Sporttiimi Libahundi jälg Padisel 2010

Libahundi jälg Padisel 2010

Kuna minu jaoks oli Libahundi kogemus esmakordne, siis on mul tunne, et peaks paar rida selle kohta kirja panema.

Algas kõik sellest, et Paul kutsus mind endaga punti. Mõte oli selles, et prooviks joosta niikaua kui jaksame. Mulle tundus see toreda väljakutsena, 6 tundi on paras pikkus tõsisemaks katsetuseks. Jõudsime isegi paar jooksutehnika trenni teha enne. Ma nüüd ei tea, kas sellest mu samm oluliselt paranes, aga vähemalt vastupidavust olen suve jooksul kogunud, enesetunne rajal oli väga mõnus – neljandal tunnil oli veel selline hoog sees, et oleks muudkui tempojooksu edasi pannud, kui ainult seda võsa ees poleks olnud! Alles viimane pooltund muutus raskeks.

Rada planeerisime traditsiooniliselt – kõigepealt raskem soisem pool ja siis vaatame, palju pärast jõuab lõuna poolt noppida. Selgus, et see oli üsna õige taktika – idapoolsed lisaülesanded oleksid lõpupoole üsna kurnavad olnud, lisaks saime Rummu mägedes turnides nautida tõeliselt sooja päikesepaistet. Riideid sai seal kah mitu kihti seljast koorida, mis oli hädavajalik – olime riietunud nagu talveürituseks! Seda olid teinud kõik meie walkersid – Jani seljakott sai triiki märgi ja mudaseid pükse-pluuse täis.

Enne Rummu mägesid (mis elamuslikult oli  minu jaoks üks ürituse highlight‘e – uskumatult lahe inimese poolt loodud tehismaastik!), panime padavai 81. punkti ronimisülesannet sooritama. Pauli strateegia oli spurtida sinna esimeste hulgas, aga stardi lisaülesanne võttis hoogu maha – o-sprint ei läinud nii libedalt kui oleks tahtnud, nii et lisaülesandega punktis läks meil koos järjekorratamisega kokku ca 20 minutit. Aga ülesanne ise oli tore – oru kohal kõlkuvatel nöörist aasadel pidi liikuma köie keskel oleva SI-jaamani ja sealt punkti võtma. Siin oli minul au piiksu teha. Ahviharjutused sooritatud, liikusime mägede suunas, korjates tee pealt üles punktid 25, 38 ja 22. Maanteel joostes jõudis Paul just öelda, et loodetavasti ei pea sinna otsa hakkama ronima, kui ma silmasin inimesi mäeharjal kondamas. Luhtus see Pauli lootus! Mina aga hõõrusin heameelest käsi – mäed on mu suur nõrkus! Kohapeal ergutas meid ka kroonikameeskond: operaator kõps ja reporter le jaan, nii et võisime ennast lisaülesande punktide vahel silgates lausa staaridena tunda.

Kanuupunkti nr 84 poole liikudes saime kaela esimese sahmaka rahesegust lörtsi, aga ajasime joped selga ja polnud häda kedagist, noppisime koos kahe vanema daamiga tee pealt veel punkti nr 42. Kanuus oli algul väike segadus, et kes tüürib ja mispidi paat üldse peaks liikuma, kuni lõpuks leidsime, et täitsa bro on sõita tagumine ots ees ja mina tüürin esiotsast, ning veepunktid tulid kätte ludinal!

Soo poole liikudes oli Pauli taktika lõigata otse. Sihid, mida ületasime, olid üsna võsased, nii et ega sealtkaudu poleks tõepoolest erilist ajavõitu saanud. Ainsad jäljed, mida nägime, olid (liba?)huntide ja kitsede omad. Ei teagi, kustkaudu kõik need teised tiimid läksid.  

Nägime inimesi ainult punktide juures, sealhulgas meie oma tüdrukuid. Enamasti oli aga selline maadeavastaja tunne, väga metsik ja puutumatu mets ümberringi. Ja väga raskesti läbitav, “joostavat metsa” oli sellel võistlusel üldse väga vähe. Joostavad olid praktiliselt ainult  

teed.

Peale pikka rabamatka 84-53-65-83 jõudsime järgmisesse lisaülesande punkti 83. Ja seal ootas meid juba velo-suporttiim Jaani ja Jani isikus kuuma tee ja laia naeratusega! Ja ülesanne ise palgijupiga pakult pakule liikuda. Peale ühe kahtlaselt kõikuva paku, kus Paulil oli tegu püstijäämisega, sooritasime ülesande edukalt. Edasi oli õnneks pikk jooksukas, nii umbes 2 kilomeetrit mööda teed. Jalad käed said mõnusalt soojaks, kuni jõudsime punkti, mis asus jõe vastaskaldal! Vapper Paul kahlas läbi jääkülma jõe, vesi lainetamas üle põlve. Ja siis teistpidi jälle tagasi. Toppisin talle selle peale pool batooni kurku ja liikusime edasi.

Kilomeetri pärast tuli järgmine jõepunkt, jälle teisel kaldal. Õnneks oli seal üks palk, libe küll, aga siiski sihipäraselt kasutatav. Ukerdasime üle ja liikusime edasi 59. punkti suunas. See oli ilusas  männimetsas vahelduseks. Teel punkti 62 kohtasime põlluservas jälle kollaseid veste, kes hurjutasid meid vestide puudumise pärast. Luiskasime, et meil on need ihu lähedal, aluspesuna kasutusel.

Ja siis jõudsime punkti 62, kus sai taas termost tühjendada. Meil oli rajal ikka täiesti superluks tee-teenindus, ma isegi ei pannud tähele, kus punktides tegelikult ametlikult juua jagati.

Järgmine punkt – nr 60 – tuli läbi vihma, kõigepealt u 2km mööda teed, seejärel 800m kahlamist-turnimist mööda käänulisi jõekaldaid kobraste mängumaal. Kuni teed jätkus, oli meil saatjaskond ratastel kaasas, mis andis kõvasti indu juurde. W-T Treeningrühma tiimitunne on tugev, minul oli sellest ikka väga palju abi! Ja Paulile õnnestus tee peal järgmine geel sisse suruda. Imeline on aga see, kuidas Paul suutis sellest täiesti võimatust koprapesast punkti välja võluda – peale pooletunnist tammumist oli minul küll täitsa lootusetu tunne selles vesises kaoses. Aga siis Pauli nägu selgines ja ta hakkas otsustavalt pika sammuga veel kaugemale edasi rühkima, ning me lahkusime lõpuks sealt raskest punktist võidukalt.

Edasi otsustasime ajanappusel jätta ära kaardi alumise serva punktid ja liikuda väiksema ringiga finiši poole. 28. punktis tabas Pauli esimene kramp. Otsisin ta seljakotist magneesiumi ampulli välja, sest Paul ise ei näinud enam midagi – prillid oli täiesti udused. Ja me mõlemad aurasime, nagu oleks just saunast välja astunud.

Metsast välja jõudes leidsime tuttavad rattajäljed, mida mööda liikusime suure teeni. Ja edasi 58-56 ilusad punktid piklikel männimetsastel seljandikel. Ja 2 km hiljem lisaülesande punkt 82 koos  

mobiilse personaal-teepunktiga. Lahendamiseks seekord nuti-ja-näpuosavuse ülesanded. Küll ma tundsin seal Monikast puudust, kellele oleks need sõlmede harutamised käkitegu olnud. Aga lõpuks sooritas Paul nööriharutamise edukalt!

Nüüd oli ajaga juba päris tuuga. 45 minutiga pidime jõudma läbida ca 6km, võtma 3 punkti ja tegema punktis 80 lisaülesande. Nüüd olid meil mõlemal jalad juba päris kanged, viimane pool tundi tähendas minu jaoks hambad ristis jooksmist. Aga me võtsime kõik need punktid, 49, 21 ja 80 ja tegime lisaülesande, kus täpsusvise küll ebaõnnestus, aga lendamine oli lahe sellegipoolest, ja jõudsime finišisse 2 minutit enne  kontrollaja lõppu.

Libahundi jälg on nüüd maas. Aitäh, Paul, väljakutse eest! Väga seikluslik päev oli.

Kati

Pildilink:

http://gallery.me.com/jaanus.koov#100096

Kaart Pauli ja Kati joostud teekonnaga: