…auto auto auto auto auto auto auto atou atou atou atou atou aotu aotu aotu aotu autoautoautoautoautotototototoooo…. tänu 600 leheküljelisele raamatule, paksule ristsõnavihikule ja jututäringutele mis olid meie üksteisele jutustatud (aina pöörasemate) lugude allikaks ja inspiratsiooniks, arvatavasti tänu nendele abivahenditele elasime me selle päeva suhtkoht selge mõistusega üle.

Aeg on teha kokkuvõte ehk epiloog ja lõppsõna.

Mis olid meie kaotused: üks katkine telefon (Tormi mägimatk), ja Mari joogimatkatermos (see ununes ühele parkimisplatsile kus me oma rattaid valmis seadsime ja vahepeal oli osa auto sisust kenasti mööda parkimisplatsi asfaltväljakut laiali laotatud)

Mis olid meie võidud: no mis sa arvad? 😀 ülevad ja ilusad emotsiooni. Silmad nägid midagi uskumatut ja hing helises ning hõiskas. Leedust sain mina ka ühelt lahkelt puugilt porrellioosi – see oli muidugi liiast, nii suurt külalislahkust poleks vaja olnud. Aga tänaseks päevaks on kõik taas jonksus – kingitus hakkas mõni aeg tagasi ennast välja näitama ja nüüdseks on juba ausalt 5 päeva tablette kõrbistatud, kümme veel minna.

Paul: „Kui kohe alustada kaebamist siis suvesoojusega oli teatavaid puudujääke. Meil oli täiesti põhjamaine matk. Ilma kaebamiseta: maa peal ja maa all, vee peal ja vee sees sai igas asendis oldud. Nii, et selles mõttes oli meie matk väga ootustele vastav.“

Torm: „Meil oli väga lahe rattamatk kuigi pean ütlema, et rattaga sai vähe sõidetud. Saime käia toredates kohtades ja mitte nii toredates kohtades. Kohtasime toredaid inimesi ja mitte nii toredaid inimesi. Õnneks toredaid kohtasid ja toredaid inimesi oli rohkem nii, et lõpuks kokku tuli meil täiesti tore ja lahe matk. Väga hea, et emme terveks sai.“

Mari: „Ma mõtlen, et rattamatk see nüüd küll polnud, aga see oli väga mõnus puhkusereis. Mitmekülgne ning toredate elamustega. Ehk et vastas ootustele. Sooja oleks võinud natuke rohkem olla ja rattareisi mõttes peaks veidi põhjalikumalt planeerima järgmist korda. Mulle väga meeldis!“

Kei: „Mina olen väga väga väga väga õnnelik ja rahul ja rõõmus. Täiesti uskumatu reis. Poleks unes ega ilmsi osanud ettekujutada selliseid kohti ja paikasid. Ime, maailm on ime.“

Järgmiste juttudeni, juba olen elevil 🙂

Kei

 

Hommikul telgist välja ronides saame aru kuhu me päriselt sattunud oleme. See on ju veesõitjate

paradiis. Suurem osa laagrist on juba amme enne meid ärganud, telgid koos jooksevad paadid peas või kahe vahel, pumpavad vilinal või tagurdavad järelkärusid kus mõni suuremat sorti veesõiduk ripub pooolest saati jõkke. Pikki jõekallast mõlemal pool kihab putkadest ja neoonorandzides vestides instruktoritest kes kõik lubavad pakkuda sulle enneunustamatuid vesiseid elamusi.

Minu arust olid tulnud märgadest elamustest osa saama terve lasteaia rühm, kõigil nupsikutel kiivrid peas ja vestidest paistsid välja vaid neli soolikat, kes siis kahel soolikal kui browniemolekulid ringi tuiskasid , samal ajal kui kaks ülemist soolikat kontrollimatult ringi vehklesid.

Tegime siis meiegi asjalikud näod ette, pesime hambad ära, pakkisime auto kokku ja Torm ning Mari läksid esimesse putkasse paadipakkujaga kaupa tegema. Tagasi tulid nad juba plaaniga. Nimelt, et las Paul viib autoga meie kõikide rattad paadisõidu lõpppunkti vastu, see oli umbes 10 kilomeetri kaugusel. Paul oli plaaniga väga päri ja juba ta tuiskaski auto ning neli ratast katusel laagrist minema.

Meie imetlesime samal ajal jõekaldal paate ning emotsioone nende peal, üks uhkem kui teine ja reisijad olid väga varmad lehvitama ning oma meeleliigutusi kaldal vahtijatega jagama, ega meiegi kadedad polnud, lehvitasime vastu. Aeg möödus linnutiivul ja Paul oli tühja autoga tagasi. Egas muud kui julge hundi rind on rasvane.

Tõmbasime oma päästevestide rihmad kõvasti kinni. Sidusime kiivri lõua alt sõlme. Peitsime telefonid
veekindlasse tünni. Ja saime aru, et meie instruktor, noor poiss  Sebastjan ei oska ingliskeelt.

Voogudesse!

Väga õige, et kästakse kiivrid pähe köita. Suurepärane ettevaatusabinõu väga entusiastliku kaasreisia eest. Torm vehkis aeruga nii uljalt, et mina tema naabrina sain ikka nii mõnelgi korral kena kolksu vastu kuppu. Mari kiljus tagapingil ja nõudis Sebastianilt paadi tagaotsa ette keeramist, külge pidi lainesse minemist ja ühesõnaga tegi kõik, et me Tormiga aluspesuni märjaks saaksime (see tal ka õnnestus). Paul kõõlus pingil ühes käes kontrollimatu aer ja teises käes täiesti kontrolli all telefon ning püüdis jäädvustada igat piiska.

Visla harujõgi Dunajetz on ainuke jõgi, mis viiks meid otse ühe jutiga Läänemerre. Püüdsime instruktorit ära rääkida – aga ei teagi nüüd, kas ülihea plaan läks vettvedama keelebarrjääri või suure lojaalsuse tõttu. Meid pandi ikka lõpppunktis kenasti kaldale. Kohustuslik turistipilt ja ratastele.

Ega sellest päevast rohkem nagu polegi midagi kirjeldada. Adrenaliini laks käes, silmad taas ilu ja võlu täis. Mõtted tagasiteel. Auto ja Poola Poola Poola…

Ja jutud lähevad järjest lühemaks ning pildid suuremaks.

Algab tagasisõit kodu suunas. Taas autonina põhja poole. Ungari kõige põhjapoolsem tipp, kohe riigipiiri taha jääb meie selle aastase jalgrattamatka kõige lõunapoolsemaks püüdluseks ja pingutuseks. Eks järgmisel jalgrattamatkal saab juba alustada Ungarist. Või siis kusagilt mujalt riigist, mis asub samal laiuskraadil.

Äratus varajane. Laager kokku ja vurinal taas üle piiri. Oleme jälle Slovakkias. Ühe jalaga Ungaris, teise jalaga Slovakkias. Mis me teeme? Loomulikult seisame järjekorras. Loomulikult, et pääseda maa alla ja koopa sisse. Sissepääs asub Slovakkias, väljapääsuuks asub Ungaris….või vähemalt võiks nii olla. Küllap, et olla poliitiliselt korrektne, siis lastakse meid siiski nii sisse kui ka välja samal riigipinnal (kallima riigi pinnal). Aga ma usun täiesti siiralt, et see maaalune koobas ei hooli piiridest.

uks Ungari poolel

See koobas on eriline sellepärast, et selles koopas (maa all) voolab maaalune jõgi ja mööda seda mäe sees asuvat jõge pidi on turistil võimalik ka paadisõitu teha. Oled sa kunagi mäe sees pikki jõge sõudnud? Mina ka ei ole. Olen sellistest asjadest ainult lugenud…..Harry Pottery raamatust.

Ja täpselt selline see koobas on ka. Unustamatu. Muinasjutuline. Kirjeldamatu. Ettekujutamatu. Õhku ahmiva panev. Sõnatuks võttev. Ma olen päris palju näinud ja käinud. Mul on üsna suur fantaasia. Mulle meedib vaadata ulmefilme. Suur loodusfilmide austaja. Aga midagi sellist pole ma näinud. Vähe sellest, ma ei ole osanud seda ka ettekujutada. See ületas, vapustas, üllatas…. maailmal – sellel samal maailmal, ja see ei asu kusagil teiselpool maakera, see asub siin samas. Käe-jala juures. Kui palju ilu ja elu tal on meile pakkuda ja näidata!

Seekord pildid ei räägi rohkem kui tuhat sõna. Nad ei pääse sellele muljele ja ülevusele ja hõngusele ligilähedalegi. Sõnad veel vähem. Tuleb minna ise kohale. Tuleb minna ise kogema. Iga keha ja kehatu rakuga. Slovakkia suurim koobas: Dominica cave.

See oli siis selle päeva atraktsioon ja see tegi meid näljaseks. Väga. Hommik läks ju kiirustades, dieettoit: tatrapudru ja herilased. See on juba ammuilma kehast läbi lastud. Istume autosse, selge plaaniga: Süüa!

„Et saada tagasi selleks on vaja kõige pealt minna edasi.“ puistab Paul taas matkatarkusi.

Krutime autonina jälle lõuna suunas ja hops oleme taas tagasi/edasi Ungaris. Oma lemmik kummitusmajarestoranis. Laar pannkooke ees, mugistame ja mõnuleme.

Käsi vastu riigiserva liigume pikki Ungari piiri kuniks on koht kus servast ülesõita ja oleme Poolas.

Lõuna-Poola kämping jõekaldal.

Jõe vulin-sulin-solin ja meie öiseks tegevuseks kujuneb sedakorda pissilkäik, mitu korda. 

Rattaraja rajatähis

Vahel on pilte vähe ja sõnu rohkem, teinekord on vastupidi. Pilte rohkem ja sõnu vähem. Täna on selle teise korra kord. Pilte on palju.

Paul teeb otsa lahti. Istub rattale ja sõidab 14 kilomeetrit väga soovitatud rattaraja algusesse mööda igavat tuulist maanteed. Meie sõidame autoga alguses Pauli järel. Siis veidi aega ta kõrval nagu profiratturile kohane, staff-saateautoga saatmas ja edasi juba ette rattaraja algusesse ära. Kaua Pauli oodata ei tule. Paul on platsis. Vahetame roole. Paul saab autorooli endale kämmalde vahele ja meie kolm: Mari ja Torm ja mina asime rattalenksust kinni.

Kui pikalt sõita tuleb, seda täpselt ei tea, aga umbes lubatakse rattaraja pikkuseks nii 20-25 kilomeetrit. Algab kõik hästi. Kohe mäkke. Lõõrid kinni. Veidi väntamist ja siis ratta lükkamist. Taas vänatmist ja jälle lükkamist.

Tee on asfaldine. Lubame endile esimeses külakeses vahepala. Paprika ja riisigaletid. Päike paistab. Poseerimine peaväljaku kujukesega. Edasi tuleb vasakule pööre. Traktorist sõidab meist mööda. Küünitab vaatama, peaaegu et ripub kabiinist välja, nii uudishimulik on, endal suunurk võbeleb naerust ja silmad on kissis. Miks? See selgub juba mõnesaja meetri pärast.

Asfaldtee muutub kauniks aasad-lagendikud, Heliseva Muusikali filmi sarnaseks. Õhkame ja ka ähkame. Vänderdame mööda ilusat ja veidi niisket aasa-heinamaad. Pöökpuu juurest pööre paremale ja rattarada viib edasi metsa sisse.

Metsa sisse kivisele rajale. Kui ma ütlen kivine rada siis usun, et sulle kangastub vast selline pisut kruusane tee, aga ei. Kujuta ette tõsiselt suuri munakivisid, teravate servadega või veelgi suuremaid maakivisid mis maa seest välja vaatavad. Ära unusta libedaid puujuurikaid! Kuhu otsa ja vahele ja külge ratas kinni jääb või kui ka õnnestub veidi libamisi ühe rattaga viltu üle sõita siis nad kuramused on nii libedad. Alustuseks alustab Torm põlvini sees suures sopamülkas, kummuli ratas vaid üht sarve pidi käes. Ülejäänud ratas on uppunud sopaloiku. Laskumised on sellised, et ohohohhooooo! Tsiteerides Ivar Tuppi: laskumised on „not for pussies“. Torm paneb ühel laskumisel õnnelikult keset kive külje maha. Jalg siiski jääb rattaraami vahele ja saab veidi muljuda.

Oleme vaprad ja jätkame rataste ja rajaga rähklemist. Ega meil muud üle ei jää. See on see koht kus edasi saab ainult ja ainult edasi. Paul ootab kusagil sealpool rattaraja otsa, Ungari piiri lähedal. Ega nüüd on nagu kõik juba nähtud, tuleb lihtsalt vastu pidada ja see rattarada ära teha.

Vapustav sitarada! Seda me ei osanud oodata. Ilmselgelt see tee on kariloomade tee ja see löga ei ole mitte muda või sopp või lomp, see on puhtamast puhtam vedel sitt ja see on päriselt ka nii. Ma praegu ei suurenda, liialda, ega kirjelda asju ilukirjanduslikumaks. See rada on vedelasita rada, kuhu ratas kenasti sisse vajub, samuti ka jalg poolde pahkluusse kui tasakaalutuse moment tabab ning libised pedaalilt maha. Tasakaalutuse momente tuleb mitu. Hais on ikka see sama, magus-imal-sitahais. Seda on kõik kohad täis. Ratas, tossud, sokid, sääred, rind-selg, nägu, sest sellise vedela asja sees sõites viskab nii esi- kui ka tagarattalt mõnusaid pruune pritsmeid ja jutte üles.

Pärast järjekordset sita sisse vajumist: „Torm! Su ratta tagumine rehv on täiesti sile ju!“ hüüab Mari pisike etteheide lapsevanema suunas. „Ime siis, et sa oled selle kitsega kui lehm libedal jääl.“ Ma olen ühel hetkel üllatunud ja veidi vapustatud. See selline teema, et ma ei osanud kodus sihukesele pisidetailile tähelepanu pöörata. Ma katsusin kumme, need olid täis, sadul püsis püsti ja lenks pööras ratast keeramisel õigesse suunda. Pidurid pidasid ja kett jooksis hästi. Tormil võtab hetkeks pisara silma ning jala lonkama, aga Paul paistab juba tihnikust. See tähendab vaid ühte, kohe varsti saab see sita- s.t. siis rattarada läbi.

Paul on jätnud auto rattaraja lõppu ning nüüd tuleb rattal meile vastu. „Seda ma teile ütlen, et järgmisest laskumisest rattaga alla ei sõideta. Sealt läheme ratas käekõrval. See on liiga järsk, liiga libe, liiga kivine.“ Veidi veel ja siis veel veidi ning väga kannatlikult veidikene, veidikenekene veel ning jõuamegi otsapidi järgmisesse külasse. Asfaldile. Mõnus ja pikem laskumine. Paul kerib ratast välja 62km/h kiiruse. Meie tuleme Tormiga mõistlikul sõidukiirusel alla 47,5km/h. Mari lendab meist mööda veidi vähem mõistlikul kiirusel 49 km/h.

Ületame riigipiiri. Slovakkiast saab Ungari.

Kohe piiri taga on kämping. Möllime ennast sinna sisse. Viskame telgid püsti ja läheme söögijahile. Toetudes luureandmetele teame, et umbes 800meetri kaugusel kämpast asub söökla kus saab tasuda ka pangakaardiga. Asume astuma, 800 meetrit, poolteist kilomeetrit, kolm kilomeetrit – oleme juba külakesest läbi, aga ei kuskil ole sellist kohta. Pöörame väsinuna ja näljasena nukralt kämpingu poole tagasi.

„No ei, seal küll midagi ei ole.“ Raputab Paul veendunult pead. Pisikese mäe otsa tee kõrvale jääb üks selline nõukaaegne suur betoonehitis. Kunagi olnud vast väga kuum koht.

“Kindlasti see on lõpetanud oma töö.“ On Mari samuti veendunud. „No vaata, hotelli sildid ripuvad vildakil ja on roostes, ühestki aknast midagi ei paista.“

„aga, äkki, ehk ikka…“

„Mkmmm, pole võimalik“ astuvad Tik ja Tak (Mari ja Paul) tähtsalt lõuad püsti edasi. „mkmmm, see koht on kinni.“

„Torm, lähme vaatame.“ Torm tuleb veidi kõheldes mulle järele. Läheneme hoonele külje pealt ja ettevaatlikult. Üks uks on lahti, aga ukseauk on must. Läbime külgtraavis ja kummargil muruplatsi ning libistame ennast hoonesse sisse. Ühtäkki seisame keset auravaid mullivanne ja kloorivee lõhna ning nendest kuumadest mulisevatest vannidest vaatavad meid kui tulnukaid suursilmaonud. Torm püsib julgelt mul kannul. Teen näo, et kõik on täpselt nii nagu peab ja jalutan sirge seljaga jalgrataadressis vannide vahelt mullivanni suursilmaonude pilgutule alt läbi, avan ühe ustest, ohh sattusime pikka hämarasse koridori, aga oleksime kehvemal juhul võinud sattuda ka vale ukse valikul sauna.

Torm on veidi ebakindel sest koridor on pikk ja kitsas ja hämar…tõesti nagu mahajäetud kummitustemaja. Telefon lööb kõik wifi pulgad üles ja mitme päeva teateid hakkab kõlinal telefoni sisse kukkuma. Jõuame koridori lõppu ja avame ukse, ees on trepid. Ronime neist üles. No nagu Lolli Ivan muimasjutus ees on kolm ust. Haaran huupi ühest. Avaneb, siseneme fuajesse. Siseneme fuajesse tagaukse kaudu. Retseptsioonineiu vaatab meid infoleti tagant hämmeldunult.

„Do you speak english?“ küsin ma väga tavaliselt argiselt (kas sa räägid inglise keelt?)

„Yeeeees.“ Vastab ta viisakalt

„Do you have food? Can we eat?“ teine, täiesti tavaline küsimus mu poolt. (Kas teil on süüa? Kas me võime süüa?)

„Yeeeees!“ vastab ta viisakalt üks kulm juuksepiiril

„Can we pay with the card?“ (Kas on võimalik tasuda kaardiga?)

„Yeeees!?“ infolaua tüdrukul on mõlemad kulmud juuksepiiril.

Kõik kolm “Yeeeeeeesh´i” sobivad meile. Õhtu lõppeb rikkalikult. Rohkemgi veel. Õhtu lõppeb valgete laudlinadega restorani laua taga. Kelneri ja peakoka soovitatud roogade saatel, mis üks on uhkem kui teine ja kolmandaga sööme ennast laua alla.

-ja kui nad veel surnud ei ole siis söövad nad seal veel siiani-

 

Üksmeelne ning ühehäälne otsus vastuvõetud ruttasid kõik lõdisevad ekskursandid ühist jalga astudes jääkoopast autosse. Soojapuhurid lükati sisse ja esimesse võimaikku pansionaati. Vihma ladistab. Pargime auto ja jookseme katuse alla. 2-ne tuba 45 eurot…. mmmmm, see teeks siis kokku 90.- ja per naase 30.- Meie jaoks liiga kallis. Sügame kukalt ja uurime perenaise käest kas kusagil läheduses oleks veel kohta mida uurida. Perenaine hell ja hea, titt puusal noogutab kurvalt pead. Kõik on täis, kõik oooon täis – hetkel käivad siin autoralli võistlussõidud. Kõik on täis motosportlasi, nende kaaslasi ja fännidest publikut. „Kust te pärit olete?“ uurib ta.

„From estonia.“ Poetame meie üle siniste huulte. Emotsioon jookseb varjuna üle perenaise näo: „yes yes, I underestand“ ta väga tahab meid aidata.

Paul on juba läinud autosse tagasi oma telefoni uurima, et kas ja kus ja mis jääks ralli alast välja aga oleks enamvähem autosõidu kaugusel ööbimiseks sobiv kuiv ja soe katusealune. Torm küsib viisakalt tualeti kasutamis võimalust. Me jääme Mariga teda sinna ukse taha pühalikult ootama. Perenaine on kimbatuses, heldinud Tormi kaunist maneerist ja heast ingliskeele oskusest, vadistab kiirelt midagi teistele uudistama tulnud naistele, hiljem selgub, et üks on tema oma ema ja teine keegi lähisugulane. Peavad kamba peale pansionaat. „Niih,“ ütleb ta, „Kui teile sobib siis meil on üks selline 4-ne tuba, hetkel on seal inimesed sees, aga me korraldame kõik, me tõstame nad üle teise kohta, neil ei ole nelja kohta vaja, kas teil on huvi? Vets on sees, aga kraanist tuleb külma vett. Kuuma dushi alla saate teises, meie oma töötajate köögi taga asuvas dushiruumis. See kõik kokku oleks siis 60.- hommikusöök on ka hinna sees loomulikult.“

Jooksen läbi vihma tagasi auto juurde ja zestikuleerin ägedalt Paulile: „Siia me jääme ja selle me võtame.“

Tirime oma kodinad tuppa, meile tassitakse elektriradiaator ka järele. Laotame ennast mööda tuba laiali. Iga nurga ja konksu otsas ripub mingi niiske asi. 8 märga tossu on kenasti paigutatud ümber radika ninad taeva poole ja tallad ripakil. Telk kõlgub lahti võetuna dushikabiinis.

Kuum dush ja puhtad alukad, teeme ühed teed ja struudlid, veinid ja juustud vastutuleliku perenaise restoranis. Taome turakat ning Torm õpetab meile uue kaardimängu: Kent.

Kukume vooditesse varakult.

Hommik. Enam ei saja sajaga vaid tuhandega. Paul uurib oma telefoni. Lubatakse, et tunni pärast läheb sadu hõredamaks. Teeme siis aega parajaks, istume tunnikese munapudru ja tassi kohvi taga. Sadu ei ole hõrenenud ka tunni pärast. On aeg ennast lahkest kojast välja möllida. Kell on 10:00 hommikul. Piilume ukse vahelt kahtlustavalt seda vett mis taevast alla kallab. „Äkki sa Paul ajad auto päris treppi kohe,“ teeb Mari ettepaneku.

Lõpuks oleme meie ja kõik meie eile veel toas laiali vedelevad asjad koos ning autos. Otsustame siiski loota saju hõrenemisele ja see aeg kui ta veel hõrenenud ei ole tuleb meil nii ehk naa teha üks kohustuslik toidupoe külastus. Mis võiks olla veel parem vihmaseilma ajaviitmisviis kui teha üks tiir toidupoes. Selles külas ja ka järgmises külakeses on kõik inimesed kirikus ning toidupoed kinni. On pühapäev. Jätkame toidupoe otsinguid, algselt valitud teekond kulgeb paralleelselt laiuskraadiga kuhu rattaga oleme juba jõudnud. Kuid ka see mõte mängitakse meie jaoks ümber, auto saadetakse kollase kohustusliku ning ajutise noolega teisele teele, sest et on rallikiiruskatsed või midagi sellelaadset.  Tee kuhu meid ümbersuunatakse on selline, et mina olen tagapingil siruli, silmad kinni ja süda on paha. Hirm on suur. Ühes küljes kalju ja teisel pool teeäär mis pudiseb kuristikku. Pöörded teravnurksed ning auto sõidab püstloodis mäkke.

„Hirmul on suured silmad.“ naerab Mari mu hädisust.

Lõpuks ometi jõuame kuhugi. Näiteks teisele poole mäetippu ja rada hakkab laskuma. Pärast mäenurka muutub ka ilm. Paul on vapper ja püüab hoida meie Põhjast-Lõunasse rattal ideel hinge sees ning läbida teekond korrektselt ilma shlikerdamiseta. Tänud talle selle eest!

Paul palub peatust ja kisub ratta katuselt maha. „Kohtume all!“ sõnab ta ja viskub sadulasse ning läinud ta oligi….ai ei, ta jõudis ka korraldused enne alla lendu jagada. “Juhul kui ilmteade peab ning mingil hetkel tõepoolest näitab „hõredat vihma“, siis sõitke otse kämpasse ja lükake telgid püsti. Sest õhtuks lubas taas uut hoogu vee valamisele.” Kell on 12:30. Hõredat vihma lubati juba alates kella üheteistkümnest. Veel ei paista alla sadav vihm läbi. Endiselt on vesi paksem kui…

Toidupoes tiir tehtud ning ka ümber kämpa, mis brozüüris välja lubatud, tiir tehtud nii autoga kui ka Paul rattaga, uhke värk, aga seda saab näha ainult teiselt poolt võrkaeda, väraval on tabalukk ees. Taganeme all külas kohalikku söögikohta. Paul viskab märjad riided seljast. Vihma trotsides on täna rattal läbitud 22km.

Krashna Horska cämpa nimi ja kindluse nimi mille nime järgi siis cämping oma nime sai. Mõlemad kohad on suletud. Kindluses tehakse restaureerimistöid ning tänu sellele on ka kämp uksed sulgenud, justnagu ei usutaks, et on olemas ka teistsuguseid rändajaid, rändureid kes lihtsalt vaid teekonnal peavarju otsivad mitte ainult palverändureid kindlusesse.

Krashna Horska perekonna vapp sümboliseerib ideed: „Mitte näida vaid olla.“ „Not to seem but to be.“

Mari tellib kohalikku brõnsat ehk juustu ja talle tuuakse suure taldrikuga ette kohalikud jahumakaronid (ääremärkusena Mari on meie seltskonnast ainuke, kes üritab gluteeni vältida) kohalikud jahumakaronid jahukastme ja pekitükkidega. Mari pööritab silmi. Paul üritab kuidagi asjale loogilist seletust leida. Nokib seda va jahumakaroni pekitükkidega kahvliotsaga ja maigutab suud ja sõnab: “Näib nagu võiks kastmest juhul kui rakendada sealjuures suurt ettekujutust leida ka natukene juustumaitset, äkki on makaronid kohaliku juustu-jahukastmega.”

Torm on uppunud raamatusse. Kõik üritavad kuidagi midagi teha, et jaksata vihma seest see hõredus ära oodata. Lõpuks loobutakse esialgsetest plaanidest saada telgid püsti vihmaaugu aegu. Plaanid mängitakse ümber ning tänane öö on hobusetallide, koerakuutide ja kitselautade vahel, ujula kohal. Selle ööpäevane pesa meeldib Tormile väga ja minule ka. Mul jäi ju Leedus Euroopa suurimas veekeskuses käimata. Sellise ilma kõrval nagu viimased 48h on olnud selle juures kõlab kuum saunaralli väga hästi.

Saunad on kuumad ja aurused. Ämbrid on jääkuubikuid täis. Jakuuzi ehk mullivann on nii kuum, et võtab karva lahti. Kaks tundi leotamist ja aurutamist kustutab meid paugu pealt.

Ärkame vihmasajus. Telk krabiseb. See kõik on ettenähtud ning vastab eile õhtul järgivaadatud ilmateatele. Pole ootamatust ega ehmatust, on vaid täiesti tavaline ebamugavus, reaalsus ja paratamatus. Nii läheb kui matkad telgiga. Tavaliselt on see fifty/sixty. Praegu oli siis see sixty.  Pakime ennast juba vilunult ja operatiivselt kokku. Pisike üleelamine Maril siiski oli, võitlus kõrvaharkidega, aga ei midagi katastroofilist. Kui, et kõrvahargid ei ole just tema lemmiklooma nimistus sääl top ten positsioonil. Märg telk kiirete liigutustega käkra ja otsapidi veekindlasse kotti. Jumala eest, et vesi välja ei pääseks. Ise, enamvähem, vaid märjad sokid. Vot nii osavaks oleme juba saanud. Vihma sajab, aga meil on vaid märjad sokid. Kella pealt chekime ennast kämpast välja ja padavai lähimasse kõrval asuvasse hostel-hotelli hommikusöögilauda.

Torm tõstis endale rõõmsalt ette taldrikutäie kuumi vorste ning mõnusalt külma kartulisalati, aga võta näpust. Reisil õpib palju ja paljuga tuleb harjuda. Ei olnud päris see vorst ja see salat mida ta maitsemeeled ootasd. Esimesed suutäied käisid suus pikalt ringi. Vorst oli tundmatust jahust ja salat äädikane.

Tunni pärast oli siiski kõigil kõht täis, kellel siis mida. Plaan paigas ning kaks kangelast: Mari ja Paul astusid otsustavalt suure saju sisse. Rattad kangutati auto katuselt alla. Neoonvestid selga, kiivrid klõpsti lõua alt kinni. Kindad kõrinaga kätte. Kilekotid ümber sokkide ja siis sups kilekotistatud jalg tossu sisse.

Eelmine jalgratta matk lõppes Lõuna – Tsehhis Nove Hradi 48 kraadi ja 85 minutit. Seekordne rattamatk algab Slovakkias Suka Belas, samalt laiuskraadil.

Ja mäkke nad läksidki. Vaatame Tormiga neile läbi uduse autoakna järgi. Autos on mõnus. On soe ja kuiv. Meil on villasedsokid jalas. Soojapuhurid põhjas. Kojamehed vehivad vett lükata. 25km mäkke. Mäkke. Mäkke… sajab sajab sajab sada.

Me valisime Tormiga auto liigutamise rattamatka alguspunktist vaheeesmärgini ehk siis jääkoopani. Me tegime selle valiku vabatahtlikult. Samal ajal Mari ja Paul hoidsid lippu kõrgel ning alustasid sajuga sõitu laagrist jääkoopani. See on teekond üles üles üles üles üles üles serpentiini pidi ja muudkui sadas ja sadas. Kraade 12 … sooja, mis tegelikult ei ole üldse soe. Terve tee laagrist alates vahtisime Tormiga imestunult autoaknast välja. Vaated on hunnitud. Ainult, et aega ajalt üks meist ütles teisele suure ohke saatel. „Vaene Mari„ või siis „Vaene Paul.“ või siis „Ohh kui hea, et meie autos oleme.“ või siis „Kuidas nad küll siit mäest üles suudavad vändata.“

„Üleval tipus“, all hotellis portjee oli öelnud, „üleval tipus, seal on imeilus, see on imeilus vaade. Kindlasti peatuge. Kindlasti imetlege. Kindlasti nautige vaadet.“ Vihmapilve sees pingasalt teed jälgides tabasime me Tormiga ära, et ups oleme mööda põrutanud imeilusast vaatest, sest tee hakkas ühtäkki alla laskuma. See kaunis koht jäi meie poolt peatumata ja imetlemata. Sellel lihtsal põhjusel, et me lihtsalt ei pannud tähele. Me ei näinud. Nägime ainult ülevalt alla voolavat vett. Vaated ei olnud seal tipus kuigi kaugeleulatuvad.

Jah ja siis ning taas üks suurim ja ainsam. Seekord suurim jääkoobas Euroopas. Koopa sisemuses on -3,8 kraadi ning selle läbimiseks kulub umbes 500 sammu.

Selliselt tutvustati meile vaatamisväärsust teiselt poolt kohvikulauda kus istusid mehed Prahast. Üks pensionär, see selgus selle peale, et ta ütles: „Rongiliiklus siin Slovakkias sakib täiega, aga ma kasutan rongi ainult sellepärast, et ma olen pensionär ja seeläbi on mul väga head soodustused.“ Teine mees oli tunduvalt noorem ja tunduvalt vähem rääkis. Ometi noogutas ta vanema mehe jutule innukalt kaasa.

Istusime soojas kohvikus, jäise jääkoopa ees, kuum teetass ning jääkülm magustoit marjade ning vahukoorega nina all ja kuulasime kahe Prahamehe kogemuste jagamist. Sooduspiletiga sõitja kirjeldas pikalt ja palju mida kõike siin Slovakkias näha saab ja vaatama peab. Lõpuks lükkasin talle vihiku käe alla ning palusin kõik tähtsamad ning kohustuslikumad vaatamisväärsused kirja panna, sest mulle lihtsalt ei jää kogu see tähtis asi muidu meelde. Soodusrongipiletiga sõitja hakkas kohe hoolega kirjutama ja sai terve vihikulehekülje tähtsaid kohti ja nimesid täis.

Läbivettinud ning läbikülmunud Mari ja Paul astusid puhveti uksest sisse. Esimesed sõnad mida Mari läbi krampis lõdiseva lõua suutis tuua olid: „Kui me tavaliselt käitume kui lollid turistid siis täna olime me ikka väga-väga lollid turistid.“ Haaras autovõtme kangestunud konksus näppude vahele ja läksid Pauliga autost kuivi riideid otsima. Hea mõte, kuidas sa ikka jääkoopasse märgade riietega lähed. Tunnine ekskursioon märgade riietega miinuskraadides võib sellisel juhul väga jäiselt lõppeda.

Istume Tormiga kohvikus edasi. Kõik tee on otsas, hiljem juurde ostetud tik-takid ka, magustoit ammu. Mehed Prahast on rutanud rongile. Kõik jutud ka juba omavahel ära aetud. Üks lugu siiski meenub. Pauli räägitud, üleeilse soolakaevanduse järelkajaks.: Sool oli omal ajal kallim kui kuld. Ning sõna Soldier (i.k.) või siis soldat ongi tuletatud sõnast sool, sest esialgu oli soldierite ülesandeks valvata soola. Ning tasu saadi ka soolas arvestatult.

Teine tänase päeva lugu: Slovakid oskavad hästi ja ilusasti raha küsida. Ostad pilet kämpa, nagu ikka autohind on üks, inimesel teine ja telgid on ka oma arvestuse järgi. Ka sellega on juba harjutud, et kui oled kämpingu alasse viisakalt kõik etteloetletud piletid lunastanud tuleb sul siiski veel eraldi tasuda kuuma dushi eest, juhul kui sind tabab äkitselt soov ennast pesta. Aga seda et kui kööki kasutad ning püüad hommikupudru jaoks pliidil vee keema ajada siis, et pliit vapsjee tööle hakkaks tuleb sul samuti pliidi jaoks eraldi pilet ehk zetoon lunastada. See oli midagi uut. See va inimeseloom on loov.

Tund pärast autovõtmete saamist teevad uue kohvikusse sisenemise Mari ja Paul. Seekord kuivade riietega. Nad olid istunud see tund töötavas autos ning ennast kuivatanud ja soojendanud kuuma õhku puhuvate puhurite all.

25 kilomeetrise asfaltilõigu asemel olid nemad valinud „jalgrattatee“ mis tähendas siis sõidetavalt teelt maha keeramist. Lõik sai lühem, aga valusam. Pauli sõnasõnaline jutustus: „Kruusatee (pidevalt alla ladistava vihma tõttu suhteliselt pehme), mis siis ühel hetkel läks üle „jõeks“ (pidevalt alla ladistava vihma tõttu ohtra liikuva veega), sõitsime siis pikki seda jõge, ühel hetkel hakkas see kõik pehme ja kruus ja voolava veesäng ka lisaks veel tõusma, tõusis ja vajus ja voolas nii ägedalt, et meil tuli ratastelt maha ronida ja neid käekõrval edasi üles mäkke lükata (klassika), jalgrattatee osutus sarnaseks teeks mis oli nagu eilne mägimatkarada kohati 300-400m püstiloodis ratta lükkamist. Tänane skoor: 17km ja kõige aeglasem km/24min“

Niih ja siis me olimegi juba jääkoopas ekskursioonil. Keelega on siin maal raskusi. Kõige suurem ja kõige ainsam, rahastatud Euroopa rahadega. Giid ometi ei räägi, ega pole ka siin ekskursioonil ettenähtud ühtegi giidi, kes ingliskeelt räägiks. Kõik jutt voolas vulinal Slovakkia keeles. Mis seal ikka. Paul lubas pärast googeldamist abiks kasutada ja meile pisukese ülevaate anda millest võinuks giid koopas kõnelda.

Koobas ise oli väga talvine ning lumelõhnaline. Nii päris kohe, et korraks tuli isegi sellise puhta ja tõelise lumega talveigatsus peale. Pauli googeldamise osavus: “50-datel kasutasid seda koobast suviti kohalikud, käisid seal uisutamas. Olümpiast osavõtnud slovakkia iluuisutaja ja ka kiiruisutajad olid sääl koopas kohe päris trenne suviti teinud.”

Kui lõdisevad ekskursandid taas koopast välja lastakse, siis otsus on üksmeelne ning ühehäälne. Tänase öö  püsime sees ja soojas. Jalgratttamatkurid on ennast silmipimestavalt kuni kontideni ära külmetanud ja aluspesuni läbivettinud. Telgid on märjad ja magamiskotid niisked. Ning kõik see muu sinna juurde…

Ärkame Slovakkias. Sööme, joome, võimleme, peame plaani.

„Selleks, et minna kõige kõrgemale, selleks tuleb esmalt käia kõige sügavamal.“ Paul puistab matkatarkusi ja ütlasi võtab kokku eilse maa all käimise (135m) kui ka ennustab ette tänase päeva tuleku, kõrgustesse ronimise (1000m). Pargime ja telgime Kõrg-Tatarte jalamil. Pakime päevaseks rännakuks seljakotid. Lõunasöök ja vesi.

Klassika, 4 tunnisest matkast sai päeva lõpuks 8 tunnine matk. Igati meile kohane. Olekski olnud kummaline kui poleks sedasi olnud. Siis oleks võinud lausa muretsema hakata, et kellegil meist on midagi lahti. Matk kaheksa tundi kogu raha eest! Ja ma võin seda lauset täitsa rahulikult öelda, kahju et jäi pilt tegemata: 

Küsime cämpa infolauast juhatust matkaraja algusesse. Asume reipalt ja rõõmsalt päikese ning jäätistega teele. Päev tõotab tulla imeline. Juba on matkaraja ots käes, algab muinasjutumets kui ühtäkki keset muinasjutumetsa asub putka. Putkas istub vormiga mees. „Tickets?“

Hakkan kõva häälega naerma, sest see on sürr. See on kohe väga sürr. No eestlase jaoks on ju sürr, et metsa jalutama minemiseks tuleb osta pilet.  No aga kordan ennast veel kord, see kõik oli seda väärt. Ja edasi astudes hakkas ka tasapisi kohale jõudma milleks ning miks piletraha küsiti. Eestis sellist metsa sellise matkarajaga ei leidu. Vähe sellest, et eestis pole, aga ka meist neljast maailmarändurist polnud mitte keegi enne sellisel matkarajal käinud ega midagi sellist näinud.
Pildistame hoolega, igat sammu vasakult ja paremalt, ülevalt ja alt, et see kõik saaks jäädvustatud.

„Assa mait!“ laksab Paul endale käega vastu otsaesist, fotokasse on jäänud mälukaart sisse panemata. Eile õhtul sai pildid arvutisse tõmmatud. Senised matkapildid on kenasti arvutis, ja sama kenasti on arvutis ka fotoka mälukaart.

„Noh, sul ongi hommikune jooksuring tegemata.“ Püüan ma positiivsemat poolt asjal näha. Oleme suht matkaraja alguses. Meie jääme sinna kõhutama kui Paul pöörab otsa ringi ja lippab tuldud teed kämpa tagasi.

“Kas sul ikka metsapilet on taskus!?” hüüan ta välkuvatele kandadele järele. Torm tulistab oma fotokaga edasi siit ja sealt. Selle nurga alta ja tolle nurga ülevalt.

„Ups, ema, fotokal said patareid tühjaks.“ Ütleb ühtäkki Torm.

Mari haarab kohe telefoni ja teeb kõne Paulile. „Paul kaugel oled? Haara auto ukse külje sahtlist palun Tormile fotoka tarbeks patareid kaasa!“ Mari hüüab veel paar korda torusse „Uuuu! Pauuuuuuul! Kas sa kuuuuuled? Haara palun patareid…..“ ja siis jääb hämmeldunult oma telefoni vaatama.

„Kas Paul sai info kätte?“ uurime Tormiga

„Ma ei tea, ma ei saanud aru mis ta vastas, hirmus ragin, krõbin, krabin, ähkimine.“ Kehitab Mari õlgu.

Plärt plärts plärts tuleb Paul järgmise hetkega nurga tagant mööda oja põhja üle kivide joostes meie poole. See siis sai selgeks, et Paul ei kuulnud. Topime Tormi fotoka seljakotti. See eest on Paulil nüüd mälukaart ja täislaaditud veretujahi püss valmis tulistama kõigis neljas ilmakaares.

Rippusime koskede kohal ja kuristike servadel. Ronisime mööda püstiseid redeleid mööda sirget kiviseina üles. Väänasime pahkluid ja saime põlved kibedaks. Seljad kangeks ning kõik kehanurgad: näod, peod, küünarnukid, tagumikud, põlved sopaseks. Õppisime ära ka Tormi juhendamisel ning selgitusel uue sõnavara: Butthurt.

Kõik, mis me senini olime teinud, mis meid siiani välja oli juhtinud, see kõik oli seda väärt. Isegi sellest ei olnud lugu, et lõpuks kui laagrisse jõudsime siis selgus, et Tormil oli matkapükste taskus üks väändunud katkise ekraaniga telefon. Ega ta suurt ei kurvastanud. See oli ka ainuke selle ohtliku mägimatka ainuke ohver. See on tõesti väga väike asi, mis kõik oleks võinud sellel ronimisretkel puruneda. Hoopis väärtuslikumad asjad.

Kui jalutad mingite raudrestide peal, mis on kalju sisse kuidagi kinni puuritud, parema käe all kivisein ja jalge all kuristik vahutava veega siis kipud küll kahtlema, kas see restike siin maa ja taeva vahel on loodud mind kandma ning kui jõuad ümber nurga ja tead, et selle nurga taha kadus hetk tagasi raudketi otsas rippudes Torm, kui sa jõuad ümber selle sama nurga, aga seal nurga taga ei ole Tormi. On ainult Pauli pea…. “Kas Torm jõudis kohale?” on esimene ja ärev küsimus.

Ja nagu ikka on allatulek raskem kui ülesminek. Päike enam ei paistnud nii soojalt, õige teeots ei tahtnud ennast kätte näidata (samat teed tagasi minna oli keelatud, see oleks olnud liiga ohtlik) Nii me siis seal tiirutasime. Ei olnud ka enam see esimene värskusaste ja hüppeliigesed olid juba paarkorda külje peale välja käinud. Õnneks mitte liiga traumaatiliselt, aga lähedalt.

Laagrisse tagasi jõudsime tund enne pimedat. Jalg veel jala ette astus, kuigi vaevaliselt. Meelel ei olnud sellest lugu, meel oli helge ja kerge. Üliväga lahe tore, ülivõrdeid ei tule hetkel rohkem keelele, aga see ei loe. Ega sõnad ei suudakski seda emotsiooni edasi anda.

Õhtustasime juba pimedas ja järjest tugevneva tuule eest tuli telki peitu pugeda. Ilm muutub. Meie lugesime pealambivalgel Tormiga plaksuvas telgis raamatut, seni kuni Paul ja Mari varjasid ennast cämpingu infoputkas tuule eest ning laadisid järgmisteks päevadeks telefone ja pidasid plaane homseks. Läbirääkimised toimusid suuremalt jaolt ilmavanaga.

Oleme jõudnud samale laiuskraadile kus eelmine jalgrattamatk lõppes. Pisike vahemärkus: Rattad on meil siiani olnud ilu pärast kaasas. Nii nagu nad Rästa väravas said autokatusele kruvitud, selliselt nad seal uhkelt ka seisavad. Samale laiuskraadile, see tähendab seda, et homme tuleks need autot ilustavad kitsed sealt katuselt maha kruvida ja sadulasse ronida. Homsest algab jalgrattamatk.

Ärkame selle peale, et keegi klohmib Bungalow uksele.

„Kell on üheksa läbi! Ärgake üles. Me magasime sisse!“ see on puhanud Tormi hääl.

„Kohe, kohe, oota..“ unemaitselised sõnad suus koperdan ukseni, triks-traks ja uks lukust lahti ning Torm on toas. Reipus ja päike keset tuba jalad harkis. Mis meil üle jääb. Tuleb ennast liikuma saada. Hommikune tatrapudru ja paprikad. Auto on koos ning ninad Poola Soola Poole. Kuulus-Kuulus soolakaevandus.

Kogu raha eest!

Alustame järjekorras seismisega. Väga põnev seismine. Pole ammu pidanud seisma. Mineviku meenutused. Mäletad kui me pidime seisma järjekorras, sellepärast, et….. aga aga aga mäletad kui me seisime järjekoras, sest et…. No ja nii läheb järjekorras seismine täitsa ludinal.

„Are you english speakers?“ pöördub meie poole noor näitsik.

„Yes we are.“ meie eestikeelne ulakas jutuvada andis meid ära.

Selgub, et seisame hoopistükkis vales järjekorras. See järjekord on mõeldud poolakatele ja selles järjekorras maksab pilet poole vähem. Hää küll, laseme ennast hanereas talutada teise, väljamaalastele mõeldud järjekorda. See on lühem ja kallim ning sellest järjekorrast avaneb vaade Suurele Pildile.

Soolakaevanduse õuel on omaette järjekordade maailm. On järjekord, mis mõeldud poolakatele, siis on järjekord mis mõeldud väljamaalastele, edasi on järjekord, et kui oled ostnud endale poole kallima pileti tuleb sul asuda pilet näpus järgmisesse järjekorda, et pileti ettenäitamisel saada Tõotatdu Maaila ehk Soolakaevanduse Muuseumi.

Tähelepanu, tähelepanu! Sul tuleb olla seda järjekorda valima asudes eriti terane, sest siinne valik on laiahaardeline. Väljamaalastele mõeldud järjekorrad on omakorda keele põhjal lahku löödud: pakkuda on järjekord, sakslastele, inglastele, prantslastele, kindlasti oli seal veel variante, lihtsalt selleks hetkeks oli juba silme eest kirjuks läinud. Võib muidugi ka kõik pähe laksava päikese kaela veeretada. Seisvatest inimestest moodustuvad elavad, siuglevad, hingavad, mulisevad, podisevad, sositavad sabad keerdusid, kooldusid, põimusid, liikusid nagu üks elav organism, kasvasid -kahanesid oma isiklikus hingavas rütmis.

Keset kõige kibedaat järjekorras seismist tuli Paulile geniaalne mõte. Näpp püsti: “Las mina seisan pileti sabas, te minge juba seiske sinna sabasse kus lastakse sisse ingliskeelt kõnelevad inimesed. Sedasi hoiame aega kokku.” Aja kokkuhoiu jutt on ka suhteline. Selleks hetkeks oleme elanud järjekorra elu juba poolteist tundi. Aga võibolla ka juba kaks. Mine võta kinni.

„Ema, kas meil on seda ikka väga vaja?“ küsib Torm tagasihoidlikult mu käest.

„Jaaaaaa.“ Vastan väga veenvalt, no mis mul üle jääb.

Aeg on selline kaval asi. See kulgeb omasoodu. Vahel nii ja teinekord naa. Paulil on piletid käes, veel 20 minutit ponnistust teise või oli see nüüd juba kolmandas sabas seismist. Väravas kontrollitakse kott põhjalikult üle. Igal pool on hoiatused, et igal pool on hoiatused. See tähendab siis turvakaamerad. Juba keeratakse lubav roheline pabeririba ümber koti, et sellega on korras. Astun elevalt kaua oodatud tsooni kui haaratakse varrukast. Küünitatakse mu pileti poole ja…. tagasi ma olengi taas seal pool lubamatut piiri.

Selgub, et meie kaval trikk seista kahes järjekorras korraga, et aega säästa ei läinud läbi. Piletil on peale trükitud kellaaeg millal meid lubatakse maa alla. Päike laksab endiselt lagipähe. Suu kuivab. Jalad on pikast sabas seismisest tuimad ja ümmargused.

„Ema, kas see kõik on ikka seda väärt?“ uurib Torm uuesti.

No  mis ma vastata oskan. Istun asfaldile maha. Meil tuleb siin veel 45 minutit aega parajaks teha. Meil on igal rattaretkel üks muuseum. No see kord on selline, kolme tunnise sabas seismisega. Muuseumi külastuse pikkuseks lubatakse teine kolm tundi. Ega see kõik ei peagi lihtsalt tulema. Maailm ja pärand ja nimistusse kuuluv kuulus Poola Sool.

Ja siis märkamatult on kulunud need järgmised ajaühikud ja me olemegi sees. Topime kõrva juba kõrvaklappi ning otsime kätte antud aparaadist õiget sageduskanalit, et ekskursioonijuhianna meeldiv ingliskeelne jutuvada paitaks kõrva. Esimene asi mis meelde tuletatakse on hoiatus, kõikjal on kaamerad. Teine pehmel häälel lausutud info on, et kui soovite pilti teha siis tuleb pildistamise jaoks osta eraldi pilet. Teekond maa alla kaevandusse võib alata.

Vot eta daaaaaaaa!

135 meetrit maa alla. Seal on täiesti omaette maailm. Omaette elu. Omaette linn. Ja omaette reeglid. Soola maailm. Seinad on soolast, lagi on soolast, põrand… kõik – kõik on sool. Me kõnnime suure soolakuubiku sees. Näpp suhu ja niiskeks ning tõmbad mööda seina ja taas suhu. Hea soolane sein. On lillkapsa soolasein ja on liuvälja soolane sein, on mustasoolane sein ja on spagetisoolane sein.

„Ma avastasin endal nüüd uue sõltuvuse.“ teatab Torm näppu taas suhu pistes. „Soolasõltuvuse.“ ja juba ta libistab sõrmega mööda seina.

Ja mitte ainult seinad, lagi ja põrand pole soolast vaid terve kirik on soolast, altar on soolast, rippuv jeesus ristil on soolast, kiriku kujud ja küünlajalad ja noh, kõik! on selles siiani, tänapäevani toimivas kirikus soolast. Kõnnime edasi. Aristrokraatide peosaal on soolast. Soolaseina külge on ehitatud lavats kus peal siis muusikud pidudel piduliste peade kohal pilli mängisid. Küünlad põlesid, muusika voolas ja aristrokraadid pidasid 135m sügavuses maa all pidu. Soola järved ja soola kaevud. Pistad näpu sisse, siis märjad  näpud suhu ja oi kui kibesoolane, kibesoolane, kibesoolane. Veel üks avar ja pimedusse kaduvate koridoridega soolas peoruum. Ruumi keskel paikneb ülevalt soolajärv ja kaob soolaveekanalina ühte pimedasse koridori.

„Siin pidasid samuti aristrokraadid pidusid. Muusika mängis ning korraldati ka paadisõite. Korraldati paadisõite nii kaua kuni ühel pidusel momendil purjuspeadega juhitud paat läks ümber. Üheksast paadis olijast üks ujus välja. Ei, teised ei vajunud põhja. Ei, nad ei uppunud ära. Nad kuivasid ära enne kui kaldale jõudsid.“

Enne kui meie soolane rännak 135m sügavusel maa all soola sees lõpule jõudis lubasime endale selle erilisuse märgiks ka ühe eine soola restoranis. Lasime seajalal ja hapukapsal heamaitsta ning seda ….ma kasutan lihtsalt veel korra võimalust, et välja öelda: me einestasime sada ja kolmkümmend ja viis meetrit maa all (135m). Ma ei tea, kas seda on võimalik niiviisi lugedes ette kujutada.

Nüüd võisin täiesti veendunult Tormile vastata, jah see kolm tundi järjekorras seismist oli kõike seda väärt. Aga ma vist ei pidanudki seda enam tegema. Ta teadis seda ise ka.

Tagasi auto juures. Õhtu oli vahepeal kohale tulnud. Kõige selle järjekorras seismise ja maa all kõndimise peale oli kokku kulunud 6 tundi. See on veel vaja ära mainida, et me jalutasime seal maa all 3 tundi ning reaalselt läbisime me sellest soolakaevandusest ära 1%. See on selline mastaap, et seda ma ette ei oska kujutada.

Tunnike autosõitu ning taas ületasime riigipiiri. Slovakkia. Veel üks tunnike sõitu ja kämp. Telgid püsti ja horisontaali. Teagi nüüd kas sügaval maa all käik või siis kui Slovakkia piiri ületades võtsid meid vastu mäed ja autoga serpentiinides vingerdamised, aga igaljuhul telgis pikali olles ja uinuda püüdes käis maailm ringi. Kaaaarusellll – kaaaruuuuuuusssssel – kaaaaa…..ja selle tiirlemise ning lendlemise saatel ma uinusingi.

Öö läbi Poolat. See tähendas siis minestunud olekus Krakovisse jõudmist. Ei ole enam ajad need mis need olid enne …vanasti. Üks magamata öö küsib kõvasti lõivu. Keha tudiseb ja väriseb. Pea on uimane ning närv on lühike. Autos võib sul ju pea all padi olla või siis parema käe all purk Red Pulli, aga ega see ei päästa kibedatest põlvedest, ära surnud kätest või valusaks magatud kaelast.

Umbes kella 5 paiku hommikul ärkan unesilmsioleku maailmad vahelt selle peale, et auto jääb seisma, aknaklaasipuhastajad vehivad hüsteeriliselt vett laiali lükata, Paul on vajunud kössi roolile ja lausub: „Ma rohkem ei jaksa.“ Keerutan silmi kolju sees, et need leiaksid õige ava väljavaatamiseks, uurin avanevat pilti läbi autoakna, kahe sõnaga kirjeldades: kusagil Poolas.

„Mis mõttes?!“ ei saa ma Paulist aru. Mari avaldab samuti ärkamise märke esimesel istmel. Torm magab tagapingil pea mu süles õndsalt edasi. Turvarihm on ennast kuidagi kummaliselt ümber kõhu ja kaela kinni keerutanud. Võitlen vaikselt turvarihmaga, et mitte Tormi äratada. Mari raputab prooviks pead, pea ei saa selgemaks. Paul nohiseb vastu rooli. Tühi Red Pulli purk ta parema käe all on kummuli ja mölkis.

Esitan uuesti ülimalt targa küsimus: „Mis mõttes sa ei jaksa?! See ei olnud meil ju plaanis….Me ei saa siia keset „out of nowhere“ jääda, sõidame vähemalt kusagile esimesse bensukasse ja uurime kus on lähim kämp.“ Mari ronib Pauli asemel rooli. Paul ronib Mari asemel kaardilugeja kohale ja tõmbab ennast rihmaga vastu tooli kinni ning sätib padja pea alla. Pärast mõningast seiklust siia-sinna bensujaama, veidi orienteerumist Krakovi linnaliikluse keerises ja olemegi kämpingus. Kaks viimast alles jäänud Bungalot ning nägemist! Kell on 9:00 hommikul kui me igaüks ennast puhaste linade vahel välja sirutame, täies pikkuses. Vihma eest kaitseks neli seina ja katus pea kohal.

Nelja tunni pärast on äratus. Veame ennast raskete ja tahtele mitte alluvate käte ja jalgadega linade vahelt välja. Kuum dush, et veidi aidata kõigel mis kehas liikuma peab liiguks sujuvamalt, aga liigub nagu meie diisel Crysler -25 välistemperatuuriga. Hommikusöök. Päike on välja tulnud, katame lauakese muruplatsikesel. Märjad asjad ripuvad siin seal mööda õue laiali.

Ja siis outlet, Baltimaade + Poola suurim FACTORY! Juba mitmel korral läbi harjutatud ja viimse vindini ära lihvitud teavad kõik oma kohti ning rolle: pikema jututa joondume kõik Tualetti. See etapp õnnelikult läbitud suundume Jäätise-Kohvi kohvikusse. Paul jätab meid sinna istuma ning lisaks meile jätab ta ka meile oma üleliigsed ning liikumist takistavad soojendusdressid. Meie veel tangime ennast jäätisekokteili ja kohviga. Maril juba tallad sügelevad, tema on järgmine kes toolilt stardib, rehmab meile käega: „Liigun sellel suunal“ ja kadunud ta nurga taha oligi. Meie Tormiga oleme tagasihoidlikumad. Meil on vaja teha täna tähtis ja eluks oluline ost. Magamiskott! Alustame ettevaatlikult. Liigume sikk-sakkis mööda ostukoridori. Teised ostlejad tunglevad meist mööda, põrkuvad, ekslevad. Õhus on tunda pisikest rabedust. Me ei lase ennast segade, oleme keskendunud eesmärgile. Everyday Hiking plingib neoonkirjades ühel klaasseintest ukseaval, libseme sinna sisse, leiame kohe magamiskottide riiuli ja asume asja kallale. Kõrvukriipiv telefoni kriise lõikab läbi ostukeskuse uinutava muusika. Mari on toru otsas, Vahetame kiirelt vaid märksõnadega infot: „Kohvikust paremale. Esimene sirge koridor. Kusagil keskel. Vasakul pool. Everyday Hiking. Magamiskott.“

Mari vastab professionaalselt ja sama vilunult: „See on jama. Tulge edasi. Umbes 50m. Siis vasakule. Mountain Wearhous. Magamiskott!“

„Roger that!“ ja juba me Tormiga taganeme selg ees lõksust, peaaegu oleks neil kaupmeestel see õnneks läinud, aga nad ei tea kellega neil tuleb rinda pista, me oleme juba vanad kalad.

Jõudnud Mari välja peilitud ning luuratud vallutuskohale on temal juba üks ilusates värvides magamiskott näppude vahel. Juba on teatatud sellest ka Paulile. Juba on palutud tausta ja abijõudu. Ja Juba on Paul kohal minuti sees. Paul haarab samuti magamiskoti servast kinni. Keerutab ja uurib seda igast küljest. Kõik sildid saavad üle loetud, samuti kinnitusrihmad üle tõmmatud – ragisevad, aga järgi ei anna. Kõik on rahul. Kõik on nõus. Selle hinna eest, selline kott! „Torm saab selle reisikingituseks, mina teen!“ teatab Paul ootamatult. Suundub kott kaenlas kassasse, Mari jookseb talle veel järgi ühe rulli veekindlakotiga.

Tormi elu on päästetud! Meie võit!

Esimene pool päevast õnnelikult selja taga. Nüüd on vaja avastada kohalik vanalinn ja üldsegi mitte vähem tähtis ülesanne, täita kõht.

Vanalinn voogab ja voolab ja muliseb. Tänava artistid annavad endast parima. Kullast ja karrast hobused seisavad järjekorras ning üleslöödud kutsarinnad hõiguvad endale klient. Pronksmehed. Peeglistmehed. Miimid ja mustlased. Tänavamuusikud lasevad hoogsalt filmimuusikal piraat Jack Sparrowl üle munakivi sillutise kõlada. Suvemelu.

Astume edasi Pauli juhatusel ja siseneme juudikvartalisse. Siin pidi olema kõige paremad söögikohad. Terve tänava ulatuses, kus on majaseinas uks – see on pärani valla, kus on maja seinas aken – see on avali lahti. Ustest-akendest voogab tänavale muusikat. Ustel-akendel istuvad suvised inimesed, silmad on pehmed ja liigutused sujuvad. Hämarduma hakkavale tänavale imbub õdusat valgust ja mõnusaid söögilõhnu.

KOLANKO NR.6 Ettekandja lahke, lõbus, vastutulelik noor poiss. Toidud imemaitsvad. Istume sees, aga siiski tänavale viiva ukse all. Uks on pärani lahti, mõnus ja soe ja suveõhk hõljub sisse. Tänavavalgustus põleb õdusalt. Äike raksatab ja müriseb, sajab sada. Meie mõnuleme oma suurte kuumade maitsvate portsionite taga.

 

Arvatavasti teeme järgmine aasta lastega selle tembu ära, et tuleme kõik koos Drusninkaisse. See on linn Leedus kus asub Euroopa kõige vägevam! veekeskus. Veel asub siin kui mitte maailma, siis väiksema maailma, vähemalt baltimaade-maailma ainus sisemäesuusahall. Ja kui siia linna tulla siis kohe ikka vähemalt nädalaks. Ühel päeval lased liugu mäest alla ja teisel päeval lased liugu torust alla. Ja siis jälle mäest ja siis jälle torust. Ja nii ei pane tähelegi kuidas nädal läbi sai.

See oli nüüd selle päeva Emotsioon!

Ometi jagunes see päev veel veidi pisematekski meeleliigutusteks. Alustame kohe hommikust. Lubasime endile eelmine õhtu käsi südamele pannes kõva häälega ja ühisel meelel, et puhkus algab väljamagamisega ning kõigil on lubatud esimene hommik põõnata täpselt nii kaua kui seda kellelegi täpselt vaja on. Reaalselt tähendas see seda, et esimesena oli üleval Paul, kes kohe puhkuse avapäeval läks ja lippas sissejuhatuseks 7km hommikuvõimlusringiks. Siis lõi luugid lahti Torm oma mõnusas leedu kotis, ärkas ja märkas, et ta laiutab üksinda täiesti tühjas telgis. Telginaaber on kaduma läinud. Ronis pärast mõningast arupidamist telgist välja ja sooja algavasse päeva sisse. Alustas näopesust, hambad pidid veel ootama, sest hammaste varustusekott asus teises telgis kus veel magati. Ütleme nii, et kella 10ks oli siiski kogu laager ärkvel ja kell poolkaksteist juba liikvel.

…et sõita traditsiooniks kujunenud Panevezise Bussijaama Puhvetisse hommikust sööma, see asus campingu kohast 50km kaugusel. Kõik oli sama, mis eelmistel kordadelgi. Bussijaam. Puhvet. Magnetplönn, et vetsuust avada (enne tuli ennast puhveti kliendiks möllida), täistuubil parkla ja kõik need muud mõnud mille pärast me ikka jäärapäiselt seda traditsiooni hoiame. Aga võib ka olla see, et me oleme lihtsalt ühed tavalised eestlased, kes hoiavad traditsioone ning alati kui võimalik püsime samadel radadel, samades järjekordades, istume samasse lauda ja valime sama tooli. Hea vana ja tuttavalt turvaline.

Nojah aga meile vanad asjad ja ajalugu meeldib, üks reisiraamat mis kaasas räägib aastast 1920 ja teine oli vast lausa 15sajandist. “Debrecenis (ungaris) Gambrinuse piiskopipalee õuel arkaadide all, peaväljakust mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asub raamatupood. Kaupluse nimi oli aastal 1920 Gambrinuse Raamatukaupmehed.” Heietame kaugusse vaadates hommiku omletti sisse vohmides, et kui me edeneme sama ludinal kui praeguseni, siis on plaan sellest linnast läbi sõita ja vaadata, mis on alles ja kas on alles ja kui on alles, siis võibolla osta koguni mõni kirjatarve mälestuseks sellest kauplusest või niisama naljaviluks teha ennast laenuraamatukogus lugejaks….

Aga tulles tagasi tänasesse päeva, siis kui kõhud on täis head traditsioonilist Leedu bussijaama puhveti hommikusööki on vaja veel veidi autoga vurada ja olemegi selle päeva Emotsiooniks kohal. Aqua Park ehk Euroopa kõige vägevam! veekeskus. Torud mis keerutavad ennast alla veesügavikku 6-korruselise maja kõrguselt.

Mari ja Torm kaks kanget teevad kõik pakutavad trikid ära. Mina istun seni tulise teekannu taga raamat näpus (kuldkaladega koos) kohvikus ning kipitan hinge ja kuumutan  palavikus pead. Paul on meist kõigist kõige kangem. Tema võtab ette sektsiooni mis on alla 18a üleüldse keelatud. See on 9 erinevast saunast koosnev vaikuse ala. Kui kolm tundi on möödas ja veidi veel, siis hakkavad nad ükshaaval punaste silmavalgete, märgade juuste, punsunud näpuotste ja krimpsus jalataldadega imbuma (kuldkalakestega kohvikusse) laua ümber. Luban Tormile pühalikult, et siia me tuleme veel tagasi ja vot kus ma alles siis! Euroopa kõige vägevamas! neid torusid pidi koos temaga kihutan.

Nüüd on vaja süüüüüüüüüüa! Otsustame süüa kohe siin ja praegu ja palju. Uurime menüüd, huvitav menüü on. Tuleb ettekandja. No selline, äkki on 30ndates noor mees. Räägib mitte ühtegi keelt ja seda Euroopa kõige vägevamas! KULDKALADEGA!, Troopika palmidega, **********-lises restoranis. Tegelikult olgem ausad, arvatavasti ta siiski leedu keelt rääkis, sest see oli see mida meie ei vallanud. Proovisime inglise-, saksa-, vene-, kehakeeles. Arutu pilk silmis. Läksime siis üle lihtsamale mõeldavamale suhtlusviisile. Näpuga menüü peale ja teiseks mitu näppu püsti, nii mitu „seda“ me soovisime kuhu peale me ennist näpuga osutasime. Õigus näpuga näitamise keel oli siiski veidi komplitseeritum.

-Esiteks näpuga menüüle mida soovid.

-Teiseks nii mitu näppu püsti kui palju soovid.

-Kolmandaks näpuga iseendale rinda, et mina soovin.

Tundus, et see keel läks läbi ja seda me mõistsime võrdselt kõik. NB! Pööra tähelepanu palun sõnale „tundus“, see tundus vaid meile ja me eeldasime ning järeldasime, aga lõpptulemus oli ikka nii nagu tavaliselt kui tunnete peale lootma jääd.

Lauale hakkasid ilmuma road millest me polnud undki näinud ja sellises järjekorras ning taolistes arv kordades, et…. lõpuks kui Mari oli alustuseks ära söönud „eelroa“ all tellitud kuid kohale toodud menüü kõige kalleima prae pearoogade alt keeldus ta edasi söömast järgmist praepuravikupraadi, keeldus seda ka „take away“ ning „trõ gribõ“ (need kaks väljendit kordusid ettekandja suus mantrana) seda rooga kaasa võtmast kui ka selle eest tasumast.

Kõhu saime täis, aga see oli üks kummaline kogemus. No sellel maal sedasi.

Igastahes pakkus see meile veel tükiks ajaks jutuanet ja kui olime taas neljal rattal ning vurasime Poola poole, siis veeretasime sellele meie õnnetule ettekandjale jututäringuid. Ja mis imeline elulugu nendest täringutest sai välja voolitud. Kogu elulugu, sünnist kuni sinnamaani, et see konkreetne ettekandja leidis lõpuks ka õnnelikult oma elukutsumuse ja õnne: raamatupidaja ametis. Vot sellised lood!

No nii, plaan oli siis järgmine. Paul teatas, et Poolat sõita on kõige parem ja targem öösel ning temale see sobib ja meeldib. Selle tarbeks on ta ostnud endale koguni ühe Red Pulli. Plaan paberil nägi ette jõuda Krakovisse. Sest seal asub maailma kõige suurem outlet Factory.

Valmistusime öiseks tripiks, meil padjad pea all ja Paul roolis, Red Pull parema käe all.

Öösi võtavad asjad kummalisi vorme. ei teagi kas see nüüd oli unes või ilmsi, aga me nägime, AUSALT nägime kükitavas – “sittuvakoeraasendis” lehma, siis tõepoolest kakamas.