10. Wisla

Hommikul telgist välja ronides saame aru kuhu me päriselt sattunud oleme. See on ju veesõitjate

paradiis. Suurem osa laagrist on juba amme enne meid ärganud, telgid koos jooksevad paadid peas või kahe vahel, pumpavad vilinal või tagurdavad järelkärusid kus mõni suuremat sorti veesõiduk ripub pooolest saati jõkke. Pikki jõekallast mõlemal pool kihab putkadest ja neoonorandzides vestides instruktoritest kes kõik lubavad pakkuda sulle enneunustamatuid vesiseid elamusi.

Minu arust olid tulnud märgadest elamustest osa saama terve lasteaia rühm, kõigil nupsikutel kiivrid peas ja vestidest paistsid välja vaid neli soolikat, kes siis kahel soolikal kui browniemolekulid ringi tuiskasid , samal ajal kui kaks ülemist soolikat kontrollimatult ringi vehklesid.

Tegime siis meiegi asjalikud näod ette, pesime hambad ära, pakkisime auto kokku ja Torm ning Mari läksid esimesse putkasse paadipakkujaga kaupa tegema. Tagasi tulid nad juba plaaniga. Nimelt, et las Paul viib autoga meie kõikide rattad paadisõidu lõpppunkti vastu, see oli umbes 10 kilomeetri kaugusel. Paul oli plaaniga väga päri ja juba ta tuiskaski auto ning neli ratast katusel laagrist minema.

Meie imetlesime samal ajal jõekaldal paate ning emotsioone nende peal, üks uhkem kui teine ja reisijad olid väga varmad lehvitama ning oma meeleliigutusi kaldal vahtijatega jagama, ega meiegi kadedad polnud, lehvitasime vastu. Aeg möödus linnutiivul ja Paul oli tühja autoga tagasi. Egas muud kui julge hundi rind on rasvane.

Tõmbasime oma päästevestide rihmad kõvasti kinni. Sidusime kiivri lõua alt sõlme. Peitsime telefonid
veekindlasse tünni. Ja saime aru, et meie instruktor, noor poiss  Sebastjan ei oska ingliskeelt.

Voogudesse!

Väga õige, et kästakse kiivrid pähe köita. Suurepärane ettevaatusabinõu väga entusiastliku kaasreisia eest. Torm vehkis aeruga nii uljalt, et mina tema naabrina sain ikka nii mõnelgi korral kena kolksu vastu kuppu. Mari kiljus tagapingil ja nõudis Sebastianilt paadi tagaotsa ette keeramist, külge pidi lainesse minemist ja ühesõnaga tegi kõik, et me Tormiga aluspesuni märjaks saaksime (see tal ka õnnestus). Paul kõõlus pingil ühes käes kontrollimatu aer ja teises käes täiesti kontrolli all telefon ning püüdis jäädvustada igat piiska.

Visla harujõgi Dunajetz on ainuke jõgi, mis viiks meid otse ühe jutiga Läänemerre. Püüdsime instruktorit ära rääkida – aga ei teagi nüüd, kas ülihea plaan läks vettvedama keelebarrjääri või suure lojaalsuse tõttu. Meid pandi ikka lõpppunktis kenasti kaldale. Kohustuslik turistipilt ja ratastele.

Ega sellest päevast rohkem nagu polegi midagi kirjeldada. Adrenaliini laks käes, silmad taas ilu ja võlu täis. Mõtted tagasiteel. Auto ja Poola Poola Poola…