Posted by: Kei | august 1, 2016

4. Poola sool.


Ärkame selle peale, et keegi klohmib Bungalow uksele.

„Kell on üheksa läbi! Ärgake üles. Me magasime sisse!“ see on puhanud Tormi hääl.

„Kohe, kohe, oota..“ unemaitselised sõnad suus koperdan ukseni, triks-traks ja uks lukust lahti ning Torm on toas. Reipus ja päike keset tuba jalad harkis. Mis meil üle jääb. Tuleb ennast liikuma saada. Hommikune tatrapudru ja paprikad. Auto on koos ning ninad Poola Soola Poole. Kuulus-Kuulus soolakaevandus.4 päev 8

Kogu raha eest!

Alustame järjekorras seismisega. Väga põnev seismine. Pole ammu pidanud seisma. Mineviku meenutused. Mäletad kui me pidime seisma järjekorras, sellepärast, et….. aga aga aga mäletad kui me seisime järjekoras, sest et…. No ja nii läheb järjekorras seismine täitsa ludinal.

„Are you english speakers?“ pöördub meie poole noor näitsik.

„Yes we are.“ meie eestikeelne ulakas jutuvada andis meid ära.

Selgub, et seisame hoopistükkis vales järjekorras. See järjekord on mõeldud poolakatele ja selles järjekorras maksab pilet poole vähem. Hää küll, laseme ennast hanereas talutada teise, väljamaalastele mõeldud järjekorda. See on lühem ja kallim ning sellest järjekorrast avaneb vaade Suurele Pildile.

Soolakaevanduse õuel on omaette järjekordade maailm. On järjekord, mis mõeldud poolakatele, siis on järjekord mis mõeldud väljamaalastele, edasi on järjekord, et kui oled ostnud endale poole kallima pileti tuleb sul asuda pilet näpus järgmisesse järjekorda, et pileti ettenäitamisel saada Tõotatdu Maaila ehk Soolakaevanduse Muuseumi.

Tähelepanu, tähelepanu! Sul tuleb olla seda järjekorda valima asudes eriti terane, sest siinne valik on laiahaardeline. Väljamaalastele mõeldud järjekorrad on omakorda keele põhjal lahku löödud: pakkuda on järjekord, sakslastele, inglastele, prantslastele, kindlasti oli seal veel variante, lihtsalt selleks hetkeks oli juba silme eest kirjuks läinud. Võib muidugi ka kõik pähe laksava päikese kaela veeretada. Seisvatest inimestest moodustuvad elavad, siuglevad, hingavad, mulisevad, podisevad, sositavad sabad keerdusid, kooldusid, põimusid, liikusid nagu üks elav organism, kasvasid -kahanesid oma isiklikus hingavas rütmis.4 päev 2

Keset kõige kibedaat järjekorras seismist tuli Paulile geniaalne mõte. Näpp püsti: “Las mina seisan pileti sabas, te minge juba seiske sinna sabasse kus lastakse sisse ingliskeelt kõnelevad inimesed. Sedasi hoiame aega kokku.” Aja kokkuhoiu jutt on ka suhteline. Selleks hetkeks oleme elanud järjekorra elu juba poolteist tundi. Aga võibolla ka juba kaks. Mine võta kinni.

„Ema, kas meil on seda ikka väga vaja?“ küsib Torm tagasihoidlikult mu käest.

„Jaaaaaa.“ Vastan väga veenvalt, no mis mul üle jääb.

Aeg on selline kaval asi. See kulgeb omasoodu. Vahel nii ja teinekord naa. Paulil on piletid käes, veel 20 minutit ponnistust teise või oli see nüüd juba kolmandas sabas seismist. Väravas kontrollitakse kott põhjalikult üle. Igal pool on hoiatused, et igal pool on hoiatused. See tähendab siis turvakaamerad. Juba keeratakse lubav roheline pabeririba ümber koti, et sellega on korras. Astun elevalt kaua oodatud tsooni kui haaratakse varrukast. Küünitatakse mu pileti poole ja…. tagasi ma olengi taas seal pool lubamatut piiri.4 päev 3

Selgub, et meie kaval trikk seista kahes järjekorras korraga, et aega säästa ei läinud läbi. Piletil on peale trükitud kellaaeg millal meid lubatakse maa alla. Päike laksab endiselt lagipähe. Suu kuivab. Jalad on pikast sabas seismisest tuimad ja ümmargused.

„Ema, kas see kõik on ikka seda väärt?“ uurib Torm uuesti.

No  mis ma vastata oskan. Istun asfaldile maha. Meil tuleb siin veel 45 minutit aega parajaks teha. Meil on igal rattaretkel üks muuseum. No see kord on selline, kolme tunnise sabas seismisega. Muuseumi külastuse pikkuseks lubatakse teine kolm tundi. Ega see kõik ei peagi lihtsalt tulema. Maailm ja pärand ja nimistusse kuuluv kuulus Poola Sool.4 päev 7

Ja siis märkamatult on kulunud need järgmised ajaühikud ja me olemegi sees. Topime kõrva juba kõrvaklappi ning otsime kätte antud aparaadist õiget sageduskanalit, et ekskursioonijuhianna meeldiv ingliskeelne jutuvada paitaks kõrva. Esimene asi mis meelde tuletatakse on hoiatus, kõikjal on kaamerad. Teine pehmel häälel lausutud info on, et kui soovite pilti teha siis tuleb pildistamise jaoks osta eraldi pilet. Teekond maa alla kaevandusse võib alata.

Vot eta daaaaaaaa!

135 meetrit maa alla. Seal on täiesti omaette maailm. Omaette elu. Omaette linn. Ja omaette reeglid. Soola maailm. Seinad on soolast, lagi on soolast, põrand… kõik – kõik on sool. Me kõnnime suure soolakuubiku sees. Näpp suhu ja niiskeks ning tõmbad mööda seina ja taas suhu. Hea soolane sein. On lillkapsa soolasein ja on liuvälja soolane sein, on mustasoolane sein ja on spagetisoolane sein.4 päev 1

„Ma avastasin endal nüüd uue sõltuvuse.“ teatab Torm näppu taas suhu pistes. „Soolasõltuvuse.“ ja juba ta libistab sõrmega mööda seina.

Ja mitte ainult seinad, lagi ja põrand pole soolast vaid terve kirik on soolast, altar on soolast, rippuv jeesus ristil on soolast, kiriku kujud ja küünlajalad ja noh, kõik! on selles siiani, tänapäevani toimivas kirikus soolast. Kõnnime edasi. Aristrokraatide peosaal on soolast. Soolaseina külge on ehitatud lavats kus peal siis muusikud pidudel piduliste peade kohal pilli mängisid. Küünlad põlesid, muusika voolas ja aristrokraadid pidasid 135m sügavuses maa all pidu. Soola järved ja soola kaevud. Pistad näpu sisse, siis märjad  näpud suhu ja oi kui kibesoolane, kibesoolane, kibesoolane. Veel üks avar ja pimedusse kaduvate koridoridega soolas peoruum. Ruumi keskel paikneb ülevalt soolajärv ja kaob soolaveekanalina ühte pimedasse koridori.4 päev 4

„Siin pidasid samuti aristrokraadid pidusid. Muusika mängis ning korraldati ka paadisõite. Korraldati paadisõite nii kaua kuni ühel pidusel momendil purjuspeadega juhitud paat läks ümber. Üheksast paadis olijast üks ujus välja. Ei, teised ei vajunud põhja. Ei, nad ei uppunud ära. Nad kuivasid ära enne kui kaldale jõudsid.“

4 päev 5Enne kui meie soolane rännak 135m sügavusel maa all soola sees lõpule jõudis lubasime endale selle erilisuse märgiks ka ühe eine soola restoranis. Lasime seajalal ja hapukapsal heamaitsta ning seda ….ma kasutan lihtsalt veel korra võimalust, et välja öelda: me einestasime sada ja kolmkümmend ja viis meetrit maa all (135m). Ma ei tea, kas seda on võimalik niiviisi lugedes ette kujutada.

Nüüd võisin täiesti veendunult Tormile vastata, jah see kolm tundi järjekorras seismist oli kõike seda väärt. Aga ma vist ei pidanudki seda enam tegema. Ta teadis seda ise ka.

Tagasi auto juures. Õhtu oli vahepeal kohale tulnud. Kõige selle järjekorras seismise ja maa all kõndimise peale oli kokku kulunud 6 tundi. See on veel vaja ära mainida, et me jalutasime seal maa all 3 tundi ning reaalselt läbisime me sellest soolakaevandusest ära 1%. See on selline mastaap, et seda ma ette ei oska kujutada.

Tunnike autosõitu ning taas ületasime riigipiiri. Slovakkia. Veel üks tunnike sõitu ja kämp. Telgid püsti ja horisontaali. Teagi nüüd kas sügaval maa all käik või siis kui Slovakkia piiri ületades võtsid meid vastu mäed ja autoga serpentiinides vingerdamised, aga igaljuhul telgis pikali olles ja uinuda püüdes käis maailm ringi. Kaaaarusellll – kaaaruuuuuuusssssel – kaaaaa…..ja selle tiirlemise ning lendlemise saatel ma uinusingi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: