15. jaanuaril Kõrvemaal

Mari:

Walkie Talkie grupeering oli seekord võistlustules kolme esindusega:

Walkie Talkie: Elo, Kristiina, Marika Saks

Walkie Talkie I: Kei, Marika ja debütant walkersites Sigrid alias Six.

Walkie Walkie: Katrin, Jan ja Kalle

Samuti meie lõuna-Eesti saadikud: Kuno,Tuulis ja Raul võistkonnana Tiksoja PG

ligiEelmise hooaja igiliikur Paul otsustas seekord vaatamata ahvatlevatele pakkumistele jääda raja kõrvale aktiivseks pealtvaatajaks.

Ilm oli selliseks võistluseks ideaalne- külma vaid 3-4 kraadi, täiesti tuuletu ja lund… oli nii, et silmale ilus vaadata ja suusarajal väga hea suusatada ehk siis maastikul ca 30cm.

Meie, Walkie-Talkie I olime juba varakult kokku leppinud, et lähme võimalusel kindlasti suuskadega ja põhimõtteliselt võtame võistlust hästi vabalt, nii et oleks mõnus olla ja pulss ei pitsitaks.  Isegi võetavate punktide koguarv, 20 oli ühel meelel kokku lepitud. Kõigil olid küll erinevad suusad- minul klassika-, Keil kombi- ja Sixil uisusuusad.

Kõrvemaal olime varakult kohal, Sigrid sai stardiks kaela uhiuue ja hinnalise spetsiaalse suusaorienteerumise kaardialuse, mis metallraamil keha suunas täisnurgaga asetses, nii et kaart sõites nagu laua peal nina ees võis olla. Meil Keiga olid vähe lihtsamad abivahendid, sellised isekonstrueeritud- dokumendikilest ja püksikummist. Need olid mõeldud üle õla selja peale keerata suusatamise ajaks, aga praktika käigus selgus, et on ka paremaid võimalusi.

Kl. 10.45 anti kätte rajakaardid. 1cm=200m. 30 punkti üle Kõrvemaa laiali. Saime kaardi legendi kaudu teada, et lohk on ingl. K. depression ja depressiooni punkte oli kaardil päris palju. Mida me siis veel ei teadnud, et suuskajad pidid pea iga lohu punkti korral suusad alt võtma ja pärast punkti kätte saamist muidugi uuesti alla tagasi. Külmaga hakkasid mõnedki klambrid streikima, nii et kokkuvõttes tekitasid depressioni punktid sõna otseses mõttes depressiooni.

Sigrid võistkonna põhiorienteerujana planeeris meie võistluse selliselt, et suuskadega oleks võimalikult lihtne, seetõttu tundus otsus teha tiir mööda suusarada ümber Lillessoo soo ja noppida rajale lähimad punktid väga mõistlik. Ülejäänud võistlejaskonnad, keda oli kokku kogunenud ligi 150 tiimi, hakkas silma selle poolest, et enamik oli võtnud nõuks läbida võistluse jalgsi, joostes. Veidi oli ka suuskadel ja veel vähem ratastel liikujaid. Stardis kohtasime Kuno satsi, ka nemad olid suuskadel.

Kei:

Päev varem oli teada, et võistkond Elo jne. lähevad rajale jalgsi, meie suuskadel ja võistkond Katrin jne. liiguvad ratastel. Suusakeskusesse kohale jõudes teatas võistkond Elo jne. , et nemad otsustasid ikka ka suuskade kasuks. Mind pani selline asi kulmukaart kergitama. Sest oma ideaalses maailmas nägin ma ette pärast võistlust koosistumist, kus kolm võistkonda saavad oma kaarte kõrvutades selgeks erinevate liikumisviiside eelised ja miinused. Nüüd kui võistkond Elo jne. oli oma otsusest teada andnud asusin mina kärmelt oma võistkonna liikmeid ümber keelitama ja meelitama… suuskadest loobuma ja jalgade kasuks otsustama. Tagantjärgi targana tean öelda, et õnneks ei läinud seekordne mesijutt mul läbi. Tüdrukud olid endas kindlad ja veendunud suuskadele truud patrioodid.

Mari:

Kl.11.00 anti stardipauk ja vähemalt Sigrid teadis, kus suunas liikuma hakata. Me Keiga panime talle kindlalt järele, mõnda aega. Siis kui olime stardist ca 300m tulnud selgus, et Kei kaarditasku oli tühjemast tühjem. Uus kaart ja juba kadunud! Kilekaane serva oleks pidanud vähemalt kirjaklambriga turvama, aga see oli juba tagantjärele tarkus. Järgmisteks kordadeks.  Et meiega samas sihis suunduval suusarajal oli kaasvõistlejate poolest suhteliselt vaikne, siis tekkis tasapisi kahtlus meie teevalikus, nii et Kei lõpuks samas tempos liikunud lätlastelt üritas vene-inglise-kehakeeles meie paiknemise õigsuse teemal vestlust arendada. Kui aga esimene punkt käes, hajusid muremõtted ja võistlus läks mürinal käima.

Sigrid:

Stardis sain küll selgeks, millisele teele me suunduma peame, et oma plaani täita, aga kuna suusatee keeras kord paremale, kord vasemale, kompassi oli mõttetu vaadata ja mõõtkava oli harjumatu, siis mõtlesin ka, et näis, jõuame mingisse punkti kohale, siis saab selgeks, kus täpselt asume. Marika ja Kei ka teineteise võidu hõikusid, et kas me oleme õigel teel?! Kõik läks plaanipäraselt ja meie esimene punkt oligi seal, kus olema pidi. Sügisesed kaarditreeningud Raidoga on ennast igati õigustanud J

Mari:

Meie valiku esimesed punktid:  47, 42, 40, 38, 37, 34 leidsime kergelt. Liikusime mõnusas, rahulikus matkatempos ja oligi täpselt nii nagu kokku olime leppinud: fun! Teel järgmisesse punkti nägime raja ääres Liina Jõgisut, kes seekord oli metsas fototrofeede jahil. Keil õnnestus talle oma jäätunud toruga joogiseljakott ära sokutada ja seeläbi oma elamine märksa mugavamaks teha.

Sigrid:

Plaan oli selline jah, et teeme kõigepealt kella liikumise suunas ära selle suusaringi ja nopime tee äärest punktid. Kaugemale tuulemurdudega võitlema ei lähe ja suuskadega sohu ka ronima ei hakka. Kõigile see plaan sobis. Sellises mõnusas tempos liikudes on see hea asi, et kohtad teel endasuguseid asjaarmastajaid ja on aega nendega paar lauset vahetada ja mõnes järgmises punktis kohtud juba kui ammuse sõbraga.

Kei:

Joogitoru oli jääs juba enne teist kontrollpunkti. Võibolla oli see olnud jääs juba veelgi varem, aga sel hetkel kui sealt imeda püüdsin, siis avastasin. Maarika (Martti) võistkonas jagas mulle hiljem naiste saunas tarkust, et jäätunud toru tuleb panna mõneks ajaks pluusi alla vastu kuuma ihu, siis hakkab vedelik jälle läbi käima. Loogiline ju! Ainult, et see hetk kui seda selget mõistust vaja on jääb ta tavaliselt vajakka. Järgmine kord jälle targemana rajal.

Sigrid:

Minu hea avastus oli see, et mõne miinuskraadi juures Värska vesi tavalises joogipudelis ja seljakotis 2 tunniga jääks ei muutunudki. Seda oleks võinud rohkem kaasas olla.

Mari:

Kui esimesed 10km olid läbitud otsustasime seda tähistada söögipausiga. Minul ja Keil oli võileib kaasas, Sigrid näris suitsuvorstijuppi ja keeldus võileiva ampsust, ilmselt oli adrenaliin nii kõrgel, et isu oli läinud. Edasi võtsime punktid 35, 39, 46 ja 48. Seal tuli minul mõte lõigata järgmisesse punkti läbi metsa. Sigrid toetas seda. Mõte tundus ahvatlev, sest lõikega hoidis kokku ca 600m mööda metsa- ja autoteed.

Sigrid:

Ei saa jätta mainimata hingematvalt võrratut vaadet suusarajalt vasakule – rabale 46 ja 48 vahel. Valgus oli ka sel hetkel muinasjutuline.

Kei:

See on koht kus ma hiljem kui kogemused käes endale vastu otsaesist tagusin ja keelde hammustades endaga jaurasin. Miks ei ütle ma oma arvamust kõva häälselt välja!!! Võibolla sellepärast, et meid oli kaks – lohutas mind see peale Sigrid väga rahustavalt.

Sigrid:

Mari plaan oli jummala normaalne ja lõike algus tundus ka täitsa normaalne. Peale esimest küngast leidsime ennast ikka jalgupidi suht veest. Minu suusasaapad olid aga vees liikumiseks täiesti sobivad, et päris siva sain soost ja mahalangenud puuderägastikust läbi. Seljataga kuulsin veel Mari plaani vee ületamiseks suusad alla panna. Tagantjärele tarkus on, et seda tegevust ma oleks pidanud küll takistama (huvitav, kas see oleks üldse õnnestunud?). Nüüd ma ootasin üksi punktis, Keid ja Mari näha ei olnud, aga nende hääled olid kohe siinsamas põõsa taga ja siinsamas põõsa taga olid need hääled ikka väääga kaua…

Mari:

See otsetee oli muidugi metsa all, sissejoostud luha siksakitas ümber puude ja märjemate kohtade ning jõudis lõpuks kraavini . Kui see sai forsseeritud ei õnnestunud Keil enam kuidagi jäätunud klambritega suuska jala külge saada. See morjendas teda üksjagu, aga  õnneks olin siiski nii kaugel, et ainult kuulsin mõne väheldasema kase võimalikust raiest suusavarustuse läbi.

Sigrid:

Ja see kraaviületus oli vahva! Seisin kraaviserval ja juurdlesin selle üle, et kuidas suusad ja ise üle kraavi saada, kui tuli Kei ja teatas, et suusad viskame üle kraavi ja seda ta nende sõnade juures kohe ka tegi. Järgnesime eeskujule. Üle kraavi jõudes selgus, et Kei oli ühe suusa hoogsalt nähtamatuks visanud.

Kei:

Suusad kestavad kuni tänase päevani vaid selle klausliga, et need olid tegelikult Mari suusad mul sellel võistlusel all. Oleks need olnud omad, oleksin neid kõvemini vastu puud tagunud. Aga võõrast vara ei julgenud sedasi karmilt kohelda.

 

Mari:

Suusad lõpuks all tuli need siis 50m pärast tuulemurru ees taas jalast võtta. Vähemalt aitasid suusad meid sealt märjast kohast kuiva jalaga läbi. Senikaua kui Kei suuski materdas lõbustasin ennast kuivanud oksaharalise mahalangenud puu ületamisega, suusad jalas. Et takistusi vähem oleks proovisin puud laasida jalaga okstele astudes. Visa puu viskas tülitajat oksajupiga risti keset nägu. Ootamatult tugev valu tegi mul silmad suureks ja ühe ninasõõrme veidi veriseks. Ma poleks sellest viimasest muidu teadnudki,  kui Kei poleks selle kohta küsinud.  Ajaliselt me sinna punkti väga kaua ei läinudki, aga nagu selgus, liikusid sõbrad- konkurendid Twisteri naiskonnast sinna meie välditud ringiga siiski üle 5 min kiiremini.  Punkti nr 50 juures oli õnneks ka joogipunkt ja seal sai ammu tühjaks joodud vööveekoti uuesti täis laadida.

Ja siis sai orienteerumise mõistes lihtsam osa võistlusest läbi ja tuli hakata mõtlema. Mina oleksin jätnud 54. Vahele, aga läksime sinna siiski, edasi  55, 56, 59, 60. Siinmaal, kui rajal oli oldud ca 4,5tundi võis juba julgelt väsimust tunnistada.  Ca 2h enne võistluse lõppu oli kõht jälle tühi ja see ei olnud hea. Ka Kei ja Sigrid kurtsid juba väsimust. Olime rajal söönud ühe geeli ja ühe puuvilja batooni lisaks võileivale, aga ilmselgelt jäi seda väheks. Unistasin Helluse pisikesest jogurtipudelist, edaspidi oleks ilmselt tark see rajale kaasa võtta- saaks vedelikku, süsivesikuid ja valke ja seejuures ei kaalu palju.  Punkt nr 60 oli mäe tipus kus kohtusid rajad seitsmelt eri suunalt. Mul polnud aimugi mis suunas peaksime minema. Vale otsuse korral oleks nt võinud jõuda ca 1 km pärast samasse kohta tagasi. Õnneks valis Six õige raja ja minu paanikaks polnud seega põhjust. Teel järgmisesse punkti 58 väsis meie punktikütt Six aga päris ära ja avaldas soovi saada kohe ja otse ja omadega koju. Kui rajal oli see koht, kust keeras luha ära punkti 57 suunas otsustas ta siiski mehiselt meiega koos seal ära käia.

Sigrid:

50 punktist läksime siis turvalise ringiga punkti 51. Mõningase kaardi ülevaatamise käigus selgus, et kuna me olime kaardi ülemises osas suusateest kaugemad ja punktid soos välistanud, siis nüüd oleks tulnud põhimõtteliselt kõik punktid ära võtta. Sellepärast sai valitud ka kiire edasi-tagasi sõit mööda korralikku rada punkti 54. 60. punkti mäkke ronimine tasus ära, sest peale seda sai teha mitu mõnusat pikka liugu. Ja väga vahva oli laskumine ka 58. punkti suunas, kui vastutulevad jooksjad, kes selleks ajaks olid kõnnile üle läinud, meie pärast hange pidid hüppama. Ja 57. punkt sai tänu kambavaimule siiski läbi suusatatud, kuigi väsimus hakkas saabuma samamoodi kui hämaruski.

Kei:

Ma arvan, et me panime Sigridi lihtsalt fakti ette. Kui ikka kaks võistkonnaliiget kolmest keerab otsustavalt ära vasakule, siis ei jää sellel kolmandal muud üle kui hambad ristis järgi tulla. Tore, et me teine kord oma massilist ülekaalu ära ei kasutanud. Kuigi ma üritasin seda teha, aga Maril püsis pea sel hetkel kainena… Nii võib veel heast kaardilugejast ilma jääda.

 

Mari:

Nüüd polnud enam palju jäänud, 53 ja 49 ja siis juba lõpp! 53 oligi ok, aga 49…seda me siis otsisime ja arutlesime ja vaidlesime, aga kurvid ja nurgad olid sassis. Aega ju oli veel omajagu, aga see viimane, pealegi üsna rajaäärne punkt jäi meist metsa maha. Sellest oli küll kibekahju!

 

Kei:

See nüüd oligi see teine kord. Ma usun, et kui mu jalas poleks olnud suuski, siis oleksin kahe aastase lapse kombel jalgu trampinud ja nõudnud maksku, mis maksab see punkt ikka ära noppida.

Sigrid:

Jaa… Puntist 49 on kahju küll, aga kuidagi ei lugenud neid sik-sakke õigesti enam ära (väsinud ja pime ja sada häda) ja koht, kus Mari ja Kei rajalt maha metsa minekut nõudsid, ei olnud üldse see, mis pidi kaardi järgi olema – suusarajal tõusu pealt paremale mõnikümmend meetrit mäkke, aga seal oli tõsine soine tuulemurd. Rada oli küll ees, sest nähtavasti olid mõned hommikused jooksjad sealt ebamugava lõike teinud, aga koht polnud see, mis meile vaja. Aega meil veel oli, aga väsimus, ja eriti mõtteväsimus hakkas võimust võtma. Me oleks võinud veel „ristmikule“ jõudes paremale keerata ja proovida punktini ringiga minna, aga see mõte tuli pähe alles hiljem, liiga palju hiljem… saunalaval…

Mari:

Alles mitu mitu tundi hiljem avastasin, et olime olnud valel rajal ja seetõttu poleks punkti sealt leida saanudki. Aega oli sellele fantoompunkti otsingutele läinud siiski ca 15min. Igatahes, viimaks paistis finiš, aga enne seda tegime ära veel lisaülesande-tiir soome kelguga, mis tõi meie kontosse ühe punkti lisaks. Nii saime lõpuajaks 5h ja 43 minutit ja kokku 21 punkti.

 

Kei:

Ütlemata üliväga mõnus pühapäeva veetmise võimalus.

AITÄHH! Südamest.

Ja pärast Kati juures ümber ümmarguse laua istumine, kaardid kõigil ees ja pärast poole veel Pauli klõpsitud piltide vaatamine… Teeme veel ja jälle!

Ootamas on Haanja 100 matkasuuskadel ja sõjaväekummikutes.

 

Niisiis. Karini sünnipäevamatkast jäi Keile muidugi väheks. 7km Pääsküla rabas mööda laudteid ja metsateesid. Juba esimesel kilomeetril oli tal kindel plaan, et õhtul kell kümme peab minema tutvuma Xdreami jõulukaardiga! Kõigepealt üritas ta Marile auku pähe rääkida, et see ka ikka tuleks. Ei tulnud midagi välja. Minult pressis ta „jah“ sõna suhteliselt kergesti välja, sest no, mis saab mul olla vastu sellele, et minna kell 10 õhtul Harku metsa jalutama? Mitte kui midagi! Eriti kui veel minu uued pealambid vajavad testimist vihmas ja märgades oludes. Walkersite listis reageeris kiiresti Kristiina, kes kergendatult ohkas, et ometigi minnakse metsa sel ajal kui tööl ei pea olema. Nii meie seltskond siis kujuneski.

Veerand 11 olime stardis – Kei, Kristiina, Paul, Lola ja Lolo. Mina ettekujutus raja pikkusest oli  5km ja ma arvasin, et noh tunniga saame ikka hakkama. Väga optimistlik! Matka alguses täiesti pöördes Lola, kes üritas kõigigi mängida ja kiusas nii mis jaksas Lolot, kes pidid jooksma meie vahel slaalomi, et mitte saada pikali joostud. Lambitulede käes olid koerasilmad nagu säravad tulukesed ja Lolale andis kaunidust juurde tema kollane helkurvest (muidu kaob must koer öösse täitsa ära!)

Algus oli väga eeskujulik, Kristiina leidis metsasihi, kust pidi laugaste vahele keerama. Kuna mina olin Jõulukaardiga juba korra tutvunud, siis vähemalt mõnda punkti mäletasin üsna selgesti. Kui teised olid punktist 30 meetrit mööda jalutanud, siis teatasin valjuhäälselt, et punkt on 50 meetri raadiuses. See oli vähemalt Keile selge vihje, et nüüd on mööda tuldud. Keil on juba päris hea orienteerumise PT  tekkinud, sest ilma kaarti vaatamata, kõndis ta otse punkti ning sai selle eest kiita!

HÄID PÜHI

Umbes samal hetkel kui me esimese punkti poole liikusime algas üha tihene lumesadu. Jõulumeeleolu missugune! Nüüd aga pidime ületama ühte laiemat kraavi üle laia laua, mis oli sinna asetatud, et kuiva jalaga üle saaks. Ainsad kellel sellega mingeid probleeme polnud olid koerad – nelikvedu mõistagi. Märg ja libe laud oli kergelt jäässe külmunud ja selle peal oli lahtine õhuke lumi. Kerge akrobaatika ja saime kuivalt üle!

Teise punkti viis tee mööda suusarada. Tavaliselt põelvad seal kella kümne ajal lambid, aga nüüd oli kottpime. Tore oli see, et metsaalune tõmbus sadavast lumest üha valgemaks ja valgemaks. Vahetult enne küngaste vahel asetsevat punkti oli vaja ületada üks laiem kraav. Seekord oli kõige raskem Lolol, kes oma pisikeste käppadega üle kraavi hüpata ei jaksanud ja pidi tulema üle puude. Esimesel katsel oleks ta äärepealt vette pudenema – jäi esikäppadega  okste peale rippuma ja kuidagitpidi vinnas ennast enne märga ja külma suplust puutüvele tagasi. Teine „poomiharjutus“ oli edukas.

ROHKELT SEIKLUST

Kristiina ja Kei suutnud kuidagi kokku leppida, kas minna vasakult ümber tiigi, või paremalt. Lõpuks mindi vasakult ja õhinas Kei tormas võsasse, kuhu ta ka kinni jäi. Natuke rapsimist ja puhkimist ning okstest saadi võitu! Järgnes pikk jalutuskäik mööda öist metsasihti. Metsasiht ja tee lõppesid sildiga „eramaa“. Kuna jõulukaart ootas, siis mis meil muud üle jäi, kui jätkata mööda jalgrada punkti poole. Varsti paistiski lambivihus vasakut kätt lagunenud küün, kus asus kolmas punkt. Selleks hetkeks oli meil läbitud juba peaaegu 7km ja kell näitas südaööd!

JA

Järgmine etapp oli üks huvitavamaid. Kohe alguses läksime punktist natuke viltu välja ja jõudsime raja peale alles pärast väikest võsas ragistamist. Jõudnud suusarajale hakkasime otsima kohta kust saaks üle laia kraavi, kus vesi hoogsalt voolas. Lõpuks leidsime õige koha, kus olid mõned puud risti üle kraavi asetatud. Ja siis olime ühtäkki keset ülitihedat lumesadu. Lampide valgel oli see väga efektne!

Korraga käis minust eespool niuts-niuts ja siis veelkord. Järgnesid Kei vabandused Lolale, kelle käpa peale Kei astunud oli. Kuid mõne hetke pärast tuli järgmine niuts-niuts ja nüüd olime kõik ähmi täis ning Kei hakkas kartma, et oli Lola jalaluu katki astunud. Lola vaeseke püüdis meile järele tulla, aga näha oli, et tal on väga valus – paremat tagakäppa ta maha panna ei saanud. Märkasin, et Lola üritab käppa hammastega närida, nagu oleks seal midagi ümber. Ja nii oligi! Ei tea kuidas, aga mingit moodi oli Lola kummist vestipael otse tema jala ümber kerinud ja arvatavasti astus selle Kei nüüd kinni. Kumm on nii kõvasti ümber jala, et ime, et koeral jalas veri üldse liikus. Kei asus hambaid ja küüsi kasutades kummi  ära tirima ja pärast pikka pusimist see ka õnnestus.

Tagasi orienteerumise juurde. Leidsime lõpuks teeraja,  mis juhatas Kristiina otse augu juurde, kus saime teada järgmise osa jõulutervitusest.

TERAVAID ELAMUSI

Jäänud oli veel viimane punkt. Järjekordne kraaviüritus, kus Kristiina ja Kei üle mahalangenud puude neljakäpakil üle kraavi tulid. Selline tegevus ajas jälle pöördesse Lola, kes suutis nagu kummipall edasi ja tagasi üle kraavi hüpata ja roniva Kei peale haukuda. Enam-vähem otse saime jälle tee peale ja järgnes jalutuskäik tihedas lumesajus. Kui jõulukaart, siis peab olema metsas ka jõulupuu! Ja oligi! Siin on teel viimasesse punkti leitud jõulupuu! Väga ilus oli öises metsas.

Viimasesse punkti minnes otsustasid Kristiina ja Kei hargneda, Kei valis kindla peale mineku ja Kristiina läks otse läbi kuusevõsa. Vahet polnud jõudnud õigesse kohta, ei suutnud kumbki punkti üles leida. Käisid punktist 10 meetri kauguselt vähemalt 3 korda mööda. Lõpuks siiski langes valguskiir õigesse kohta ja ning oligi käes!

AASTAL  2012

Jäi veel rahulikult mööda suusarada auto juurde jalutada. Kokku tuli meil 12,6 km ja selleks kulus aega 2 tundi ja 52 minutit. Niiöelda kanuupunkt 36, keset kraave ja laukaid jäi meil seekord võtmata, sest muidu oleks veel vähemalt tund aega läinud. Igati vahva ja meeleolukas jõulukaart oli! Ja öösel kaardi vaatamine lisas ekstreemsust kõvasti juurde!

HUA

Vist ei ole meil ühtki teist seiklusspordi üritust, mis suudab sama edukalt saada stardijoonele kõvad orienteerujad ja seiklejad kui ka beebidega matkavad perekonnad. Väga universaalne kontseptsioon ja alati hästi korraldatud võistlus! Walkersitest seekord kohal Monika, Marika, Kei ja Paul ning „(liba)hundikoer“ Lola. Isegi minu vend Priit ei suutnud Libahundi kutset eirata ja oli koos klassivend Kaleviga vapralt kohal.

Tegime kohe alguses konservatiivse rajaplaneeringu –pigem lihtsamad punkid ja kiiremad etapid kui rohkem punkte. Eesmärgiks oli varakult jõuda kaardi teises otsas asuvasse kanuupunkti ja sealt edasi vaadata kuidas õigeks ajaks tagasi jõuab.

Korraldajad oli kohe alustuseks välja mõelnud viktoriini, kus 10 küsimuse õigete vastuste summa pidi andma õige SI-jaama numbri. Noh, nagu hiljem selgus panime selle muidugi mööda. Arvan, et 7 vastust teadsin, aga 3 tükki läks huupi. Loo moraal. See on juba teine samalaadne ülesanne sel hooajal ja mõlemal korral pole õieti pihta pannud, kuigi enamus küsimustele vastust olen teadnud. Kui järgmine kord näidatakse mulle veel 10 küsimust ja nelja SI-jaama, siis võtame ühe suvalise punkti ära ja laseme kohe jalga. Pakkuda 3 küsimusele huupi vastus, on täpselt sama tõenäosus õige vastus saada, kui kohe üks suvaline SI- jaama number valida, ainult 3-4 minutit jääb rohkem aega metsast punktide korjamiseks!

Kui me esimesse takistusraja punkti jõudsime, käis seal paras tunglemine. Kei oli vabatahtlik ja asus tegutsema.

Sellest sattus pöördesse Lola, kes ei suutnud aru saada, mida ta perenaine seal nööridel rippuvatel laudadel kõigub ja otsustas sellest valjuhäälselt kõigile teada anda. Meie Mariga proovisime teada maha rahustada ja võtsime tal rihmast kinni ning talutasime väheke kõrvale. Oi, see oli Lola jaoks piin! Vaadata, kuidas Kei takistusriba läbib ja teda ei lasta! Ühel hetkel hakkasid temast kostuma mingi muu elaja hääled, sest üks normaalne koer isegi ei kiuni niiviisi!

Lõpuks saabus Kei suure jooksuga rajalt tagasi ja teatas, et temaga on selleks korraks kõik – veremaitse on suus ja tema on täiesti läbi! Tuli teine siiski meiega jooksusammul kaasa. Kuna alguses oli valdavalt ilus mets, siis püüdsin ikka väikest viisi sörki peal hoida ja niiviisi me need kolm esimest punkti ära korjasime. Siis jõudsime Kei õnneks lisaülesande punkti, kus talle puhkust sai antud ning meie Mariga astusime võistlustulle. Vaja oli ronida 7-8 meetrise liivamäe otsa kasutades selleks kahte lauda ja laudade külge kinnitatud köisi. Meil vedas, et meie ees oli just üks tiim teinud ette liivas sisse ilusa „trepi“, mida mööda oli lust üles ronida. Lisapunkt teenitud ja Keile puhkust antud, asusime järgmise lisaülesande poole teele.

Jätkasime rahuliku sörgiga teekonda. Ainus kes meist rahulikult sörkida ei saanud oli aga Lola. Jooksime mööda pikka metsasihti ja meist pidevalt möödus kiiremaid võistkondasi. Loomulikult oli Lolal vaja kõiki karjatada ja vaadata, et vahemaad liiga suureks ei läheks. See tähendas aga pidevaid spurte meie ja meist eemalduvate tiimide vahel. Jube frustreeriv, kui kari ei taha kuidagi koos püsida!

Teine lisaülesanne oli ühe pika nööriga ,millest tohtis võtta kinni ainult otsest , ämbris vee kandmine nii ca 50 meetrit. Ülesanne kus pikematel oli selge eelis, sest siis ei pidanud teine nööri otsa hoidja nii kaugele minema. Ka seekord oli Lola täitsa leilis ja Keil oli tükk tegemist, et teda rahustada. Saime Mariga vee ilusti „koju“ toodud ja panime edasi.

Tagantjärgi vaadates võib tõdeda, et siin tegime oma võistluse ainsa rajaplaneeringu vea. Läksime 84-42-44-83. Õige oleks olnud 84-64-44-83. Kaks punkti rohkem ja tõenäoliselt ajaliselt kah kiirem. Aga ju see märja raba läbimine meid väheke hirmutas. Järgneval etapil möödusid meist kolm korda Jäälillede naiskond, kelle liikumistempo oli meie omast kiirem, aga liikumistäpsus jättis soovida. Igatähes said Kei ja Mari oma Xdriimi konkurentidega rõõmsalt muljetada ja väheke seltsi pikal võistlusel on alati tore.

Järgmises lisaülesanded ootas meid suure palli kärutamine mööda vundamendijäänuseid ja kaasa antud lauajuppi. Natuke sahmerdamist ja sai seegi töö tehtud. Kaks tundi oli liigutud ja Keid valdas nälg. Ettenägelikult sai talle singivõileib kotti pistetud, mille jäänuseid jäid veel Lolale.

Olime jõudnud kaardi alumisse serva, kus järgnes mõnus jalutuskäik Soodla veehoidla ääres. Ilus männimets ja kenad sügisesed vaated. Nagu karta oligi, siis kanuupunktis oli pikem järjekord, sest nii päripäeva  kui vastupäeva ringi tegijad jõudsid sinna enam-vähem samal ajal. Saime oodata 16 minutit, enne kui meie järjekord vaba kanuuni jõudis. Kuna ekstreempunktis ei pea kõik liikmed kogu aeg kaasas olema, siis sellest lähtuvalt sai ka rada planeeritud. Väike jooksu ja kanuu ühildamine tähendas, et kõigile punktidele sai 15minutiga ring peale tehtud. Huvitav tähelepanek on aga see, et mitmed tugevad tiimid jätsid kanuu üldse välja, sest järelikult ei pruugi see 2+7 punkti 20 minutiga olla piisav kompensatsioon ja leidub rajavalikuid, kus saab sama aja eest rohkem punke. Meie liikumistempo juures on see rahuldav, aga mitte väga hea tulemus.

Pärast kanuud olid minul jalad märjad ja seega sundisin Kei ja Mari jooksma, et jalgadele sooja teha. Mari arvas, et ma võin ka edasi-tagasi joosta, aga see mõte pärast 3 tundi metsas enam ahvatlev ei tundunud. 46 punkti olid korraldajad ilusasti auku ära peitnud. Jalutasime esimese hooga ca 30 meetrit august mööda ja muidugi punkti ei märganud. Aga minut hiljem leidsid selle konkurendid üles ning otsimisele me aega ei kulutanud. Vahelduseks tuli üks suuna peale minemise etapp, mis läks imetäpselt.

Järgnes natuke võssi ja märjemat metsa, mida siiski kokkuvõttes saime väga mõõdukalt. Ilma suuremate sekeldusdeta leidsime kaks järgnvat punkti üles ja siis saabus järgmine suuna peale minemise etapp, kus meil niihästi enam ei läinud. Kõigepealt sai tehtud viga sellega, et eirasime punkti lähedal olnud esimest loha ja liikusime ikka kompassi suunaga. See viis meid täpselt punkti punase ringi sisse, kuid siis arvasin, et oleme üle tulnud. Ja kuna maastik, kus pidi olema lage ala, oli väga ebamäärane, siis hetke tundus, et oleme ära eksinud. Leidsime järgmise loha ja mina pöörasin tagasi ehk valele poole. Oma veast sain aru alles siis, kui eemalt kruusatee paistma hakkas. Padavai tagasi ja mõne hetke pärast kostus Kei vile, mis andis teada, et punkt on hoopis ca 80 meetrit vasakul mõnede puude taga. Igatähes läks meil seal arutamise ja tiirutamise peale vähemalt 10 minutit nahka.

Järgmised kaks punkti olid lihtsad – jaluta ainult kohale. Kuna aega tundus olevat, siis otsustasime ka punkti 55 võtta. Seal aga juhtus järgmine orienteerumisviga, sest õige suuna pealt sai ära kaldutud vähemalt 200 meetrit. Kuidas see juhtuda, sai on mulle siiani väheke müstika, sest enda arust sai kõige parempoolsemast majast kõrvalt mööda jalutatud, aga ikkagi sattusime hoopis teise kohta. Mina olin vahepeal täitsa segaduses, sest kui see oli ikka see maja, siis kuhugi lageda välja peale ei oleks me tohtinud välja jõuda. Aga seal me nüüd olime ja meie õnneks saabus sinna teiselt poolt veel üks tiim, kes aitas meid jälle paika panna. Angaaris olev punkt nõudis kätte saamiseks väheke turnimist, sest see asus lae all, kuhu pidi mööda karkassi ronima.

Meie viimane lisaülesanne läks seekord nihu. Lugesime ära 10 teed (üks jäi kuidagi ka silma vahele) ja saime kokku 210. Kuna punktid olid 212 ja 216, siis valisime suurema, sest eeldasime, et ju on suurem number. Igatähes oli see meie hooletuse või minu halva liitmisoskuse tõttu vale number.

Tagasitee läks mööda asfaltit vantsides ja jalad olid meil kõigil juba väga kanged. Finish oli veel künka otsas ja varasemad sekeldused ja eskimised olid ajavaru ära söönud. Kohale saabusime natuke üle minuti enne meie kontrollaega, kuhu oli antud 16 lisaminutit kanuus ootamise eest. Lõpp hästi, kõik hästi!

Punkte saime kokku 109. Mobiili geps näitas, et olime kuue tunniga läbinud 33 kilomeetrit ja linnulennult tuli 26 kilomeetrit. Eraldi märkimist väärib Lola sooritus, kes kaasvõistlejaid karjatades läbis kindlasi oma elu esimese maratoni. Väga tublilt esines ka Monika, kes oma uue meeskonnakaaslasega muudkui jooksis ja jooksis ning punkte kogunes tublisti rohkem kui meil – 120.

Meie Juht ja Õpetaja Paul tegi seekord statistikat, kirjutas numbrid meie jaoks eesti keelde ümber.

1.            Etapp- Ratas

Paul: “Kohe esimesse punkti minekul tegite viga 5 minutit.”

Kei: “Laenates Mari sõnu: Stardis oli meil vaja jutustada kõikide inimestega, kes sel ajal juhtusid olema stardikoridoris ja seal lähiümbruses. Enne veel kui läks käima aeg: 1 minut kaardi lugemiseks, jagas Monsa korraldusi: tema ise loeb kaarti, Mari loeb legendi ja mina jäin see kord korraldusteta. Kaalusin kahe valiku vahel, kas panna üks puhas ja puutumata kaart kotti, et see kusagil poole võistluse peal mõne räsitud ja loetamatu kaardi vastu välja vahetada või samuti läbi lugeda legend algusest lõpuni-rida realt, et üles leida korraldajate kavalad nõksud ja lõksud (mul on siiani kustumatu mälestus ühelt etapilt, kus võistluse lõpus pidi sõitma mälu järgi sinna punkti kus lehvis … enam ei mäleta, mis firma lipp ja see ülesanne oli olnud kogu aeg kaardil must valgelt ja värviliselt kirjas, oleks tulnud lihtsalt stardis legend lõpuni läbi lugeda. Selle asemel, et enne finishit hakata läbi sõitma kõiki punkte kus silmamälu järgi mõni lipp oli lehvinud.) Igaljuhul kui “pauk” käis oli mul legend läbi – ühtegi korraldajate poolset vimkat ei täheldanud. Surusin kaardirulli rusikasse ja olin valmis sööstma kuhu iganes meie kaardilugeja Monsa meid on nõuks võtnud vedada. Monsa vedas meid parklasse autode vahele. Sealt välja teele jõudnud pakkusid kaasvõistlejad, need, kes veel ootasid oma stardiaega 2 eurot kaardi vastu. Mina ei olnud kade ja näitasin kaarti tasuta, ega nad rohkem huvi ei tundnudki kui, et Ahah! Seekord polegi aerofotosid! Jumal tänatud! …samal ajal värises Monsa kompassikäsi kaardi kohal ja Mari püüdis teda rahustada: Võtame nüüd rahulikult, kui ma kaardi peale vaatan, siis tuleks meil justkui hoida hoopis lõunasse! Ja lõunasse me ka siis hoidsime, taas parklast läbi, väike pool ring ümber tiigi ja vasakule ära metsa vahelisele mudaralli teele.”

2.            Etapp- Rattaralli

Paul: “Õnnestus normaalselt. Kuid võrrelda teie rattatempot suundorienteerumisel ja rattarallil, siis rattarallis olite aeglasemad (ei sõida sujuvalt). Siit kogunes kaotust 2 minutit sama tempot hoidvatele tiimidele.”

Mari:  „ Rattaralli läks meil minu arvates väga hästi. Monsa luges etteantud fragmentidelt kiirelt ja täpselt liikumiskoodi, mina lugesin odomeetri pealt vahemaid. Sõidutempo oli väga tubli- valdavalt 25km/h, nii sõitsime paljudel selle etapiga eest ära ja mõnelegi jõudsime järgi.

Kei: “Ma usun, et meie koostööd saab veel paremaks lihvida. Üks hooaeg, ehk seda on siis ainult 4 võistlust, oleme me nüüd sellise koosseisuga nagu: Mari, Monsa, Mina. Tasapisi hakkab pilt selgemaks saama, kes mida millisel hetkel teeb, käitub, ütleb, jaksab. Mari luges odomeetrit (temal on ainukesena kolmest rattast odomeeter peal) ja Monsa luges kaardilt meetreid (temal on ainukesena rattakaardialus peal), ehk ütles Marile meetreid ja teisi numbreid mida tähele panna. Igal keeramisel ja käänamisel tuli kompassiga kõik ülekontrollida. Sel korral toimis väga hästi vanasõna, et üheksa korda mõõda ja …   Rattaralli õnnestus meil hästi, küll tuleb ka see sujuvus. Meil tuleb lihtsalt rohkem koos olla ja teha. Järgmiseks hooajaks saame me Mariga ehk üle ka Pauli fenomenist ja siis saaksime naiskonnana osa võtta X-T etappidest. See annaks meie kokkuklappimisele täpselt kaks korda juurde “

3.            Etapp- Kanuuralli

Paul: “Kas vahetusalas või esimese kanuupunkti võtmisega kaotasite 5 minutit.”

Kei: “Kanuupunkti võtmisega… väga raske on arvestada kanuus meetreid ja kui legend ütleb, et punkt tuleb 1km ja 610m pärast, siis lõin silme ette endale staadioni 100m sirge ja hakkasin siis teistele hüüdma: Usun, et oleme tulnud umbes 250m! Praeguseks vist 600m! Seal koha peal kus minu arust oleks pidanud olema enam-vähem kilomeeter sõidetud läks paremale järsk ojake (legendis oli kirjas, et punkt asub “oja käänakul” ja pea kohal jooksid elektriliinid mille Monsa oli kaardi fragmendist välja peilinud ja muidugi, mis kõige olulisem, päris palju võistlejaid keeras suure innuga ära paremale… Seda viga me õpime vist surmani!!! Minu arust ei ole möödunud meil võistlustki (ükskõik milline koosseis siis parajasti meie tiimil on) kus me ei paneks pea laiali otsas järele mõnele võistkonnale, usaldades nende kaardilugemist rohkem kui enda oma.) Ja siin ka ja sel korral ka, kehitasin õlgu – ju ma olen siis vee peal vahemaid nii valesti hinnanud ja tegelikult ongi juba 1 km ja 610 m täis… õhutasin Monsat vja Marit veel kõva häälega takka paremale ära keerama: Mõlame mõlame nüüd tüdrukud! Hüüdsin ma innustunult ja kõik ka tõmbasid kanuud väga innustunult, nii et vesi vahutas. Ojakese käänaku koht oli kitsas ja sinna mahtus korraga üks kanuu, ja kohe oli tulemas ka üks kolmene meeste kanuu kellel olid peas samad ära keeramis mõtted. Absoluutselt loomulikult oli see liiga vara ja täiesti vale. Aga, et ikka “i”´le täpp ka peale saada, saatsime Monsa maale kus ta ka tõreda maaomaniku käest kinnitust sai, et see on ikka täiesti vale koht.”   

 

Paul: “Kanuupunkt nr. 45 õnnestus hiilgavalt. Võitsite enamus konkurente 2 minutit.”

Kei: “Meil on imeosav tüürinaine Mari ja väga tugeva kämblaga esitõmbaja Monsa, kui rütm klapib, siis oleme jõgede hirm: Fast and Furious!”

Paul: “Kanuupunkt nr44 nii hiilgavalt ei õnnestunud. Kaotus 2 minutit.”

Kei: “Ahhh, seal me lihtsalt ja loomulikult tegime `tshitt-tshätti` kaasvõistlejatega, koguni nii hoolega haarasime ühe meeste kolmese kanuu oma jutulõnga, et nad meiega vestlusesse asudes ennast ümber keerasid ja pidid väikese värskendava supluse tegema.”

Mari: „Kolmese kanuu ajas ümber üks mees, keskmine mees, kui küünitas ootamatult paremale küljele, vettekukkunud kaarti krabama. Paraku oli ta ka selle kanuu kõige suurem mees. Kõik see käis nii ebaloogiliselt ja kähku ja kohe meie kanuu parda kõrval, meeter meist. Jõudsime vaid „ohh!“ ohhetada kui kõik see mees juba jões ulpisid ja kanuud päästsid.

4.            Etapp- Ratas

Paul: “Liikusite normaalselt. Ei võitu ei kaotust.”

Kei: “See oli selline lihtne minek.”

Mari: „See oli ka selline lühike minek- 1,7 km ja sisaldas kahte punkti. Viimasest algas ühtlasi ka jalgsi valikorienteerumine, kus tuli leida kaheksast kaardile kantud punktist kuus.

5.            Etapp- Jalgsi valik

Paul: “Kokkuvõttes 87. aeg etapilt. Aega kulus etapi läbimiseks 47 minutit. Õige rajavalik ja hea tempo oleks maksimaalselt võimaldanud 20 minutit paremat tulemust. See oleks olnud ideaalsooritus. Hea, puhas sooritus (natuke mõtlen ja mõnele punktile ei saa kohe pihta) oleks olnud 15 minutit kiirem. Kaotus 15 minutit.

Väga optimaalne ja kiire ring oli: 51, 57, 55, 50, 56, 52.

Teie punktidesse 51 ja 52 minekud on kaugel optimaalsest. Ei saa ka hästi aru, kuidas teil õnnestus punktist 50 nii kaua vahetusalasse tulla.”

Kei: “Jah… Sellega läks meil nüüd sedasi, et… noh algas see kõik nii, et Monsa ja Mari kaanisid kõige pealt energijooki nagu hobused kaevul (imestasin, et neil kõhud lahti ei läinud, aga ju siis on tugev ja korras seedimistuli, mis ei karda midagi). Monsa tõmbas sisse pooliku geelituubi (see aeg kui Monsa käis kanuuetapil tõreda maaomanikuga suhteid loomas kasutasin ma kanuupingil kügeledes aega tarvilikult ja rebisin ühe geeli lahti).

Mari: „Minu suur janu oli sellest, et olin oma joogikoti kanuu sõiduks rataste juurde jätnud. Tean varasemast, et seljakott ja päästevest ükesteise peale selga ei istu. Nii olin kogu kanuuetapi joomata ja siiamaani ka söömata. Haarasin ühe topsitäie Battery energiajoogi järele, et veidikegi oma patareisid täita.“

Kei: „Pärast janu kustutamist arutasid need kaks tüdrukut peanupud koos, pööritasid kaarte käes ja lõppotsusena valmis plaan, mis nägi ette ühelt poolt liine 5 punkti ära noppimist ja siis teiselt poolt liine ka selle viimase kuuenda punkti ära toomist. Ei vaidlustanud otsust ja seisin tee otsal ning olin kärsitu… Nemad seisavad, aga endiselt joogileti ääres ja teevad viipavaid käeringe minu suunas… Ei! EI!: hõikan üle inimeste peade, keda kogu aeg aina juurde ja juurde ja rohkem (kaasaarvatud ka meie vihased-vihased sõbrad-konkurendid Tartu Vaimud:) vahetusalasse ratastel sisse veereb, :Meil tuleb minna siiapoole ikka! Monsa ja Mari on kindlad ning kamandavad mind vastassuunas. Püüan mõned korrad veel üle rahvamassi karjuda, vehin kaardiga ja lehvitan kompassiga. Kaks ühe vastu ei saa ja ma longin nõutult nende juurde, püüdes ühe korra veel tüdrukukeste päid käänata õiges suunas. Selle asemel alustab Monsa, aga võibolla oli see ka Mari (enam ei mäleta, mõlemal on ju seljas kollane vest ja tumedad juuksed) vestlust ühe kaasvõistlejast härraga ning sobitab temaga suhteid ja kaarte ja kompasse – kõige selle meeldiva suhtluse lõpuks teatab Monsa, et kui me tahame neid viite punkti võtta, tuleb minna meil sinna suunas kuhu nemad mind Mariga on kohe algusest peale veennud minema. Olen kui puuga pähe saanud. Mille peale teen kiire ettepaneku. (Mängisin kiirelt plaani ringi.) Teen ettepaneku, et unustame need algsed 5 punkti üheltpoolt elektriliine ja võtame kõige pealt need kolm millest alguses pidime valima vaid ühe. See oli päästev plaan minu jaoks tõepoolest, sest nii oli mul aimu kus me oleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Monsa oli sellega kohe päri ja hakkasimegi liikuma kolme punkti suunas, mis sealjuures ühtis nüüd ka minu arusaamisega õigest suunast. Kolm esimest punkti tulid ludinal ja lepase reega.

Edasi nägi plaan ette liikuda diagonaalis veidi vasakule liinide alt läbi, et noppida ka teisepool liine asuvad kolm punkti – sealt läks meil taas rappa… või võiks siis öelda võssa, igaljuhul tulime me võsast välja vales suunas kaldunult ehk, et avastasime ennast taas enamvähem vahetusalalt…  Selleks ajaks olin ma juba päris kõva häälega porisema hakanud, Monsa surus mulle kompassi pihku, ehk et olgu ma siis järgmise kolme punkti suuna näitajaks. Tihnikus rapsis ringi päris palju peata kanu, lisaks meie kolmele kanapeale, ometi tegi see punktide “kammimise” lihtsamaks. Mingil hetkel hakkas Mari protesteerima suuna peale minekut ja avaldas arvamust, et kui me oleksime ja kui me hoiaksime ennast liinide alla, siis oleks meie tempo kiirem ja kindlam. Pärast kolmanda/kuuenda punkti võtmist sai ta oma tahtmise ja kõrgel kindrali lippu hoides pööras minu arust loogilisele suuna valikule selja ja okste raginal pressis ennast liinide poole… pobisesin veel: Mari, oled sa ikka kindel mida sa teed. Jah! Oli Mari selge ja kõlav vastus. Monsa ees, Mari järel, mina kõige taga jõudsime liinide alla… see tähendas läbipääsmatut maastikku. Monsa oli silgates ja jänese haake tehes meil silmist kadunud. Mari hõikus teda mõned korrad, Monsa hääl kostus kusagil paremal ja kaugel ja eespool. Mari pani hääle suunas padavai… Mari kadus mul silmist… veidi rapsisin seal üksinda suunas kuhu arvasin, et olin alguses kuulnud Monsa häält ja viimasena näinud Mari selga. Kui ühtäkki lõid lained pea peal kokku ja tuld pritsis silmadest… kui rumal ja kui loll ja kui mõtlematu tegu, nii, ei saa ju rallit sõita!!! Jäin seisma, võtsin kaardi välja, panin kompassi peale ja astusin üksinda sellest rohelisest massist välja vabale valgele teele ja sörkisin vahetusalasse. Monsa oli seal ees ja küsis pahuralt, et kuhu me jäime!? Märgates siis, et ma olen Marita küsis uue küsimuse, kus Mari on?! Töllerdasime Monsaga vahetusalas, inimesed tulid ja läksid (kaasaarvatud ka meie vihased-vihased sõbrad-konkurendid Tartu Vaimud:). Lõpuks tuli ka räsitud Mari, oli ennast välja ja läbi pressinud.”

http://www.youtube.com/watch?v=gDLaZ2yvRj8&feature=youtu.be

Mari:  „Ehh, 51 –sse läksime me meie kohta küll optimaalselt, aga sellest kolmandast ludinapunktist nr 55 (kaardil kõige alumine, rabas) ei saanud me enam kuigi edukalt välja. Ekslesime ja sakitasime ja otsisime rada mis meid metsast välja pidi viima. No luck! Hargnesime, et ehk nii see puuduv jupp puude-põõsaste tagant tuvastada. Kei pahameel kasvas ja kasvas. Võiks ju arvata, et milleks selle rajakese peale aega ja energiat raisata- piisanuks ka lihtsalt otse põhja suunas välja astumisest. Metsas oli aga palju tuulemurdu mis edenemise raskeks tegi, seetõttu oli ka raja leidmine oluline (vähemalt sellel hetkel tundus nii). Kui lõpuks teele jõudsime selgus, et olime väga palju esialgsest eesmärgist ära kaldunud. Et teel liikumine oli oluliselt kiirem ja kergem võrreldes muu maastikuga, siis otsustasime minna mööda teed läbi vahetusala ja sealt rünnata punkte mis jäid teisele poole kõrgepingeliine ja nende all kasvavat tihedat noort segametsa. Kui esimese lohu (nr 52) saime suhteliselt kenasti kätte, siis künka nr 56 leidmiseks tuli taas hargneda ja metsa kammida. Järgmisele künkale (nr 50) saime suhteliselt lihtsalt ligi, sest selleks ajaks oli juba mitu täitsa õiges suunas suunduvat loha metsa sisse raiutud. Minu plaan oli jah minna otse lõunasse, liinide alla rajale ja mööda seda takistamatult vahetuspunkti joosta (sest liikumiskiirus metsas oli ikka väga vaevaline). Monsale see mõte meeldis ja ta pani kiirelt ees ajama. Meie Keiga nii kiirelt ei liikunud ja jäime maha. Paraku oli see suur viga, sest meil Monsa tuvastatud rada leida ei õnnestunud- liikusime liinide all rägastikus aina edasi rada otsides mida ei tulnud ega tulnud vastu. Olin pahane, et asi ei sujunud. Keil oli selleks hetkeks kops lõplikult üle maksa läinud ja ta nöökis ja kurjustas minuga nii et maa must! Kui me siis isegi temaga suutsime seal võpsikus teineteist silmist kaotada, siis tundsin lausa kergendust- olin niigi väsinud ja pahane, et lihtsalt polnud jaksu sel hetkel seda koslepit saada. Õnneks oli mul vähemalt kompass, millega sain liikumissuunda kontrollida ja nii ma sealt võsast lõpuks kõrvad lontis välja ronisin, ajakadu hindasin ise seal ca 15 min peale.

6.            Etapp- Ratas valik

Paul: “Rattavalikus kaotust 11 minutit. Põhiosa ehk 7 minutit tuli sellest esimesse (59) minekul. 4 minutit lisandus punkti 60 minekul. Samas järjekord 59, 61 ja 60 oli kõige kiirem ja parim teekonna valik! Tublid!”

Kei: “See oli meil nüüd see koht kus ühes kohas valisime sihi, mis osutus läbimurdmatuks, ehk, et seal oli küll võimalik ratas õlal ronida. Lahkusime lõpuks sihilt ja ronisime hoopis ratas õlal ära paremale läbi metsa tagasi tee peale. Monsa ja Mari asusid taas kaarte keerutama. Mari tunnistas, et tal pole halli aimugi kus me oleme.”

Mari: „Mul kaardialust pole-sõidan kaart peos ja nii pole võimalik liikumisel järge pidada. Mida teha sain, oli Monsa küsimise peale punktide legende kaardilt otsida. Et ma polnud kogu võistlusaja midagi söönud, siis hakkas nälg üha enam pitsitama- et meil oli olnud pidevalt kiire, siis polnud aega ka et korrakski seisma jääda, et kotist geele otsida. Igatsesin taga seljal kotis rappuvaid juustupulki.“

Kei: „Monsa oli kõhklev. Mina polnud kaardile tähelepanu pööranud, kaart oli mul rullis rusikasse pigistatud, kui alustasime ratta valikut. Tige nagu herilane. Püüdsin ratta seljas oma lahvatust ära lahustada. Selleks hetkeks oli kõik segav mahalangenud puude vahel ronides lahkunud ja lahtunud. Rusikas ei olnudki enam nii rullis: Kuhu suunas me hoidma peame?: uurisin Monsa käest. Monsa viipas käega. Aga läheme siis sinna nii kaua kui miski selgitav suurem rist vastu tuleb ja siis paneme ennast täpsemalt kaardil paika!: Hakkasin osutatud suunas väntama. Väikese kõõlumise ja kahtlemise järel tulid kaardikeerutajad ka järgi, sest midagi targemat polnud neil samuti pähe tulnud. Kohe päris varsti tuligi T tähe kujuline ristumine ja me olime taas olemas ja mängus tagasi.“

7.            Etapp- Ratas joon-orienteerumine

Paul: “Teie liikumistempo 2 minutit aeglasem kui konkurentidel.”

Kei: “Võibolla olime me ettevaatlikumad ja ei sõitnud laudteel vaid jooksime ratas käekõrval. Aga, seal oli üks koht kus enne kui laudtee peale keerati tuli suuremalt teelt maha pöörata. Meil oli suur hoog sees. Monsa kõige ees, siis mina ja järgi keris ennast Mari. Monsa märkas liiga äkki õiget teeotsa ja pani piduri põhja. Mina sain temast ennast kõrvale ära tõmmata ja pidurdasin samuti äkiliselt, mille peale käis üks kõva pauk ja Mari porin, et selliseid pidurdamisi tuleb kõva häälselt teatada. Nimelt ta oli just kiirendanud ja järgmisel hetkel leidis enda esiratta minu tagarattast. Kõik jäid terveks, ainult Mari odomeeter lõpetas meetrite lugemise.”

8.            Loomade tundmine

Paul: “OK. Tunnete küll, aga päris jahimehed ei ole!”

Kei: “Jahimehed me tõepoolest ei ole, isegi kalamehed mitte!”

Mari: „Loomade tundmise lisaülesandes tundsime ära täpselt pooled eksponeeritud kuuest metsaasukatest. See teadmatus tõi meile kaasa kohustuse saagida kolm ca 30cm juppi laasitud noorte puude tüvedest. See ei valmistanud meile mingeid probleeme, aga võttis ära oma aja, oma 7-8 minutit pakun.

9.            Etapp Ratas

Paul: “Esimesse punkti (73) minekul olete kuskil kaotanud 2 minutit või läks teil vahetusalas kaua. Punkti (74) minekul olete kaotanud 3 minutit. Punkti 75 minek on teil väga hea. Siin mitmed tiimid raiskasid aega. “

Kei: “Meil läks vahetusalas päris kaua Mari ja Monsa keerutasid kaarte peos Monsa! Maaaaari! ja nii ma seal hõikusin kurvi taga, ratas sõidusuunas – päääris mitu korda. Mari hüüdis vastu: Keeeeeiiiii! tulid ja tulid kõik sealt vahetusalast välja – veel oli võtta viimane punkt, see oli tee finishisse. Kõik tulid ja tulid ja tulid, tõmbasid küüru selga ja panid finishi poole ajama, viimane vint noh!!!! Adrenaliin laes. Kaif!!! Mari ja Monsa keerutavad kaarti käes ja hõiguvad mulle vastu, nagu oleks metsas seenel. Auuu! Auuu! Kaasvõistlejad kaifivad tuul kõrvades vihisemas. Lõpuks hakkasin kõva häälega naerma, keerasin ratta ringi – meeskond kes mulle vastu tuli naeris vastu, küllap tuttav olukord. Kuidas sa Mari seda Suveseiklusel kirjeldasidki: kommunikatsioonihälve! No ja lõpuks kui me minema saime, siis me ka läksimeeeeeee!!!!!….. ja see oli mõõõõõõnuuuus!!! Mõõõõõnus on kihutada lõpusõitu!!! Päris enne kui raudkuule pääsesime loopima sai veel ratast veidi õlal tirida ja puusadeni mudas sumbata ja üle libedate maha langenud puude ronida, aga see kõik käib lõpuponnistuse juurde!”

10.          Petanque

Paul: “Õnnestus hiilgavalt – 36. aeg! “

Kei: “Noh seal me jooksime käpuli liivamäest ülesse, nii, et suu oli liiva täis ja rippuvad käed lohisesid mööda maad järgi ja põlved vankusid. Üle aedade ronisime me krapsakalt. Rõõmus sõit ja võit! Finish!!! Naistest seitsmendad.”

Paul: “PUHAS SOORITUS OLEKS OLNUD 47 MINUTIT KIIREM!”

Kei “Puhas sooritus oleks andnud meile neljanda platseerumiskoha!”

Mari: „Vaatamata viperustele oli siiski väga tore päev. Selge see, et arenemisruumi on päris palju, kõigil. Nii rattaga kui rattata. Kui õpime paremini kaarti tundma, teeme vähem vigu ja võime rohkem arvestada ideaalse rajavalikuga.“

Paul: “Suveseikluse esimene ülesanne oli 2000 piires liitmine ja lahutamine. Liita ja lahutada tuli aastanumbreid, mis igaüks pidi tähistama Eesti tippsportlaste võite suurvõistlustel. Osad küsimustest olid päris lihtsad – „Mis aastal võitis Erika Salumäe Eestile kulla?“. Aga Raul Olle Vasaloppeti võiduaastat oli küll raske meenutada (õige oleks olnud aasta 2000, meie panime 2001). Kõik see liitmine ja lahutamine pidi kokku pidi andma 1, 3 või 5, mis igaüks tähistas ühte SI-jaama numbrit. Midagi läks meil igatähes sassi ja saime esimeseks tulemuseks 4. Ümardasime allapoole ja võtsime jaama number 3. Hiljem finishis saime teada, et õige vastus oli 1. Niipalju siis esimesest boonusest.”

Mari: “Siin üks oleks-oletus- kui oleksime visanud näppu, millise ettepaneku ma kohe tegin kui olin küsimusi näinud, siis oleksime võitnud ca 15 min ja hea õnne korral ka boonuspunktid võitnud. (Hull)julge loogika ehk , millega sõbrad Kadarbiku Kanged siiski väga täppi panid, aga millest minu kaaslased kuuldagi ei tahtnud. ”

Kei: “Mnjah… minule tegelikult meeldis see pusimine…. või ütleme nii, ma olin ülivägakindel, et see on nüüd selline l i h t n e lisaülesanne kust me kohe kindlasti saame oma boonuspunktid, sest, et juuu…. Meil oli võistkonnas oma isiklik prillidega prohvessor ja tarkpea kellel on looduse poolt kaasa antud suur huvi spordi, eriti veel eestisportlaste saavutuste ja eneseületuste vastu.”

Paul: “Järgmisena läksime võtma teist lisaülesannet, milleks oli järvesaarel asuv punkt. Juba enne starti sai otsustatud, et seda punkti läheb kummimadratsiga võtma Mari. Et mina saaksin nina kaardis meie jalgsietapi liikumistrajektoori planeerida. Mõeldud-tehtud! Haarasime madratsi ja jooksime järve äärde. Järve ääres tuli Maril hirmus tahtmine meile kõigile strippi teha! Isegi kohale tulnud korraldaja Heigo soovitust jätta tossud jalga ei teinud Mari kuulmagi ja lõpetas alles siis, kui kõik peale napi pesu oli seljast läinud! Järvesaari oli kaks. Punkt pidi asuma ühel saartest. Kõigepealt pidi Mari mööda saama kalamehest, kes oli oma paadi täpselt trajektoorile parkinud. Kuulsime, et samal ajal toimusid Paunküla veehoidlas Euroopa meistrivõistlused kalapüügis! Huvitav, mida see kalastaja küll mõelda võis, kui mingit segased kummimadratsitega temast mööda sõeluma hakkasid! Konkurentidest oli niipalju abi, et esimesed tiimid olid tagumise saare juurest juba tühjalt tagasi tulnud. See tegi Mari töö lihtsamaks, aga õnnetuseks asus punkt saare teisel küljel ja nii pidi ta päris mitu minutit pesuväel ja paljajalu saarel ringi tuulama. Lõpuks saabus ta võidukalt tagasi ja meie teekond võis jätkuda.”

Mari: “Madratsiga soojal järvel liuelda oli ülimalt vahva! Stripi tingis asjaolu, et mul polnud mitte mingit tahtmist esimese asjana võistluse käigus läbimärjaks saada. Et ma Heigo märkuse tossude kohta kahe kõrva vahelt läbi lasin lipsata ilma sellele keskendumata, oli muidugi viga. Teisalt, üllatavalt polnud paljajalu selles metsas paha olla- samblane ja sõbralik oli selle saare mets. Iseasi muidugi, et aluspesus…õnneks olin seal üksi ja õnneks andis punkt end lõpuks kätte.”

Paul: “Mina olin vahepeal teinud taktilise otsuse, et võtame ainult Paunküla poolsed punktid ega lähe Rõõsa metsadesse punkte taga ajama. Olles mitmeid kordi Rõõsal orienteerunud, teadsin, et seal igasugune otse lõikamine tiheda metsa tõttu on välistatud ja punkte tuleb võtta mööda metsaradu. Seetõttu tundusid Paunküla poolsed punktid ahvatlevamad, sest liikuda sai mööda suuremaid teid ja jalgradasid. Lisaks oli plaan jõuda hästi varakult vahetusalasse tagasi. Järgmise eriülesande ehk mööda köisredelit puu otsa ronimise ja sealt punkti võtmise lahendas edukalt Kei ja Mari sai hetke hinge tõmmata. Kappasime edasi mööda teid paraja jooksutempoga. Neljanda punkti juures ei suutnud mina tuvastada teerada, mis viis punkti ja sinna läks mõni minut kaduma. Aga muidu oli lihtne. Pärast viiendat punkti oli Mari võtnud endale sobiva ühtlase jooksutempo ja meie Keiga tulime sabas. Kei näost oli siis juba näha, et tal kuluks esimene geel marjaks ära. Kuulas teine ilusti sõna ja pigistas pool tuubi endale sisse.”

Kei: “Sellel etapil sattus kuidagi sedasi, et Mari võttis vesised ja märjad punktid, Paul jooksupunktid ja minule jäid siis ronimis-turnimispunktid. Selline jaotus sobis minuga hästi.”

Mari: “Sellel rajal oli üks punkt puu otsas- suur kask oli üle raja kõrges kaares ja selle küljes rippus punkt, ca 3m kõrgusel maast. Siin kiitsime, et olime kolmekesi ja meil oli Paul! Vilunud päti võttega astus Kei ta kätele ja mina turvasin seda torni küljelt. Punkti saime kiirelt ja kergelt. Oleksime Keiga kahekesi olnud, oleks see ettevõtmine päris keeruline olnud.”

Kei: “Kui sinna ronimis-turnimispunkti jõudsime, siis oli seal ees üks kahene tiim, koosnes mehest ja naisest. Punktipuu alla nad kõikusid ja taarusid ja näisid väga ebakindlad oma tegevuses. Kasutades ära nende järjekordset uppi minekut tegime meie kiirelt ja kähku oma akrobaatilise rühmakava numbri ära ja tulime punktiga tulema, kui nemad meist veel edasi sinna kõikuma jäid.”

Paul: “Esimene tee pealt lahkumine tuli alles kuuenda punkti juures, kus lõikasime edukalt läbi metsatuka ja leidsime kiiresti punkti. Järgmine lõikamine enam nii edukas ei olnud. Umbes 150 meetri teekonna võitmiseks, keerasime võpsikusse ja olen enam kui kindel, et mingit aega me sealt ei võitnud. Kuna võpsikus oli vaja läbida ainult 200m, siis mingit suurt hävingut sealt siiski ei tulnud. Jõudsime järgmise lisaülesande punkti. Vaja oli visata ümber veega täidetud pudeleid. Mari näitas siin kindlat kätt ja vähemalt 2 pudelit 3-st kukkusid tema käe läbi.”

Mari: “Kindla käe trikk seisnes selles, et tuli võtta peotäis kive ja need siis võimalikult maa lähedalt tugevalt pudeli suunas saata, nagu lutsu visates. See niitis ja kiirelt. Kauni kaarega täpsusviskeid tehes oleksime seal punktis ilmselt palju pikemalt viibinud.”

Paul: “Kuni selle hetkeni oli võistlus kulgenud väga planeeritult ja hästi. Meil oli aega 15 minutit vahetusala avanemiseni ja maastiku tõttu ma eeldasin, et rattaga on siin võimalik võtta rohkem punkte kui jalgsi. Aga ahnus sai võitu ja otsustasime veel minna võtma järveäärset väikese (2 punkti) väärtusega punkti. Kuna meile oli antud põhikaart, siis metsatüüpi seal peal ei olnud. Nii me keerasimegi mööda kraavi äärt tihedasse võsasse. Lihtsalt lollilt lootes, et küll järve poole läheb mets paremaks. Pärast esimest 50m, mida olime läbinud paar minutit jäin mina oksterägastikku täiesti kinni. Midagi ma seal kätega rapsisin ja tegin järgmise sammu, kui korraga tundsin, et üks puuoks istub sügaval silmakoopas! Valus oli! Tõmbasin ta sealt ettevaatlikult välja. Umbes poole minuti pärast ma selle silmaga enam suurt midagi ei näinud, sest sealt voolas nii ohtralt vett, et silma ei saanud suurt lahti hoida. Rapsisime seal võssis hea 10minutit, kuni lõpuks saimegi vähe parema metsaveo raja peale. Järve ääres oligi mets palju parem, aga kokkuvõttes oli selle punkti võtma minek täielik ämber. Me kaotasime seal aega vähemalt 20 minutit ja planeeritud jõudmine varakult ratta-alasse läks vett vedama. Lisaks olin mina nüüd ühesilmaline.”

Mari: “See viimane õnnetu jalgsi punkt…Kui ma vaid oleksin oma sisetunnet järginud, suu lahti teinud ja kõva häälega protesteerinud sinna mineku valiku vastu! Aga ma ei tihanud, sest olen oma ettevaatlikkusega niigi meie tiimis konkurentsitult kõige rohkem tähelepanu pälvinud. Uskumatu, aga Eestimaal leidub dźungleid ja just sinna me olimegi sattunud! Keegi kõva orienteeruja olla väitnud, et Eesti maastikud on nii kergesti läbitavad, et ALATI tasub minna otse. Ma pean tunnistama, et olen väga rangelt selle väitjaga eriarvamusel. Kui see väide kehtib, siis ainult profimatest profimatele orienteerujatele. Meiesugustele müttajatele võib selline tarkus ikka koleda karuteene kokku keerata.”

Kei: “Mina olin väga veel ühe jalgsipunkti poolt, sest mulle on tundunud läbi meie seiklemisajaloo, et pigem oleme me kibejalad jalgsietappidel ja rattaetappidel kaldume kaardilugemisega liialt “vasakule” ära ja ka meie rattakiirusel kaardilugemine võrreldes jalgsikaardilugemisel on märksa kehvem. Lisaks veel see ka, et meie võiskonnas jalgsietapil olen ma teise kahe liikmega enamvähem… püsin samas tempos, aga rattas olen tuntavalt nõrgem. Kui ma praegu siit loen, et Paul oli teinud otsuse panna seekord rõhk rattale siis… no oli kuidas oli, aga sinna punkti me läksime igaljuhul ja mitte ahnuse peale vaid minu meelest igati loogiliselt, aega jagus ja meil oli võimalik veel mõned punktid noppida.”

Paul: “Enne vahetusala võttis Kei veel ühe turnimispunkti ja mina proovisin sotti saada kuhu ja kuidas sõita. Enam-vähem mingi ringitaolise asja välja mõelnud hakkasime väntama. Algus sujus edukalt. Neli esimest rattapunkti võtsime kiiresti ja kindlalt, sest need olid samad, mida juba jalgsi oli võetud. Siis oli mõttekoht ning valisime lähimate punktide võtmise ega läinud kohe nö. suurele ringile. Järgmine punkt pidi asuma puu otsas. Kõigepealt oli meil väike segadus õigele teele pööramisega, kui Mari ei kuulnud minu pobinat, et „see on õige!“ ja kihutas edasi. Selle eest saime talt Keiga mõlemad pragada!”

Mari: “Kommunikatsioon! On üks meie suuremaid ja valusamaid konnasilmasid. Loodan, et “ükskord me õpime niikuinii!” 

Paul: “Jõudsime järele teistele tiimidele ja ka meile jõuti järele. Seepärast ma eriti ei muretsenud punkti leidmise pärast, mis kaardi järgi pidi asuma rajal või kohe selle kõrval. Aga mida ei tulnud oli punkt. Vahtisin küll puu otsa, aga tuttavat valge-punast märki ei näinud kuskil (noh ega see nägemine kõige parem kah olnud!). Alles hea 300 meetrit õigest kohast hiljem keerasime otsa ümber ja läksime uuesti otsima. Tulemus oli sama. Mina ja Mari veel tulime ratta seljast maha ja kiikasime väikese mäekünka taha – järsku on seal. Ei olnud! Me ei olnud ainsad, kes seda punkti kohe leidnud, sest ühel hetkel käis seal paras edasi ja tagasi saalimine ning kõik küsisid „ega sa punkti ei näinud?!“. Mage lugu küll, aga pärast 20 minutit edasi ja tagasi sõitmist otsustasime jätkata ainult edasi! Punkt jäi sinna puu otsa, kus iganes ta oli.”

Kei: “See, et ma algselt nende mõlemaga kaasa otsisin, siis loobusin ja jäin samblapeale oma joogakava tegema, siis veel sinna otsa ootasin, see tähendab ainult ühte… sinna punkti läks tunduvalt rohkem kui 20 minutit… eriliselt ilus ja värviline ämber, mis mõrult jala otsas kolises.”

Paul: “Järgmine punkt tuli ilusasti kätte, aga siis keerasime liiga varakult metsa vahele, kus rattaga sõita ei saanud ning nüüd läksin mina jalgsi punkti võtma. Et oma jalavaeva kergendada viskasin maha oma seljakoti. Olin seda praktiseerinud juba korduvalt, kui metsa punkti järele läksin ja pärast sama teed tuli tagasi tulla. Aga seekord olin mõtetega kuskil mujal, sest pidevalt pidi pühkima silmast voolavat vett ning mahavisatud kott läks täitsa meelest. Minu õnneks märkas seda kaasvõistleja, kes mulle hiljem seda rajal meelde tuletas. Vähemalt pärast oli lihtne minna kotti otsima ja asjadest ette rutates, 3 tundi hiljem sain koti sealt kohalt kuhu ma ta jätsin ilusasti kätte.

http://www.youtube.com/watch?v=Gu6seAzyGz4

Kuna me olime tunduvalt rohkem aega kulutanud kui planeeritud, siis tuli teha järjekordseid muutusi teekonnas. Läksime punkti järele, mida algselt ei planeerinud võtta. Teel sinna juhtus omapärane lugu. Rattaga sõites korraga tunnen, et miski on silmas. Selles terves silmas! Hetk hiljem saan aru, et see keegi ronib mu silmalau all. Pilt kisub juba päris uduseks, sest nüüd ei näe enam teise silmaga ka hästi! Teen kiire liigutuse käega ja lükkan putuka silma seest välja. Aga see tuleb sealt välja ainult poolenisti ja jääb kinni minu ripsmetesse. Taipan, et tegemist on silma lennanud põdrakärbsega, kes nüüd paaniliselt on minu ripsme külge klammerdunud! Hoian ühe käega ratast, ise suurt midagi ei näe, sest nüüd jookseb teine silma ka vett ja võitlen kärbsega edasi. Kolmanda või neljanda tirimise peale annab kärbes alla ja lahkub minu ripsmetest. Jahutav tuulehoog toob nägemise tagasi enne kui kraavi sõidan.”

Kei: “Puhas klassika: `Kurt kuulab kuidas tumm karjub pimedale, et ärgu vaadaku kuidas jalutu jalgpalli mängib.` Meil oli siis pime kaardilugeja rattaroolis!”

Paul: “ Järgmine punkt võetud tuleb tõeline de ja vu! Seisan keset laia kraavi puusadeni vees ja tõstan rattaid kraavi ühelt kaldalt teisele poole üle. Täpselt sama olukord, täpselt samas kraavis, täpselt samas kohas, mis 2009 aasta Ardu Xdreamil. Ainus, mis erines oli vee temperatuur. Kui 2009 aasta aprilli lõpus oli vesi jääkülm, siis seekord oli kraavis palju mõnusam sulistada!”

Kei: “Kraavist rinnuni mudas läbi sumbates küsib Mari mu käest suurte silmadega, et kas ma sain ka samamoodi infominutitel enne starti Heigo jutust sedasi aru, et rattaradadel saab rattaga sõita ja jooksuradadel saab seekord joosta!?”

Paul:” Jõuame suurele sihile. Väike nõupidamine ning jätame lähima punkti võtmata, et minna suuremat kala püüdma. Selleks on aga vaja 5km edasi-tagasi rattaga sõita.. Meie rattaetapp lõpp läheb arutuks kihutamiseks. Ilma vigadeta ja kiiresti saame kaks punkti kätte, aga aega napib. Lisaks meie rajavalik on sakib täiega. Sõidame umbes 10km tühja – võtmata ainsatki punkti, sest tagasitee on sama, kust juba tulime. Algselt planeeritud ring muutus selle ühe suure vea tõttu ajaliselt võimatuks ja varuvariante seal meil ei olnud. Liiga riskantne rajaplaneering! Kihutame tagasi mis jaksame, sest teame, et aega on väga vähe. Haarame tee pealt viimase punkti, kus oleks võinud teha ka lisaülesannet, milleks oli sukeldumine, aga peame leppima kõigest kahe punktiga. Pool kilomeetrit enne finishit näitab kell, et aeg on täis. Viimase tõusu peal pressin veel mitmetest mööda, aga hiljaks jäämisest see enam ei päästa. 1 minuti ja 9 sekundi hilinemise eest saame 2 trahvipunkti. Need on need asjad, mida Kei kohe üldse ei salli ja otse loomulikult ei jäta ta hiljem kasutamata võimalust meid väheke noomida! Selle suveseikluse viimased lisaülesanded minu jaoks on metsast oma seljakoti ära toomine ja külastus silmakliiniku traumapunkti. Kui selle õhtu ja järgmise päeva olen ühesilmne, siis sealt edasi läheb asi kiiresti paremaks! Sportlikus mõttes oli suveseiklus täielik läbikukkumine, aga seikluste, ilusa ilma ja ilusa maastiku, mõnusa seltskonna kohalt oli väga tore pühapäev!”

Mari: “Viimasesse punkti minek läks meil ikka kolekiireks- sõitsime kõik “nagu torust tuli”. Finiśiponnistuse tegi eriti raskeks veel mäkketõus. Sinna jõudes olin ennast täiesti tühjaks sõitnud, sama tunne mis maratoni finiśis, et enam poleks meetritki jaksanud minna.”

Kei: “Ahh ja Ohh need meie viimase vindi vintsutused!”

Mari: ”Veidi hiljem, päevaponnistusi analüüsides selgitasime, et kui Pauli õnnetud silmatraumad välja jätta, siis muudes prohmakates olime ikka täitsa ise oma ämbrid kokkukeevitanud. Ja mis eriti huvitav, et põdrakärbse kohta kuulsime Paulilt alles teel linna! Võistluse ajal vaikis ta sellest targu- vist ei tahtnud meis paanikat tekitada uudisega, et kaardilugeja ei näe enam midagi! Kokkuvõtteks tõdesime, et olime kõik saanud hunniku õppetunde ja samas veetnud väga vahvalt oma päeva. Korraldajatele suur aitäh toreda võistluse ja taaskord imeilusa ilma tellimise eest! ”

28:07:2011

Kei: “Kogu reisi peale kokku ärkame teist hommikut ülesse telefonile sisseseatud määratud äratuse peale. Nimelt on meil Elo ja Krissuga kokkulepitud treffunks . Koht: Praamisadam. Aeg: kell 10. See sama praamisadam kust veealus meid ratastega üle vee Säärde viiks.
Kokkusaades selgub, et kõikidel on hommik läinud pilla-palla kiireks ja, et enam-vähem õigesse aega jõuda ohverdati hommikusöök selle nimel. Trefunks määrati praamisadama asemel ümber Hiina restorani. Nüüd sai ka see traditsiooniline punkt täidetud: üks kord reisi jooksul einestada Hiina restoranis.
Praami pileti sabas selgub, et orava suurusele koerale tuleb samuti pilet lunastada ja see pilet on kallim kui ühe täisverelise inimese oma.

Teisele poole vett jõudes astusime justkui hoopis ühte teise riiki. Nimelt muinasjuturiiki. See oli rand kus sai rattaga sõita selliselt, et laine limpsas sõna otseses mõttes rattakumme. Alasti ujmine – ahvimõnu!

 

Uuesti rattale ronides muinasjutu udu hajus… minu kollase ratta tagaratta kumm oli taas töss.
Venitasime siis kõik ühisel nõul oma rattad kõrgest liivaseljakust ülesse kindlale rattateele ja asusime kummi vahetama. Elo oli Tallinnast kaasa toonud ekstra minu rattale kaks varukummi. Ühe olin jätnud nende autosse teisele poole vett , teine oli õnneks siiski kaasas. Vahetasime kummi ja arutlesime omakeski: Ometi oli ju see eelmine kumm vahetatud proffessionaali poolt. Siin ei saa midagi untsu minna. Silitati väliskummi ja jõuti üksmeeles otsusele, et kuna mu väliskummi muster on pea täielikult maha kulunud ja väliskumm ise nii õhukeseks kui paber sõidetud, siis võibolla lihtsalt õnnetu kokkusattumuse tahtel sõitsin üle miskist teravamast oksast või rannal vedelevatest teravad ääred ülespidi merekarbikildudest ja lihtsalt see vigastas taas kummi…

Et rannaromantikat oli saadud piisavalt ja silmaspidades minu ratta väliskummi õrna ning delikaatset olekut, otsustati selle nimel, et me ikka jõuaksime ettenähtud sihtpunkti - jätkata sõitu siledal asfaltkattega jalgrattateel. Jaaaaaaaaa…….. taas on mul kumm tösssssssssss…… enam ei ole millegi vastu vahetada ka! Kõik algas otsast nagu üleeile. Mari pumpab kummi ja siis mina võtan kummivilisedes paigalt. Mari pumpab kummi ja mina sõtkun pedaale. Mari pumpab kummi ja… Selgeks on saanud nüüdseks ka see, et see ei ole enam miski õnnetu kokkusattumus, mõni juhuslik terav kivike või puukilluke või oskamatus kummi vahetada või ebaõnn või… mis iganes. See on sulaselge, ometi minule veel mõistetamatu ratta Kotermann, kes on asunud kollase ratta sisse elama ja on ennast seal mõnusasti sisse seadnud, ning nüüd kihistab lahedasti naerda.
Juodkrante (pisike keskuse moodi koht) asub enamvähem poole peal. Pool maad jääb selja taha sadamasse ja pool maad jääb ette meie lõppsihtpunkti. Sihtpunkt, mis minule jääb sel reisil kättesaamatuks. Otsustame ennast Juodkrantesse välja jalutada, seal lõunatada ja teha siis otsuseid edasi. Viimane vint jõudmaks pärale tuleb alla kihutada veidi kõrgemast ja kiiremast künkast kui tavaliselt. Mari lööb kühmu otsas mul ratta taas täis ja sõnab, et ma ei sõidaks vaid nagu siiani siiski kõnniksin koos rattaga sellest mäest alla. Vaatan Marile sügavalt silma, ohkan südantlõhestavalt ja ronin rattale ning kihutan mäest alla, et päris alla jõudnult kuulda Mari käest lauset….. No, ma ju ütlesin sulle….. Minu taga ratas on nüüd lisaks tösss olemisele ka lopergune…..
Suitsukala on välja meelitatud siit samast ja maitseb samuti muinasjutuliselt. Keelitan ja meelitan teisi jätkame seatud sihtide ja tähtede poole. Ma ju võin oma lömmis rattaga rahulikult siin samas oodata või siis ennast kusagile sadama poole sõitva auto peale ära rääkida, aga nemad vangutavad vaid pead ja seavad sõnu, millest võib välja lugeda, et nad on sellegagi, mis neil on ülimalt rahul ja nad ei jää millestki ilma, hea meelega aitaksid nad mind kindlalt ja turvaliselt auto peale ära rääkida ja siis asuksid ise samuti sadama suunas pedaale sõtkuma, sest… õhtu juba lõhnab lähedalt ja ees ootab veel pikk autosõit Leedu-Läti-Eesti.

Autos on neli noort puhkavat lätlast. Selgub, et istun inimeste vahel, kes kogu südamest edendavad Lätis jalgratta kultuuri. Aktivistid südame ja hingega. See, kes rooli keerab on Lätis toimuva suure sündmuse organisaator. Sündmus ise peaks aset leidma kohe nüüd järgmine nädalalõpp. Kus linnarahvas riietab ennast 30-ndatesse ja lükkavad oma rattad kuuri alt välja ja teevad linna peal ühe ringi näitamaks valitsusele, et jalgrattateid on kesklinnas väga hädasti vaja.

Praam-auto-supermarket-öine maanteelint autorataste alt läbi vilamas. Hommikuks kodus.

Aitähh sõbrad!

Järgmisel aastal on alustamiskoha valikuid hetkel kaks:

• Taani – Odense  või • Shotimaa – Glasgow”

Mari: “Kura säär ja Nida pidid olema selle reisi “kirsiks tordil”. Olid ka. Merevaade ja rand on seal lummavad- lai peene liivaga rannariba sülelemas avamere laineid, nii pikalt ku silm ulatab kaema. Olime küll planeerinud oma reisi piki rannikut, aga tegelikkuses pääsesime mere äärde harvadel kordadel, põhjuseks asjaolu et meie täiskoormatud rattad kaaluvad mereäärsetel liivaradadel sõitmiseks liiga palju. Tekkis ka mõte tulla siiakanti tagasi, autoga ja rattad katusel. Siis saaks käia läbi kõik need nukad ja kandid läbi millest nüüd loobuma pidime.Tänuväärselt avastamisväärset leiab siit palju. Nagu ikka tänatakse lõpuks sõpru. Tervitan omakorda siit veel Pauli, kes oli meie nähtamatu support-team kogu reisi vältel. Samuti Elo ja Krissu, kes oma pakilised nädalatoimetused kokku lükkasid ja meile Eestist järgi sõitsid. Kohtumisteni järgmistel matkadel!..”

 

 Äratus kell 7:00. Mari pakkis oma ratta täis, nii palju kui sinna mahtus ja tõmbas liiva pealt kummide vingudes minema, et otsida koht kuhu kõik see „tavara“ maha laadida, valve alla. Minule lubati aeglasemat liigutamist – jäin randa ennast ja telki kokku voltima.

Tunnikese pärast oli hingeldav Mari tühja rattaga tagasi. Oli tiirutand siin ja seal, aga kusagile ei võetud kodinaid vastu või siis polnud veel avatud, igaljuhul oli ta oma kotid ja muu ratast koormava kraami nagu kägu poetab muna võõrasse pessa, ühe põõsatuti taha maha sokutanud. Kui ma kulmu liigutasin selle jutu peale, siis ta vandus jumalakeeli, et see põõsatutt on ülim turvalisus ja ärgu ma pabistagu.

Ladusime minu kodinad riita tema rattale. Mari pressis nii palju kui võimalik õhku mu lapikusse tagarattasse sisse ning kamandas mind tühja rattaga täpiks tõmmata, et jõuaks selle katkise kummiga võimalikult kaugele välja veereda.

Vurasime esimesse kämpingusse, laadisime ennast  vihma-päeva-päikese varju alla laiali. Tegime seal kiire hommikusöögi. Mari asis juba seitsmeteistkümnendat korda ratta küljest lahti monteeritud kurikuulsa tagaratta pihku ja tuiskas oma tühjal rattal linna peale abi saama.

Tagasi saabus täiesti säravana, täiesti professionaalselt paigaldatud uue kummiga, täiesti proffessionaalselt täis pumbatud uue kummiga. Oma oskusi, teadmisi, kogemusi oli selle ratta puhul ülesnäidanud üks endine N Liidu rattasõidu meistersportlane, kes nüüd Palangas isiklikku rattaremondi töökoda peab. Kruvisime täiesti proffesioonaalselt tagaratta tagasi alla ja loovisime ennast Palanga peale patseerima.

Kõigepealt jalakäijate peatänavale. Kutsuv suitsukala lõhn võttis jalad nõrgaks. Takseerisime kalu – sõbralik müüa pakkus mekkida.

„Oooooo! Väga maitsev!“ – kuuldes, et me oleme eestlased karjus ta üle tänava:

„Taaalllinnn! – Taaaartuuuu! – Pääääärnuuu! – ja eriline pehmus ning nostalgia hääles – Vaaaaaanaaaa Taaalllliiiinnnn!“

Selle peale sõnasin, et kuule! Meil on Vana-Tallinn täiesti kotis olemas, kas soovid? Müüjamehel lõid seepeale silmad särama ja ulatas meile üle kalaleti kopsaka portselanist munapeekri. Kallasime selle Vana-Tallinnat triiki täis. Kalamees viskas selle ühe ropsuga kurku, ajas pea kuklasse ja kuristas nag kana. Pärast seda pidulikku-pühalikku toimingut, pröökas veel rituaalselt tükk aega üle jalakäijate peatänava Vaaaaaaaaanaaaaaaa-Taaaaaallliiiiiiiiiin! Nii, et me saime päris mõnda aega olla uudishimulike, veidi ehmatanud takseerivate pilkude all. Ma küsisin viisakalt, et kas ta soovib ka teist toobri täit. Pisike viisakus kõhklushetk, aga ta sai oma viisakast tagasihoidlikkusest üle ning sirutas varmalt teist korda oma käe üle kalaleti meie poole, kleepuv munapeeker kutsuvalt kalaste näppude vahel. Sama toiming kordus. Ja röökimine üle tänava: Vaana-Taaalllinn! Ei tahtnud kuidagi lõppeda. Samal ajal kui ta suud pruukis mitte joomiseks, aa karjumiseks, siis vehkis ta vabade kättega meie suunas, nii, et see oli tõepoolest veider olukord.

Kala saime niisama ja lisaks meie soovitud ja osutatud kalale lisaks pakkis ta kilekotti veel ühe kalakese lisaks. Paar sammu edasi oli kollane kanister kahe kraania ja kaljaga. Lasime endale pool liitrit kalja välja valada ja korraldasime kohe seal kõrval murulapil suitsukala-kalja pikniku.

Selle päeva Vaatamisväärsused: sild ja mere(puu)vaigu näitus/muuseum/loss ja botaanikaaed.

Ja siis hakkas kallama! See oli see mida Pauli ilmateada oli hommikul lubanud. Kiletasime ennast silmini ja leidsime ülesse jalgrattatee, mis läks Palangast otse Klaipedasse – reservaadist läbi. Küll see oli ilus sõit paksus, rasvases soojas vihmas. Linnuvaatluskatuse all, kusagil poole peal, tegime pisikese hingamispausi. Linde polnud küll näha, see eest nägime vihma all vahutavat ja „keevat“ järve.

Must asfalt rattateel oli ühtlase veekihiga kaetud ja sõit sellepeal oli kui peegli peal. Puud-taevas-kõik peegeldus vastu. Ime! Ilus!

Klaipedas joonelt turistidele mõeldud infosse. Meid jäi info põrandale meenutama kaks sopast veeloiku. Sealt otse ööbimiskohta. Sealt otse kuuma dushi alla. Sealt otse kuivadesse, soojadesse, pehmetesse rõivastesse. Nüüd tasapisi aga lootust andvalt hakkas mõte jälle vaikselt liikumis märke andma.

Vihmavarju kauples Mari Youthhosteli öövalvurilt välja. See kaitseks pea kohal plärtsusime kõrval asuvasse toidupoodi söögi järele.

Kell 11 õhtul olid silmad juba pahempidi ja vaatasid sisemist pilti.

26. juuli, teisipäev 

Kei:

„Istume telgis plaanipärases vihmalõksus. Pauli sõnum lubab peatset saju lõppemist. Mõnus on niisama logeleda. Kõht on healõhnalist teed ja rasvast läikivat suitsuvorsti täis. Jogurt ja müsli ja halvaakommid.

Algas ju päev ülirahulikult. Kella enamvähem üheks oli telk kuiv ja poole tunni pärast asusime teele. Sihiks Śventoji, et läbi sõita vana paganlike rituaalide pühapaik, meres ennast loputamas käia, ülevaadata „Kaluri tütarde“ kuju ja Palanga poole plagama. See kõik oli teooria, reaalsus osutus, aga sootuks teiseks.

Koht oli mitte midagi ütlev – meri oli jälle vastukaaluks väga palju ütlev. Liivalt ennast ära lükkama asudes käitus ratas kummaliselt.

„Oih! Sul tagaratas täiesti tühi!“ ehmub Mari.

Asusime siis Mariga asjalikult oma värskeid oskusi rakendama mida olime „Kummivahetuskursus ainult naistele“ omandamas käinud. See, et tegu oli tagakummiga tegi esialgu ettevaatlikuks. Kõik jooksud jne. Aga me ei löönud risti ette. See väike asi, et me oleme kumbki praktiliselt vahetanud üks kord esikummi andis meile suure enesekindluse. Kõik laabus täitsa ladusalt…noh enam-vähem. Kõik oli õige- katkine kumm maas, uus peal (ca 1h) asusime hurraaga pumpama. Pumpasime, pumpasime, siis pumpasime veel- kordamööda ja ükshaaval. Korraks läks kumm täis, siis jälle kohe tühjaks. Kahtlustasime ventiili. Jõud hakkas otsa lõppema ja näod venisid pikaks. Siis käis klõpsatus ja Mari kiljatas. Pump oli puru. Meil kumm endiselt tühi. Katkine pump näpu otsas kõndisin mööda randa teisi jalgrattaid otsima, ehk on mõne küljes pump, mis juhuslikult klapiks meie ventiiliga.

Jalgratas oli, perepea ka, aga pumpa polnud. Kruvis meie pumba mõlemalt poolt lahti- kohendas kummirõngast ja pump töötas taas. Lippasin õnnelikult parandatud pumbaga taas ratta ja Mari juurde. Mari tegi kaks korda pumbaga siuh-sauh, pliuh-plauh ja pump ei töödanud taas. Kumm oli endiselt tühi. Kulunud oli kaks tundi.

Nüüd läks Mari pump näpu otsas randa kammima. Oli ära mõnda aega, tagasi tuli nukralt. Katkine pump lendas kõrges kaares.

Mari asus telefoniga helistama. Minan korjasin pumba üles ja kõndisin teisele poole randa. Mõnesaja meetri pärast hakkas silma rataste külakuhi ja nende ees külitavad kaks naist.

-„Võ gaverite po russkie?“ uurin ma sissejuhatuseks.

-„Nemnosko.“ vastavad nemad mind pilguga mõõtes.

-„Eto velosipedje vam?“

-„Da.“

-„U vas jest (näitasin oma pumpa)? maje kaput.“

-„Net“ tuli konkreetne vastus.

-„A gde vasi velosipedje remontirovat?“ uurin mina edasi.

-„U nas net.“

-„No kak, net…a v gorode?“

-„Net, ne znaju, moset bõt Palange.“

-„No horosho, spasiba vam……a vot eta, eta źe pump!“

Üks naistest teeb samuti suured silmad ja tuleb rataste juurde vaatama. Näe on jah pump!?! Imestab ta ise ka. Näe ja siin on veel üks pump?!!! Naised on üllatunud. Asuvad siis pumbaga rattaomanikku merest välja kutsuma, et see neile ratta küljest pumba annaks. Lõpuks olen kahe pumbaga tagasi tühja kummi juures.

Asume pumpama. Pumpame ja pumpame, aga ratas täis ei saa. Võib olla me ei oska selle pumbaga pumbata pakub Mari. Kõnnin tagasi.

-„Kas oli abi?“ pärib mees

-„ Ma hoopis palun abi.“

Teel ratasteni uurib mees kes ma olen, kas poolakas? „Net, mõ is Estonii“. Ja hoplaa! Suhtumine on paugupealt soojem ja sõbralikum.

Vahepeal on Mari samuti ühel mehel kratist kinni saanud ja see on tema pumba seespidiselt margariiniga kokku määrinud. Margariin aitas. Pump töötab taas nagu uus.

Kaks meest asuvad asja uurima. Selgub, et meie õrnalt ja hellalt peale pandud uus kumm on arvatavasti peale panemise käigus purunenud. Meie teeme Mariga suuri silmi, aga me olime ju nii ettevaatlikud!! Väliskummigi kontrollisime mitu korda üle, et ega sinna miskit kildu või muud teravat jäänud pole- isegi meres käisin seda loputamas.

Üks meestest jookseb kusagile liimi ja lapi järele. Tagasi tulles parandab mõlemad kummid tati ja tahtejõuga. Üks parandatud sisekumm läheb igaks juhuks kotti, teine pannakse rattale peale ja „Tsaslivaja puti!“ Kulunud on neli tundi ja hulk halle närvirakke. Mari ostab mõlemale mehele purgi õlut.

Ketrame ennast keskusesse ja teeme ühe kompleks hilise lõuna. Kell 7 hakkame linnast välja Palanga poole sõitma, et sealt homme uus sisekumm osta (mehed andsid veel vahuballooni nõu, et kui edaspidi meil selliseid  nii imeväiksed augus peaksid tulema).

Linnast väljas suurel maanteel selgub, et ratta suure raskuse tõttu kumm siiski laseb visinal kusagilt õhku läbi. Edasi kulgeb me sõit selliselt, et 2 km väntamist ja siis pumpamispeatus. 2km väntamist ja siis …Palanga külje alla jõuame 20.15.

Uurin Mari käest, et kas järgime esialgset plaani- tõmmata paremale metsa mere äärde telkima või läheme linna lähimasse bensukasse ja laseme kummi vahtu täis ning otsime üles mõne rattaremondi poe. Valgust väljas jagub ja otsustame selle rattateema tänasega ühele poole saada. Väntame ühisel meelel linna sisse. Statoilis on kallis purk vahtu ja vale otsaga. Lukoilis on odavam purk vahtu ja vale otsaga (mis ei istu ventiili).

Ometi õnnestub meesmüüjal see meile ära müüa ja ka lubab lahkelt seda ise kummi sisse õigesti lasta.

Kõigepealt ballooni töö funktsiooni uurides laseb ta minu windstopperi terve esikülje seda vahtu täis. Löristab ninaga, vabandab punaseid silmi plaksutades ja seletab, et tal on terve see nädal hullumeelne olnud. Mina taandun vetsu endalt seda valget kleepuvat löga maha uhtuma.

Tagasi tulles märkan müüameest vehkimas pumbaga ratta juures ja saan teada, et ta on ratta ventiili ära murdnud.

Mari:

„Meie rataste sisekummid on peenikese otsaga ventiiliga, mida me ei märka ühelgi teisel rattal Lätis, kui maanteeratturid ilmselt välja arvata. Kui meil oleks kummid autoventiiliga, saaks seda õnnetut vahtu ka Kei ratta juures kohe kasutada. Oleks meil vaid olemas selline vahevidin, et saaks ühendada meie peenikese ventiili suurema priboori eeldusega! Samas pole ma seda kunagi varem näinud ja ei tea kas selliseid vidinaid üldse eksisteerib kusagil.“

 Kei:

„Mari võtab juhtimise üle, pumpab kummi täis ja sõnab, et nüüd ainult ime läbi võiks see ventiil pidada. Peabki.

Vahepeal on ligi ilmunud uus mees koera ja klikkeri ja rattaga. Talle seletatakse asi kolmes keeles (inglise, vene ja läti keeles) mitu korda ära ja üle. Tema paneb oma ratta minu ratta kõrvale võrdluseks ja sõnab, et tal on kodus sama suurusega auguga kumm, et ta võib homseks meile selle oma kummi ära liimida ja siis kusagile tuua. Bensiinijaama müüja on vaikselt turvalisse jaama sisemusse ära kadunud.

Tehes erinevaid peavangutusi ja muid źestikuleerivaid võimlemisharjutusi ümber ratta otsustame katkise ventiiliga kleepuva ja läbilaskva sisekummi vahetada teise parandatud kummi vastu ära. Ratas osadeks ja pumpamisabi tuleb seekord koeraga mehelt. Uurime kas tal endal auto on? Ja surume vahuballooni talle pihku. Seda on ainult üks kiht pudeli pealt mulle rinna peale pihustatud. Kell on kusagil 21 läbi.

Kuidagi on jutt arenenud äkki selles suunas, et Mari vastab, et meile ei ole mingit probleemi sõita 5km kui me saaksime vaid mererannal telkida. Mina viskan kulmud kõrgele ja teatan, et 5 km on küll väga pikk maa (pidades sealjuures silmas ratta õrna olukorda. Mari aga saab aru, et 5 km käib mulle füüsiliselt üle jõu ja jääb enda mereplaani peale pidama). Need erinevad arusaamised selgusid hiljem telgis keset liiva.

Alstame teed tagasi selles suunas kust tulime. 5 km tundub mulle ülipikk, kes ma kõik see aeg kuklakarvad turris ratast silmaspean.

Keset miskit suvalist pimedat alleed teatab mees, et teeme väikese peatuse. Mina arvan, et koer väsis ratta kõrval jooksmisest ja nüüd lastakse tal veidi oma asju toimetada. Tegelikult teatab mees, et tal on suitsupaus ja pakub meile ka. Siis teatab ta, et tal on ka joogipaus ja kougib rinnataskust pudeli välja. Ta ei oska üksi juua ja pakub meile ka. Teeme viisakad lonksud ja sellest hetkest alates ei meeldinud mulle see olukord teps enam mitte.

Koeraga mees teeb oma suitsu- ja joogiringid ära. Lülitab rattal tule põlema ja väntame edasi vasakule metsa vahele. See ei meeldi mulle üldse. Kergendusega teatan, et ma ei saa edasi sõita, kumm on taas tühi. Mees ähib-puhib ja pumpab, mis jaksab. Ma teen Marile nägusid ja seletan, et ma ei taha selles olukorras olla. Liiga vastikult tuttav. Mari pööritab silmi ja ütleb, et ta on ju arst ja tal tütar kodus. Ma seletan, et vahet pole mida ta jutustab. See ei loe.

Kahjuks saab kumm täis ja Mari jääb oma plaani juurde kindlaks. Mees seletab, et kohe-kohe oleme mere ääres.

Kilomeeter edasi minul taas kumm tühi. Kohe täitsa tühi, lapiti vastu maad, nii et rehv on vastu maad. Koputan vastu rehvi ja patsutan vastu maad, laiutan käsi ning teatan, et selle rattaga enam edasi liikuda ei saa mitte mm-ki.

Mees koeraga püüab pumbata. Siis sõnab, et mina võtaksin tema ratta ja tema siis kannab minu ratast. Asib sellest korraks ka kinni, aga laseb kohe maha kukkuda. See on ikka väga raske ratas koos kõige oma matkavarustusega.

Meri on siinsamas. Juba paistab. Mari pumpab ratast- vist veidi peab. Lükkan ratast käekõrval ja porisen. Lõpuks seisame kolmekesi ja koer rannal. Mees teeb veel suitsuringi. Pakub pudelist. Uurib kas meil raha on. Lubab hommikul oma parandatud kummiga tulla. Pakub 3 korda oma telefoni numbrit. Meie seisame Mariga kui puuslikud pimedas öös. Suud kriipsud ja raputame pead. Lõpuks saab mees oma “ringidega” valmis, meie hakkame piki kallast astuma, ise seljatagust kontrollides. Mari jätab minu rattaid püsti hoidma ja tõmbab ise kaldast üles telkimiskohtadega tutvuma. Veidi aja pärast on ta tagasi. Lohistab oma ratta ülesse ja siis tuleb minu rattale järele. Kahekesi tassime ta kaldast ülesse, et võimalikult vähe oleks raskust tühja kummiga rehvil. Taas jäetakse mind rattaid püsti hoidma ja Mari tuiskab alla, et jälgi segada.

Lõpuks on telk käsikaudu püsti aetud. Kõne Pauliga. Kell on üks öösel kui jääme laineloksus magama.

 Mari:

„See oli kindlapeale selle reisi kõige raskem päev. Alates suurest kaosest mere ääres kui Kei ratta kumm esimest korda katki läks ja me seda püüdlikult vahetasime, lõpetades hilisõhtuste pingetega.  Kui Kei meid abistanud meest juba kõikides koledustes kahlustas, muutusin ka mina lõpuks paranoiliseks. Iga vari rannal tundus koletisena. Kui saaks oleks tahtnud muutuda nähtamatuks. Telgikoha leidsin hea, põõsanurga taguse, rannal kiikajate pilgu eest varjul. Kui magama kobisime mõtlesin vapralt oma kaitseinglile ja palusin tal meie ööd valvata.

Paul oli meile saatnud sms-i kohaliku spordipoe aadressiga. Meie plaan oli, et katsume saada end varahommikul koos pampude ja ratastega linnale lähemale, kust ma siis Kei tagumise rattaga linna abi järele lähen. Selleks, et kl 10 spordipoe ukse taga olla, pidime hommikul vara, kell 6.30 ärkama“

25. juuli, esmaspäev

 Kei:

„Hommikul oli Mari varakult ärkvel ja jõudis telgist välja just selleks ajaks kui poolakas asutas end ära sõitma. Foto koos selle rändurihingega.

Hommikupudru. Lõpuks kella poole ühest, viimastena murulapilt, saime ka meie teele. Vastutuul oli tugev. Hoidsin ennast Mari selja taha ja sõtkusin hambad ristis pea õlgade vahel. Korraga tegi ratas imelikku häält. Olin oma esiratta Mari tagaratta ja rattakoti vahele kinni sõitnud. Lohisesin mõnda aega Marile järgi, aga siis vajusin kummuli maanteele külili maha. Kuklaga tundsin ja silmanurgast nägin veel suure auto lähenemist. Enne kui päris pikali käisin tegutsesin mõttes juba kiiret püstikargamist ja ratta maaneteelt kraavi lohistamist.

Kõik lõppes hästi. Kaubiku juhile ei tulnud auto rikkumise pärast tasuda ja ei palunud ta ka endale psüühilis-emotsionaalse trauma tekitamise valuraha. Ratas jäi terveks ja sõidukõlbuliseks. Enda siniseid marrastusi hakkasin alles hiljem märkama, siis kui Mari neile näpuga osutas ja marrastustele haavapuhastajat peale lasi.

Kaotused on järgmised:

* Pauli telgipõhjas on väike auk (juba “mäkkaiverdatud” Mari poolt hoole ja armastusega).

* Pauli madrats ei pea enam väga õhku kinni. Teadmata põhjus.

* Pauli lenksukott on täiesti lömmis - sellest „avariist“.

* Pauli veekindlakoti kokktõmbav nöör on kadunud.

* Minu sportkäekell ei talu niiskust, kaasaarvatud tavapärasest veidi tummisemat õhuniiskust.

 

NII SUURT portsu pole me Lätis olles veel lõunaks saanud ja söönud. Mina tellisin kana musta ploomi täidise ja juustuga ning eeldasin, et tuuakse kaks kanarulli ja lusikatäis kartuliputru kõrvale. Reaalsuses sain terve kana. Sellised lõuatäisi jagatakse NICAS.

Rucavas kiire hommikusöögivarude täiendus.

Ninaga vastu Läti piiri keerasime ära vasakule. Lõime telgi metsas püsti sekundi pealt. Kinnitades telgi väliskatte nurkasid hakkasid esimesed piisad kukkuma.  Nosime telgis õunakooki ja peale lürbime siitsamast nopitd raudrohuteed. Vana Tallinnat mekime niisama moepärast. Hommikul ründame Leedut. Tänane läbisõit 50km.

24. juuli, pühapäev

 Kei:

„Kell 12 päeval oli tuul endiselt tugev ja laine kõrge, et Mari ei söandanud merele minna. Plaan B: Mari täitis kõik topsid ja kannud mulle erinevaid vedelikke täis: kanapuljong, tee, vesi. Kastis pearäti meres märjaks ning mässis selle mulle ümber pea. Ise läks linnaga tutvuma - mina sain karmid korralduses juua ja magada ja juua ja magada. Polnud probleemi.

Tagasi jõudis Mari linnatuurilt kahe tunni pärast. Kaasas kaks KÜLMA banaani milled ma oma otsaesisel kohe ülessoojendasin. Tegelikult oli enesetunne juba helgem ja silm selgem, lihtsalt pea oli veel kuum.

Umbes poole seitsmeks oli meil laager koos ja suundusime linna, et ennast päris sooja ja suure söögiga kusagil kafeiiinitsas turgutada. Ning toidupoest hommikusöögi varusid täiendada.

Linnast läbi, kõik vajalik tehtud, kaasaarvatud apteegi külastus. Esimesel võimalusel ära vasakule kämpingusse. Kell näitas juba hirmuäratavalt palju. Mari kauples telgikoha 2 latti odavamaks.

Pool tundi tagasi oli endale seal telgi püsti pannud üksik poola noor jalgrattarändur, kes plaanis teel olla kolm kuud ja läbida 7000km. Põhja riikidele ring peale teha. Tegime koos õhtuteed ja küpsised. Kuna sääserünnak oli hullumeelne, siis vahetasime kiire info: poolakas uuris Eestis telkimisvõimalusi. Tal oli plaan siseneda Eestisse Pärnu kaudu,  -jagasime Pärnu ranna surfiklubi Aloha Tomi telefonu numbri. Viskasime teed kurku ja taganesime aupakklikult telkidesse.

 

Mari:

“Kei kirjeldus sai seekord tingituna tema hirmsast tervislikust seisundist jupp. Ta on tegelikult “suurepärane” põdeja, tehes seda tavaliselt väga kiirelt ja efektiivselt.

Liepajarannavees kus surfiklubi asub, on merre rajatud suured betoonpiirded, mis lahte hiigelsuure akvaariumi moodustavad, jättes siiski merepoolsesse külge augu kust surfarid jt meresõitjad avamerele lipsavad. Olgu öeldud, et surf ei ole seal sugugi mitte nii populaarne kui meil Eestis. Need samad 3-4 meest kes olid kohal õhtul, läksid ka hommikul tormi murdma. Naisi sõidab neil veel vähem. Öine torm pidi prognoosi kohaselt hommikuks-lõunaks vaibuma, seda aga ei juhtunud teps mitte. Tugev tormituul räuskas ja ragistas täpselt piki rannajoont vasakult paremale, ehk lõunast põhja poole. Arvestasin, et minu sõidukogemuse juures oleksin olnud mõne minutiga vastu betoonseina. Ilma rõõmu tundmata.

Niisiis läksin hoopis linnapeale tuuritama. Leppisime Keiga kokku, et olen ära 2 tundi ja selle ajaga saigi kesklinnast põgusa ülevaate. Maailma suurim toimiv mehhaanilineoreljms jäid küll kogemata, aga lohutasin end sellega, et küll järgmine kord…Tegelikult ma lihtsalt ei söandanud ratast üksi jätta. Mul oli küll kaasas tavaline lihtne rattalukk, aga ei saanud riskida rattast ilmajäämisega. Kambas koos liikudes tegime tavaliselt kõik käigud kordamööda, nii et keegi alati rataste juures oli. Igatahes, kui me lõpuks uuesti läbi linna sõitsime, oli enamuses asutusi juba suletud. Linnast välja sõites leidsime suurema marketi mille juures kohvikus saime kõhud korralikult täis süüa ja toidutagavarusid täiendada. Sealsest poest täiendasime oma varusid muuhulgas Vana-Tallinna võrra, on ikka hea kraam! V-T on meil tõestatult siiani parim matkajook- sobib erinevatesse kuumadesse jookidesse külmaraviks ja sellega on alati hea kostitada vajadusel.

Üks kurioosum juhtus ka- kui Liepajast lõpuks välja saime oli kell ca 21 ja hakkas juba hämarduma. Kei, kes oli saanud soojast söögist ilmselgelt olulisel määral kosutust, kukkus järsku hoogsalt uhama. Kui tempo oli juba üle 20-ne, küsisin kuhu tema kiirustab. Vastus oli üsna segane: “Ma tunnen ennast nii hästi, et sõidame kohe Nicasse välja! (See on üks väike külake teel Leetu, aga sinna oleks olnud ca 30km minna.) Mis siis, et kell on palju ja me jõuaks sinna heal juhul kl 23!” Selle kohapeal tuli mul päris kõvasti pingutada, et mitte vaidluses alla jääda. Õnneks tuli õige pea kämpingu silt vastu, mida nähes kamandasin resoluutselt ta vasakule ja teelt ära. Nimelt oli Kei pannud kohe matka algul ette, et kella 8-ks võiks olla igal õhtul ööbimiskoht leitud ja kell 10 öörahu. Palavikus pea sepistas hilisõhtuks üsna ebaadekvaatse valiku. Hiljem ta siiski tunnistas, et see oli olnud väga õige otsus.”