Posted by: Kei | august 14, 2016

8. “Not for pussies.”


Rattaraja rajatähis

Rattaraja rajatähis

Vahel on pilte vähe ja sõnu rohkem, teinekord on vastupidi. Pilte rohkem ja sõnu vähem. Täna on selle teise korra kord. Pilte on palju.8 päev 17

Paul teeb otsa lahti. Istub rattale ja sõidab 14 kilomeetrit väga soovitatud rattaraja algusesse mööda igavat tuulist maanteed. Meie sõidame autoga alguses Pauli järel. Siis veidi aega ta kõrval nagu profiratturile kohane, staff-saateautoga saatmas ja edasi juba ette rattaraja algusesse ära. Kaua Pauli oodata ei tule. Paul on platsis. Vahetame roole. Paul saab autorooli endale kämmalde vahele ja meie kolm: Mari ja Torm ja mina asime rattalenksust kinni.

Kui pikalt sõita tuleb, seda täpselt ei tea, aga umbes lubatakse rattaraja pikkuseks nii 20-25 kilomeetrit. Algab kõik hästi. Kohe mäkke. Lõõrid kinni. Veidi väntamist ja siis ratta lükkamist. Taas vänatmist ja jälle lükkamist.8 päev 1

Tee on asfaldine. Lubame endile esimeses külakeses vahepala. Paprika ja riisigaletid. Päike paistab. Poseerimine peaväljaku kujukesega. Edasi tuleb vasakule pööre. Traktorist sõidab meist mööda. Küünitab vaatama, peaaegu et ripub kabiinist välja, nii uudishimulik on, endal suunurk võbeleb naerust ja silmad on kissis. Miks? See selgub juba mõnesaja meetri pärast.

Asfaldtee muutub kauniks aasad-lagendikud, Heliseva Muusikali filmi sarnaseks. Õhkame ja ka ähkame. Vänderdame mööda ilusat ja veidi niisket aasa-heinamaad. Pöökpuu juurest pööre paremale ja rattarada viib edasi metsa sisse.8 päev 21

Metsa sisse kivisele rajale. Kui ma ütlen kivine rada siis usun, et sulle kangastub vast selline pisut kruusane tee, aga ei. Kujuta ette tõsiselt suuri munakivisid, teravate servadega või veelgi suuremaid maakivisid mis maa seest välja vaatavad. Ära unusta libedaid puujuurikaid! Kuhu otsa ja vahele ja külge ratas kinni jääb või kui ka õnnestub veidi libamisi ühe rattaga viltu üle sõita siis nad kuramused on nii libedad. Alustuseks alustab Torm põlvini sees suures sopamülkas, kummuli ratas vaid üht sarve pidi käes. Ülejäänud ratas on uppunud sopaloiku. Laskumised on sellised, et ohohohhooooo! Tsiteerides Ivar Tuppi: laskumised on „not for pussies“. Torm paneb ühel laskumisel õnnelikult keset kive külje maha. Jalg siiski jääb rattaraami vahele ja saab veidi muljuda.8 päev 22

Oleme vaprad ja jätkame rataste ja rajaga rähklemist. Ega meil muud üle ei jää. See on see koht kus edasi saab ainult ja ainult edasi. Paul ootab kusagil sealpool rattaraja otsa, Ungari piiri lähedal. Ega nüüd on nagu kõik juba nähtud, tuleb lihtsalt vastu pidada ja see rattarada ära teha.

Vapustav sitarada! Seda me ei osanud oodata. Ilmselgelt see tee on kariloomade tee ja see löga ei ole mitte muda või sopp või lomp, see on puhtamast puhtam vedel sitt ja see on päriselt ka nii. Ma praegu ei suurenda, liialda, ega kirjelda asju ilukirjanduslikumaks. See rada on vedelasita rada, kuhu ratas kenasti sisse vajub, samuti ka jalg poolde pahkluusse kui tasakaalutuse moment tabab ning libised pedaalilt maha. Tasakaalutuse momente tuleb mitu. Hais on ikka see sama, magus-imal-sitahais. Seda on kõik kohad täis. Ratas, tossud, sokid, sääred, rind-selg, nägu, sest sellise vedela asja sees sõites viskab nii esi- kui ka tagarattalt mõnusaid pruune pritsmeid ja jutte üles.100_4946

Pärast järjekordset sita sisse vajumist: „Torm! Su ratta tagumine rehv on täiesti sile ju!“ hüüab Mari pisike etteheide lapsevanema suunas. „Ime siis, et sa oled selle kitsega kui lehm libedal jääl.“ Ma olen ühel hetkel üllatunud ja veidi vapustatud. See selline teema, et ma ei osanud kodus sihukesele pisidetailile tähelepanu pöörata. Ma katsusin kumme, need olid täis, sadul püsis püsti ja lenks pööras ratast keeramisel õigesse suunda. Pidurid pidasid ja kett jooksis hästi. Tormil võtab hetkeks pisara silma ning jala lonkama, aga Paul paistab juba tihnikust. See tähendab vaid ühte, kohe varsti saab see sita- s.t. siis rattarada läbi.8 päev 24

Paul on jätnud auto rattaraja lõppu ning nüüd tuleb rattal meile vastu. „Seda ma teile ütlen, et järgmisest laskumisest rattaga alla ei sõideta. Sealt läheme ratas käekõrval. See on liiga järsk, liiga libe, liiga kivine.“ Veidi veel ja siis veel veidi ning väga kannatlikult veidikene, veidikenekene veel ning jõuamegi otsapidi järgmisesse külasse. Asfaldile. Mõnus ja pikem laskumine. Paul kerib ratast välja 62km/h kiiruse. Meie tuleme Tormiga mõistlikul sõidukiirusel alla 47,5km/h. Mari lendab meist mööda veidi vähem mõistlikul kiirusel 49 km/h.8 päev 7

Ületame riigipiiri. Slovakkiast saab Ungari.

Kohe piiri taga on kämping. Möllime ennast sinna sisse. Viskame telgid püsti ja läheme söögijahile. Toetudes luureandmetele teame, et umbes 800meetri kaugusel kämpast asub söökla kus saab tasuda ka pangakaardiga. Asume astuma, 800 meetrit, poolteist kilomeetrit, kolm kilomeetrit – oleme juba külakesest läbi, aga ei kuskil ole sellist kohta. Pöörame väsinuna ja näljasena nukralt kämpingu poole tagasi.8 päev 9

„No ei, seal küll midagi ei ole.“ Raputab Paul veendunult pead. Pisikese mäe otsa tee kõrvale jääb üks selline nõukaaegne suur betoonehitis. Kunagi olnud vast väga kuum koht.

“Kindlasti see on lõpetanud oma töö.“ On Mari samuti veendunud. „No vaata, hotelli sildid ripuvad vildakil ja on roostes, ühestki aknast midagi ei paista.“

„aga, äkki, ehk ikka…“

„Mkmmm, pole võimalik“ astuvad Tik ja Tak (Mari ja Paul) tähtsalt lõuad püsti edasi. „mkmmm, see koht on kinni.“

„Torm, lähme vaatame.“ Torm tuleb veidi kõheldes mulle järele. Läheneme hoonele külje pealt ja ettevaatlikult. Üks uks on lahti, aga ukseauk on must. Läbime külgtraavis ja kummargil muruplatsi ning libistame ennast hoonesse sisse. Ühtäkki seisame keset auravaid mullivanne ja kloorivee lõhna ning nendest kuumadest mulisevatest vannidest vaatavad meid kui tulnukaid suursilmaonud. Torm püsib julgelt mul kannul. Teen näo, et kõik on täpselt nii nagu peab ja jalutan sirge seljaga jalgrataadressis vannide vahelt mullivanni suursilmaonude pilgutule alt läbi, avan ühe ustest, ohh sattusime pikka hämarasse koridori, aga oleksime kehvemal juhul võinud sattuda ka vale ukse valikul sauna.

Torm on veidi ebakindel sest koridor on pikk ja kitsas ja hämar…tõesti nagu mahajäetud kummitustemaja. Telefon lööb kõik wifi pulgad üles ja mitme päeva teateid hakkab kõlinal telefoni sisse kukkuma. Jõuame koridori lõppu ja avame ukse, ees on trepid. Ronime neist üles. No nagu Lolli Ivan muimasjutus ees on kolm ust. Haaran huupi ühest. Avaneb, siseneme fuajesse. Siseneme fuajesse tagaukse kaudu. Retseptsioonineiu vaatab meid infoleti tagant hämmeldunult.

„Do you speak english?“ küsin ma väga tavaliselt argiselt (kas sa räägid inglise keelt?)

„Yeeeees.“ Vastab ta viisakalt

„Do you have food? Can we eat?“ teine, täiesti tavaline küsimus mu poolt. (Kas teil on süüa? Kas me võime süüa?)

„Yeeeees!“ vastab ta viisakalt üks kulm juuksepiiril

„Can we pay with the card?“ (Kas on võimalik tasuda kaardiga?)

„Yeeees!?“ infolaua tüdrukul on mõlemad kulmud juuksepiiril.

Kõik kolm “Yeeeeeeesh´i” sobivad meile. Õhtu lõppeb rikkalikult. Rohkemgi veel. Õhtu lõppeb valgete laudlinadega restorani laua taga. Kelneri ja peakoka soovitatud roogade saatel, mis üks on uhkem kui teine ja kolmandaga sööme ennast laua alla.

-ja kui nad veel surnud ei ole siis söövad nad seal veel siiani-8 päev 11

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: