Posted by: Elo | veebruar 6, 2010

Nauding jäätumise piiril – winter x-dream 2010


24.01.2010 winter x-dream Jõulumäel

Walkie-Talkielased pidid seekord olema esindatud kahe meeskonnaga, õigemini ühe segakonna ja ühe naiskonnaga – esimeses Paul, Kei ja Jaan ja teises Monika, Katrin ja Elo. Aga nädal enne võistlust, kui ilmaprognoosid ütlesid, et nädalavahetusel tuleb 30 kraadi külma, hakkasid peale vangerdused: kõigepealt kiri Monikalt, et tervis pole hea, siis teade Jaanilt, et on haige. Monika kohale suudeti kaubelda Jan ja meie naiskonnast sai samuti segakond. Jaani asemel oli ka varu leitud, siis aga ei saanud see varu tulla ja talle leiti omakorda varu. Aga kui laupäeva õhtul kell 22.30 tuli teade, et ka too varu ei saa tulla, siis langes Walkie-Talkie I segakond letargiliselt sooja voodisse ja langetas lootusetult käed. NUUKS 😦 

No teinekord igatahes… seltsimehed…. ja -naised… saab ka kahekesi rajale tulla, mis siis et arvestus kirja ei lähe ja punkte ei saa, aga saad ennast ikkagi rajal välja elada ja proovile panna, mis ju ongi meiesuguste peamine filosoofia! Seda enam, et osavõtu eest oli makstud. Ja üldse, meie nais-segakond on mõnikord nõus ka salaliikmeid kaasa võtma, kellele küll SI pulka ei anta ja nime kirja ei panda, aga kes võib meiega koos liikuda ja mõnes kohas hoopis oma sõitu teha, juhul kui ei jaksa või meist palju kiirem on. Ma ei tea küll, kas korraldajad lubavad, aga põhimõtteliselt võivad vabal maal vabad inimesed ju igapool liikuda ;)!

*****************

Startisime Tallinnast 7.30. Temperatuur oli -22. Linnast välja sõites näitas auto termomeeter umbes iga veerand tunni tagant välise temperatuuri langust ühe pügala võrra. Kõhe oli. Põldude kohal hõljusid külmaudulinikud. Kui Jõulumäele kohale jõudsime, siis oli õues miinus 29 kraadi celsiuse mõõdupuu järgi. Strateegiaks oli, et vaatame, kaua sellises külmas üldse vastu peame… hea kui paar tundigi. Siis mõtlesime veel iga natukese aja tagant keskusesse sooja minna :D… noh ja viimase variandina kaalusime ekstreemspordi korüfee Minni soovitust kamina äärest: “Tuleb mõelda soojalt”. Tagantjärele tundub, et lõpuks asi toimiski just tema soovituse järgi, kogu üritus oli selge nauding allakirjutanute meelest.

X-dreamerite soojade soovide puu

Meie seisund ja ettevalmistus võistluseks oli „suurepärane“: Katil oli just lõppenud äge nohu ja Janil just alanud, Elo oli terve nädala õppinud kommunikatsiooniteooria eksamiks, enamik öid ilma magamata ja siis veel viimasel võistluseelsel ööl käinud sünnipäeval ja kella kaheni tantsimas. Meeleolu oli kõigil vahva nagu ikka – Kati ja mina olime eufoorias ja Jan skpetilis-humoorikas seisundis.

Nüüd tuleb riietuse rubriik, see kõige tähtsam. Tegime oma arust kõvasti kodutööd riietumise alal, olime selga toppinud ja kaasa haaranud parima varustuse, mis meil kappidest leida ning poest veel täiendust hankinud. Natuke ikka improviseerisime ka, nii et ega nüüd päris kindel ei ole, kas kõik 101 protsenti õigesti sai tehtud, ära me igatahes ei külmunud, vastupidi, päris mõnus oli.

Elo varustus: ostsin Kuressaarest endale seest välja hingava ja väljast mitte midagi sisselaskva voodrita trennijope. Päev enne võistlust matkatarvete poest sain spetsiaalsed suusasokid, mis külma varvastest eemal pidi hoidma ja trenni aluspüksid (päris selliseid merino villaga segatuid ei olnud, nagu Kei sünnipäevaks eelmisel aastal sai, aga noh parem ikka kui puuvillased, mille kohe märjaks higistad. Märjaks higistamist tuleb aga sellise külma juures igatahes vältida!!!!  Kogu kihistus oli seega järgmine: spordipesu peal brynje pikk võrkpesu, siis villane pikk pesu, siis jalas björndaehli suusapüksid ja seljas climawarm dressipluus. Mõtlesin, kas panna veel fliis, aga siis otsustasin mitte panna – pigem stardis natuke jahe, kui kogu võistlus lämmatavalt palav :P. Selle kõige peal uus icepeaki hurricane jope. Kuigi mul ei hakanud külm ja vahepeal tegin isegi kaenlaalused tuulutusavad lahti, siis ometi pärast riidest lahti võttes oli jope all paks jää ja lumi 😀 Ei tea, kas see climawarm oli lihtsalt nii super dressikas või mis, aga lume külmust ma ei tundnud. Võib-olla järgmisel korral pole seda jopet üldse vaja? Käes olid eelmise aasta icebugi jaoks ostetud platinum sõrmkindad (naha ja windstopperi ühendus, ilma paksu voodrita) saadaval matkatarvete poes, soovitan kõigile soojalt – nad ei vedanud mind nüüdki alt! Peas windstopperi buff ja selle all selline kaelusmüts, kust vaid silmad, nina, suu ja natuke põski välja paistab. Jalas matkatarvetest soovitatud lorpen SNK sokid… millega esimese 15 minutiga varbad külmetama hakkasid – täielik valearvestus. Nii tegimegi esimese punkti juures kohe peatuse ja panin oma vanad lorpeni TET termokad – pidasid ilusasti lõpuni vastu.

Elo "soojustest"

Kati varustus: alustades altpoolt, siis kõigepealt läksid jalga lorpeni meriinovillaga matkasokid, nende peale õhukesed matkasokid. Pükstest alustuseks õhuke villapesu, siis suvised retuusid, suusadressipüksid, kõige peal tuule- ja veekindlad kattepüksid. Minul oli jalas kõige rohkem kihte – 4. Aga palav ei olnud. Mul ei olnud küll sooje aluspükse (vaid stringid) – küllap sellepärast J. Seljas oli 2 brynje võrksärki, vahekihiks suvine õhuke spordipluus, peal suusadressipluus ja paks fliis. Kilekas oli ka kõige alguses peal, aga selle võtsin kohe ära, kuna palav hakkas – õhk ei liikunud. Vahepeal päikese käes tundus, et ka fliisi võiks kotti toppida, aga metsa all oli jälle jahedam, nii et see jäi lõpuni selga. Peas oli õhuke fliismüts ja selle peal buff üle poole näo. Käes tavalised õhemat sorti suusakindad. Paksud olid igaks juhuks kotis, neid vaja ei läinud. Samuti oli kotis kaasas varumüts ja –sokid.

Kati, X-dreami iludus

 

Jani varustus: pärast viimast poeskäiku sai Janist praktiliselt crafti esinduspersoon – enamus riietusest sai just selle firma sildiga. Põhjus lihtne – craftil on väga loogiline ülesehitus, kihid järjekorras nummerdatud. Niisiis oli Janil craft zero soe pikk pesu, seejärel 2. kiht (seespool fliis, väljaspool tihe riie), 3. kiht dressipluus, neljandaks kihiks läks mitte-enam-crafti kattejope (tormikas), aga sellega hakkas üsna pea palav ja sai kotti topitud. Kuna kõht hakkas varsti ikkagi külmetama, siis mõne aja pärast läks jope asemel selga õhuke tuulekindel rattasõidu kilevest (selja pealt võrguga), see töötas lõpuni. Jalas oli pikk pesu, suusadressid, kiledressid. Saapa sisse läks lorpeni talvine matkasokk. Kätte windstopperiga talvised õhukesed rattakindad. Pähe fliisvoodriga villane suusamüts, selle all buff üle lõua.

Härmas Jan

Toidust oli kaasas igale ühele kolm müslibatooni, millest Elo sõi ära 2 tavalist ja Kati ja Jan kahepeale ühe spordibatooni. (Kati: erilist isu millegipärast terve päeva jooksul ei olnud, pigem läksid peale soojad vedelikud – tee ja puljong). Elol oli joogiks rohelise tee ja õunamahla segu meega, kandis seda toruga imetavas seljakotipaagis, toru aga jäätus hetkega ära. Jõi poolel maal otse koti suust ja siis taipas selle toru ja huuliku ka koti sisse panna. Järgmises peatuses sai juba kerge vaevaga torust juua. See joogikott igatahes külmaks ei läinudki, kuigi oli jope peal, mitte all. Janil ja Katil oli kaasas 1 liiter vett, liitrine termos teega ja 0,5 liitrine väga maitsva ja kange puljongiga. Jooki kulus just parasjagu, vaid Kati veepaagist jäi umbes pool alles. Elo spordi jõuvärki ei tarbi, aga neelas hommikul ühe vedela magneesiumi ampulli, et lihased krampi ei läheks. Jan ja Kati võtsid ka hommikul magneesiumitabletid sisse.

Suusad. Elo lasi hawaii-expressi poistel oma lauad määrida ja suusaradadel oli näha, et nad on head tööd teinud – kimpsis eest ära nagu jänes. Kati Janiga võtsid kaasa oma vanad suusad-kepid, teades et metsa all võivad suusad läbi vajuda, mis on paindele paha-paha ja teiseks oli eeldada juurikaid ja oksi, mis suusapõhjale oma pitseri jätavad. Määrima nad kah spetsiaalselt ei hakanud, natuke oli vana möksi all ja offroad-radadel polnud nagunii erilist liuglemist karta. Siinkohal peab küll tunnistama, et see vana pidamine kadus alt üsna kiiresti ja oleks võinud taskus olla üks pidamismäärde topsik – oleks elu kõvasti hõlpsamaks teinud.

JAH, meie kavatsus oli kogu distants suusatada, igaks juhuks panime ka tossud vahetusalasse, aga meil ei tulnud kordagi pähe neid jalga panna. Kuigi jah, tegelikult tuli korraks küll mõttesse – siis kui suusad tagasi hakkasid andma – aga kuna olime selleks ajaks vahetusalast juba üpris kaugele jõudnud ja veel mõnest mäest suusasaabastega ülesse vudinud, siis kadus tossude idealiseerimine ära. Pärast saunas teiste muljeid kuulates saime oma suuskade variandi üle veel rõõmu tunda, sest raba polnud täielikult jäätunud ja nii mõnigi vajus jalgupidi vette ja pidi jäätossudega edasi jooksma. Kusjuures jalast saadi need tossud alles siis ära, kui jalale kuuma teed peale kallati. Uhh… karmid seiklejad!

Põhjapunkt läbitud!

Pidime Walkie-Talkie I segakonna lippu kõrgel hoidma ja jääma ka hiljaks, nii juhtuski – startisime veerand tundi teistest hiljem. Kuna Jõulumäe suusaala on selline pikk riba Pärnu-Riia mnt. ääres, siis jagunesid punktid põhja- ja lõunapoole stardiala keskuses. Mõtlesime, et valime kõigepealt põhjapoolsed, need ei tundunud kaugel olevat keskusest ja naersime, et teeks need mõned punktid ära ja siis vaatame, kas liigume üldse edasi. Peale 5 minutit suusatamist olid kõigil kulmud ja ripsmed härmas. Kui olime jõudnud põhjatippu, siis Kati oli lausa jääkuninganna :D, Elo oli vahepeal silmad kinni sõitnud ja ripsmeid sulatanud. Rajatraktoriga tehtud suusarajad olid superhead – kõva põhjaga ja kiired – ja seal niimoodi energiliselt suusatades eriti külm ei olnudki. Punktid leidsime kergesti. Kuus punkti võetud, otsustasime jätkata… kell oli ka alles 11.30. Strateegia tagasihoidlikult… et vaatame kella ja olukorda ja kui vaja, siis pöördume kohe tagasi.

Põhjapunktid

 

Lõunapoolsete punktide vahed olid suuremad ja nende vahel ei olnud suusarada. Sumpasime jooksjate pehmeks trambitud radadel, buraani jälgedes ja sihtidel… õlalihased said kõvasti vatti. 45. punkt oli joogipunkt… kell oli ikka veel vähe edasi liikunud, Jan oli suuskade tagasiandmisest väsinud, aga andis meile otsustada, kas läheme veel lõuna poole 4 kaugeima punkti järele. Noh, mis puutub meie eufoorilisse seisundisse, siis otse loomulikult otsustasime jätkata! Lõunapunkti jõudes oli kell ikka veel vähe…. Jan oli natuke torssis, temal ju oligi kõige raskem – suusad vajusid kehakaalu pärast sügavamale kui meil. Tundus, et sellel korral jõuame vist kõik punktid ära võtta peale ühe… seda me eriti ei ihaldanudki, sest paiknes liiga eraldi ja kaugel rabas. Tagant järele targutades, oleks see vaid ühe kilomeetri rohkem suusatamist tähendanud…

Lõunapunktid

 

Päris Lõunas... isegi palav hakkas

Kaardi lõunaservas käidud, kulgesime finiši suunas tagasi. Punkte polnud raske leida, kompassi ei läinud kogu võistluse ajal üldse vaja, jälgisime vaid kaarti ja lugesime sihte, hargnemisi ja kui jooksjate rada keeras kuhugi, siis liikusime mööda seda – taganttulijate jäljeküti-rõõmud! Arutasime omavahel, et see retk on rohkem suusamatka kui orienteerumise moodi – muudkui astu mööda rada ja imetle talvist loodust! Eksimise pärast igatahes muretsema ei pea. Ainukesena osutus punkt nr. 49 pähkliks meie jaoks, tulime just 50ndast punktist raba pealt ja siis pidime selle otsimiseks metsa all hargnema. Seekord oli Elo sisetundel õigus ja varsti hõikuski üle metsa ülejäänud tiimiliikmeid kokku. Vahepeal oli paar punkti järjest ühesama sihi servas (enamasti luitetippudes), kus me kogu aeg põrkasime kokku Rekognoosuuringute nimelise naistetiimiga ja kogemusi vahetasime. Nemad liikusid jalgsi (nimetades seda mitte jooksmiseks vaid stepaeroobika treeninguks), meie sõitsime neil muudkui laskumistel eest, hiljem tõusudel said jälle nemad meid kätte. Punkti nr 46 juurde viiv tee mööda kraaviserva oli Elo jaoks kõige ebameeldivam, tema süda tilkus uute suuskade pärast verd, kui astusime üle sookailude ja puujuurikate. Sellele järgnes väga ilus teekond üle avatud raba (pehme lume), mille talviselt madal päike oli küpse muraka karva värvinud. Raba peal oli muuseas tuntavalt soojem kui metsas, kuna päike paistis kogu aeg peale. Varsti algas tihe rabamets, kus ilma ettetallatud rajata oleksime küll vist ära eksinud (või kompassi välja võtma pidanud). Rägastik läks aina tihedamaks ja lõpuks tuli veel iga paari meetri tagant sügavaid kraave ületada kuni lõpuks kauaoodatud punkt 43 saabus. Siis tuli autotee, kus suusatada eriti ei saanud, vaid kätega lükata… lihtsalt nii libe oli. Üritasime uisutada, Kati ja Jan väsisid ära ja Janil tuli teine käegalöömise hoog, ütles et enam ei jaksa, siiber on ees ja jäägu see lisaülesanne ning viimane punkt kus seda ja teist! Ning siis võttis kätte ja kihutas naistest nagu postidest mööda :D! kaugele ette. Elo proovis hüüda, et üks punkt on täitsa tee ääres, et ärgu sellest mööda kihutagu, aga Jan oli sekundiga juba 100m kaugusel ja kuuldeulatusest väljas. Elo ja Kati vaatasid teineteisele mõistvalt otsa: „MEHED!“ ja liikusid talle järgi. Elo meelehärmiks oli teele visatud graniiditükikesi ja ta kirus taas, et polnud pannud kehvemaid suuski alla. Jani võis teekäänakul peatumas näha ja taas optimistlikumalt kaarti uurimas. Elo ja Kati vaatasid taas teineteisele otsa: „MEHED!“

No ja nii me siis võtsimegi selle 41se punkti ja saime headele suusaradadele, meeleolu paranes ja jõudsime kiirelt finiši alale, kus pidi meid ees ootama lisaülesanne. Aega oli veel üle poole tunni. Kati ja Jan ei saanud suuski jalast, klambrid olid kinni külmunud ja nii pidi Elo jää peale minema curlingu ketast tsooni libistama. Kuna ta aga ei saanud sellega hakkama, jooksime kõik veel trahviringi (vahepeal olid Jan ja Kati üksteise klambritel peal hüpates need lahti saanud) ja kuna me olime nagunii nii tublid olnud – mitte kunagi pole me nii palju punkte ära korjanud, siis loobusime uhkelt minemast 36ndasse, mis tähendanuks meile ju vaid 600 m läbimist. Olime ülbed ja tegelikult vist ka väsinud… loobusime ja lõime aja lukku.

Oleksitest: kui me poleks hiljaks jäänud, kui me poleks olnud nii väsinud ja kui mul ei oleks kannad rakkudes olnud… kui oleksime natuke veel pingutanud, siis oleksime seekord saanud kõik punktid võetud. Jäägu see lihtsalt meie oma teadmiseks, tuleb mõelda soojalt!

**********

Tulemustest. Hiljem kaardile rada joonistades ja seda niidiga üle mõõtes ja veel veebist tulemusi uurides saime teada, et olime ajaga 6.34,39 läbinud 28,5 km, võtnud kokku 26 punkti 28st ja platseerunud üldarvestuses kohale 97 (kokku lõpetas 147 tiimi), segavõistkondadest 36. Just selline paras matkasõidu tulemus, nagu oli oodata. Väga ilus päev oli!

Talveilu oma hiilguses

Kirja panid Elo ja Kati.

Me kolmekesi tuleme... udupilt jäätunud mobiiliga


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: