Meist

Kaua kestvad seiklejad

Tekst:  Kai Siidirätsep ajakirjas TervisPluss

 

Turvalisest soojast kodust vaadates näib uskumatu, et keegi tarib vabatahtlikult ratast 10 kilomeetrit läbi raba, aerutab kanuuga jääkirmest krõbiseval jõel või ripub tuule võideldes köiega jõe kohal.

Matkata on vahva. Seigelda samuti. Mis välja tuleb, kui need kaks asja liita?

 

(Sise)maailma parandamise raske töö

Kord talvesüdames jätsid kolm vaprat naist oma arvukad lapsed ning igatsevad abikaasad koju ja sööstsid 25 tundi kestvale seiklusmatkale. Viie külmakraadi kiuste läbiti üheskoos ratta-, jalgsi- ja murdmaasuusaetapid. Lisarõõmu tõid matkatehnilisi ja ootamatuid ülesandeid pakkuvad kontrollpunktid. Finišisse jõudis isepäine naiskond kõik koos ja absoluutselt mitte ettenähtud kontrollaja raames! Aga katkestamise teed nad ka ei valinud.

Matkakorraldaja kutsub sellise ürituse tutvustuses päiksetõusu ja loodust imetlema, kuid tingimustele mõeldes tekib tahtmatult küsimus: on see irooniliselt mõeldud? Vastust teavad vaid need, kes osalevad sellistel kestvusmatkadel eri seiklusspordiürituste (keenid, xdreamid, rogainid) raames. Selgub, et kaugeltki kõik osalejad pole aasta ringi tippvormis olevad sportlased.

 

Miks nad seda teevad? Julgustavaid kogemusi jagavad Walkie-Talkie nime kandva matkaseltskonna liikmed.

Intervjuud tegema minnes olen valmis kohtuma musklis naishiidudega, kellel on vähemalt transporttöölise amet füüsise trimmimiseks varrukast võtta. Aga võta näpust! Mulle naeratavad vastu üdini naiselikud, malbed ja säravad kolmekümnendates naised. Lapsigi on neil palju ette näidata ja ametid sootuks teisest puust. Siin nad on:

Kei Kvarnstrom (36): ema-treener ja seikleja, 3 last

Marika Maidla (36): keskkonnakaitseaktivist

Kristina Paškevičius (36): tantsijakoreograaf, 3 last

Elo Liiv (37): skulptor, kunstiakadeemia dotsent, talupidaja, 4 last

Katrin Koov (36): arhitekt, kunstiakadeemia õppejõud, 3 last

Lisaks Paul Lumi (38): konsultant-ettevõtja, ühiste ettevõtmiste alustala

(Intervjuu ajal ei olnud kohal kogu walkie-talkielaste seltskonda, aga neid on muidu rohkem)

Miks te endaga nii teete?

Kei, Marika: Täpselt nii küsis meilt aprillis Võhandu sajakilomeetrisel maratonil ka üks umbes 20aastane noorsand hooldemeeskonnast. Kusjuures ta oli väga mureliku näoga. Eks me varahommikul kanuuga lumesajus startinutena olime õhtuks tuulest, lumest ja rahest ka üksjagu räsitud, aga alla anda küll ei kavatsenud. Panime aga sulejoped selga ja soojemad saapad jalga ning aerutasime edasi. Siis üks teine mees, ka pisut vanem, kuldsed sõnad ütleski: saa ka nii vanaks, siis saad teada! Ning laulis me aerutõmmete saateks: “Naised on hullud…”

 

Kas pole mitte vastupidi: soliidsemas eas seigeldakse üha vähem? Mis teid kestvusspordi juurde ikka ja jälle tagasi veab?

Kei: Seda ei saa mõistusega seletada, vaid peab ise kogema. Me tõesti väljume neil katsumusradadel n-ö mugavustsoonist. Mina katsetan enda piire. Meelega kehale haiget teha ma ei taha, aga eks see pisut ikka enesepiitsutamine ole. Samas ratsutan ma nädalavahetusel saadud adrenaliinilaksu harjal tubli nädala või rohkemgi.

Kristina: Eks meil ole erinevad põhjused. Minu jaoks on see puhas rõõm: enda ja looduse suhtest, enda proovilepanemisest. Ma pole spordiinimene ja trenni ka ei tee. Mulle on kihvtiks väljakutseks need rajad vaimujõuga läbi käia! Sport kui vaimne praktika ja sisevaatlus: mulle sobib selline mõttelaad.

Katrin: Enamik meist on kooliajal teinud üsna korralikul tasemel sporti, vahepeal on aga elus muid väljakutseid vastu võetud. Mina vahepeal päris vältisin sporditeemat, kuna tundsin, et olen sellest küllastunud. Nüüd aga on ring täis ning sport kui enesega tegelemine ja enesevaatlus on täiesti uue tähenduse saanud. Muidugi on üheks põhjuseks seesama seltskond siin, kes oma entusiasmiga kaasa haarab.

Kei: Omal ajal sporti tehes oli ka minu jaoks teistega võistelda jube. Lapsed olid hea põhjus aeg maha võtta. Tänu matkaspordile olen jõudnud selleni, et ma naudin võistlusi. Samas ma ei võistle teistega, vaid kompan rajal enda piire. Seda nii lühikesel kui ka pikal distantsil.

 

Kõik te olete seiklusmatkamise juurde jõudnud 30ndates. Miks nüüd?

Kristina: Meil on üsna noortekeskne ühiskond. Keskeast alates kaob osa inimesi justkui ära. Ei pea ju! Vähemalt mina küll ei kavatse: minu parimad ajad on kõik veel ees! Ja muide, multispordis on kestvusaladel edukad just keskeas inimesed. See teadmine julgustab. Lapsed on meil sünnitatud, kehad rohkem või vähem plömmis, nüüd ongi aega ja võimalust taas väljapoole piiluda. Uus hobi andis mulle nagu uue hingamise. Adrenaliinilaks paneb sisemise tule suurema leegiga põlema ja annab jõu edasi minna. Hea on end argitoimetustest lahti rebida ja heas seltskonnas konkreetse eesmärgiga loodusesse minna.

Kei: Meie liikumine võttis hoo sisse soovist, et ei tahaks vanemaks saades sammalduda nagu seisev kivi! Minu arvates kolmekümnendates tekibki see õige liikumisteadlikkus. Kui siit-sealt kehast ei tuleks häirivaid signaale, siis ju taastumistahe ei käivitukski. Lapsed ikka küsivad, et ema, kuhu sa lähed? Üritan ka nendesse spordirõõmu süstida. Mitmetel rahvaspordiüritustel on nn tilluvõistlused. Mees pole mul spordiinimene, aga hea meelega toob-viib mind ning vaatab võistluspaigas laste järele.

Elo: Kui kaks-kolm-neli last on sünnitatud ja kooliealiseks kasvatatud, peab endale n-ö uue keha kasvatama, et vanaduseni vastu pidada. Käisime enne seiklusspordirajale minekut ka tervisekontrollis. Mitte määrustiku, vaid enda pärast, sest lapsed vajavad ema! Riskida pole mõistlik. Eri alade vaheldumises on mingi maagiline võlu: kummalisel moel tuleb vahetuspunkt alati siis, kui ma tunnen, et nüüd enam ei jaksa näiteks kanuuga sõita. Ja juba tulebki ratta selga istuda ja keha jõuab jälle. Võib-olla meeldib mulle sõna “kestminelaiem tähendus: emana ei saa kaua ühele asjale pühenduda, kogu aeg keegi tahab sinust midagi ja katkestab su tegevuse. Kogunenud on lõputu hulk poolikuid töid ja see tekitab stressi. Siin liigun võimete piiril kindla eesmärgiga rajal, mis on tehtud põnevaks, ja kui lõpetan, tekib õnnestumise tunne. See haarab keha, meelt ja hinge. Adrenaliin ehk polegi nii oluline. Arvan, et oleme endorfiinikud!

 

Kumb siis ikkagi, kas võistlus- või tervisesport?

Marika, Kei: Ühelt poolt vaadatuna oleme tõesti võistlussportlased. Kuna me kulgeme  ü h e l t  võistluselt teisele ja treenimiseks nagu polegi vaba aega, siis võib seda naljaga pooleks nimetada võistlusspordiks. Ürituste kalender on tihe, iga nädal midagi toimub ja iga kuu on keegi meist kusagil rajal. Samas pole me võistkonnal kunagi olnud eesmärgiks kõrge koht. Ikka osavõtu- ja tegemisrõõm. Kindlasti ei lähe me katkestama, aga ka end katki rebima mitte. Seega teisalt on see tervisesport.

Paul: Kõrgete kohtade taotlejad teevad regulaarselt spetsiifilist ettevalmistavat trenni: sõidavad kanuuga, rattaga, jooksevad ja rassivad jõutrennis. Timmivad ka võistkonnatööd. Meie mitte. Loomulikult eeldab selline harrastus teatud üldtreenitust. Meiegi tegeleme igaüks mingi alaga. Ka on meil sportlik taust, kes on harrastanud varem kergejõustikku, kes allveesporti, kes ujumist, kes võitluskunste. Mina käin ainsana regulaarselt orienteerumas, aga see oskus on muidugi kõikidel olemas.

 

Kas teie ühistel ettevõtmistel on ka konkreetne alguspunkt?

Paul, Marika: Ühisalguseks peaks vist pidama nelja aasta tagust roheliste rattaretke. Aktiivselt osaleme seiklusspordi üritustel – xdreamidel, keenidel ja rogainidel. Lisaks korraldame endale vaba aja sisustamiseks ise matku. Kaks aastat tagasi käisime ratastega Soomes Karjalas matkal ja pärast seda ei suutnud järele jätta. Eelmisel aastal alustasime Norrast jalgratastega sõitu “Põhjast lõunasse”. Üritame laiuskraadilt laiuskraadile sõites kord maad mööda lõunasse välja jõuda.

 

Miks on võistkonna nimi Walkie-Talkie?

Paul, Elo: Tundus sobiv. Meile meeldib rääkida. Nii kaovad kilomeetrid lennates. Samas tähendab see ju ka raadiosaatjat, kestvusmatkal pead sa olema meeskonnaga ühel lainel. Teisiti pole võimalik. Napp, kuid sisukas kõne on lausa eluliselt vajalik, sest siis tead, kus ja mis seisus keegi on!

 

Kas kõikidel neil võistlustel on ka ühiseid jooni?

Paul, Marika, Kristina: Seiklusvõistlusi on raske üheselt kirjeldada. Milleski on nad kõik kordumatud. Varieeruda võivad nii läbitava maa pikkus, võistlusalad, vajalik varustus kui ka võistkonna koosseis. Toimuvad need maastikul. Võistlusi klassifitseeritakse aja järgi: sprint (3–6 tundi), lühike (6–12 tundi), pikk (üle 2 päeva). Alati on kahe-kolmeliikmelised võistkonnad, meeste-, naiste- ja segavõistkonnad. Läbiv teema on o r i e n t e e r u m i n e . Kaarti peab oskama lugeda. Aladest on olnud jalgsi-, jooksu-, ratta-, suusa-, kanuuetappe. Sekka ka rulluisku ja kelku. Võimaluse vaheldusrikkalt hinge tõmmata pakuvad kontrollpunktide lisaülesanded, nagu vibulaskmine, köieülesanded, kirveviskamine vm. Seiklussport on kestvusala. See on pidev õppimisprotsess, kus kogemusi saadakse katse-eksituse meetodil. Oluline on võistluseelne ettevalmistus. Kõik tuleb läbi mõelda: leida kaaslased ning leppida kokku, millisel võistlusel ja mis mahus osaleda. Sellest lähtuvalt peab valima varustuse, kaasavõetava toidu ja selle koguse.

 

Varustust on vaja. Kas seda on raske perede kõrvalt näpistada?

Marika, Kei, Elo: Ei saa salata, see on kallis. Oleme asju ajapikku soetanud. Ostame võimalikult polüfunktsionaalseid: õigest materjalist jalanõudest mütsini. Ratas peab hea hoolduse korral kaua vastu. Ikka otsime parima hinna ja kvaliteedi suhtega varustust. Palju sõltub siiski enda suhtumisest, sest kõik ei pea ju olema see kõige vingem. Viimasel Tartu suusamaratonil vihises meist kord mööda taat, endal ajalehed soojenduseks dressipükste ümber mähitud! Tema hoog oli kadedusttekitav! Meie naudime seda, mida teeme. Ja võtame rõõmuga need adrenaliini- ja endorfiinilaksud vastu, mida seiklusmatkamine pakub. Meile meeldib tõmmata paralleele orienteerumisega: see kõik on kui matk iseendasse. Oleme kui loodusmaastik oma orgude ja mägedega. Meie tegevus aitab ennast paremini tundma õppida. See on kui oma tegeliku mina positsioneerimine sel maastikul, enda siseilma kaardistamine. Proovige ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: