Tartu maratoni 63 km nagu 10 korda Triigist Leisi ja tagasi

… minu esimene täispikk maraton…

Madhusi valmistas suusad ja saapad, A&T Sport viisid suusad Otepääle määrima. Mari ja Kei võtsid mu Tartust auto peale. Sõidutasid meid Krissuga Elva Spordikeskusesse ööbima ja läksid ise küla peale pidutsema ( 😉 ).

Mina tulin just Viljandi Kuldkala püügilt. Kala ei saanud, aga meeleolu oli ülev.

Meeleolu oli ülev juba terve nädala, väike ärevus ka sees. 63 kilomeetrit. 63 kilomeetrit. 63 kilomeetrit. Süda lõi selles taktis.

Kõik hoiatasid ilma eest, aga mõtlesin, et eelmisel aastal oli nii külm, mis nüüd viga. Mis see väike tuisk ikka ära teeb. Muretsesin pigem veidi suusatehnika üle.

Trenni olin teinud silmas pidades seda senikogematt distantsi ja treeningkaaslane oli olnud asjalik. Kubjas lausa. Igal nädalalõpul ütles, kui palju järgmisel nädalal liigutama peab, siis tuletas veel hommikul meelde ja rõhus süümepiinadele, kui käsku ei täitnud. Jälgis täpselt, kas ja kui palju pingutan. Kui olin tubli olnud, siis kiitis 😀

See sõber ilmus mu ellu mu sünnipäeval, tal on patareid ja ta on mu vasema käe peal. Kui trenni ei tee, siis näitab lihtsalt kellaaega. Walkersite ja minu enda ühine kingitus mulle. Uskumatult õnnestunud kingitus.

Sparta spordiklubi suusatreenerid. Need mõned korrad, kui õpetust sain andsid palju mõtteainet tehnika osas. Teadlikult treenisin www.spartasport.ee kodulehel olnud Jaanus Teppani videode abil, mis spetsiaalselt mõeldud Tartu maratonile minejatele. Ja 3 päeva enne maratoni tuli Aivo Liksor meie palvel Harku metsa tehnikat vaatama. Ega nii hilja midagi suurt muuta saa, aga arvasin, et kui maratonil peaks igav hakkama, siis saab tehnikaga tegeleda.

MARATONI hommik. Krissu oleks saanud kauem magada, sest tema start oleks olnud alles keset lõunat. Mina aga pidin olema Otepää bussil juba kell 07.15.  Olin riides, aga ma ei leidnud oma stardimaterjale. Helistasid Mari ja Kei, et ega ma ei maga.  Ei, meil oli kerge paanika. Selgus, et olime unustanud numbrid ja kiibid Mari autosse. Mari auto oli aga Marist ja Keist jäänud nende ööbimispaika. Krissu haaras telefoni ja hakkas asju ajama, oli juba valmis taksot võtma, aga õnneks öeldi organisaatorite poolt, et 30 eurose tagatisraha eest saab asendus numbri ja kiibi. Järgmine probleem oli sularaha. Mul jätkus, aga Krissu pidi pärast Elvasse jalutama ja tagasi.

Silmad särasid peas asusin Otepää poole. Kohvikus määrisid Kei ja Mari kreemi nägudele. Ma sain ka oma osa. Üldse, Mari on meil super varustaja – tal on alati kõik vajalik kaasas. Ma ei tea, mida osad meiesugustest udukujudest walkersites ilma Marita teeks.

Vaatasin tuisu käes lehvivaid lippe kohviku aknast ja mõtlesin, kas võtta dressipluus vähemaks või mitte. Õlgadel oli kuidagi kitsas. Otsustasin riskida, aga sidusin dressika siiski puusadele. Nii, et mulle jäigi selga villapesu, suusajakk ja vest selle peal. Prillid võtsin ka igaksjuhuks mütsi peal kaasa. Mõned datlid taskusse, üks corney müslibatoon ja vaarika-laimi jook pudelisse.

Läksin suusamäärijaid otsima, ei leidnud kohe ja jõudsin vaevu starti. Keiga pidime ühes rühmas olema, aga ma ei näinud teda ei siis ega ka hiljem mitte. Närv oli veits üleval. Aga meeles mõlkus enda ja ka Kei strateegia “Nõrgematele”: kui oled jõudnud söögipunkti, saab alati katkestada ja samas ka mõelda, et ehk prooviks järgmisesse jõuda.

6750 ja enamgi inimest. Tarmo Haudi pilt

START. Sõidan, sõidan ja sõidan. Suusk on suurepärane. Ilm on suurepärane. Riietuse osas olen teinud hea otsuse – külm ei ole, õlad saavad vabalt liikuda. Ka dressikas puusadel on hea, sest tuul on tõesti tugev. Pulsikell teeb piiks, kui liiga ägedalt sõidan ja piiks, kui munema jään. Ühtlane tempo. Tehnikale mõtlemine. Suures voolus olemine. Imestan, kui erinevaid inimesi sõidab. Paljud tunduvad olevat üldsegi mitte spordi inimesed. Aga nad sõidavad ja on rõõmsad. Saan aru, et tõeline maraton ongi see 63 km, mitte 31 km, nagu seni sõitnud olen. Nagu pikk meditatsioon, pea on kilomeetrite viisi ka lihtsalt tühi. Nauding.

Vahepunktides sunnin end veidi sööma, kuigi suurt isu pole. Alati peale söömist kaob veidikeseks ajaks jõud kuhugi ja tuleb taas mingi aeg tagasi. Mõtlen kilometraazist terminitega: Triigist-Leisi ja tagasi. See on 3 pluss 3 kilomeetrit. 3 pluss 3 pluss 3 ja siis veidike veel ja ongi 10 taas läbi. Kui 30 km läbitud, siis mõtlen, et siit olen ma tavaliselt alustanud. Huvitav, kas Krissu on teeristi, kus kaks distantsi ühinevad juba läbinud või mitte? Kus Kei võiks olla… Mari hakkab vist varsti viimase 10 km spurti tegema… Libise kauem, pane kepp jala kõrvale, liiguta rannet keppi lahti lastes otse, ära pane jalga ruttu maha vaid too libiseva jala kõrvale, siruta jalg taga õhus välja…

Ja taas 3 pluss 3 pluss 3 ja 3… vahel mõtlen ka Trummi ja Harku ringist ja Pirita ringidest. Huvitav, kuidas selline jupitamine psüühikale nii hästi mõjub. Piisab mõttest, et ahh… see on väike maa, kui juba oledki kohal. 40 km peal tunnen, et pihku tekib rakk, panen plaastri peale ja edasi. 50 km peal olen veel täiesti elus, natuke on jalalihased pealt valusad ja jalad veidi kobad laskumistel radu vahetama. Lumi on tuisanud rajad olematuks. Silmade ette ilmuvad millegipärast kodu, hobused ja lapsed.  Katsun ka töö asju mõelda, huvitav kuidas Reino ja Põvvat Lauluväljakul selle suure lumeskulptuuriga hakkama saavad. Ah jaa…. laskumised… eriti pikad laskumised, nagu õnnistus. Prillid on asja ette.

Mäest üles minnes hakkan inimestest mööduma. Aga see annab kohe seesmiselt ka lõõtsutades tunda. Iga rütmist kiirem samm paneb hingeldama. Muidu täiesti ok. Viimased 5 km. Ei tea, kas peaks spurtima, ei julge veel. Meeles on eelmise korra 30 km distantsi liiga varane spurt, kus lõpus ära kustusin.

Viimased 3 km. Nüüd täiskäik. Mitme naisega sõidame kõrvuti, aga ma jaksan kiiremini. Need viimased kilomeetrid lähevad väga kiiresti. Juba on finiši koridor ja ongi kõik. Aeg 6.48, keskmine kiirus 9,26. SUPER! Hea on olla. EI tuigerda, ei kuku pikali. Võtan suusad ja lähen rõõmsalt Spordihoonesse.

Seal selgub, et naiste saun ja dush on rikkis. Suva. Õige Põhjamaalase kombel ollakse segasaunas. Naerdakse, et eks silmarõõmu peab ka sellise sõidu peale olema 😀

Vapper Mari vedas meid Tallinna ja sai alles siis puhkama. Aga tal ju kulus nagunii 1,5 h vähem aega sõiduks, lõi lulli seal rajal :D. Tänud! Tänu Kei eelmise aasta sõidule, ma selle ette võtsin, tänud! Ja tänud ka Krissule, kes viitsis maratoni eelõhtul mulle seljamassaazi teha, hea kerge oli liikuda.

Järgnevad päevad ootasin väsimust. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Arvan, et see oli sellest, et esimest korda elus jälgisin võistlustel teadlikult südamelööke. 63 km. 63 km. 63 km.

Kui vähegi võimalik, siis järgmine aasta jälle – 17. veebrar 2013

http://www.tartumaraton.ee/41-tartu-maraton-toi-rekordarvu-lopetajaid