13. Viimane peatükk

Tsehhi kuulus lauskmaa

Sellega on nüüd tõepoolest selline lugu, et viimane peatükk. Tänud kõigile, kes meiega lugedes kaasa reisisid. Järgmine aasta taas! Hommik algas autokere sulamislõhna tundes. Päike oli nii kuri, et päevaks valmistudes ja laagri juures asju kokku kohmitsedes tuli vahepeal metsa puude vilusse varju lõõtsutama joosta. Hommikusöögi kõrval sai paika pandud meie päevane matk mäe tippu ja, et vaade sellest tipust oleks veelgi võimsam seisis seal püsti kolmekümne meetri kõrgune torn. “No nii 20 km lugu tuleb sellest.” arvas Paul. Pilgutasime Mariga teineteisele silma. Teame me – teame me neid “lugusid”. Tee peale jäi meile näituseks üks selline kivist püramiid kuhu otsa turnimiseks oli vaja mehe kätt.

 

Ja alla tulemiseks oli vaja teistsugust mehe kätt. Ning, et kaasas oli meil terve selle reisi vältel ametlik loodusfotograaf, siis siinkohal olekski mul au esitleda tema mõningaseid leidusid. Lisaks sellele sai ka vastuse meid kõiki painanud küsimus, kes on see müstiline mees. Tema see ongi! Loodusfotograaf Paul! Pam – pa – ra- pa- pa- pam!

PART

 

 

 

 

KITS (piilub puu tagant)

Loomi ja linde kohtasime oma teel loomulikult veelgi, kõik lihtsalt ei mahu siia Pauli Porfooliasse ära. No näiteks seal oli veel üks ORAV ja paar RÄHNI poissi. 

Meie matkarada viis läbi ka külast nimega DOBRE VODA. Seal kaanisime kui kaamelid kaevul. Kes mida, aga peaasi, et oleks külm ja vedel.

Kokku saime oma tavalise 27 km mööda radu ja teid, läbi mustikate ning maasikate, vaarikate ja murelite, üle kivide ning kändude. Päeva pikkuseks tuli kümme tundi koos ujumispeatuste, joomispeatuste, pissipeatuste, söömispetustega.

Ega palju rohkem jutustada polegi. Võibolla aitab meie matkast aimu saada veel see kui lisan siia mõned fotod sellest päevast. Igaljuhul päev lõppes sellega, et laagrisse tagasi jõudes taarusin mina om aviimast jõudu kokkuvõttes telgini hambaharjale järele ja siis kukkusin kui puunott sirgelt matile ja vajusin sügavasse ning kosutavasse unne. Samal ajal, aga…

tegi Mari poistele pinksis, mõlemale poisile! 2:0 lagi pähe!

Kokkuvõtteks võib öelda, et Mari suur soov oleks telkida metsikult! Selle reisi turva kämpamine ei istu tema metslase loomuga kohe mitte sugugi.

Paul arvab kokkuvõtvalt, et järgmise aasta reis võiks toimuda augusti kuus, siis kui just kõik melonid ning arbuusid ja viinamarjad valmivad. Sellest oli meil samuti pikk arutelu, et kuhu siis järgmisel korral? Kaalukausile jäid kaks sihtkohta: Ungari või Rumeenia.

Kuno autota variandi peale kostab Paul, et mõlemasse sihtkohta: nii Ungarisse kui ka Rumeeniasse oleks siiski mõistlik kohale sõita autoga. See jalgrataste vedamine lennukiga on üks paras peavalu. Kas või sellelgil korral kui Kuno meile Prahasse üksinda järgi lendas. Ratta sai ta Praha lennujaamas kätte kõvera kahvliga. Ma päris ninapidi juures ei olnud, et millega ja kuidas ta seda kahvlit siis uuesti otseks tagus, aga tore on, et tal on kaks ratast. Üks selline püss, millega tuult püüab ja teine siis see mille puhul süda verd ei tilkgu kui seda lennukisse ja maha loobitakse.

Tegelikult Mari päris veendunud pole kas tal jätkub siirast soovi järgmine aasta teha kõike seda sama mida on nüüd seitse aastat järjest tehtud. Metsikut naist meelitab rohkem metsikum elu kui see ühtlane kaks pikka nädalat kestev kulgemine. “Läbitud etapp.” nii ta ennast väljendab. “Aga Tsehhi iseenesest oli väga tore.” püüab ta siiski lõpetada oma kõva häälega mõtiskelu optimistlikumal noodil.

Mina ise olen Tsehhist küll lausa vaimustunud. No just nendest tsehhilastest! Kasvõi selline näide. Tagasi teel teeme tee äärses kohvikus peatuse, et oma viimased tsehhikrossid hakkama panna. Kolme peale kraabime kokku kõlisevat täpselt nii palju, et selle eest saaks autojuhile üks cafe latte. Ulatan siis üle leti peopesal viimased raasud ning palun kas oleks võimalik see kohvisorts lasta termostassi, sealt on siis sõidu ajal hea rüübata. Tüdruk leti tagant vaatab mind sellise erilise pilguga ja küsib kas ma kooki sooviksin? Ma omakorda vaatan ehmunu näoga peopesal lebavat loetud raha”hunnikut” ja raputan pead, aga küllap siis nii ebakindlalt, et tüdruk naeratab uuesti ja küsib: “ei, aga päriselt, kas sa sooviksid kooki?” Tegelikult kui aus olla, siis muidugi sooviksin ma kooki ju küll! Naeratan vastu. Mu naeratuse peale hüüab ta midagi kööki, lisab omakeelsed korraldused ja koos termostassis kuuma kohviga ulatab mulle üle leti fooliumisse pakitud koogi. No kas pole võrratu! Imelised inimesed on tsehhilased!

Selle viimase perepildiga soovime kõikidele kellel kohe-kohe algab 48h võistlus Saaremaal Edu! Oleme teiega!