3. FACTORY!

Öö läbi Poolat. See tähendas siis minestunud olekus Krakovisse jõudmist. Ei ole enam ajad need mis need olid enne …vanasti. Üks magamata öö küsib kõvasti lõivu. Keha tudiseb ja väriseb. Pea on uimane ning närv on lühike. Autos võib sul ju pea all padi olla või siis parema käe all purk Red Pulli, aga ega see ei päästa kibedatest põlvedest, ära surnud kätest või valusaks magatud kaelast.

Umbes kella 5 paiku hommikul ärkan unesilmsioleku maailmad vahelt selle peale, et auto jääb seisma, aknaklaasipuhastajad vehivad hüsteeriliselt vett laiali lükata, Paul on vajunud kössi roolile ja lausub: „Ma rohkem ei jaksa.“ Keerutan silmi kolju sees, et need leiaksid õige ava väljavaatamiseks, uurin avanevat pilti läbi autoakna, kahe sõnaga kirjeldades: kusagil Poolas.

„Mis mõttes?!“ ei saa ma Paulist aru. Mari avaldab samuti ärkamise märke esimesel istmel. Torm magab tagapingil pea mu süles õndsalt edasi. Turvarihm on ennast kuidagi kummaliselt ümber kõhu ja kaela kinni keerutanud. Võitlen vaikselt turvarihmaga, et mitte Tormi äratada. Mari raputab prooviks pead, pea ei saa selgemaks. Paul nohiseb vastu rooli. Tühi Red Pulli purk ta parema käe all on kummuli ja mölkis.

Esitan uuesti ülimalt targa küsimus: „Mis mõttes sa ei jaksa?! See ei olnud meil ju plaanis….Me ei saa siia keset „out of nowhere“ jääda, sõidame vähemalt kusagile esimesse bensukasse ja uurime kus on lähim kämp.“ Mari ronib Pauli asemel rooli. Paul ronib Mari asemel kaardilugeja kohale ja tõmbab ennast rihmaga vastu tooli kinni ning sätib padja pea alla. Pärast mõningast seiklust siia-sinna bensujaama, veidi orienteerumist Krakovi linnaliikluse keerises ja olemegi kämpingus. Kaks viimast alles jäänud Bungalot ning nägemist! Kell on 9:00 hommikul kui me igaüks ennast puhaste linade vahel välja sirutame, täies pikkuses. Vihma eest kaitseks neli seina ja katus pea kohal.

Nelja tunni pärast on äratus. Veame ennast raskete ja tahtele mitte alluvate käte ja jalgadega linade vahelt välja. Kuum dush, et veidi aidata kõigel mis kehas liikuma peab liiguks sujuvamalt, aga liigub nagu meie diisel Crysler -25 välistemperatuuriga. Hommikusöök. Päike on välja tulnud, katame lauakese muruplatsikesel. Märjad asjad ripuvad siin seal mööda õue laiali.

Ja siis outlet, Baltimaade + Poola suurim FACTORY! Juba mitmel korral läbi harjutatud ja viimse vindini ära lihvitud teavad kõik oma kohti ning rolle: pikema jututa joondume kõik Tualetti. See etapp õnnelikult läbitud suundume Jäätise-Kohvi kohvikusse. Paul jätab meid sinna istuma ning lisaks meile jätab ta ka meile oma üleliigsed ning liikumist takistavad soojendusdressid. Meie veel tangime ennast jäätisekokteili ja kohviga. Maril juba tallad sügelevad, tema on järgmine kes toolilt stardib, rehmab meile käega: „Liigun sellel suunal“ ja kadunud ta nurga taha oligi. Meie Tormiga oleme tagasihoidlikumad. Meil on vaja teha täna tähtis ja eluks oluline ost. Magamiskott! Alustame ettevaatlikult. Liigume sikk-sakkis mööda ostukoridori. Teised ostlejad tunglevad meist mööda, põrkuvad, ekslevad. Õhus on tunda pisikest rabedust. Me ei lase ennast segade, oleme keskendunud eesmärgile. Everyday Hiking plingib neoonkirjades ühel klaasseintest ukseaval, libseme sinna sisse, leiame kohe magamiskottide riiuli ja asume asja kallale. Kõrvukriipiv telefoni kriise lõikab läbi ostukeskuse uinutava muusika. Mari on toru otsas, Vahetame kiirelt vaid märksõnadega infot: „Kohvikust paremale. Esimene sirge koridor. Kusagil keskel. Vasakul pool. Everyday Hiking. Magamiskott.“

Mari vastab professionaalselt ja sama vilunult: „See on jama. Tulge edasi. Umbes 50m. Siis vasakule. Mountain Wearhous. Magamiskott!“

„Roger that!“ ja juba me Tormiga taganeme selg ees lõksust, peaaegu oleks neil kaupmeestel see õnneks läinud, aga nad ei tea kellega neil tuleb rinda pista, me oleme juba vanad kalad.

Jõudnud Mari välja peilitud ning luuratud vallutuskohale on temal juba üks ilusates värvides magamiskott näppude vahel. Juba on teatatud sellest ka Paulile. Juba on palutud tausta ja abijõudu. Ja Juba on Paul kohal minuti sees. Paul haarab samuti magamiskoti servast kinni. Keerutab ja uurib seda igast küljest. Kõik sildid saavad üle loetud, samuti kinnitusrihmad üle tõmmatud – ragisevad, aga järgi ei anna. Kõik on rahul. Kõik on nõus. Selle hinna eest, selline kott! „Torm saab selle reisikingituseks, mina teen!“ teatab Paul ootamatult. Suundub kott kaenlas kassasse, Mari jookseb talle veel järgi ühe rulli veekindlakotiga.

Tormi elu on päästetud! Meie võit!

Esimene pool päevast õnnelikult selja taga. Nüüd on vaja avastada kohalik vanalinn ja üldsegi mitte vähem tähtis ülesanne, täita kõht.

Vanalinn voogab ja voolab ja muliseb. Tänava artistid annavad endast parima. Kullast ja karrast hobused seisavad järjekorras ning üleslöödud kutsarinnad hõiguvad endale klient. Pronksmehed. Peeglistmehed. Miimid ja mustlased. Tänavamuusikud lasevad hoogsalt filmimuusikal piraat Jack Sparrowl üle munakivi sillutise kõlada. Suvemelu.

Astume edasi Pauli juhatusel ja siseneme juudikvartalisse. Siin pidi olema kõige paremad söögikohad. Terve tänava ulatuses, kus on majaseinas uks – see on pärani valla, kus on maja seinas aken – see on avali lahti. Ustest-akendest voogab tänavale muusikat. Ustel-akendel istuvad suvised inimesed, silmad on pehmed ja liigutused sujuvad. Hämarduma hakkavale tänavale imbub õdusat valgust ja mõnusaid söögilõhnu.

KOLANKO NR.6 Ettekandja lahke, lõbus, vastutulelik noor poiss. Toidud imemaitsvad. Istume sees, aga siiski tänavale viiva ukse all. Uks on pärani lahti, mõnus ja soe ja suveõhk hõljub sisse. Tänavavalgustus põleb õdusalt. Äike raksatab ja müriseb, sajab sada. Meie mõnuleme oma suurte kuumade maitsvate portsionite taga.