Posted by: Kei | august 17, 2016

9. Siin- ja sealpool piiri.


9 päev 7

Ja jutud lähevad järjest lühemaks ning pildid suuremaks.

9 päev 2

Algab tagasisõit kodu suunas. Taas autonina põhja poole. Ungari kõige põhjapoolsem tipp, kohe riigipiiri taha jääb meie selle aastase jalgrattamatka kõige lõunapoolsemaks püüdluseks ja pingutuseks. Eks järgmisel jalgrattamatkal saab juba alustada Ungarist. Või siis kusagilt mujalt riigist, mis asub samal laiuskraadil.

Äratus varajane. Laager kokku ja vurinal taas üle piiri. Oleme jälle Slovakkias. Ühe jalaga Ungaris, teise jalaga Slovakkias. Mis me teeme? Loomulikult seisame järjekorras. Loomulikult, et pääseda maa alla ja koopa sisse. Sissepääs asub Slovakkias, väljapääsuuks asub Ungaris….või vähemalt võiks nii olla. Küllap, et olla poliitiliselt korrektne, siis lastakse meid siiski nii sisse kui ka välja samal riigipinnal (kallima riigi pinnal). Aga ma usun täiesti siiralt, et see maaalune koobas ei hooli piiridest.

uks Ungari poolel

uks Ungari poolel

See koobas on eriline sellepärast, et selles koopas (maa all) voolab maaalune jõgi ja mööda seda mäe sees asuvat jõge pidi on turistil võimalik ka paadisõitu teha. Oled sa kunagi mäe sees pikki jõge sõudnud? Mina ka ei ole. Olen sellistest asjadest ainult lugenud…..Harry Pottery raamatust.

Ja täpselt selline see koobas on ka. Unustamatu. Muinasjutuline. Kirjeldamatu. Ettekujutamatu. Õhku ahmiva panev. Sõnatuks võttev. Ma olen päris palju näinud ja käinud. Mul on üsna suur fantaasia. Mulle meedib vaadata ulmefilme. Suur loodusfilmide austaja. Aga midagi sellist pole ma näinud. Vähe sellest, ma ei ole osanud seda ka ettekujutada. See ületas, vapustas, üllatas…. maailmal – sellel samal maailmal, ja see ei asu kusagil teiselpool maakera, see asub siin samas. Käe-jala juures. Kui palju ilu ja elu tal on meile pakkuda ja näidata!

9 päev 4

Seekord pildid ei räägi rohkem kui tuhat sõna. Nad ei pääse sellele muljele ja ülevusele ja hõngusele ligilähedalegi. Sõnad veel vähem. Tuleb minna ise kohale. Tuleb minna ise kogema. Iga keha ja kehatu rakuga. Slovakkia suurim koobas: Dominica cave.9 päev 5

See oli siis selle päeva atraktsioon ja see tegi meid näljaseks. Väga. Hommik läks ju kiirustades, dieettoit: tatrapudru ja herilased. See on juba ammuilma kehast läbi lastud. Istume autosse, selge plaaniga: Süüa!

„Et saada tagasi selleks on vaja kõige pealt minna edasi.“ puistab Paul taas matkatarkusi.

Krutime autonina jälle lõuna suunas ja hops oleme taas tagasi/edasi Ungaris. Oma lemmik kummitusmajarestoranis. Laar pannkooke ees, mugistame ja mõnuleme.

Käsi vastu riigiserva liigume pikki Ungari piiri kuniks on koht kus servast ülesõita ja oleme Poolas.

9 päev 3Lõuna-Poola kämping jõekaldal.

Jõe vulin-sulin-solin ja meie öiseks tegevuseks kujuneb sedakorda pissilkäik, mitu korda. 9 päev 6


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: