kaheksas päev 05.08.2010

Öösel räppis ööbik põõsas.

Hommik tuli palavamalt kui kunagi varem. Hõljusime kui kalad akvaariumis, vaid peanupud järve veest väljas. Kuival maal roomasime ka vaid varjust varjuni. Liiv taldade all särises ja päike praadis pea kohal.

Erakordne, lapsed olid järves pea neli tundi järjest ja kellegil ei värvunud huuled või küünealused lillaks. Soojem kui basseinis. Ahvimõnu!

 

Lolale õpetasime „koera“ ujuma. Selgus, et mul on koer, kes ei oska ujuda. Kui põhi kaob nelja käpa alt ära, siis tõuseb ta tagakäppadele ja kõnnib tikksirgena tagumistel käppadel edasi, aga ujuda ei oska.

Priit tegeles peamiselt sellega, et liugles täispuhutaval madratsil üle järve edasi-tagasi, lapsed rõõmsalt lugesid kaasa, et mitu korda sai Priidul Lätis ära käidud. Nimelt Liiva järv on selline järv, millel üks kallas on Eesti vabariigis ja teine kallas on Lätimaal. Riigipiir veab järve pooleks.

Aga nagu ikka saabub hetk mil tuleb kotid kokku pakkida ja teele asuda. Sel korral oli Pärlil kellaaja peale minek. Spordilaagrisse lõunasöögiks kohale. Enne veel tegime Krabi poe juures ühis jäätisesöömingu ja siis veel puntra-karukallistused ja nii nad läksidki. Priit ja Lola ja lapsed Pärli Kurgjärve spordilaagrisse viima. Meie jäime kolmekesi mokad töllakil oma täislaaditud lastis ratastega poe nurgale seina varju tammuma. Otsustasime, et teeme veel ühed jäätised. Siis otsustasime, et ikkagi ei saa veel minema hakata, sest, et rattapudelid on vaja vett täis lasta. Siis avastasime, et ikkastki on vaja veel kommivarusid täiendada. Paul valis trühvli kommid. Pärast kõike seda magusat leidsime, et nüüd tahaks midagi soolast ja tõime endale poest suure kotiga kartulikrõpse. Vahepeal oli vaja käia pissil. Soolased kartulikrõpsud ajasid aga hirmsasti jooma ja vesi rattapudelites tundus olevat kuidagi lahja ja mage, noh siis tuli tuua poest veel gin tonicut. Kogu aeg oli midagi väga asjalikku ja vajalikku teha/vaja mille pärast ei saanud veel ratastele minna.

Ühtäkki räntsatas meie kõrvale üks väga pahur ja enesega rahulolematu Krabikülamees. Istus, hoidis oma õrna pead kahe käe vahel kinni ja kiigutas ennast edasi-tagasi nagu suures vaevas inimene. Ja seda ta muidugi oli ka.

„Terve Jaanipäeva pidasin vastu, mitte tilkagi ei võtnud, remondi sain tehtud ja kõik, aga nüüd see KURADI HAINATEGU! Kõik läks käest ära, ai r…. kui paha mul olla on!“ soigus ta haledalt. Mõnda aega piilusime teda altkulmu, siis ajas ta ennast otsustavalt püsti ja astus kellukese kõlli saatel Krabipoe uksest sisse. Veidi hiljem sammus ta juba hoopis reipamal sammul ja sirgemal seljal taas poe uksest välja, poolik õllepudel hooletult käe otsas kõlkumas.

Sellise tiheda programmi peale saabus Suur Paks Uni. Surusin endale magamiskotirulli pea alla ja kerisin ennast muruplatsil Krabipoe seina kaitsvas varjulises varjus kerra. Ärkasin selle peale, et Paul vestles miski kohaliku mehega. Mari magas  magusasti rohul edasi. Mees üritas Paulile seebiveest selgemaks teha kui arulage on rattaga matkata. Tal oli kohe pikk loeng selle nimel ettevalmistatud.

Põhjendused:

1. vahid vaid endale nina ette teele

2. pesta ei saa

3. oled väsinud ja kurnatud (küllap ta pidas meid murul sirakil olevaid silmas)

Minu küsimise peale, et kuidas siis oleks mõistlik reisida ütles ta, et loomulikult autoga!

„No, aga kui ma autoga reisin, siis vahin ju ka vaid eest aknast välja ja jälgin teed.“ vaidlesin mina varmalt vastu.

„Ehhh, sina istud kõrval ja sinule avanevad vaated.“ oli näost läikival mehel vastus valmis. „Autojuht sõidab, tema vahib teed! Ja veel parem on reisida LENNUKIGA!“ teatas ta tähtsalt. Selle peale polnud minul enam midagi kosta. Ei, tegelikult ma kostsin küll, ma ütlesin, et jumal  tänatud, et inimesed nii erinevad on. Siis ta pobises veel endale nina alla, et ta teab küll neid tobedaid rattamatkasid: „Mul endal ka naine võtab nendest sõitudest osa ja siis kui koju jõuab on mitu päeva oimetu“ ja tõttas matsakal sammul üle sõidutee endale hoovi peale kus laiutas suur auto.

Meilgi oli aeg! See oli siililegi selge. Ajasime ennast taas jalule ja asusime ratastele. Päev ja päike üheskoos olid veidi oma kuumusest järgi andnud. Mina keeldun kategooriliselt lahkuma Eestist mööda Mõrvar Koerte Maanteed. Seame ninad ja esirattad siis hoopis Metsavenna talu suunas, mis asub sellise nimega kohas nagu Vastse Roosa. Säält oleks Lätimaal asuva APEni vaid 4 km. Teel sinna laguneb Paulil pakiraam oma raske kandami all. Nii kaua kuni Paul pakika kallal nokitseb, nokime meie Mariga nina, taome varbaga tolmusel teel kivikesi, käime Pauli pardakoti kallal komme nosimas ja teeme ennast muul viisil kasulikuks. Mööda teed läheneb meile vänderdaval naistejalgrattal uudishimuliku silmaga proua. Alustame juttu ja saame teada, et Krabis on internaat kool kuhu tulevad kokku üle riigi raskesti kasvatatavad lapsed. „Nad saavad päevas neli korda süüa ja neil on oma koristaja, nad elavad paremini kui meie oma lapsed.“ kaebab proua ebaõiglust.

Metsavenna talus kõik stendid  läbi loetud teatab Patrioot Paul, et tema keeldub täna üleüldse Eestist lahkuma. Veame siis näpuga kohalikul kaardil järge ja otsustame, et sõidame Nahale ja sealt veel edasi, ehk siis sellisesse kohta nagu Eesti Lõuna Tippu! Sinna minev tee teeb juurde +10km. Sest millal veel me satuksime Eesti Lõuna Tipule nii lähedale, lähme vaatame siis selle koha ära kui me juba siin oleme. Õigustame iseendile oma valikut.

See tee, need tühised 10 kilomeetrit osutusid, aga Kolgata teeks. See polnud tee vaid see oli… ma ei teagi mis. Rasked metsaveo masinad olid selle mida nimetatakse teeks pahupidi keeranud. Ülesküntud läti vajuva liivaga tee. Paul vajub sel teel oma raske rattaga kuni käiguvahetajani sisse ja tal tuleb rohkem kui üks kilomeeter oma ratast käe kõrval järele lohistada. Seda „teed“ kaunistavad rusika suurused tükki küljest ära rebivad parmud. Ja veel miskid putukad keda tuvastada ei õnnestu, aga kelle hammustusest mu näpp paistetab üles kahekordseks. Sääseparved olid nende muude mutukate kõrval nii tühised vennikesed, et neid ei tasu siin isegi mainida. Juustesse kinni jäävad ja kaelaaugust sisse pugevad vastikud põdrakärbsed. Paulil lagunevad nüüd rattakotid. Mari kargab rattalt maha, teeb koha peal aafrika pärismaalaste tantsu ja oma nägu grimassitades karjub käsi ahastavalt taeva poole ringutades: „Kas ma sellist puhkust tahtsingi!“ mina keksin ümber tema ringmängu mängida, mõlemas käes varustatuna sääsepuugitõrjevahendi pudelitega ja summutan ahastusekarje piisapilve sisse ära.

Lõpuks jõuame kohale.

Lõkke ääres kokkuvõtteid tehes leiame, et need päevad kus lapsed olid meiega teel, siis… lapsed kutsuvad sind korrale, sa valid teed ja rajad selliselt, et „comfort level“ on paigas. Sinna alla käib tempo ja rajavalik. Ja loomulikult ööbimiskoha valik.

Paul teeb tänase Raske Päeva kokkuvõtte:

1.       Lapsed läksid ära, emotsionaalselt raske

2.       Kohutavalt palav päev

3.       See on meie reisil esimene päev, kus meid keegi ei oota õhtul kaetud laua ja kuumaks köetud saunaga – me oleme ära hellitatud selle nädalaga

4.       Üle Haanja kõrgustiku tulemine on veel jalgades

(31km)

(kokku on sõidetud tänase päevaga koos 405km)