Kõlab uhkelt kas pole?! Ja vastab täiesti tõele.

See, et me kaks aastat tagasi lõpetasime Lõuna-Tsehhis, mille laiuskraadi joonele satub kõige kitsama Slovakkia soolika keskkoht ning, et sellest Slovakkia soolika keskkohast Ungari piirini on täpselt 77km mida me siis reaalselt ratastel väntasime, seda ei peagi igakord loo kuulajale kellele oma vägitegudest räägime mainima. Piisab tõsiasjast, et VIII Põhjast-Lõunasse etapil vallutasime me Slovakkia!

See oli nüüd lühiversioon pikemast loost. Kel pole õhtul või hommikul või lõunal, mil ta leiab end neid ridu lugemas midagi targemat teha, nende jaoks jätkan veidi venitatuma versiooniga.

Meie sõit sai alguse 11.juuli 2016a. Päev oli siis esmaspäev.

Neli ratast katusel, auto kila-kola täis asusime teele. Kei (42a) ja Marika (43a) ja Paul (43a) ja Torm (12a) :tähestikulises järjekorras loomulikult.

Pärnus pisike peatus ja teekonnale hiljem väga olulised ostud: jututäringud, mis aitasid meil nii sinna sõites kui ka tagasi sõites pikad autootsad üleelada, müstiliste ning uskumatute lugude saatel. Ning raamat Ungari filmirezissöörilt ja kirjanikult Peter Gardoselt, kes kirjutas oma ema ja isa jutustuste ning omavahelise kirjavahetuse põhjal filmilikult reaalse loo “Koidupalavik”. Ning loomulikult 600 leheküljeline “Egeri tähed”! 

Läti läks lennates. Tormi varrukast pudenes tarkusi. Täiesti uus tarkus minu jaoks oli see, et kui sa limonaadipurgi avad ja pärast seda selle avamisklõpsaka pöörad purgiava kohale, siis saad joogikõrre hoidja. Sõnad võivad vahel segased olla. Ega muidu öelda, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Et teekond oleks sujuvam, siis küsisin kohe alustuseks ära juba traditsiooniliseks saanud reisi alguse küsimuse. Mis ootuste-lootustega sa sel korral teele asusid?

Paul: „Väga tore, et sel aastal, pärast üht vaheaastat õnnestus taas matkale minna. Ma arvan, et sel korral tuleb kõigist eelnevatest matkadest kõige mitmekesisem matk! Sest meil leidub lühikesel distantsil kõike! Siledat vett, kõrgeid mägesid, liigume nii jalgsi kui ka rattaga. Loodan ja ootan ja soovin, et oleks soe.“

Torm: „Ma ei ole kunagi varem käinud teiega jalgrattamatkal. Nii ei tea ma mida oodata. Loodan, et ilm oleks ilus ja ema saaks terveks (vahemärkusena, et ma olin oma reisi alustanud pisikese palavikuga).“

Mari: „Väga-väga hea meel, et Torm on seekord meiega! Loodan, et on soe ja huvitav. Ootan toredaid elamusi.”

Kei: „Soovin terveks saada. Naerda ja puhata.“

 

Ja nii me Leetu lendasimegi. Päike selja taga loojumas.

Pauli välja vaadatud puhkepaik: Pajiesmeniai. Perenaine rõõsa ja rõõmus. Räägib kõiki maailma keeli. Kannab meile jooksuga kohale lauakese ja toolikesed selle ümber. Kandikuga liugleb ligi, peal neli kuuma auravat chaid. Ise seletab sinna juurde, et ta on taimehuviline. Tee on kokkusegatud neljast erilisest taimest. Nimetab need kenasti ära ka, aga kuna tegemist on võõra keelega siis minul lendavad need kõrvust mööda. Nii palju mõikan, et küllap üks taim on roosiõielehed, sest need hõljuvad kuningannalikult teetassis kogu selle võlujoogi peal….oi kui ilusti ja kenasti me reis algab.

Otsime kohad, mängime need samad kohad mõned korrad ümber, sest see ei sobi, sest et mühklik, see ei sobi, sest künklik, see ei sobi, sest lohklik, siin on sipelgad ja seal on… lõpuks leiame parajad kohad kuhu telgid maha istutada.

Õhtu võib alata. Istume ümber laua ja rüüpame imejooki.

„Ema, kus mu magamiskott on?“ kostab auto sisemusest kus Torm parasjagu tuhnib.

„?“ ajan ennast mõnusast idüllist üles ja ronin samuti peadpidi pagashnikusse.

Magamiskotti ei ole. Keegi ei mäleta ka mitu neid sinna autosse loobitud sai. Vaatame, loetleme kõik üle. Üks kott on puudu.

Perenaine lahke ja hea aitab hädast välja. Esimese öö magab Torm õndsalt soojas leedu kotis.

See päev on päästetud. Homne hoolitseb enda eest ise.

 

Kõlab nagu uus torupuhastusvahend! Eks ta seda oligi, aga osalejate õnneks oli toru ise uus ja puhas. Igatähes kindel see, et seekordne Viimsi Xdreami etapp selle nimega ajalukku läheb!

Enne selle aasta esimest Xdriimi etappi oli Walkie-Talkie koosseis järgmises konditsioonis: Anu – nagu tavaliselt krapsakas ja heas vormis. Ventti, grupitreeningud, pikk ja lühike, kiire ja aeglane jooks, ratas – kõik märksõnad kevadel läbi käidud. Siim – mitmed kevadised rogainid ja orienteerumised selja taga. Nõrgad kohad olid ratas (0 km) ja aeg-ajalt valutav põlv. Paul – kogu kevade peale vast 20 km jooksu (pole kunagi nii vähe olnud!) ja 350 km ratast (pole kunagi nii palju olnud!). Kui reedel enne xdriimi sai proovitud arendada jooksmisel hetkelist maksimumkiirust, siis spidomeeter näitas 12 km tunnis ja siis läks piirajasse! Enne võistlust sai korduvalt teineteisele kinnitatud, et võtame rahulikult!

Tiimide hajutamiseks oli seekord kasutusel 3 km krossijooksu mõningaste mudaelementidega. Kõige põnevam ei olnud, aga rivi pikaks venitamise töö tegi vähemalt A-rajal ära. Põnevamaks läks pärast väikest rattaetappi savikarjääris, kui tuli jalgsietapp eraldi hajutusega. Minul oli kõrvakuulmine korrast ära. Kui Siim hüüdis kõigile, et võtke kaardid kaasas, jäi see mul nimme tegemata. Minu apsakas tegi variantide valiku lihtsamaks, sest pidin kaardile järgi minema ja sellega sobis kõige paremini B-variant. Esimese punkti leidsin koheselt, sest sattusin punktist väljajooksu rajale, mis asus kohas kuhu kõik oma rattad olid jätnud. Teisest punktist jooksin 50m üle. Arvasin, et see kaugem puu on see õige, ega pannud kuuse sisse peidetud punkti kohe tähele. Nähes, et ees paistab siht sain eksitusest aru ja õige puu sai leitud. Tagasi minnes olid Anu ja Siim juba ootel ja vaatamata minu 1+1 minut ekstra tiirudele suutsime oma kohta rivis säilitada. Eraldi äramärkimist vajab see vihmast märg savipinnas. Jube libe! Kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe käid selili!

Rattavalik pakkus mitmeid valikuid ja me ei suutnud kuidagi kokku leppida, mida teha. Punkt 51 oli loogiline algus, aga sealt edasi oli variante juba rohkem. Valisime 48-50-49, et kasutada maksimaalselt asfalti. Päeva suurima orienteerumisvea tegime, kui läksime läbi võsa punkti 49 otsima. Kaldusime paarkümmend meetrit ära ja ragistasime vähemalt paari minuti jagu tühja. Õigem oleks olnud ratastega mööda sihti punktile lähemale sõita. Edasi võtsime 47-46-43. Tagantjärgi tarkus ja tipptiimide GPS näitab, et 47 ja seejärel mereäärest 45-42-44 ära korjamine oleks olnud 3-4 minutit kiirem variant (punane joon).

Mere äärest punktide enne ära võtmine oli kiirem, sest jälle oleks saanud kasutada asfalti kanuualasse, mis võrreldes mudase ja juurikase metsateega oli sel päeval oma 3x kiirem. Anu juhtis meie tähelepanu ka sellele variandile, aga meil variantide üleküllus ja kohati tundus, et liiga palju kulub aega ainuüksi kõige selle arutamisele. Lisa 2 minutit läks meil kaotsi, kui sattusime 45 punkti natuke halval ajal. Seal ootas korralik A ja B raja segajärjekord kannatlikult redeli kasutamise korda. Pärast meid oli saba kadunud.

Kanuuetapil sai rõõmustada tuulevaikse ilma üle. Kui üldfüüsiline ettevalmistus nõrk, siis kevadel on kanuusõit üks kannatuste karikas –  ühel hetkel avastad, et vahetad kätt iga viie tõmbe tagant, sest käevahetus toob oodatud puhkehetke. Mis kaotasime tempos, tegi paljudel juhtudel Siim tasa hea tüürimisega, sest punktide võtmisel möödusime tiimidest, kelle tempo oli meie omast tugevam. Juba 10m/s tuulega, oleks see etapp olnud tüki maad ekstreemsem, aga seekord sai sõita peaaegu nagu järvel.

Pärast kiiret asfaldietappi rattal ja Pandju saare külastamist oli järgmiseks valmis pandud kaks „otsi punkte lagunevast tööstushoonest“ ülesannet. Esimeses ei leidnud kohe kolmandat punkti üles, aga teises sai tehtud educated guess, et ju on rajameister pannud ühe punkti igale korrusele.  Nii oligi. Väga suur selliste ülesannete fänn ei ole kahel põhjusel: Esiteks tekib seal arvestatav grupieelis, kui mitu tiimi sama-aegselt punkte otsivad. Nendelt äraseletatud nägudelt ja tiimide liikumistempost võib hõlpsa vaevaga välja lugeda, et tullakse võidukalt punkti võtmast. Üksi olles kaotad tahtmatult aega. Teiseks, puudub seal nuputamise osa, kui süsteemset läbikammimist ja hoolsust mitte selleks pidada.

Kahe tööstushoone vahepeal punktis 36 suutsime korraldada päeva kõige tobedama vea. Keegi meist ei pannud tähele, et parim viis punktist välja on vasakult mööda tugevat ja kiiresti sõidetavat sihti (punane joon).

Meie jätsime rattad maha, võtsime punkti joostes ja tulime tagasi. Seejärel  korraldasime veel paraja  segaduse ja sahmimise otsa. Mõte oli minna paremalt mööda asfalti ringiga, aga ei pannud kohe tähele, et sõidame tupikusse. Tupikust väljas tegime plaani ümber ja tulime mööda sopast ja aeglast sihti pidi. Kuus minutit vastu pükse väga süütus kohas. Siim märkis, et nende mudasel rattasõidul saadud tedretähnide eest peaks saama plusspunkte! Neid oli meil palju!

Järgneva jooksuetapi sisse oli pandud lisaülesanne, mis nõudis õigete vastuste otsimist RMK infopunktist. Ainus küsimus millele vastust teadsin: kobras on pontsakam kui ilves ja kaalub rohkem. Ülejäänud tuli stendidelt ise leida. Ei olnud raske ja väike puhkepaus kulus marjaks ära.

Jooksuetapi lõpus kaldusime natuke ära. Kaugelt paistis, et keegi ronib kanalisatsioonikaevust välja ja sinna me tõttasime. Meile öeldi, et siin lisaülesande lõpp ja kõigepealt tuleb võtta punkt 150 meetrit vasakult. Mõne hetke pärast oli punkt võetud ning olimegi torus! Esimene asi oli kindlaks teha milline liikumisviis toru sees on parim. Neljakäpakil oli valus, sest põlvi ei saanud kiiresti liigutada, ilma et haiget saaks. Samuti tegi torupõhjas voolanud külm vesi põlvedele liiga. Mina valisin liikumiseks kükk-sammud, sest libe torupõhi võimaldas jalgade libistamist. Siim avastas peagi, et kõige efektiivsem on liikuda „käed maha, tagument püsti neljarattavedu“. Käsi sai samuti edasi libistada ja nii olla kõige kiirem. Minu seda liikumisviisi katsetada ei saanud, sest mul olid käes ratta poolkindad, ja pooleldi paljakäsi torupõhja libistamise mõte ei tulnud pähegi.

Esimesed 30 meetrit läks ludinal. Siis tegi sundasend oma töö ja esimesed krambisäutsud olid käes. Tuli minna üle neljakäpakil liikumise juurde. Nüüd muutusin kiirelt torutropiks, sest tagant tuldi järgi. Tagasi kükk-sammude juurde. Taamalt hakkas paistma valgus. Rõõmustasin, et varsti saab läbi! Vaikselt aga kindlalt valguse suunas! Järgnes väike pettumus. Esimesest kanalisatsioonikaevust välja ei saanud. Tagasi torru. Taamal paistis jälle valgus. Ometi saab läbi! Vahepeal jälle mõneks meetriks neljakäpakile ja siis tagasi kükk-sammude juurde. Järgmisest kanalisatsiooniaugust oli jube tahtmine välja ronida, aga kellegi kõmisev hääl kõrgemalt (Jumal vist!): „30 meetrit veel, siin väljapääsu ei ole!“, tõi maa-alla põrgusse tagasi! Viimasel 30 meetril meenutasin oma kergejõustiku treenerit Tshikat, kelle sünnist täitus esmaspäeval 100 aastat ja kelle mälestuseks said laupäeval tema õpilased jälle kokku, et Tshikat ja tema õpetusi meenutada. Tshika oli alati sõbralik ja soe, aga samas ka elutargalt karm. Kui kõrgushüppes lati maha ajasid ja sellele peale maandusid, siis tolleaegne metallist latt võis väga-väga haiget teha. Tshika tõdes selle peale oma lihtsal moel: „hüppa üle, siis ei ole valus!“. Mis seal siis ikka – roni toru lõpuni, siis läheb valu üle! Nii sai tehtud! Anu ja Siim said mind hea 2 minutit oodata.

Lõbusa vahemärkusena võib mainida, et A-rajal toruülesande kõige nõrgema aja saavutas võistkond nimega Viimsi Vallavalitsus! Noh, neil on harjutamiseks nüüd jube hea koht olemas. Igal hommikul enne ja pärast tööd torusse ja oodata võib tulemuste kiiret paranemist!

Kui minu krambid jäid torusse, siis Siim otsustas need võtta kaasa järgnevale jooksuetapile. Anu leidis õnneks talle kiiresti imerohtu, mis mõne minutiga probleemi lahendas. Seikluspargi lisaülesanne seisnes Anu mäkke vinnamises mööda köisteed. Anule plusspunktid kerge olemise eest ning väga efektiivse kätega kaasaaitamise eest! Peaaegu oleksime jätnud seikluspargi punkti teist korda võtmata, aga legendi kontrollimine päästis veast. Siim oli täielikus segaduses, sest pidas kaardil asetsevat kaarekest veel üheks punktiks, mis oleks vaja üles leida ja ära võtta. Juhatasime ta Anuga finishi poole. Siimu jalad olid Anu imerohust sedavõrd toibunud, et ronimisseina võtmise võttis vabatahtlikult ette. Väga vimpka sein oli! Kui ühelt küljelt B-raja omad mööda redelit üles ronisid, kaldus kogu sein sinna poole ja kui lisaraskus jälle ära kadus, siis liikus jõnksakaga tagasi. Mitmed „kivid“ seinas oli väikesed ja kippusid ennast ebamugavalt ära pöörama. Sellised ülesanded pärast 5 tundi pingutust on parajad pähklid. Lõpuks sai Siim kõikuvast tornist üles ning finish ootas.

Igati asjalik etapp! 27.koht tulemuseks, segatiimidest 8-ndad. Tõotab huvitavat hooaega!

Paul

Tsehhi kuulus lauskmaa

Sellega on nüüd tõepoolest selline lugu, et viimane peatükk. Tänud kõigile, kes meiega lugedes kaasa reisisid. Järgmine aasta taas! Hommik algas autokere sulamislõhna tundes. Päike oli nii kuri, et päevaks valmistudes ja laagri juures asju kokku kohmitsedes tuli vahepeal metsa puude vilusse varju lõõtsutama joosta. Hommikusöögi kõrval sai paika pandud meie päevane matk mäe tippu ja, et vaade sellest tipust oleks veelgi võimsam seisis seal püsti kolmekümne meetri kõrgune torn. “No nii 20 km lugu tuleb sellest.” arvas Paul. Pilgutasime Mariga teineteisele silma. Teame me – teame me neid “lugusid”. Tee peale jäi meile näituseks üks selline kivist püramiid kuhu otsa turnimiseks oli vaja mehe kätt.

 

Ja alla tulemiseks oli vaja teistsugust mehe kätt. Ning, et kaasas oli meil terve selle reisi vältel ametlik loodusfotograaf, siis siinkohal olekski mul au esitleda tema mõningaseid leidusid. Lisaks sellele sai ka vastuse meid kõiki painanud küsimus, kes on see müstiline mees. Tema see ongi! Loodusfotograaf Paul! Pam – pa – ra- pa- pa- pam!

PART

 

 

 

 

KITS (piilub puu tagant)

Loomi ja linde kohtasime oma teel loomulikult veelgi, kõik lihtsalt ei mahu siia Pauli Porfooliasse ära. No näiteks seal oli veel üks ORAV ja paar RÄHNI poissi. 

Meie matkarada viis läbi ka külast nimega DOBRE VODA. Seal kaanisime kui kaamelid kaevul. Kes mida, aga peaasi, et oleks külm ja vedel.

Kokku saime oma tavalise 27 km mööda radu ja teid, läbi mustikate ning maasikate, vaarikate ja murelite, üle kivide ning kändude. Päeva pikkuseks tuli kümme tundi koos ujumispeatuste, joomispeatuste, pissipeatuste, söömispetustega.

Ega palju rohkem jutustada polegi. Võibolla aitab meie matkast aimu saada veel see kui lisan siia mõned fotod sellest päevast. Igaljuhul päev lõppes sellega, et laagrisse tagasi jõudes taarusin mina om aviimast jõudu kokkuvõttes telgini hambaharjale järele ja siis kukkusin kui puunott sirgelt matile ja vajusin sügavasse ning kosutavasse unne. Samal ajal, aga…

tegi Mari poistele pinksis, mõlemale poisile! 2:0 lagi pähe!

Kokkuvõtteks võib öelda, et Mari suur soov oleks telkida metsikult! Selle reisi turva kämpamine ei istu tema metslase loomuga kohe mitte sugugi.

Paul arvab kokkuvõtvalt, et järgmise aasta reis võiks toimuda augusti kuus, siis kui just kõik melonid ning arbuusid ja viinamarjad valmivad. Sellest oli meil samuti pikk arutelu, et kuhu siis järgmisel korral? Kaalukausile jäid kaks sihtkohta: Ungari või Rumeenia.

Kuno autota variandi peale kostab Paul, et mõlemasse sihtkohta: nii Ungarisse kui ka Rumeeniasse oleks siiski mõistlik kohale sõita autoga. See jalgrataste vedamine lennukiga on üks paras peavalu. Kas või sellelgil korral kui Kuno meile Prahasse üksinda järgi lendas. Ratta sai ta Praha lennujaamas kätte kõvera kahvliga. Ma päris ninapidi juures ei olnud, et millega ja kuidas ta seda kahvlit siis uuesti otseks tagus, aga tore on, et tal on kaks ratast. Üks selline püss, millega tuult püüab ja teine siis see mille puhul süda verd ei tilkgu kui seda lennukisse ja maha loobitakse.

Tegelikult Mari päris veendunud pole kas tal jätkub siirast soovi järgmine aasta teha kõike seda sama mida on nüüd seitse aastat järjest tehtud. Metsikut naist meelitab rohkem metsikum elu kui see ühtlane kaks pikka nädalat kestev kulgemine. “Läbitud etapp.” nii ta ennast väljendab. “Aga Tsehhi iseenesest oli väga tore.” püüab ta siiski lõpetada oma kõva häälega mõtiskelu optimistlikumal noodil.

Mina ise olen Tsehhist küll lausa vaimustunud. No just nendest tsehhilastest! Kasvõi selline näide. Tagasi teel teeme tee äärses kohvikus peatuse, et oma viimased tsehhikrossid hakkama panna. Kolme peale kraabime kokku kõlisevat täpselt nii palju, et selle eest saaks autojuhile üks cafe latte. Ulatan siis üle leti peopesal viimased raasud ning palun kas oleks võimalik see kohvisorts lasta termostassi, sealt on siis sõidu ajal hea rüübata. Tüdruk leti tagant vaatab mind sellise erilise pilguga ja küsib kas ma kooki sooviksin? Ma omakorda vaatan ehmunu näoga peopesal lebavat loetud raha”hunnikut” ja raputan pead, aga küllap siis nii ebakindlalt, et tüdruk naeratab uuesti ja küsib: “ei, aga päriselt, kas sa sooviksid kooki?” Tegelikult kui aus olla, siis muidugi sooviksin ma kooki ju küll! Naeratan vastu. Mu naeratuse peale hüüab ta midagi kööki, lisab omakeelsed korraldused ja koos termostassis kuuma kohviga ulatab mulle üle leti fooliumisse pakitud koogi. No kas pole võrratu! Imelised inimesed on tsehhilased!

Selle viimase perepildiga soovime kõikidele kellel kohe-kohe algab 48h võistlus Saaremaal Edu! Oleme teiega!

 

Auto läks taas pakkimisse ja ümber pakkimisse ja iga kord kui avad tagaluugi pead olema valmis, et sealt välja pudeneva Pauli ratta pakiraamiga vastu kuppu ei saaks. Seekordne „jalgratta“ matk on meile kõigile tõepoolest rohkemgi veel kui lihtsalt chill. No mina isiklikult olen tituleerinud selle reisi Sanatoorseks tervist turgutavaks reisiks. Paul Suureks Puhkuseks. Mari paneb kahtluse alla tõsiasja, et kas see matk ikka vastab kõikidele nendele ettekirjutustele ja reeglitele millena me seda kord seitse aastat tagasi alustasime. Ning Kuno avaldab oma tagasihoidlikku arvamust ja loodab järgmisel aastal rattamatkata ilma saateautota.

Äike ja Päike, need kaks sõpra käivad käsikäes. Minul pole lugu. Istun soojas ja kuivas autos järve kaldal, järvekaldal mis on meil tund aega tagasi kokkulepitult paika pandud, et siin me kõik kohtume ja koguneme ning teeme ühe kuumust leevendava supluse. Kui nüüd seda rabedat sadu ja mustsinist pilve läbi auto esiklaasi vaatan, siis võib arvata, et ratturitele pole jahutavat suplust enam vaja. Aega läheb imelikult kaua selle 10 kilomeetri peale, mis ratturitel läbida on vaja. Läheb ka teine tund, no mis seal ikka, loen ja tunnen ennast turvaliselt. Lõpuks nad jõuavad.

„Täna tegime navigeerimisrekordi.“ On esimesteks sõnadeks, mis Maril üle huulte lipsab. Ma teen suuri silm ja mõistmatut nägu.

„Olles läbinud 10 km olime me endiselt viiesaja meetri kaugusel oma alguspunktist.“ Selgitab ta. Ega ma täpselt mõistnud mis tiire nad teinud olid, aga see jutt ei kõlanud sugugi rohkem uskumatuna kui vahva sõdur Svejki jutt sellest, et maakera sees on teine, välimisest palju suurem kera. Uskumatuna tundus hoopis see, et nemad oma tiirude ning ringidega polnud saanud tilkagi vett krae vahele. Nüüd, aga tulid nad kaasas suur ja veel tõusvam tuul, mida võiks ka üks silm kinni pigistades nimetada pisikeseks tormiks. Kuno haarab õlu näppu ning jookseb ujuma. Paul ja Mari kobivad kolinal autosse ja prõmmivad uksed kinni. Kukuvad esimesed rasvased piisad. Ja sel päeval juba teist korda on mul võimalus imetleda vastu aknaklaasi algava veemöllu vaatemängu.
Mind lubatakse rattale ja algab tasane ning „lame“ tsehhimaa, nendel teedel kus autod ja nende omanikud on tagakiusatud. Jalgratastel „palverändurid“ veerevad vaikse sahinaga mööda teid ikka paradiisi poole. Ja TREBONE on jalgratturite paradiis. Seal muud moodi ei liigeldagi. Selle linna inimeste jalad on loodudu väntamiseks. Sellisest asjast nagu kõnd või jooks on kuulnud vaid vähesed väljavalitud. Ikka vändates liigutakse ringi.

Väntame järvistu vahelt läbi. Imestame, imetleme ja Nelja tee ristil kohtame tagakiusatud autojuhti. Paul ootab meid seal kaardid lahti lapatud kapoti peal. Esialgse plaani järgi sõita SLUMMI ööbima on Pauli peas küpsenud uus plaan. Seda ta meile nüüd kohe presenteerima asubki:
„VEVERI!“ alustab ta pühalikult, „asub mägede jalamil, sinna ööbima sõites saaksime kohe hommikul ärgates ja pärast kehakinnitust jätta telk ning rattad koos autoga paigale ja teha üks jalgsimatk mägistel matkaradadel.“ No kui ta seda nii kenasti oli ettevalmistanud ja läbimõelnud, siis loomulikult loobume Slummist. Kuid alustuseks kõige pealt õhtusöök jalgrataste paradiisis. Seal teeme ka vahetuse. Kobime Mariga rooli ning poistel on jäänud vändata 32 km Tsehhi „lauskmaal“. Kell on 20:00

Naised roolis, auto… heinamaal. No, aga me ei teinud ju mitte midagi oma pea järgi, ikka ja ainult Pauli meile välja valitud ning gepsu sisestatud tarkuse järgi. Kui oleme mõnda aega järginud kuulekalt naishäält, kes kenasti Pauli poolt volitatud meid juhtima ning rapume mööda heinamaad  „See ei lõppe hästi.“ pobiseb Mari kummargil rooli kohal ja pingutab hämaruse saabudes silmi. “Tee lõppedes pöörake paremale!” õpetab meid Pauli sekretär, pööritame Mariga silmi, Mis teed ta silmas peab? Heinamaa lõppedes teeme siiski kuulekalt parem pöörde ja me rapume edasi nüüd juba mööda põldu.

„Saja meetri pärast pöörake vasakule.“ Kamandatakse meid edasi. „No ehk nüüd saabume miskile sõiduteele.“ Olen mina lootusrikas ja täisvalmidust üllatuda veel.

Pööre vasakule suunab meid metsa. Vaikus ja vapustus. Kui nüüd siia kinni jääme, siis tuleb meid helikopteriga välja tõsta. Suur Jumal ja õnnistus, et Pauli auto perekonnanimi on JEEP.  Vastu auto põhja käib kolaki, kolaki kui me üle kivide vapume. Auto vaarub küljelt küljele nagu laev keset tormist merd. Ja siis saabub valgus. Oleme nagu ilmutused tõusnud maa alt või laskunud taevast, igaljuhul seisab meie auto keset laagriplatsi ja lõkkeid ning laulu ja kitarrimängu. Saabusime kämpingusse kuidagi ei tea kust, igal juhul… Mari läheb siiski korraliku kodanikuna meie saabumisest teatama ametivõimudele ja lunastab meile telgikohad. Kui ta poleks seda teinud poleks keegi ka märganud, et me seal oleme ja olime. Poisid saabuvad ratastel udust.

Keset ööd täiskuu all pissipausi pühitsedes röögivad loomad kui poole arulised.

„Oleme jõudnud TABORI linna. Keset peaväljakut seisab JAN ZIZKA sõjaväepealik, keda kutsuti Ühesilmseks kuna ta oli pime ühest silmast. Tema täiustas uuenduslikult hobuvankrid musketite ja kahuritega selliselt, et neist said väga raskesti peatatavad väikesed „tankid“. Jan Zizka kuulub seitsme väejuhi hulka maailmas, kes ei ole mitte kunagi kaotanud mitte ühtegi lahingut. Ja selle tähtsa mehe ees sööme meie oma lõunast seenesuppi.

Murelid on siin magusad. Mesimagusad. Magusad kui datlid! Sööd paar marja ära ja siis on igasugune magususe limiit ületatud. Murelitega üllatavad meid kohalikud korilased. Paul ja Kuno. Teevad oma suuremad reviire täpsustavad tiirud ära ja tagasi jõuavad mõlemal liitrised rattapudelid triiki punaseid marju täis. Mis nii elul viga! Õhtuti on meil sulgkerged turniirid ja disco.

Süüa saame siin hästi! Keefiri kulub liitrite kaupa. Ujumas käime iga kord kui selleks avaneb võimalus, peaaegu iga päev. Päeval on meil vaiknetund, kes kus põõsa varjus põõnab.  Ei möödu päevagi ilma raamatu lugemise ja kuulamiseta. Pärast seda elava aruteluga. Kondame ju neid kohti pidi mis raamatu lehekülgedel ette tulevad. Kõige tõsisema küsimuse viskab õhku Kuno: “Mis õigustab enesetappu?”

Paul parreerib: “Mis on juudi ja kristlase vahe?” Kõrb, tappev kuumus ja kuivus. Veepudeleid on üks ja see on sinu oma. Sellest jätkub täpselt nii palju, et kui veepudelit tarvitab kaaslastest vaid üks, siis see üks jõuab ka välja oaasi. Kui hakata veepudelit jagama või siis püüda nõrkenud kaaslast seljas kõrbest välja kanda hukkuvad mõlemad. Kuidas toimiksid sina? Kristlane püüab teha kõik, et pääseksid mõlemad. Selle tagajärjel ei jõua kõrbest välja kumbki. Juut seevastu hoiab pudelit oma käes ja usub, et kui Jumal on andnud temale selle pudeli, siis ta ka tahab, et kõrbest jalutaks välja tema. See on jumala soov ja õigus.

Millal tunneb inimene, et ta ei ole hüpiknukk? Kuidas ta saab olla selles kindel?

Telginaabriks saime endale hõljuvate valgete kiharatega jõuluvana või siis pensionil olev hipi, motika ja peapaelaga ümber oma hõbedate laines voogavate juuste. Oli teine selline salapärane. Hoidis omaette. Vaatas mööda voolavat jõe- ja eluvoolu ning tegi ei midagi ning samas kõike. 

„No nii väga tahaks teha üks vette kastmine, aga ei julge ju…“, mõlgutab Mari oma hommikust mõtet. Seal vees on see loom kellega eile õhtuhämaruses tõtt vahtisime. Lõpuks kui meid oli kolm ja kokku kuus silma tema kahe silma vastu, alles siis ta taandus ja vajus vee alla. Jultunud tegelane. Võitlus käis liitrise plastmasspudeli pärast. See sama „peet“, mis „Lasnamäe“ bussipeatusest kaasa sai ostetud. Mari oli viinud selle kaelast saati vette, et hoiaks jahedust. Kuno polnud kindel kellega tegu on. „Vesiroti ja veel kellegi ristsugutis.“ arvas ta.

Keegi hulljulge noormees veidi meie telgist edasi tegi hommikuse supluse teadmatuse bravuuriga ära. Mari käis seda veest välja tulemist pealt vaatamas, kas tuleb välja samasuguselt kui jõkke sisse läks? Kas kõik käed jalad, mis olema peab ka olemas on? Kõik käed-jalad olid olemas ja noormees kommenteeris, et väga mõnus on olla. Maril on ujumiskostüüm juba mõnda aega seljas ja ta tipib pikki jõekallast ning ei leia ikka veel endale seda k õ i g e paremat vettemineku kohta.

„Mari!“ hüüab Kuno ja lidub suure hooga vasakule paremale vaatamata otse karsumm sisse. Ujub puristades keskele jõge, keerab otsa ringi ja pikkade pritsivate kätetõmmetega kohe tagasi ja joonelt kaldale. „Ühtegi looma ei kohanud, aga iga käetõmbega kraapisin jõepõhja.“ Teatab ta märga pead raputades ja kõrvast vett välja hüpates. Veekogudega üleüldse on Tsehhis lood sellised, et neid ikka on., seda kurta ei saa, et puudu oleks, aga enamjaolt on nad rohelised ja sogased ja … põlvini lombid. Plusspoole peale saab kohe kindlasti kirjutada selle, et nad on üliväga soojad.

NEVEKOV on meie järgmiseks orientiiriks, kõik läks kenasti kui ainult, et Mari esiratta kummi lõikas sisse üks teeäärne terav kiviklibu kild. Abrakadabra! Ja Mari võlub välja oma äsja soetatud uhiuue kummiparanduskomplekti. Kunoga instruktsioonilehelt näpuga järge pidades sai kumm parandatud ja „Sama hea kui enne!“  Nevekovi kuumadel tänavakividel kükitades vaatasime Pauli nutitelefonist ära youtube abil põlveteipimise instruktsiooni ja kui juba lappimiseks läks siis tõmbasime ka mu põlvedele paranduskomplektid peale. „Sama hea kui enne!“ Kõik läks kenasti edasi.

Paul tellis xxl size pizza, meie olime tagasihoidlikumad ja igaüks sai endale ette meediumi. Päikesevarjude all loputasime oma meediumid ja xxl´d külmade jookidega kõrist alla. Ülesöömine ja toidupohmell käivad käsikäes.

„KOSOVA HORA kindlusesse juhib sind kaunis naishääl, seal kohtume.“ Paul pistab oma toru mulle pihku ja patsutab sõbramehelikult õlale. „Saad küll hakkama.“ On ta veendunud, enne kui jala hoogsalt üle sadula heidab ja siis panid nad kolmekesi ratastel ajama ja mina jäin ootama kõrvupaitavat jutuvada. Tegelikult, aga ei teinud geps kips ega kõps. Kuna kõik minu tarkus oli pandud kepsule, siis ei teadnud ma kus ma parasjagu olin ja kuhu ma pidin välja jõudma. Sel korral oli kõrvalistmel vedelev vanamoodne seal juures raudselt töökindel trükitud kaart kasutu. Ja mina mõttetu. Ning õnnetu. Aga ega aju siis tegevuseta pole. Seal sündis kohe suurepärane päästev idee. Tee kõne Paulile ja küsi inimeselt järele, kes sa oled ja… kõik need teised elutähtsad küsimused. Valin oma föönist Pauli numbri ja sätin mõnuga ootama. Minu kõrvalistmel asuv geps alias Pauli telefon äratab mind mõtisklustest ja nagu narrimise pärast vilgub selle ekraanil suurelt ja värviliselt minu naeratav nägu kirjaga Calling Kei. Vahin seda irooniat natuke aega tühja pilguga. Hädaabi kõne teisele inimesele, kes alati appi ruttab. Telefonist kostub miski arusaamatu keel ja kõne. Viimane õlekõrs Kuno! Õlekõrs hüüab mulle läbi ragina, et ta mind ei kuule, sest parasjagu kiirus on suur, aga rääkigu ma ikka. Ma siis röögin ja Kuno ragiseb vastu ja kokku me ikka kõik saime.

Kindlus mida külastada soovisime on kinni. Kell on 17:15. Siin maal on juba selgeks saanud, et kõik töö lõppeb kell 17:00. Pärast seda peab puhkama! Ainult, et meie väntame veel. Mari otsustab siiski järgida kohalikke kombeid ja tema ratas kinnitatakse minu ratta kõrvale autokatusele ning poistel tuleb vändata veel 45 km. Tüdrukud saavad ülesandeks sõita suuremasse toidupoodi ning varustada ületunde tegevaid töömehi paari Ferdinandiga. TABORIS turismitiir, vaatasime linna ning näitasime iseennast ja täiendasime oma varusid seina seest jagatava sularahaga. 

„See oli valge, mingist krobelisest paksust ja haruldasest kangast ja siniste tähnidega üle külvatud, helesinistega justkui meelespealilled, need täpid olid kangasse sisse kootud, aga tundus, nagu oleks keegi nad sinna kleepinud, nad sädelesid nagu sulametall ja niidi küljes rippus silt, mille ma sealt koos niidiga lahti harutasin, sinna oli kirjutatud, et selle lipsu unustas maha vürst Hohenlohe, ja selle lipsu sidusin ma endale kaela, ja kui ma siis heitsin pilgu peeglisse, nägin, et ühes lipsu iluga oleks nagu minusse voolanud veidi vürst Hohenlohe hõngu, ma tupsutasin veidi puudrit ninale ja puhtaks aetud lõuale ning kõndisin Esindusmaja ette ja sammusin sealt edasi mööda Prikopyt, uurisin oma peegeldust vaateaknail, ja tõepoolest, ma olin selgeltnägija, nii nagu ma olin näinud end vaimusilmas seal ärklikorruse peeglis, nii see ka oli, ah, asi polnud rahas, raha oli ilmselt kõigil, kel oli vähegi eriline lips või hästi õmmeldud ülikond ja seemiskingad ning kes lordlikult vihmavarju vibutasid, aga sellist lipsu nagu minul, sellist polnud kellelgi; kui ma siis astusin meestepesu kauplusse, jõudsin vaevalt siseneda, kui juba olingi tähelepanu keskmes, õieti keskmes oli see lips, aga mina olin osanud selle lipsu ette siduda ja seepärast olin tähelepanu keskpunkt mina, ma palusin endale näidata ja uurisin põhjalikult paari musliinsärki ja siis, et veelgi uhkemalt särada, palusin endale näidata valgeid taskurätte, ja palusin müüjannat, et ta valiks tosinast ühe ja sätiks selle mulle rinnataskusse, nii nagu neid praegu kantakse, aga tema naeris ja ütles, te teete nalja, teie, kes te oskate imekauneid lipse nii ilusti siduda… ja võttis siis taskuräti, nüüd oskasin ma seda näha, varem ei saanud ma kuidagi pihta, võttis taskuräti ja asetas selle letile, ja siis, nagu võtaks soolatoosist soola, haaras kolme sõrmega taskurätiku keskelt, tõstis selle pisut kõrgemale, raputas korra seda riidetükikest, mis vajus kaunilt krousi, tõmbas siis teise käega need voldid koomale, surus rätiku kokku ja torkas selle mu rinnataskusse, kohendas veel sarvekesi ja mina tänasin, maksin ning sain kaks pakki, ühes ilus särk ja teises viis taskurätti, mõlemad kuldse paelaga seotud; ja seejärel astusin kangapoodi ja mu siniste tähnidega valge lips ning valge taskurätt rinnataskus, valged torbikud turritamas ja kõrvad teravad kui torusse keeratud pärnalehtede tipud, ei tõmmanud endale mitte üksnes müüjate pilke, vaid halvasid ka kahte elegantset härrasmeest, kes seda nähes võpatasid, kivinesid, vajasid hetke, et saada tagasi kõikumalöönud enesekindlus ja usk oma lipsudesse ja taskurättidesse… ja mina hakkasin valima ülikonna tarvis kangast, mille ostmiseks mul raha kaasas polnud, valisin peene mustvalge ruuduga Inglise kanga, palusin, et see toodaks mulle välja poe ette, et näeksin, kuidas see päikese käes välja näeb, ja mind võeti kliendina, kes tunneb kangaid, sell tõi välja terve rulli, keeras selle serva pikalt lahti, et võiksin küllastumiseni nautida, kuidas mu tulevane ülikond linnatänavatel välja nägema hakkab, ja mina tänasin, ent kõhklesin, aga sell lausus selle peale, et kunde nagu mina peabki pikalt kaaluma ja ostuga viivitama, et homme on ka päev, seda kangast võin ma osta millal iganes, sest Heinrich Pisko süda on rahulik, kuna säärast kangast pakuvad Prahas üksnes nemad.“

Turisimitiir ja näitemängud vanalinna tänavatel maha mängitud vurame Pauli kepsu ettesisestatud kämpingusse. Seal on uhke hotell! No vurame siis teise kämpingusse. Seal on uhke restoran! No… ja kahel „blondil“ on mõistus otsas. Kõne Kunole. Paul karjub taustaks, et peab olema!, no peab olema seal kämping!: „Jalutage restorani taha, vaadake ringi!“ Mari teeb maraton tiire. Ei ooole! Ilusamaks ka ei oska olukorda mõelda. Saabuvad poisid, kratsivad kukalt. Oli, aga enam ei ole. Siiski selgub, et on olemas ka kolmas varuvariant ja plaan C. Sellepoole siis seamegi sihid.

Väravasse jõudsime Mariga täpselt 6 minutit enne Reception sulgumist. Väga pidulik. Lunastanud pääsme, püstitame telki kui saabuvad poisid ratsudel. Nemad olid sõtkunud üle kaerapõllu, roninud murelipuudel ja üleüldse olid elu ja oluga rahul ning rõõmsad. Täiskuu ja tähed. Sume ja soe öö.

* märkus Paulilt saabus mulle täna postiga,

eilsete kunstnike nimed on:

Jindra Vikova ja lood naistest on Jessica Mayne.

Kui suurem sadu hakkas järgi andma, siis haarasime jalutusvarjud ning ruttasime trammile. Praha linnas on lapsed samal pulgal koertega. Mõlematel lubatakse liigelda ühistranspordis lapsepiletiga. Kergete jalgade ja helgete meeltega lepime kokku Praha vanalinna külastuse Generaalplaanis:

1. Söök

Sellega lendasime orki. Kõhud saime ometi täis ja veidi pakkus hämmeldust ning imestust purjus ettekandjannat jälgides, kes unustas, ajas sassi, uimerdas ja seda kõike stoilise ning ülimalt enesekindla rahuga: „Ainuke asi mida teil tuleb Prahas karta need on taskuvargad!“ õpetab ta meid pehmel keelel ja näppudega tuge otsides laua servast.

2. Turismiprogramm 

Praha linnus, Püha Vituse katedraal, Kuldne tänav, Paradiisi aed, vanalinna keskväljak, vanalinna raekoda koos kellamänguga, Karli sild koos veskirattaga (mäletate vanaema kaubitsejate aluspesu pika konksuga õngitsemas?), Pariisi hotell ja palju siis üks turist ühel päeval jõuda võib. Õhtu oli käes ja meie ruttasime metrooga tagasi kämpingusse.

No tegelikult kui aus olla, siis Mari arvas, et Praha on nii ilus linn, et tegelikult tahaks väga sinna kohe tagasi. Aega veetma ja inimesi vaatama. Seda kõike jäi väheks! ja veel lisas ta oma tähtsast teatmikust, et: “Praha on oma populaarsuselt neljas turismimeka Euroopas.”

3. Jalgpalli MM finaal

Selle nägime ära kämpingu restorani suurest telekast kuhu ette kõik kämplased toolide rividele olid kogunenud. Korraks tekkis de ja vué tunne lapsepõlve spordilaagri ja liikuva kinobussiga. Saksa ja argentiina vaheline madin lõppes ühe mehe väga kuulsaks saamise ning elutöö sooritamisega. See oli see saksa mees, kes argentiinlastele lõi teisel lisaajal võiduvärava.

4. Hääd und!

 

Uue nädala hommik saabus vara. Meie reisi selgroog on murtud.  Mõõnus ühine hommikusöök Musta leiva saatel. Selgub, et meie palutud Must Leib oli andnud Kuno pagasile ülekaalu ja, et meie hommikusöögi leiva hind on 40 eurot. See võidab iga kell Pauli eluajaloo kõige kallima Fortuuna Ulme sütkari. Igatahes!

Kallis söök kõhus, kompsud koos, asutame kolmekesi ratastele. Paul asutab ennast jooksma. Huvitav, millal ta plaanib rulluisu ringi teha? Pisike põige rattapoodi. Mari ostab endale rattakummi paranduskomplekti. Läti-etapi hingeline trauma on jätnud ikka nii sügava jälje, et ega me ilma jalgrattakummi paranduskomplektita koduuksest välja niisama naljalt ei lähe.

Eile sai trammi ja metroosõiduks ostetud 24h ühistranspordipiletid, mis kehtivad veel mõnda aega ka tänasel päeval. Laseme nende piletite eest ennast jõepraamil üle LABE jõe vedada. Praha äärelinna lõik, läbi pargi, mäest ülesse ning alla ja siis lõpuks lastakse mu põlved pingile istuma. Kantakse ette ka suppi ja salatit. TeleFööni vaadates saan uudiseid kodust. Meie Lilleküla aeda oli sisse lennanud üks papagoi. Istub teine aiakiigel ja ära ka ei lähe. Vanaema Reet viis ta siis endale dusshiruumi. Ega see pole niisama linnupuur. See on ju palee! Suur valge keraamilistest plaatidest ja kahe aknaga loss. Papagoi valis endale trooniks lambi kraanikausi kohal. Väga tark valik. Kogu see libe linnuseedimine läheb ludinal otsjoones kraanikaussi. (NB! Lind naudib üliväga oma kuninglikku seisust, aga sellegipoolest, ehk keegi tunneb oma kaotsi läinud linnust puudust ja soovib teda tagasi. Või kui kellelegi on tundunud, et võiks endale üks päev koju tuua õrnalt vidistava ja kiledalt kriiskava kauni sulelise, siis anname ära niisama, hea südamega inimesele, telef. 565 3456).

Taas ratastele ja läbi Praha „Lasnamäe“. Ühes bussipeatuses peab meid kinni sinna improviseeritud turg. Tervisliku porgandi ja herne kõrvale ostetakse ka veel üliväga mahe ja öko ja isetehtud ning plastmasspudelisse villitud punast „peeti“, kaunimalt väljendatud: koduveini. Järgmist ristmikku ületades laguneb mul jalgrattal pedaal küljest ära. „Sama hea kui ennem!“ lööb Kuno käed plaksuga kokku ja Marilt saadud kruvide ning seibidega on mul nüüd see pedaal taas jala all õiges kohas ja õiges asendis tagasi.

Kokkulepitud kohal ja kokkulepitud ajal kohtume Pauli-onuga. Lõunapaus! Päevapakkumine: puhas kohalik loomalihalõik meesinepi ja kaalika-kõrvitsa pürees. Kõige tipuks troonis  veel pohlamoos ja vahukoor ning ning muidugi kastme sees ujusid tavapärase praelisandi asemel kohalikult kombe kohaselt saiaviile meenutavad küpsetised. Ning rüüpeks kõrvale sai kodust vaarikalimonaadi. Edasi tuleb maaturism. PRUHONICE kindlus, mis on Unesco maailmapärandi nimekirjas. Näitus kindluse saalides, jalutuskäik botaanikaaias ja looduspargis kitsed, pardid, oravad. Suveõhtu idüll. Kogu selle krempli eest vastutab krahv Arnosht Emanuel Silva Tarouca 1885. See kõik ilu on siin tema elutöö. 25km jalutusradu. Sel ajal kui tema alustas oma „elutööga“ siis oli ta looduspark kaks korda suurem kui Praha linn tol ajal. Seda kõike oli mehel kokku 25 Ha maa peal. Kohalikud kasutavad ülimalt kaunist parki 25 km jalgradadega „spordiklubina“. Ostavad väravas muuseumi (spordiklubi) pileti ja siis algab neil jooksutrenn. Tõeliselt kaunis ümbruses. Jõeloogete ja väikeste veekoskede ja värviliste lilleklumpide ja hiidpuude vahel.

Õhtu oli taas märkamatult kätte jõudnud. Pargis voolas aeg nõnda pehmelt, et seda ei pannud tähelegi. Väravast väljas tehakse otsus, et naised istuvad autosse ja et juttu jätkuks kauemaks, siis pannakse GPS kauni naisaldi häälel jutujätkuks kaasa lobisema.  Paul ja Kuno ise kargasid kui cowboyd sadulasse, tõmbasid pead õlgade vahele ja andsid loojuva päikese poole kannuseid. Tolmujutt oli neil vaid taga. Kohtume 30 kilomeetri kaugusel asuvas TYNEC kämpingus.

 

Täna saabub lennukiga Kuno!

See oli esimene teadlik mõte, mis kargas pähe kohe pärast teadvusele tulemist.

Teine teadlik mõte… ei, seda saab vast määratleda instinktiks… Välja! Välja siit telgist! Siin ähvardab elusast peast hautamine, aeglasel kuid suurel kuumusel. Telgis edasi olla oli ropp… ühtegi hilpu polnud enam seljas, kehad olid ülesse paistetanud, no nagu viinerid koolisöökla keeduvees, selliselt kleepuvalt ja ülesse punsunult me seal vedelesime une, teadveloleku ja ärkamise vahepeal. Telgi laest tilkus, ei kui sorises alla meie oma kondenseerunud higi. Päike laksas lagi pähe. Kell oli midagi enne kaheksat hommikul. Sidusime endale bikiininöörid ümber, et oleks kuidagi kombekam  ja voolasime käpuli telgist välja. Joonelt dusshi alla. Isegi seda iga hommikust kontrollküsimust ei tulnud. „Kas pea on kammitud?“ Kooberdasime jaheda duśhi alla ja katsusime, et kuidagi ellu jääks.

Kui silm  oli selgem ja keel ei olnud enam suulakke kinni kleepunud küsis Mari: „Kas ma sulle Kunolt saadud teadet ette lugesin?“

„Ei.“

„No see oli selline imelik, kahemõtteline. Teatas, et tuleb, aga et EHK kohtume.“ Mari ootab mu vastust hämmeldunud silmad peas.

„Mis asja!?!“ ägestun. „Kokkulepitud ju!“ haaran telefoni järele ja tipin sõnumi Kunole: „Mis EHK!?!? Mida sa selle topelt portsu leivaga üksi plaanid teha? Igal juhul oleme broneerinud teile mõlemale koha Praha kämpingus meie telgi kõrval.“ Me olime nimelt juba eelnevatel päevadel vahetanud sõnumeid, et Kuno uuris, mis meil maha jäi ja kas midagi on vaja kaasa võtta ja kuna meie kaasavõetud leivavaru oli üleeile lõppenud, siis sai palutud, et ta tooks meile defitsiiti: musta leiba oma rattakotis üle piiri. Kaks päeva oleme nämmutanud ja olnud siin saiapudi peal.

„Riias, astun kohe lennukile. Mis kämpingusse ma leivad toon?“  tuleb kiire ja konkreetne vastus Kunolt.

Mari juhtimisel alustatakse auto koristustöid. Kõik asjad lendavad pagaaznikust välja ja kõikide toolide alused ja uste sahtlid tõstetakse tühjaks. Saabub Kuno ja tema vastuvõtuks peab auto läikima ning särama.

„Lennujaamas ootab sind limusiin autojuhiga, mis sõidutab su muretult kämpingusse kus ootab sind Hermeliin ja naeratavad näitsikud. Puhkus algab!“ lendab järgmine sõnum Kuno poole teele.

„Vau! Kohe lendan!“ hõiskab Kuno.

Hermeliini tuleks veidi lähemalt tutvustada. Nimelt Hermeliini kohtasime me esimest korda oma elus „Kui lõppeb jõud“ tipus ja nägime ka pealt kuidas seda valmistatakse. Kolmeliitrine purk kuhu topitakse siis Camembert juust koos paprika, sibula, küüslaugu ja veel kõik mõeldavate maitsejuurviljadega ja -ainetega, peale kallatakse õli ja selliselt see juust sinna seisma jäetaksegi. Kuni saabub aeg ta sealt välja õngitseda ning suupistena taldrikule asetada. Tśehhi „rahvusroog“.

Auto koristatud tõmbume tagasi laagriplatsi ainukese männi alla, mis kuidagi ja midagi (kui väga head ettekujutust omad) pakub päikese eest varju. Rusuvalt raske õhuta olemine. Viimanegi elumahl saab välja aurutatud. Lebame mattidel ja ei raatsi ennast liigutada, kui seda siiski tuleb mingil põhjusel teha, siis järgi jääb suur ja higine veeloik. Loeme, lobiseme, tukume, lebame, teeme aega parajaks Kuno ja Musta Leivaga saabuva lennuki jaoks. „Loen veel?“ küsin loiult.

„Loe!“ nõuab Paul

„Üks või kaks lauset?“ uurin edasi.

„No loe üks veel.“ vastab Mari.

„…ja kaks poetüdrukut sättisid Katzi äri aknaid, toksisid kangasse naelu, ja kui nad seal akna peal siis, üks ees ja teine taga, neljakäpakil ronisid, oli ühel haamer käes ja ta kinnitas narmastega ševiotti ja pesusametit, ja kui naelad otsa said, sirutas ta käe ja võttis tagumise poetüdruku suust naela ja veel ühe ja järgmise, tolle teise tüdruku suu oli puidunaelu täis, küllap see oli nende mäng seal vitriinis, ja mina seisin, gladioolikorv käes ja teine karikakardega korv jalgade ees, ja vaatasin neid poetüdrukuid, kes muudkui ronisid neljakäpukil, oli hommikupoolik ja kõik kohad inimesi täis, aga tüdrukud olid vist unustanud, et nad on vaateaknal, alailma kratsisid nad oma tagumikku või veel midagi sealt, ja siis jälle ronisid neljakäpakil, haamer käes ja papud jalas, ja naersid kuni pisarateni, ning siis too tagumine turtsatas ja kõik naelad ta suust lendasid laiali ja plikad hirnusid neljakäpakil ja urisesid suurest ülemeelikusest teineteise peale nagu penid, ja nende pluusid olid irvakil ning kaelaaugust paistsid tissid, ja need tissid, kui nad seal neljakäpakil olid, muudkui hüplesid siia-sinna, võbelesid tüdrukute õnnelikust naerust, ja ümberringi oli juba nii palju inimesi, kes jõllitasid neid nelja hüplevat tissi, mis meenutasid kirikukelli torni suurimas vaateavas, siis äkki vaatas üks tüdruk inimesi, tõsines, pani käsivarre varjuks ette ja punastas, ja teine, kui ta viimaks naerupisaratulvast välja ujus ja esimene näitas talle seda Katzi kaupluse ette kogunenud rahvasumma, see ehmatas ja surus käsivarre rinnale, aga komistas ja kukkus selili, jalad vajusid harki ja kõik oli näha, mis sest et peidetud moodsate pitsist püksikeste taha, ja inimesed seal naersid, aga nähtu muutis nad siis tõsisemaks, nii et ühed läksid minema, aga teised jäid ja muudkui jõllitasid, isegi sellest hoolimata, et lõuna oli ammu käes ja poetüdrukud olid meie juurde „Kuldsesse Prahasse“ lõunale läinud, aga inimesed, ikka poetüdrukute ilust lummatud, seisid seal edasi, isegi siis, kui poesell ruloo alla tiris; nii suudab tüdrukute ilu inimesi lummata…“

Lõualuud enam ka ei liigu. Higi vajub silma ja kipitab. Kell on käinud omad sammud ja Paul teeb otsustava liigutuse matilt ülesse tõusmiseks. Minul ei liigu oim ka. Mari ja Paul halastavad ning jätavad mu sinna matile edasi lebama, istuvad „limusiini“ ning lendavad läikivalt lennujaama Kunot tervitama.

Olen vast suigatanud. Kui ripsmete vahelt uuesti maailma piilun näen ootamatut pilti. Minu poole tuiskab tulistvalu Mari ja vehib ärevalt kätega: „Kohe jõuab siia ka!“ karjub ta.

„Ahh?“ mõmisen ennast istukile ajades.

„Lennujaamas juba oli, aga me kihutasime tal eest ära!“ Mari rapsib ümber telgi ja rabistab nööride ning lukkudega. Ajan ennast uimaselt matilt püsti.

„Misasja?“ pobisen.

„Valge vaht ja välk ja pauk!“ hüüab Mari ja kindlustab mis oskab me lossi taevase rünnaku eest. Nöörid saavad pingule, lukud kinni kui saabuvad esimesed sõdurid, rasvased vihmapiisad. Ja siis saabus kogu ülejäänud ratsavägi kohale suure mürinaga. Tõmbusime tagasi ja varjusime kämpingu puhvetkuuti. Luugist saime kohvi ja kartulikrõpse. Lahtise akna taga möllas lahing, telk võitles ennastsalgavalt samal ajal kui meie asusime rõõmsalt Kunot üle kuulama.

Kes on üleüldse Paul Lumi?

Nikolai Lumi, partorg lasti maha 40-ndatel.

Nikolai Lumi, metsavend lasti maha 50-ndal.

Nikolai Lumi, tavaline talumees elas kõrge eani rahulikku ning lihtsat elu.

Millise elu valib Nikol… ei kui Paul Lumi tänasel päeval?

Vot sellised põhjapanevad teemad tõusid meil ülesse keset ilusat ja väga ilusat tsehhi metsi ning „lauskmaad“, loomade ja jalgratturite keskel liikudes. Suursugust metsa on siin palju ja selles elab igasuguseid loomi. Koprad, vaskussid, mutid, pardid, luiged, kitsed – need on meie igapäevasteks kaaslasteks.

Jaaah, nii see on, elu on ilus… tagasi tulles „Kui lõppeb jõud“ mäe otsa. Sealt siis veeres meie päev aina kiirenevas tempos õhtu poole. Verine Paul ja Higine Mari kargasid taas sadulasse ja panid mäest alla veerevale päikesele järele. Mina võtsin õhtut väga rahulikult. Kruiisisin autoga mööda autoteed. Autotee, mis polnud sugugi autosõbralik. Tahan kõva häälega välja öelda tähelepaneku Tsehhimaa kohta. Tsehhi pole mõtet autoga minna (kui sa just ei vali 8 realist kiirteed), sest Tsehhimaa on jalgratturite paradiis! Mööda igasuguseid teid ja treppe, maal ja linnas olid kõik võimalikud autoteed, sõiduteed, jalgteed, rajakesed, sihid, kõnniteed ära anastatud jalgratturite poolt. Väga vaesed ja väikesed autojuhid! Täielik ja absoluutne autojuhtide diskrimineerimine. Kui keegi sooviks kurta, siis kindla peale rahuldatakse kaebus euroopa inimõiguste komisjonis. Jalgrattureid liigub mõlemas suunas kõikidesse vähegi mõeldavatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid üksikuid, kaksikuid, mitmikuid – noori, vanu, imikuid, raukasid – jalgratastele on taha installeeritud „lapsekärud“ kus sees istuvad jalgratturite koerad. Aga autod. Need autod! Autojuhid vaadaku ise kuidas ja mismoodi nad tohivad ja on võimalik liigelda. Selline asjade loomulik käik meeldib mulle väga! Isegi kui hetkel saatuse valikul etendan autojuhi rolli. Rõõm, milline rõõm on olla jalgratturite poolt! Kui aus ja loomulik see kõik on. Nii peabki!

„Tsehhimaa 80% moodustavad mäed ja kõrgustikud. Elanikke u.10,3 milj. kellest enam kui 1 milj. Prahas.“ luges ühel rattavabal hetkel Mari meile tähtsaid lauseid raamatust ette. Päev on laupäev ja oleme oma järjega jõudnud nii kaugele, et planeerime strateegiliselt võimalikult väikeste kaotustega sisenemist linna kuhu mahuksid kõik eestlased ennast mugavalt ja lahedalt tundma. Stardikoht kus avame eriti täpsed Praha linna täpsustavad kaardid, võtame abiks nüüdisaegsed tehnilised vahendid, telefoni GPS. Paul on kirsinoppimise vaheaegadega kolm tundi pidanud sõjaplaani ning omab täielikku ettekujutust ja raudkindlat plaani kõige kiiremaks ning valutumaks teekonnaks. „Vahel ringiga minek hoopis otse minek.“ teatab lahingukindral tähtsalt ja meie noogutame Mariga tõsiselt peadega, sest kõik see aeg mil Paul plaane tegi sõtkusime meie MELNIK´st läbi pikki imeilusat jõekallast mööda jalgrattarada lähtepositsioonile, Praha linna ääreossa, KOSTELEC´i. No see oleks umbes nagu meie Tallinna linna „eellinn“ Laagri.

„Niiih!“ ütleb Paul kokkuvõtvalt. „Me ei lähene Praha kesklinnas asuvale poolsaarele mitte otse peale põrutades vaid ligineme sinna mööda ümber Praha jooksvaid kiirteid sõites.“ Alustame liginemist. Kui oleme juba 45 minutit liginenud mööda kiirteid uurin murelikult tagapingilt, et kas see liginemise kaar läheb läbi Poola? Auringid ümber Praha on väga aukartust äratavad. Paul puhiseb ja joonistab näpuga oma telefoniekraani peal veidi väiksemaid auringe ja kriipse ning kraapse. Mari püüab kiirteel jääda ülimalt rahulikuks. Meist tuhisetakse mööda ja üle kui sittuvast koerast. Mari krutib rooli ja alustab juba varakult Pauli informeerimist:

„Paul! Nüüd läheb tee kaheks, kummale poole ma hoian?“ Paul on vait, nohiseb vaid ja teeb veel hoogsamaid näpupoognaid ekraanil.

„Kurta!“ pudeneb pahuralt üle Pauli huulte. „Näitab ja näitab mulle siin pöörangut, ise pöördele jõudmata, ma siis eeldan, et sõidame otse edasi ja siis kui oleme mahakeeramisest juba möödas, teeb geps üliinimliku pikkushüppe ning osutab, et meil oleks tulnud paremale alla keerata. No pole midagi läheme uuele ringile ja ligineme teisest küljest.“ saab Paul oma optimistliku meele tagasi.

„Paul!“ alustab Mari enne järjekordset teede lahknemist. Paul püsib vait, nohiseb vaid. Lendame teeotsast mööda.

„Kurat!“ pudistab Paul

„Paul!“

„Kurat!“

„Paul!“

„Kurat!“ jne. seda kestab umbes tunni jagu. Lõpuks Mari rahulik närv saab otsa ja ta peatab auto keset kiirteed (enne järjekordset mahasõitu) ning paneb ohutuled peale vilkuma. „Palun vaata nüüd rahulikult järele Paul ja veendu.“ Paul ohkab sügavalt ja vehib näpupoognaid teha. „Aga miks sa seda pisikest pilti näpid?“ uurib Mari, kellel on nüüd mahti heita pilk Pauli tegemistele peale. „Kas sul seda Lobisevat Tädi pole seal telefonis? Sisestad meie asukoha ja siis sihtkoha ning tema teeb kõik kalkulatsioonid ja eelhoiatused ära?“ Selgub, et Pauli imevidinal on selline asi täiesti olemas. Paul ohkab veelgi meeliliigutavamalt, pööritab veidi silmi, näpib nuppe ning järgides nõiduslikku kaunist naishäält jõuame kenasti oma sihtkohta kohale. Praha 1 sektsioon- poolsaar CISARSKA LOUKA vana sõudebaasi kämping.

Kes on üleüldse Paul Lumi?

Müstiline mees!

 

Vahelduseks põhjast-lõunasse järjejutule natuke seiklusspordiuudiseid. Öine Xdreami etapp on mulle alati olnud oodatud sündmus kesk-suvises spordikalendris. Öösel juhtub ikka asju, mis tavakohase järjestuse segi paiskavad ning mõned füüsiliselt hirmtugevad tiimid eksivad öisesse metsa ära. Jõelähtme kandi vana kaevandusmaastik tõotas põnevat rada otse Tallinna külje all. Walkie-talkie oli seekord koosseisus Anu, Siim ja Paul.

 Stardiülesandeks sudoku-sugemetega pilvelõhkuja loogikaülesanne. Minu dilemma oli: süveneda sellesse või mitte süveneda, ning lasta Siimul kastanid tulest tuua. Tulemuseks vahepealne olek, mis kõige vähem rahuldust pakkus. Algul ei saanud midagi aru, sest ei lugenud ülesande selgitust ja näidet korralikult läbi. Siim pusis ja midagi hakkas liikuma, siis jooksis Siim korraks kinni ja mina hakkasin aru saama, mis teha tuleb. Anu püüdis vahepeal midagi seletada meile kanuuetapist, aga see jutt oli kui kurtidele kõrvadele. Õnneks läks selle aja peale Siimul mõte jälle lahti ja ülesanne sai lahendatud. Päris eeskujulikku hinnet me ei saanud, sest need, kes suutsid oma mõttetegevuse kontsentreerida, nagu oleks diivanil sudokut lahendanud, said hakkama alla kümne minuti. Meil kulus 17 minutit ülesandel + 1 minut niisama kohmitsemisele. Üllatav on aga näha, et päris paljudele tuli siit 30 minuti trahv. Konkurentide liikuma hakkamisest tulev kärsitus, võib olla sellise ülesande lahendamise suurim vaenlane.

Meist sekundid varem sai ülesandega ühele poole Sandberg reisid ja nüüd oli meie järgmiseks ülesandeks mitte neid silmist kaotada. Alles jooksuetapi alguses sain aru, et tuleb üks väääga pikk metsas müdistamine. Viskasin enda arust pilgu mõõtkavale ja see ütles mulle, et üks sentimeeter võrdub 60 meetriga. Jooksuetapp tundus lühikese soendusena. Olin tükk aega segaduses, et miks küll esimesse jooksupunkti nii pikalt minnakse. Kui lõpuks esimese punkti arusaamatult kaugelt teiste sabas üles korjasime, taipasin uuesti mõõtkava kontrollida. Nojah, üks sentimeeter oligi hoopis 160 meetrit! Sellest teadmisest rahunenuna keskendusid Viivi, Manni ja Piibe tegemiste jälgimisele ning utsitasin teisi mitte maha jääma. Kõige vapram oli Anu, kes kohe jooksuetapi alguses oli saanud oksa silma. Alles hiljem avastasime ta paremas silmas päris korraliku verevalumi. Tempo oli meie jaoks piiri peal ja Anu tunnistas hiljem, et tal oli tempo osas juba hirm tekkinud, et ega me ometi lõpuni niiviisi ei kappa…

Igal juhul Sandbergi naised Viivi ja Manni vedamisel noppisid esimesed kolm punkti enamikest kiiremini ja meie tänulikult nende kannul. Pilk vaheaegadele näitab, et pärast 5 punkti olime tõusnud A-raja vaheaegades koguni 8 kohale! Selleks hetkeks oli mul selge, et kaarti tuleb siin suhtuda väga loominguliselt ja paljuski pidi lootma sellele kurikuulsale PT-le. Viiendasse punkti minekul oli tekkinud tohutu rong, kus oli koos kuskil 15 tiimi. Käis hirmus võsa langetamine ja okstes ragistamine. Teed tehti kohati täiesti kohutavas energiavõsas (mittetraditsioonilise definitsiooni järgi võsa, kus iga liigutus nõuab ekstra energiat). Siis saadi lõpuks vähe lagedamale alale ja läks lahti endisest kiirem jooksmine, kus mitmed tugevad tiimid, kes alguses viga teinud, ennast jälle mööda pressisid. Sellest tohuvabohus kaotasin mina lõpuks järje käest ja ainult oletasin, kus me asume. Arvasin, et me oleme mööda lagedat liiga palju edasi tulnud ja oleks aeg vasakule pöörata. Eraldusime rongist. Leidsimegi pisikese poollageda ala ja lootsime, et järsku… Ei olnud. Korraga oli kogu mets jaanimardikaid täis. Kõik jooksid edasi-tagasi ja otsisid seda õiget lagedat. Tegime vea, et kammisime liiga kaua sama kohta. Alles pärast 10-15 minutit hakkasime otsima vähe kaugemalt ja siis sattusime punktist väljamineva loha peale, mis meid lõpuks õigele lagedale ja punkti toimetas. 

Väljaminev loha suubus õige varsti järgmisse energiavõssa. Sealt läbi murdmine võttis omajagu aega, aga siis sattusime „kurja loha“ peale. Sellises metsas lohalt ära keeramine ei tundu mõistlik tegevus niikaua, kui suund on enam-vähem õige. Noh, suund oligi „enam-vähem“ õige ja lõpuks tuli kauaoodatud kraav ja hakkas paistma järveäärne pilliroog. Ja seal me olime – märjas, vajuva pinnasega järveäärses pilliroos, omamata kõige vähemat ettekujutust, kus me täpselt olla võiksime. Kuna legendis oli märgitud punkti tähiseks „puu“, siis kammisime lähiümbruse kõiki suuremaid puid. Mina nõudsin valjuhäälselt, et näidake mulle järve! Igalt pool vaatas vastu sahisev pilliroog. „Kuri loha“, oli meid toonud umbes 200 meetrit punktist ülespoole – pimedas ilma igasugu pidepunktideta maastikul klassifitseerub see korraliku äraeksimisena. Kui me lõpuks liikudes aeglaselt lõuna pool vilkuvate lampide ja häälte suunas punkti otsa komistasime, oli kulunud järgmised 20 minutit.

Olukorrast tõsiselt frustreerunud võtsin järgmise rongi vedamise enda peale. Mulle oli see jooksuetapi kõige nauditavam osa. Üle pehme õõtsuva raba, mis on minu pikkade jalgade ja kerge kehakaalu tõttu mulle nagu loodud, oli suurepärane joosta ja ise suunda hoida. Kõik oli väga ilus, aga i-le jäi täpp peale panemata, kui paarkümmend meetrit enne punkti võtsin loha, mis viis mööda järve äärt tagasi, mitte punkti. Aga isegi sellest iluveast hoolimata saime etapilt konkurentsivõimelise 25 aja. Pikk tagasitee vahetusalasse sujus enamjaolt viperusteta. Paaris kohas valisime mitte kõige optimaalsema tee, aga põhiliselt olime juba ettejoostud radade ja lohade peal. Seiklused öises metsas olid meid kukutanud 50 koha peale, kuid siin tuleb arvesse võtta, et nii mitmedki tiimid andsid loobumisvõidu ja jätsid jooksuetapilt punkti võtmata. 

Kanuu algas meil imehästi, kui mingi ime läbi esimesse kanuupunkti saarte vahelt koguni 3 ajaga manööverdasime. Väga sürr oli karjääris kanuuga sõita. Õhusooja oli napp 20 kraadi, aga vesi tundus lausa tuline. Vaatamata väga soojale ööle toimus veepinnalt auramine. Tume, aurav ja tuline vesi tekitas tunde nagu sõidaks katlas, millele on just tuli alla tehtud! Meie plaan nägi ette 3 esimest punkti võtta kanuuga, seejärel 3 etappi joostes ja siis viimaseks punktiks võetakse mind karjääripealselt jälle kanuusse. Vahepeal pidi kanuu sõltumatult liikuma läbi kohustusliku 16 punkti. Plaan toimis normaalselt. Pikal jooksul 16 punkti ühes kohas kadus tee ära, aga ainult selleks, et varsti jälle välja tulla.

16 punkti jõudes oli minu üllatus suur, kui kalda peal seisis Anu. Minu ärritunud küsimusele, „Mis te siin teete!?“, vastas Anu, et kohtunik ei lubanud enne kanuul ära minna, kui saabub jooksja! Tal pidavat arvepidamine muidu sassi minema. Pahurdasin selle peale, et sellist asja legendis küll kirjas ei ole! Siinjuures üleskutse korraldajatele – kas ei saaks teha nii, et kui nõutakse punkti „läbimist kanuuga“ on nõutavad alati 3 märget/liiget ja see on legendis selgelt välja toodud. Taktikaliselt vähendab 3 liikme kokku saamine punktis võimalike planeeringute arvu, mis ei ole ju asja mõte?! Aidu etapil oli kaardil selline täpsustus kaardil olemas ja seal oli asi üheselt mõistetav – et selles kohas toimub kanuu ja peade kokku lugemine. Nüüd oli asi kas lahtine, või kohtunik lihtsalt omavolitses. 

Seekord meie planeering ootamatu kohtuniku otsuse käes ei kannatanud, sest mina tegin 17 punktiga mõned minutid viga. Jõudsime kokkusaamiskohta samaaegselt, kuigi algne plaan nägi ette, et kanuu on seal varakult valmis. Nüüd tekkis olukord, kus jooksja oleks pidanud jõudma kohale varem, aga pime mets tegi siiski omad korrektiivid. Asja positiivne pool oli rattapunkti 25 asukoha eelnev määramine, mis tegi selle leidmise mäe tipust hulga lihtsamaks. Kõigele vaatamata oli kanuu läinud meil edukalt ja olime tõusnud jooksvas arvestuses 37 kohale. 

Pärast kanuud on mõnus solistada karjäärivees. Jalgsietapi hajutuses teen sama vea, mis varem, lähen ilusasti suunaga kuni paarkümmend meetrit punktist valin vale loha… Tiirutamine läheb maksma mõned minutid. 22 punkti otsimisega tegeleme kollektiivselt ja lõpuks ta võsa seest välja tuleb. Vaatamata pisikestele tagasilöökidele oleme pärast jalgsietappi tõusnud juba 26 kohale. 

Maailmarändur Hedilt vahetusalas kallid ja uuesti ratta selga. Eriti hea mõte korraldajatelt ei olnud panna A ja B rada singletracki’il vastassuunas liikuma. Seal oli mitmeid „läheltä piti!“ olukordi, aga loodetavasti kokkupõrkeid suudeti vältida. Potentsiaal valusateks kokkupõrgeteks oli seal igatähes suur. Rulluisuetapil sai üle kontrollitud uisutamise oskused. Olid teised üpris roostes, aga kaunis päikesetõusus sõita oli lihtsalt mõnus. 

Rattavalikul jätame välja üleval asuva 58 eelkõige sellel kaalutusel, et maksimeerida asfaldil sõitmist ja teades, et ülalt minev singel ei ole kõige kiirem. Planeeritud järjekord oli 60-62-61-59. Kalkuleeritud risk, minna otsima punkti 60 õiget mäetippu ei õigustanud. Olime peaaegu õiges kohas, aga vaatasime valele poole ja tiirutasime seal mägedes vähemalt 5 minutit, enne kui Anu hõikas, et läheb vaatab nüüd sinna mäetippu ka. Seal see oligi. Saime just minema nö. prügijäätmete tsoonist kui kostus Siimu hüüatus „kumm!“. Kõigepealt üritasid geniaalsed mehaanikud täita kummi Anu kummivahuga. Järgnes traditsiooniline kummivahetus ühes sobiva hetkega söögipausiks. Siim võttis väliskummist välja korraliku roostes naela. Õnn, et see sinna sisse ei jäänud, sest Siimul oli ainult üks varukumm! Järgmise punkti võtsime puhtalt ja sai nalja visatud, et isegi siis kui täna mõne punkti ilma vigadeta üles leiame, ei kajastu see kuidagi meie ajas. 

Minul oli metsapeatus ning Anu ja Siim sõitsid eest. Kihutasin neile hooga järele. Korraga seisvad mõlemad keset teed mingis täiesti suvalises kohas keset metsi. Hüüan „mis te seisate!“ ja kihutan edasi. Pärast järgmist karjäärikanalit tõstame rattad singlile ja sõidame edasi kuni teen ettepaneku punkti otsima minna. Ei leia, ega leia. Lõpuks tuleb vastu tiim, kes teatab, et punkt on 200 meetrit edasi. Korraks tekib kahtlus, aga pikk öö juba selja taga ja aju ei taha hästi toimida. Lähme rõõmsalt edasi ja saamegi punkti kätte. Tagasi teele ja siis seisame prügimäe väravas… Esimene mõte on – ei ole võimalik… Teine mõte on juba reaalsusega paremini haakuv. Hüüatan, „me võtsime punkti 59 punkti 61 pähe!“ Päeva koba! Anu selgitab, et ta oli meile mõlemale püüdnud selgeks teha, et siin on järgmine karjääri kanal, aga ei mina, ega Siim ei suutnud seda registreerida! Teema jätkuks loomulikult otsime üle 5 minuti ka punkti 61! 

Singel 35 punkti oli megalahe vahepala ja just õiges kohas, seal kus ajavahed tiimidel juba piisavalt suured. Koopas saame teada, et kuskil leidub selle palavaga siiski ka jääkülma vett. Puttamises ei kvalifitseeru ei mina ega Anu, aga Siim lööb juba teise löögiga golfipalli auku. Siimu tugevad etteasted jätkuvad, kui köieülesandes suudab ta edukalt punkti Linnamäe elektrijaama paisutusseina alt ära tuua.

Järgmisest jalgsietapist mina aru ei saa. Leia 4 punkti 7 kilomeetrisel joonel. Joonorienteerumine on piisavalt keeruline ka tavalise kaardiga. Aga meile antakse ainult reljeefkaart. Hargnevate lohade arv näitab hästi kui „edukalt“ selle ülesandega tiimid hakkama saavad. Esimese punkti leiab Siim. Teist punkti me ei leiagi ja saame selle olemasolust teada vahetult enne kolmandat. Lontsime ninad norgus 2 km tagasi nüüd juba lõõskavas palavuses Ei saanud pihta, kus künkad ära lõppevad ja mul on tunne, et selle reljeefikajastuse järgi ei ole ma ainus. Tegelikult oleks pidanud veel 150 meetrit edasi minema. Saame lõpuks teise punkti kätte ja sealt edasi järgmised tulevad juba lihtsamalt. Kuigi väidaksin, et viimane punkt ei asunud joonel, kuigi oli joonel olles selgelt nähtav. 

Päeva ühe toredaima elamuse pakkus Jägala joast rattaga üle sõitmine. Suvise madala veega oli see kenasti tehtav, isegi ei pidanud jalga kordagi vette pistma! On jäänud viimane punkt. Kuna koos on koguni viis tiimi, siis niisama ei saa midagi konkurentidele loovutada! Sõidame hea hooga teesilla poole, kuni õigest teeotsast mööda kihutame. Kaasvõistleja riivab Anu ratast, kaotab tasakaalu ning kukub. Siim kes tuleb hooga pärast teda ei saa otsasõidu vältimiseks midagi teha. Ja põrutab otse oma esirattaga teise ratta suurde hammakasse. Jälle kumm! Siim ei suuda oma ebaõnne uskuda! Rohkem 26“ sisekumme meil kaasas ei ole, aga õnneks jääb finishini napp 3km. Otsustame, et jätame Siimu ratta põõsasse ning läheme edasi vahetuste kaupa – üks jookseb ja teised viivad jooksjale ratast ette. Keskpäev hakkab saabuma ja temperatuur on +30 C. Viimane pingutus ja 13 tunni ja 45 minutiga jõuab öine Xdream lõpuni! Oleme viimased üheksateistkümnest tiimist, kes läbinud raja trahvideta! See soojendab nagu suvepäike! 

Kuigi mõne asja üle sai siin jutus nurisetud, siis tervikuna oli väärt seiklus. Pigem raskem ja kõrge määramatusega rada, kui punktist punkti kulgemine. Meeldis, et midagi ei antud kergelt kätte! Huvitav on tagantjärgi gps-träkist näha, kuidas esimene jooksuetapp kõigepealt suured vahed tekitab ja seejärel 8 punkt kõik jälle kokku koondab! Öös oli asju…! Meie tiimi kohalt jääb loota, et selle hooaja Xdream’ideks on ebaõnne limiit öise etapiga täidetud!

 Paul