege. Kindlasti nautige vaadet.“ Vihmapilve sees pingasalt teed jälgides tabasime me Tormiga ära, et ups oleme mööda põrutanud imeilusast vaatest, sest tee hakkas ühtäkki alla laskuma. See kaunis koht jäi meie poolt peatumata ja imetlemata. Sellel lihtsal põhjusel, et me lihtsalt ei pannud tähele. Me ei näinud. Nägime ainult ülevalt alla voolavat vett. Vaated ei olnud seal tipus kuigi kaugeleulatuvad.

Jah ja siis ning taas üks suurim ja ainsam. Seekord suurim jääkoobas Euroopas. Koopa sisemuses on -3,8 kraadi ning selle läbimiseks kulub umbes 500 sammu.

Selliselt tutvustati meile vaatamisväärsust teiselt poolt kohvikulauda kus istusid mehed Prahast. Üks pensionär, see selgus selle peale, et ta ütles: „Rongiliiklus siin Slovakkias sakib täiega, aga ma kasutan rongi ainult sellepärast, et ma olen pensionär ja seeläbi on mul väga head soodustused.“ Teine mees oli tunduvalt noorem ja tunduvalt vähem rääkis. Ometi noogutas ta vanema mehe jutule innukalt kaasa.

Istusime soojas kohvikus, jäise jääkoopa ees, kuum teetass ning jääkülm magustoit marjade ning vahukoorega nina all ja kuulasime kahe Prahamehe kogemuste jagamist. Sooduspiletiga sõitja kirjeldas pikalt ja palju mida kõike siin Slovakkias näha saab ja vaatama peab. Lõpuks lükkasin talle vihiku käe alla ning palusin kõik tähtsamad ning kohustuslikumad vaatamisväärsused kirja panna, sest mulle lihtsalt ei jää kogu see tähtis asi muidu meelde. Soodusrongipiletiga sõitja hakkas kohe hoolega kirjutama ja sai terve vihikulehekülje tähtsaid kohti ja nimesid täis.

Läbivettinud ning läbikülmunud Mari ja Paul astusid puhveti uksest sisse. Esimesed sõnad mida Mari läbi krampis lõdiseva lõua suutis tuua olid: „Kui me tavaliselt käitume kui lollid turistid siis täna olime me ikka väga-väga lollid turistid.“ Haaras autovõtme kangestunud konksus näppude vahele ja läksid Pauliga autost kuivi riideid otsima. Hea mõte, kuidas sa ikka jääkoopasse märgade riietega lähed. Tunnine ekskursioon märgade riietega miinuskraadides võib sellisel juhul väga jäiselt lõppeda.

Istume Tormiga kohvikus edasi. Kõik tee on otsas, hiljem juurde ostetud tik-takid ka, magustoit ammu. Mehed Prahast on rutanud rongile. Kõik jutud ka juba omavahel ära aetud. Üks lugu siiski meenub. Pauli räägitud, üleeilse soolakaevanduse järelkajaks.: Sool oli omal ajal kallim kui kuld. Ning sõna Soldier (i.k.) või siis soldat ongi tuletatud sõnast sool, sest esialgu oli soldierite ülesandeks valvata soola. Ning tasu saadi ka soolas arvestatult.

Teine tänase päeva lugu: Slovakid oskavad hästi ja ilusasti raha küsida. Ostad pilet kämpa, nagu ikka autohind on üks, inimesel teine ja telgid on ka oma arvestuse järgi. Ka sellega on juba harjutud, et kui oled kämpingu alasse viisakalt kõik etteloetletud piletid lunastanud tuleb sul siiski veel eraldi tasuda kuuma dushi eest, juhul kui sind tabab äkitselt soov ennast pesta. Aga seda et kui kööki kasutad ning püüad hommikupudru jaoks pliidil vee keema ajada siis, et pliit vapsjee tööle hakkaks tuleb sul samuti pliidi jaoks eraldi pilet ehk zetoon lunastada. See oli midagi uut. See va inimeseloom on loov.

Tund pärast autovõtmete saamist teevad uue kohvikusse sisenemise Mari ja Paul. Seekord kuivade riietega. Nad olid istunud see tund töötavas autos ning ennast kuivatanud ja soojendanud kuuma õhku puhuvate puhurite all.

25 kilomeetrise asfaltilõigu asemel olid nemad valinud „jalgrattatee“ mis tähendas siis sõidetavalt teelt maha keeramist. Lõik sai lühem, aga valusam. Pauli sõnasõnaline jutustus: „Kruusatee (pidevalt alla ladistava vihma tõttu suhteliselt pehme), mis siis ühel hetkel läks üle „jõeks“ (pidevalt alla ladistava vihma tõttu ohtra liikuva veega), sõitsime siis pikki seda jõge, ühel hetkel hakkas see kõik pehme ja kruus ja voolava veesäng ka lisaks veel tõusma, tõusis ja vajus ja voolas nii ägedalt, et meil tuli ratastelt maha ronida ja neid käekõrval edasi üles mäkke lükata (klassika), jalgrattatee osutus sarnaseks teeks mis oli nagu eilne mägimatkarada kohati 300-400m püstiloodis ratta lükkamist. Tänane skoor: 17km ja kõige aeglasem km/24min“

Niih ja siis me olimegi juba jääkoopas ekskursioonil. Keelega on siin maal raskusi. Kõige suurem ja kõige ainsam, rahastatud Euroopa rahadega. Giid ometi ei räägi, ega pole ka siin ekskursioonil ettenähtud ühtegi giidi, kes ingliskeelt räägiks. Kõik jutt voolas vulinal Slovakkia keeles. Mis seal ikka. Paul lubas pärast googeldamist abiks kasutada ja meile pisukese ülevaate anda millest võinuks giid koopas kõnelda.

Koobas ise oli väga talvine ning lumelõhnaline. Nii päris kohe, et korraks tuli isegi sellise puhta ja tõelise lumega talveigatsus peale. Pauli googeldamise osavus: “50-datel kasutasid seda koobast suviti kohalikud, käisid seal uisutamas. Olümpiast osavõtnud slovakkia iluuisutaja ja ka kiiruisutajad olid sääl koopas kohe päris trenne suviti teinud.”

Kui lõdisevad ekskursandid taas koopast välja lastakse, siis otsus on üksmeelne ning ühehäälne. Tänase öö  püsime sees ja soojas. Jalgratttamatkurid on ennast silmipimestavalt kuni kontideni ära külmetanud ja aluspesuni läbivettinud. Telgid on märjad ja magamiskotid niisked. Ning kõik see muu sinna juurde…