Võhandu kanuumaraton 2009

Mil ma Mari innustunud jutu peale JAH! sõna ütlesin, pidasin ma silmas seda, et me läheme Võhandu peale mõnusalt ilusat loodust nautlema ja päikest võtma ja sellest saab suurepärane viis laupäeva veeta. Meil mõlkus isegi meeles auahne plaan jõuda pühapäevaseks rabajooksuks raja kõrvale, et rabajooksjale Paulile käsi plaksutada ning kaasa elada. Mari ütles koguni, et mis see 6 ja pool kilomeetrit ära ei ole, ega me jõel ju jalgu väsita. Võtame hoopis ise ka sellest jooksust osa. Aga kindlasti ei pidanud ma silmas seda kui ma oma „Jah´i!“ välja käisin, et sellest saab see, mis siis lõpuks sai.

Hommik algas Võru spordikooli võimla põrandal magamiskottides. Margitile palju õnne sünnipäevaks lauldud, võimlapõrandal kiire hommikusöök ja minek tuule ja vihma ja külma kätte. Rohkem me sünnipäevalast ei näinudki. Kui siis täna Võhandu kanuumaratoni kodulehelt vaadates, et nad sõitsin endale välja II koha naiste kaheses kanuu arvestuses.

No ikka külmusime küll… täiega külmusime ära. Täna hommikulgi on veel sõrmeotsad valusad, sest kindad said mõlatades nii või teisiti märjaks ja tuul oli tugev ja sõrmi enamus osas ajast ei tundnud, nii, et mul oli aegajalt tõsine mure, kas neid pärast etappi otsast ära ei tule amputeerida ja lumi sadas ennast mulle kahe jalavahele kanuupingile hunnikusse ja tuul oli ja lörtsi sadas ja siis paistis tegelikult päike ka. Päris mõnusalt pikalt paistis. Ikka sedasi paistis täiesti arvestatavalt, nii , et jõudis riided ära kuivatada (super head riided on meil…  see aasta tagune investeering enne suvist Norra sõitu on tasunud juba väga-väga ära) Läbimärg püks saab kuivaks mõnede minutitega, kohe kui sadu lõppeb ja püksile saab tuult ja päikest korraks näidata ja… Tuuuuuul ulgus seal Võhandul. Puhus nii, et miskis osas jõel me hambad ristis surusime mõlasid vette ja kühveldasime-kaevasime, kanuu püsis paigal või tegelikult ei püsinud ka, hoopis triivis tuule lükatud suunas, ehk siis sopasesse pehmesse kaldasse kinni. Mõned leebed „R…..!“ ja „P……!“ kõlasid üle Mari huulte, aga seekord üsna vaoshoitult, isegi selliselt veidi häbelikul moel, et jäid õhku tühjalt rippuma. Mõned korrad ronisin mina üle kanuu serva, kaaludes kas üle kummiku ääre tuleb vett või mitte, et tuult trotsida ja kanuu uuesti liikuma saada.

„Kuidas sul läheb?“ pärib Mari pärast pikka vaikuses nohinal mõlatamist.

„Kuidas paistab?“ küsin ma vastu selg tema poole edasi vett kühveldades.

„No sedasi, et väga raskelt… õigupoolest kohe väga-väga raskelt.“ vastab tema.

Naeran kõlavalt ja pühin vargsi need neli pisarat põselt, mis sinna veerenud olid.

Ilma saatjata oleks seekordne ja sellise ilmaga Võhandu kanuumaraton olnud täiesti üle me võimete ja täiesti mõeldamatu meiesuguste kõnelejate kõndijate jaoks. Andzela oli meil vastas igas vahepunktis, see aeg kui meie võileibu nosisime tühjendas tema kanuud sisse pritsinud jõeveest, haakis lahtitulnud numbreid uuesti kinni, mudis kummikutes jääklotsideks muutunud varvastesse taas vere käima, tassis kanuu ümber tõstmiskohas kaldast välja ja teisest kohast lasi jälle sisse. Täitis meie tühjaks saanud termost (sinna sisse oli ta teinud joogi elusast allikaveest, mille ta selle tarbeks meie jaoks eelmine päev ammutanud ja taimetee, mis ta selle jaoks oli  korjanud ja kasemahlast, mille ta ise oli kogunud).
Ühes vahepunktis ütlesin ma talle: “Tead Andzela, ma nüüd haagin ennast ka siit kanuust kinni ja teen nägu, et ma aitan sul seda lohistada, aga tegelikult ma lihtsalt hoian siit servast kinni, et tuul mind pikali ei lükkaks.“ Sest need külmunud konksus sõrmed ja ära mõlatatud selg lasi mul mingist hetkest vaid kanuust kangelt välja tammuda, et teisest kohast jälle sisse istuda. Kanuumõlamise asend võtt! Ja anna minna!… ja siis ma tolknesingi tal seal sabas näpp kanuu nööri aasast läbi.  Kõige lõpuks öösel, siis kui me lõpetasime ja kanuudest välja kooberdasime lükkas ta meid autosse, keeras kuumuse põhja ja rohkem ma ei mäleta… ärkasin uuesti, kui auto kell 6 hommikul maja ukse ees peatus.

Ivar, see meie kanuu rentija ja Lumeilvese korraldaja saatis meid ühes kanuu vahepunktis teele sellise dialoogiga; Ivari tiimist kutt, Mark,  pöördub meie poole:

“Miks te tüdrukud küll ennast niimoodi karistate!?”

Selle peale Ivar kostab talle: “Saa ise ka nii vanaks, siis saad aru!” 😀 ja siis kui kanuu juba vabas vees ja meie selg kalda poole vett kühveldasime laulis ta meile veel järgi:

“Naised on hullud…!”

„Ivar polekski nagu pealinna inimene.“ Ütleb Mari lauljast kaugemale libisedes.

„Mis mõttes?“ uurin mina.

„Noh, ta lihtsalt on nii inimlik inimene.“

Ettenähtud toitlustamisvahepunktis, mida me olime pikkade silmadega oodanud, soe supp ja muud mõnud, mis eelnevalt välja kuulutatud, selgus, et siis kui meie randusime, juba meie ees olevad nelikümmend veesõidukimeeskonda olid sellest supist ilmajäänud, sest see oli lihtsalt otsa saanud. Jäime sinna pikkade nägudega tolknema ja mõistus oli ka otsas ja jõud oli ka juba otsas, kui Ivar tuli meie juurde, et kas te tüdrukud soovite midagi, ma sõidan poodi ja järgmises vahepunktis toon teile miskit süüa.

Nii palju veel Kati küsitud Võhandu kanuuinstruktoritest. Mari on super tüüria, me võtsime kõik kurvid ja slaalomid väga täpselt niksti naksti, tema käest võib küll saada tüürimehe/naise kõrgel tasemel õpetust. Mina, lihtne lihasjõud, saan vaid lisada, et kui hakkab raskeks minema… kui hakkab juba väga raskeks minema (aga xdriimil seda ei juhtu, see tulebki vaid siis kui oled kanuutanud juba väga mitu tundi järjest ja veel tuleb kanuutada… veel rohkem tunde järjest ja seda xdriimil ei juhtu, vähemalt mitte B rajal. Nii, et no worries), siis vaata kaugusesse ühte punkti, sule silmad ja mõla mõlemalt poolt kümme korda, tee silmad lahti ja sa näed, et

Näe!

Olete liikunud küll!

See kauguses asetsev punkt mille silmadega ära märkisid polegi enam niiiii kaugel!

Ja siis muidugi kõik teie armsad armsad kaasaelajad :)))

Elo saatis igas vahepunktis meile sõnumi, kus ja kuidas meil läheb… noh üks oli selline:

“Tublid olete, teie keskmine kiirus 6,37, teie järel on hetkel 2 paatkonda kindlasti, kes läbinud 31 km. 6 min. kaugusel”

Ja siis Paul, kes meid telefoni helinaga ühes vahepunktis kätte sai… ja kui ta minu hammasteplõginast midagi mõistis ja aru sai, siis kutsus ta meid murelikult korrale ennast hoidma ja mitte liiga tegema (sellest häälest kostus läbi väike mure, et kas me oleme piisavalt vormis järgmiseks pühapäevaseks xdriimiks, et tema kannul, tema tempos metsas ringi tormata). Paul jälgis maratonikodulehelt otseülekannet kuidas kanu nr 212 kilomeeter kilomeetri järel alistab ja kui meie kilomeetrid hakkasid juba tõsiselt ületama 100 km, siis sügas ta kukalt ja kaalus kas meile helistada, et finnishi punkt asub vasakul, minge vilkuva kollase tule peale. J

Ja Lena hommikune soe sõnum 🙂 “Et kas me suitsiidikud ikka veel elus oleme ja, et ta võiks meile kohe diagnoosi valmis kirjutada, siis oleks probleem lahendatud!”

Evelin helistas ja ajas mind kell 10:30 ülesse. Lihtsalt, et uurida kas me elus oleme.

Jne jne jne need teie kõik andsitegi selle jõu.

Mari hüüab praegu saunast, et kirjuta veel sellest kuidas üks kärestik meid üllatas ja ainult Suur Õnn ise hoidis me kanuud ümber minemast ja kuidas üks puuoks meid sedasi üllatas, et Mari käest mõla rebis ja me siis seda allavoolu kihutavat kontrollimatut mõla taga ajasime, sedasi, et mina ees kühveldasin vett kahte lehte laiali ja Mari taga kisendas, et kui nüüd me teda selle nurga peal kätte ei saa, siis on ta meil kadunud ja….!

Ja siis me jäime pimedasse, kottpimedasse ja eksisime ära, kui äkitselt kuulsime mörisevaid mehe hääli ja nägime pealampe. 8-ne kummipaat möirgavaid noori mehepulle aerutasid, meid nähes hüüdsid: “Kas eksisite ära tüdrukud!? No hoidke meile sappa, läheme koos lõpuni!”

Nende taga, nende tempos mõlades oli aega vahepeal selili kanuusse visata ja musta tähistaevast vaadata ja langeva tähe pikka lendu jälgida.

Ja, siis tahtis viimases vahepunktis üks hästi abivalmis ja hästi purjus kohalik uudistaja meie kanuu tassimist aidata ja üritas meid vahutava kose mölllava veekeerisesse lükata… kogemata, suure abistamissoviga.

Ja siis 9 km veel ja me lõpetasimegi. Kaldalt lasti meile 4-5 auto täiskaugtuledega silma, et me ikka näeksime kuhu tulla. Viimased 500 m kühveldasime otse pimestavasse tulejoasse. Kallas tuli väga ootamatult, sest peale valguse ei näinud me mitte muhvigi.

Ja siis …. 🙂 ahhh! siis näete kui järgmine aasta ka osa võtate!

(ma lähen kupatan Mari nüüd saunast välja, mulle tundub, et ta on seal kahtlaselt kaua, kahtlaselt vaikne, tal on ütlemata rumal komme lavale magama jääda)

ilusat ja head

Kei