Mari ja Kei kirjutatud.

Mari:

Selle nädala esimene laupäev oli meil suusapäev. Selle talve esimene suusavõistlusstart. Ilm oli talviseks katsumuseks justkui loodud- külma  7-8 kraadi, päike paistis lahkelt ja tegi ilma ja olemise eriti armsaks. Omamoodi suursaavutus oli see, et meie autokond väljus Tallinnast täiesti arvestatava ajavaruga, nii et seekord ei kuulanud me Pauliga Kei muremõtteid alatiste hilinemiste teemadel. 

 Kei:

-Sel hetkel, seal autos, selja taga poolik öö õiendasin ma Mariga, et miks ei võiks me kordki teha midagi algusest lõpuni põhjalikult ja pühendunult, et kui on pidu, siis täiega ja kui on start siis tõeliselt. Nüüd tuli meil tulla peolt just siis kui pöörded olid kõige kõrgemad ja hommik andis tunda kontsa otsas tantsitud tuimi pakkjalgu. Aga Mari tahab elult KÕIK! Tahab pidu ja võistlust ja võitu ja … loetelu võib siin pikaks venida. Nojah ja eks ta saab ka.

"Teatrisse mineja" ja Mari, kes saab kõik.

Mari:

Varakult küpsenud plaani järgi olime Kõrvemaa maratoni stardi nimekirjas, meil Keiga kaasavaraks poolpidutsetud öö ja Paulil poolpühitsetud nohu. 

Kati  ja Jan olid toidetud paraja portsu spordipisikutega ja nad olid seda suutnud ka Lottasse süstida. Ülesanded olid juba varem jaotatud- Kei ja Lotta startisid 19km rajale e. ühele ringile. Mina, Paul, Kati ja Jan 38-le, e. Kahte tiirutama. 

Kei:

-Jan luges Lottale lisaks 19 km läbimise kohustuseks ka veel ülevaataja ja järelvaataja kohustuse. Nimelt neile tundus, et keegi peab mul silma peal hoidma pärast seda poolpidust ööd ja, et kõik teised sõitsid pikka, siis sai Lotta selle lapsehoidja töö enda õlule.

Kei, Paul, Jan, Kati, Lotta

Mari:

Enne kui võistlusest endast rääkida tuleb kindlasti veel rääkida varustusest, õigemini selle ettevalmistamisest. Õigemini siis sellest, et Paul osutas oma ekipaazhi naistele taas tehnilist abi, aidates nõiasõnade ja osavate võtetega suusad elu parimasse libisemisvormi. Sellest oli  suur abi!

Pikema sõidu start lasti lahti kolmes grupis viieminutiliste vaheaegadega.  Tänu kiireimale reageerimisele registeerimisele, aga  samas oluliste suusaspordialaste saavutuste puudumisele olin mina sattunud teise stardigruppi.  Paul, Kati ja Jan olid kolmandas.

Sõita oli hea, lubasin omale igas TP-s topsikese sooja jooki ja minimaalse puhkepausi, niipalju just kui joomiseks kulus. Esimese ringi esimeses pooles ei suutnud ma kuidagi harjuda mõttega, et pulss on pidevalt üle 170, kahtlesin kui kaugele ma niiviisi jaksan. Paranoiliselt pidasin ka plaani kell Polarise esindusse remonti viia, igaks juhuks, äkki paneb segast…ei pannud ja lõpuks ma harjusin suurte numbritega.  Kui oli umbes 5km stardist, möödus minust kolmanda stardigrupi eliit, jõulised möirapullid. Nagu hispaanlaste härjajooksus, kiirustavate jalgade vahel otsitakse vaba kohta kus keppe lumme suruda, et need omavahel piikidena ei põrkuks.  

 Kei:

-Üleriietumist tuleb vältida. Paul oli ennast üle mütsistanud. Kaks mütsi üksteise otsas ja soolane vesi sorises mütsiserva alt suhu, silma ja kaelaaugust sisse. Mina olin oma büsti üle kihistanud. Neli nahka üksteise peal. Kui viis kilomeetrit sõidetud ja esimene TP saabus mõtlesin ma katkestada, kõik jõud oli veena välja voolanud. Jõin tassi kuuma jooki, murdsin taga taskusse topitud jääkamakaks külmunud batooni endale hammaste vahele ja palusin lõkke ääres jalalt jalale hüppava punase ristiga naisel ennast aidata lahti riietada. Kiskusime pealmise windstopperi numbri purunemiseta üle pea seljast, tema jäi seda tagasi õigeks lappama ja haaknõeli kohendama kui mina sain seljast veel ühe vahenaha, köitsin selle puusadele ja pugesin haaknõelte vahelt Punase Risti abiga taas läbivettinud windstopperisse. Veel üks tass kuuma jooki, suured tänud abivalmis Punasele Ristile ja sooje varbaid lõkke äärde soovides jätkasin uuesti sündinuna oma teed.

Mari:

Mõne aja pärast möödusin mehest, kes profiilpildis osutus meie Raineriks! Aga see oli veel siis kui mul jõuvarud ammendamata ja tempo ühtlane. Teisel ringil möödus tema taas minust ja küsis üllatusega mu suuskade kohta, tema kaasagsed Rossignolid olid minu päevinäinud Visudest laskumistel mitu kraadi lahjemad. Ma siis veel ei teadnud, et Paul oli lisaks poolfluoriidiga parakale suusataldadele ka fluoriidiplbrit kavaldanud.  Mõni ime siis, et suusk kui mustlasepüss!  

 Kei:

-Kui kümme kilomeetrit ehk siis pool maad oli läbitud. Päike sillerdas säraval valgel lumel. Suusk libises suurepäraselt. Riietus oli täpselt paras. Süda lõi korrapäraselt. Hingamine oli lahti. Mari, sul on õgus! Eile oli tore pidu ja täna on lihtne sõita. Elu on imeilus ja on võimalik saada KÕIKE!

Mari:

Veidi enne esimese ringi  lõppu jõudis Paul, ta polnud märganud, et startisime erinevatest gruppidest ja oli seetõttu kohtumisest üksjagu ähmis. Tema arvestuste kohaselt oleksin pidanud selleks ajaks tüki maad tagapool olema. Aga ei olnud, ja nii me siis kohtusime veel mitmeski joogipunktis, kuni ta viimaks mulle lõplikult kandu näitas. Teisele ringile minna oli üksjagu raske, emotsionaalselt just. Sõitjaid oli rajale jäänud juba märgatavalt vähemaks. Ometi jagus ka siis veel neid, kes mu kinni püüdsid ja oma teed läksid. Minu taha aga kinnitus mees samast stardigrupist. Muudkui  sõitis mu taga, nohinat ja ohkeid oli vahel tõusudel kuulda. Kui mulle viimaks tundus, et ma talle siiski jalgu jään ja rada pakkusin, loobus ta sellest ja teatas, et tal olla elu esimene maraton, minu tempo sobib ja kui võib siis jätkaks samamoodi. Ma pean tunnistama, et mul oli tema üle väga hea meel- ta sõitis vapralt, küllap sai ka nakatatud ja sõidab tulevikus veel palju maratone. Ja nii me rahvas ennast tervemaks spordibki! J 

 Kei:

-Finishisirgele saabusin Jani hõigete saatel. No tegelikult sõitsin ma täpselt nii kiiresti, et kiiremini poleks enam jaksanud. Viimase piisani, jalad ei kuulanud enam hästi sõna. Jan uuris Lotta kohta ja kadus siis kohviku soojade seinte varju. Mina jäin Lottat-Pauli-Marit ootama. Sest see on nii väga hea tunne, et kui sa tuled raskelt ennastületavalt sõidult ja keegi on sind ees ootamas ja rõõmustamas sinuga koos sinu  saavutuse üle. Sellised on olnud minu elu kõige õnnelikumad finishid. Kõige pealt saabus Lotta. Temal oli jõudu veel muretseda minu üle, et mida ma siin külmetan. Siis saabus Paul, kes pobises kange lõuaga, et ma kiibi ta parema jala küljest ära rebiksin ja, et kas siin juua ka antakse. Ja siis tuli Mari, kes oma viimasel laskumiselt hüüdis käega vehkides heia-heia, mitte mina ei hüüdnud talle. Ta oli lihtsalt taas  kiirem.

Mari:

Kui mul esimesele ringile oli aega kulunud 1h ja 3o min, siis teine ring läks ootamatult valutult, olin oodanud pikemat piina. Lõppaeg kinnitamata andmetel ca 3h ja 1o min, sellega jäin 15 min alla Paulile ja 1o min Rainerile. Kati ja Jan kellega olin lootnud lõpuaegu ja muljeid vahetada siiski teisele ringile ei läinud. Hetkevorm kulus just parajasti 19km-le ära. Kei ja Lotta tegid mõlemad oma suurepärase sõidu ja minule teadaolevalt jäid mõlemad väga rahule. 

 Kei:

-Tulemusstendi ja sauna ja joogi poole kooberdades oleksime me Mariga ühele lume peal põlvitavale palvetajale otsa koperdanud. Harras ususuusamees oli just äsja veidi enne Marit lõpetanud Rainer. Ta oli omal ühe suusasaapa jalast kiskunud ja oigas, et ta tald kisub krampi. No mis neil meestel nende krampidega küll ometi on! Paul kurtis samuti, et viimasel kolmel kilomeetril oli ta jalakrampidega pidanud võitlema. Õudne vastik ja valus tunne. Peaks spetsialistidega arutama, kuidas enne võistlust ja pika võistluse ajal toituda ja mida tarbida ja kuidas toimetada. Pauli puhul ma pakun, et tema krambid on vähesest vedeliku tarbimisest. Nüüd kui on plaan Vomaxit taas külastada, siis peaks sellest kindlasti juttu tegema.

Mari:

Naiste saun oli kuum, aga vesi külm, sai vaid karastava dushi võtta, oodatud ametlik lõpuprotokoll sauna seinale täies mahus ei jõudnudki. Parim suusakeskusepoolne panus oli kohviku väga maitsev majakook ja lahke rahvas. 

 Kei:

-üllatusesineja Triin Tartust oli ka kohal ja täis pakatavat rõõmu. Sõitis samuti 19 kilomeetrit ja lõpetas kakskümmend minutit varem  kui mina.  Kahe nädala pärast Tartu Maraton!

Mari:

Eraldi kiidusõnad siinkohal veel Jaanile, kes kannatlikult mitmed õhtud talvises metsas oma uute suusasõprade õpetamisega peent vaeva nägi. Tänu tema näpu-, jala-, keha-, pea jms näidetele sai seekord kindlasti märksa lihtsamini suusa libisema, et selle võrra taas hulk energiat kokku hoida. Jaan: “Viis tundi tehnika trenni lühendab distantsi läbimiseks kuluvat aega 20% võrra!“

Veidi veel ka statistikat:

• pikale, 38.km distantsile startis kokku 431 suuskajat, kellest 45 olid naised. Lõpuni sõitsid distantsi 402.

Paul oli üldjärjestuses 305., oma vanusegrupis 167. lõpuajaga 2.56. Poolel võistlusmaal oli ta aeg 1.23, millega oli 327. Kohal.

Rainer oli järjestuses 331., oma vanusegrupis 182. lõpuajaga 3.03. Poolel võistlusmaal oli tal aeg 1.27 millega oli 358.

Mari oli üldjärjestuses 353., oma vanusegrupis 18. lõpuajaga 3.10. Poole peal olin 370. ajaga 1.29.

• 19km distantsil said aja kirja 305 suuskurit.

Triin oli 132. ajaga 1.41

Kei oli järjestuses 215. sõites täpselt kahe tunniga

Ja Lotta oli 285. ajaga 2.36.

„Ja kui nad veel surnud ei ole, siis suusatavad nad õnnelikult edasi“

24.01.2010 winter x-dream Jõulumäel

Walkie-Talkielased pidid seekord olema esindatud kahe meeskonnaga, õigemini ühe segakonna ja ühe naiskonnaga – esimeses Paul, Kei ja Jaan ja teises Monika, Katrin ja Elo. Aga nädal enne võistlust, kui ilmaprognoosid ütlesid, et nädalavahetusel tuleb 30 kraadi külma, hakkasid peale vangerdused: kõigepealt kiri Monikalt, et tervis pole hea, siis teade Jaanilt, et on haige. Monika kohale suudeti kaubelda Jan ja meie naiskonnast sai samuti segakond. Jaani asemel oli ka varu leitud, siis aga ei saanud see varu tulla ja talle leiti omakorda varu. Aga kui laupäeva õhtul kell 22.30 tuli teade, et ka too varu ei saa tulla, siis langes Walkie-Talkie I segakond letargiliselt sooja voodisse ja langetas lootusetult käed. NUUKS  

No teinekord igatahes… seltsimehed…. ja -naised… saab ka kahekesi rajale tulla, mis siis et arvestus kirja ei lähe ja punkte ei saa, aga saad ennast ikkagi rajal välja elada ja proovile panna, mis ju ongi meiesuguste peamine filosoofia! Seda enam, et osavõtu eest oli makstud. Ja üldse, meie nais-segakond on mõnikord nõus ka salaliikmeid kaasa võtma, kellele küll SI pulka ei anta ja nime kirja ei panda, aga kes võib meiega koos liikuda ja mõnes kohas hoopis oma sõitu teha, juhul kui ei jaksa või meist palju kiirem on. Ma ei tea küll, kas korraldajad lubavad, aga põhimõtteliselt võivad vabal maal vabad inimesed ju igapool liikuda !

*****************

Startisime Tallinnast 7.30. Temperatuur oli -22. Linnast välja sõites näitas auto termomeeter umbes iga veerand tunni tagant välise temperatuuri langust ühe pügala võrra. Kõhe oli. Põldude kohal hõljusid külmaudulinikud. Kui Jõulumäele kohale jõudsime, siis oli õues miinus 29 kraadi celsiuse mõõdupuu järgi. Strateegiaks oli, et vaatame, kaua sellises külmas üldse vastu peame… hea kui paar tundigi. Siis mõtlesime veel iga natukese aja tagant keskusesse sooja minna … noh ja viimase variandina kaalusime ekstreemspordi korüfee Minni soovitust kamina äärest: “Tuleb mõelda soojalt”. Tagantjärele tundub, et lõpuks asi toimiski just tema soovituse järgi, kogu üritus oli selge nauding allakirjutanute meelest.

X-dreamerite soojade soovide puu

Meie seisund ja ettevalmistus võistluseks oli „suurepärane“: Katil oli just lõppenud äge nohu ja Janil just alanud, Elo oli terve nädala õppinud kommunikatsiooniteooria eksamiks, enamik öid ilma magamata ja siis veel viimasel võistluseelsel ööl käinud sünnipäeval ja kella kaheni tantsimas. Meeleolu oli kõigil vahva nagu ikka – Kati ja mina olime eufoorias ja Jan skpetilis-humoorikas seisundis.

Nüüd tuleb riietuse rubriik, see kõige tähtsam. Tegime oma arust kõvasti kodutööd riietumise alal, olime selga toppinud ja kaasa haaranud parima varustuse, mis meil kappidest leida ning poest veel täiendust hankinud. Natuke ikka improviseerisime ka, nii et ega nüüd päris kindel ei ole, kas kõik 101 protsenti õigesti sai tehtud, ära me igatahes ei külmunud, vastupidi, päris mõnus oli.

Elo varustus: ostsin Kuressaarest endale seest välja hingava ja väljast mitte midagi sisselaskva voodrita trennijope. Päev enne võistlust matkatarvete poest sain spetsiaalsed suusasokid, mis külma varvastest eemal pidi hoidma ja trenni aluspüksid (päris selliseid merino villaga segatuid ei olnud, nagu Kei sünnipäevaks eelmisel aastal sai, aga noh parem ikka kui puuvillased, mille kohe märjaks higistad. Märjaks higistamist tuleb aga sellise külma juures igatahes vältida!!!!  Kogu kihistus oli seega järgmine: spordipesu peal brynje pikk võrkpesu, siis villane pikk pesu, siis jalas björndaehli suusapüksid ja seljas climawarm dressipluus. Mõtlesin, kas panna veel fliis, aga siis otsustasin mitte panna - pigem stardis natuke jahe, kui kogu võistlus lämmatavalt palav . Selle kõige peal uus icepeaki hurricane jope. Kuigi mul ei hakanud külm ja vahepeal tegin isegi kaenlaalused tuulutusavad lahti, siis ometi pärast riidest lahti võttes oli jope all paks jää ja lumi Ei tea, kas see climawarm oli lihtsalt nii super dressikas või mis, aga lume külmust ma ei tundnud. Võib-olla järgmisel korral pole seda jopet üldse vaja? Käes olid eelmise aasta icebugi jaoks ostetud platinum sõrmkindad (naha ja windstopperi ühendus, ilma paksu voodrita) saadaval matkatarvete poes, soovitan kõigile soojalt – nad ei vedanud mind nüüdki alt! Peas windstopperi buff ja selle all selline kaelusmüts, kust vaid silmad, nina, suu ja natuke põski välja paistab. Jalas matkatarvetest soovitatud lorpen SNK sokid… millega esimese 15 minutiga varbad külmetama hakkasid – täielik valearvestus. Nii tegimegi esimese punkti juures kohe peatuse ja panin oma vanad lorpeni TET termokad – pidasid ilusasti lõpuni vastu.

Elo "soojustest"

Kati varustus: alustades altpoolt, siis kõigepealt läksid jalga lorpeni meriinovillaga matkasokid, nende peale õhukesed matkasokid. Pükstest alustuseks õhuke villapesu, siis suvised retuusid, suusadressipüksid, kõige peal tuule- ja veekindlad kattepüksid. Minul oli jalas kõige rohkem kihte – 4. Aga palav ei olnud. Mul ei olnud küll sooje aluspükse (vaid stringid) – küllap sellepärast J. Seljas oli 2 brynje võrksärki, vahekihiks suvine õhuke spordipluus, peal suusadressipluus ja paks fliis. Kilekas oli ka kõige alguses peal, aga selle võtsin kohe ära, kuna palav hakkas – õhk ei liikunud. Vahepeal päikese käes tundus, et ka fliisi võiks kotti toppida, aga metsa all oli jälle jahedam, nii et see jäi lõpuni selga. Peas oli õhuke fliismüts ja selle peal buff üle poole näo. Käes tavalised õhemat sorti suusakindad. Paksud olid igaks juhuks kotis, neid vaja ei läinud. Samuti oli kotis kaasas varumüts ja –sokid.

Kati, X-dreami iludus

 

Jani varustus: pärast viimast poeskäiku sai Janist praktiliselt crafti esinduspersoon – enamus riietusest sai just selle firma sildiga. Põhjus lihtne – craftil on väga loogiline ülesehitus, kihid järjekorras nummerdatud. Niisiis oli Janil craft zero soe pikk pesu, seejärel 2. kiht (seespool fliis, väljaspool tihe riie), 3. kiht dressipluus, neljandaks kihiks läks mitte-enam-crafti kattejope (tormikas), aga sellega hakkas üsna pea palav ja sai kotti topitud. Kuna kõht hakkas varsti ikkagi külmetama, siis mõne aja pärast läks jope asemel selga õhuke tuulekindel rattasõidu kilevest (selja pealt võrguga), see töötas lõpuni. Jalas oli pikk pesu, suusadressid, kiledressid. Saapa sisse läks lorpeni talvine matkasokk. Kätte windstopperiga talvised õhukesed rattakindad. Pähe fliisvoodriga villane suusamüts, selle all buff üle lõua.

Härmas Jan

Toidust oli kaasas igale ühele kolm müslibatooni, millest Elo sõi ära 2 tavalist ja Kati ja Jan kahepeale ühe spordibatooni. (Kati: erilist isu millegipärast terve päeva jooksul ei olnud, pigem läksid peale soojad vedelikud – tee ja puljong). Elol oli joogiks rohelise tee ja õunamahla segu meega, kandis seda toruga imetavas seljakotipaagis, toru aga jäätus hetkega ära. Jõi poolel maal otse koti suust ja siis taipas selle toru ja huuliku ka koti sisse panna. Järgmises peatuses sai juba kerge vaevaga torust juua. See joogikott igatahes külmaks ei läinudki, kuigi oli jope peal, mitte all. Janil ja Katil oli kaasas 1 liiter vett, liitrine termos teega ja 0,5 liitrine väga maitsva ja kange puljongiga. Jooki kulus just parasjagu, vaid Kati veepaagist jäi umbes pool alles. Elo spordi jõuvärki ei tarbi, aga neelas hommikul ühe vedela magneesiumi ampulli, et lihased krampi ei läheks. Jan ja Kati võtsid ka hommikul magneesiumitabletid sisse.

Suusad. Elo lasi hawaii-expressi poistel oma lauad määrida ja suusaradadel oli näha, et nad on head tööd teinud – kimpsis eest ära nagu jänes. Kati Janiga võtsid kaasa oma vanad suusad-kepid, teades et metsa all võivad suusad läbi vajuda, mis on paindele paha-paha ja teiseks oli eeldada juurikaid ja oksi, mis suusapõhjale oma pitseri jätavad. Määrima nad kah spetsiaalselt ei hakanud, natuke oli vana möksi all ja offroad-radadel polnud nagunii erilist liuglemist karta. Siinkohal peab küll tunnistama, et see vana pidamine kadus alt üsna kiiresti ja oleks võinud taskus olla üks pidamismäärde topsik – oleks elu kõvasti hõlpsamaks teinud.

JAH, meie kavatsus oli kogu distants suusatada, igaks juhuks panime ka tossud vahetusalasse, aga meil ei tulnud kordagi pähe neid jalga panna. Kuigi jah, tegelikult tuli korraks küll mõttesse – siis kui suusad tagasi hakkasid andma – aga kuna olime selleks ajaks vahetusalast juba üpris kaugele jõudnud ja veel mõnest mäest suusasaabastega ülesse vudinud, siis kadus tossude idealiseerimine ära. Pärast saunas teiste muljeid kuulates saime oma suuskade variandi üle veel rõõmu tunda, sest raba polnud täielikult jäätunud ja nii mõnigi vajus jalgupidi vette ja pidi jäätossudega edasi jooksma. Kusjuures jalast saadi need tossud alles siis ära, kui jalale kuuma teed peale kallati. Uhh… karmid seiklejad!

Põhjapunkt läbitud!

Pidime Walkie-Talkie I segakonna lippu kõrgel hoidma ja jääma ka hiljaks, nii juhtuski – startisime veerand tundi teistest hiljem. Kuna Jõulumäe suusaala on selline pikk riba Pärnu-Riia mnt. ääres, siis jagunesid punktid põhja- ja lõunapoole stardiala keskuses. Mõtlesime, et valime kõigepealt põhjapoolsed, need ei tundunud kaugel olevat keskusest ja naersime, et teeks need mõned punktid ära ja siis vaatame, kas liigume üldse edasi. Peale 5 minutit suusatamist olid kõigil kulmud ja ripsmed härmas. Kui olime jõudnud põhjatippu, siis Kati oli lausa jääkuninganna , Elo oli vahepeal silmad kinni sõitnud ja ripsmeid sulatanud. Rajatraktoriga tehtud suusarajad olid superhead – kõva põhjaga ja kiired – ja seal niimoodi energiliselt suusatades eriti külm ei olnudki. Punktid leidsime kergesti. Kuus punkti võetud, otsustasime jätkata… kell oli ka alles 11.30. Strateegia tagasihoidlikult… et vaatame kella ja olukorda ja kui vaja, siis pöördume kohe tagasi.

Põhjapunktid

 

Lõunapoolsete punktide vahed olid suuremad ja nende vahel ei olnud suusarada. Sumpasime jooksjate pehmeks trambitud radadel, buraani jälgedes ja sihtidel… õlalihased said kõvasti vatti. 45. punkt oli joogipunkt… kell oli ikka veel vähe edasi liikunud, Jan oli suuskade tagasiandmisest väsinud, aga andis meile otsustada, kas läheme veel lõuna poole 4 kaugeima punkti järele. Noh, mis puutub meie eufoorilisse seisundisse, siis otse loomulikult otsustasime jätkata! Lõunapunkti jõudes oli kell ikka veel vähe…. Jan oli natuke torssis, temal ju oligi kõige raskem – suusad vajusid kehakaalu pärast sügavamale kui meil. Tundus, et sellel korral jõuame vist kõik punktid ära võtta peale ühe… seda me eriti ei ihaldanudki, sest paiknes liiga eraldi ja kaugel rabas. Tagant järele targutades, oleks see vaid ühe kilomeetri rohkem suusatamist tähendanud…

Lõunapunktid

 

Päris Lõunas... isegi palav hakkas

Kaardi lõunaservas käidud, kulgesime finiši suunas tagasi. Punkte polnud raske leida, kompassi ei läinud kogu võistluse ajal üldse vaja, jälgisime vaid kaarti ja lugesime sihte, hargnemisi ja kui jooksjate rada keeras kuhugi, siis liikusime mööda seda – taganttulijate jäljeküti-rõõmud! Arutasime omavahel, et see retk on rohkem suusamatka kui orienteerumise moodi – muudkui astu mööda rada ja imetle talvist loodust! Eksimise pärast igatahes muretsema ei pea. Ainukesena osutus punkt nr. 49 pähkliks meie jaoks, tulime just 50ndast punktist raba pealt ja siis pidime selle otsimiseks metsa all hargnema. Seekord oli Elo sisetundel õigus ja varsti hõikuski üle metsa ülejäänud tiimiliikmeid kokku. Vahepeal oli paar punkti järjest ühesama sihi servas (enamasti luitetippudes), kus me kogu aeg põrkasime kokku Rekognoosuuringute nimelise naistetiimiga ja kogemusi vahetasime. Nemad liikusid jalgsi (nimetades seda mitte jooksmiseks vaid stepaeroobika treeninguks), meie sõitsime neil muudkui laskumistel eest, hiljem tõusudel said jälle nemad meid kätte. Punkti nr 46 juurde viiv tee mööda kraaviserva oli Elo jaoks kõige ebameeldivam, tema süda tilkus uute suuskade pärast verd, kui astusime üle sookailude ja puujuurikate. Sellele järgnes väga ilus teekond üle avatud raba (pehme lume), mille talviselt madal päike oli küpse muraka karva värvinud. Raba peal oli muuseas tuntavalt soojem kui metsas, kuna päike paistis kogu aeg peale. Varsti algas tihe rabamets, kus ilma ettetallatud rajata oleksime küll vist ära eksinud (või kompassi välja võtma pidanud). Rägastik läks aina tihedamaks ja lõpuks tuli veel iga paari meetri tagant sügavaid kraave ületada kuni lõpuks kauaoodatud punkt 43 saabus. Siis tuli autotee, kus suusatada eriti ei saanud, vaid kätega lükata… lihtsalt nii libe oli. Üritasime uisutada, Kati ja Jan väsisid ära ja Janil tuli teine käegalöömise hoog, ütles et enam ei jaksa, siiber on ees ja jäägu see lisaülesanne ning viimane punkt kus seda ja teist! Ning siis võttis kätte ja kihutas naistest nagu postidest mööda ! kaugele ette. Elo proovis hüüda, et üks punkt on täitsa tee ääres, et ärgu sellest mööda kihutagu, aga Jan oli sekundiga juba 100m kaugusel ja kuuldeulatusest väljas. Elo ja Kati vaatasid teineteisele mõistvalt otsa: „MEHED!“ ja liikusid talle järgi. Elo meelehärmiks oli teele visatud graniiditükikesi ja ta kirus taas, et polnud pannud kehvemaid suuski alla. Jani võis teekäänakul peatumas näha ja taas optimistlikumalt kaarti uurimas. Elo ja Kati vaatasid taas teineteisele otsa: „MEHED!“

No ja nii me siis võtsimegi selle 41se punkti ja saime headele suusaradadele, meeleolu paranes ja jõudsime kiirelt finiši alale, kus pidi meid ees ootama lisaülesanne. Aega oli veel üle poole tunni. Kati ja Jan ei saanud suuski jalast, klambrid olid kinni külmunud ja nii pidi Elo jää peale minema curlingu ketast tsooni libistama. Kuna ta aga ei saanud sellega hakkama, jooksime kõik veel trahviringi (vahepeal olid Jan ja Kati üksteise klambritel peal hüpates need lahti saanud) ja kuna me olime nagunii nii tublid olnud – mitte kunagi pole me nii palju punkte ära korjanud, siis loobusime uhkelt minemast 36ndasse, mis tähendanuks meile ju vaid 600 m läbimist. Olime ülbed ja tegelikult vist ka väsinud… loobusime ja lõime aja lukku.

Oleksitest: kui me poleks hiljaks jäänud, kui me poleks olnud nii väsinud ja kui mul ei oleks kannad rakkudes olnud… kui oleksime natuke veel pingutanud, siis oleksime seekord saanud kõik punktid võetud. Jäägu see lihtsalt meie oma teadmiseks, tuleb mõelda soojalt!

**********

Tulemustest. Hiljem kaardile rada joonistades ja seda niidiga üle mõõtes ja veel veebist tulemusi uurides saime teada, et olime ajaga 6.34,39 läbinud 28,5 km, võtnud kokku 26 punkti 28st ja platseerunud üldarvestuses kohale 97 (kokku lõpetas 147 tiimi), segavõistkondadest 36. Just selline paras matkasõidu tulemus, nagu oli oodata. Väga ilus päev oli!

Talveilu oma hiilguses

Kirja panid Elo ja Kati.

Me kolmekesi tuleme... udupilt jäätunud mobiiliga

Tsau,

Võib pidulikult teatada, et Haanja100 rattamatk sel nädalavahetusel toimub! Viimane ilmateade lubab 6-8 kraadi sooja , enamasti kuiva ilma, sekka mõni tiba vihma. Tundub, et väga saranased tingimused oktoobri algusega.

http://www.yr.no/place/Estonia/V%C3%B5rumaa/Haanja/long.html

Nüüd peaks siis selgeks tegema kuidas toimub reede õhtul Kurgjärvele liikumine. Mari autol on 3 rattakohta, Kati autol peaks olema ka 3 rattakohta, minu autol on 2 rattakohta. Samas pole siiani lõplikult  selge palju meid siis nüüd läheb. Kei, Mari, Jan, Kati, Paul, Kristiina peaks nagu olema kindlad. Kuna ½ Elost me kaasa võtma ei hakka, siis võiks teada saada, et tuleb 1/1 Elot. Kui nüüd keegi veel tahab meie ekstreemsest nädalavahetusest osa võtta, siis oleks viimane aeg kiiresti teada anda!!!

PAUL

Julge hundi rind on rasavne: Paul Kati Kris Kei Ivar Mari Elo Jan

Tervitused

ma nüüd bandaaziga ümber selja, poole tagumikuga istun tooli peal ja kriban teile valmis esimesed read Haanja100 aruandest

**********************

Esimestena startisid Tartu vahepeatusega Kurgjärve suunas Paul, Elo ja Kati – Paul haaras Elo hambaarsti juurest, siis sõideti koos Kati juurde – ja siis Kei juurde, Elo asjade järele. Kell oli 14.30. Kati oli võtnud kaasa koti plastiliiniga ja Elo hakkas usinasti plastiliinist suusatajaid tegema – Tartu Monumendi konkursi kavand jäi pooleli ja nüüd loodeti Tartus see viga parandada.

Nii me siis sõitsime, Paul sai ülevaate meie seiklustest seoses monumendiga, siis üldse igasugust kunsti ja arhitektuuri inffi ja lõpuks kui Tartu Lõuna keskuses Kati soovis sööma minna teisele korrusele, kus MILJÖÖ oleks silmale kenam (:D), küsisin juba murelikult, et ega Paul Mari ja Kei järgi väga ei igatse… (tavaliselt sõidab ta nendega koos). Kati kaitseks – ega ma enda silmis jubeda kuju kõrval ka väga mugavalt ei sööks…häda nende professionaalidega…

Paul vastas, et ei… ja üldse hetkel on kõige tähtsam talle, et ta süüa saaks! Sellele järgnes naerulagin, no meil oli temaga igatahes väga tore.

Kuid enne kui me Lõunakeskusesse kogu Haanja100 seltskonnale süüa ostma jõudsime käisime ära Laululava all ja tutvusime kõikide konkurentide kavanditega. Nägime ühte Vahuri Inglitest, kes küsis, et noh, tulite oma kuusekesi parandama? nägu naeru täis. Saatsime teda pika ja imestunud pilguga, kuni mõistsime, et ta töötab Tartu Maratoni world loppeti siltidega kontoris.

Sellepeale tuli mul meelde, et oi, aga me pidime ju omale WL passid tegema, et hakata läbitud maailmakarika etappide templeid koguma ja kuigi oli juba tööpäev läbi, sai ta oma ingli näpukestega mu passi kiiresti valmis kribatud. Pass taskus ja monumendi kavandil tormist räsitud puud, suusatajad kohendatud-parandatud (pakendivedu oli räsinud päris tugevasti) ja autos valminud pikad suusatajate read lisatud – nüüd võis rahuliku südamega toidukraami ostma minna.

Ja kui meil olid kõhud täis ja toit ostetud ja autol tuurid sisse võetud, saabus telehvoni kõne Keilt: palun ostke mulle kaks paari väga soojasid, kõige soojemaid sokke!!!! Pidurdus ja Paul jooksiski kergejalgselt poodi tagasi – varsti oli ta taas autos ja raporteerisime Keile: ühed on väga soojad ja teised on vähem soojemad (kuuldus Kei nurinat), see tähendab, et ühed on miinus 25 kraadi ja teised miinus 15 kraadi (torust kostus: juba rõõmsamaid helisid). Meie küsimusele, et kaugel nemad siis juba on, saime vastuseks, et alles lähevad Kristiinat peale võtma. Kiire arvutus ja nende arvestuslik kohalejõudmine peale 24.00. Nii palju siis kella viiesest-kuuesest startimisest! No siin on küll selge, et Pauli süü Walkie-Talkie I tiimi hilinemistes on minimaalne. Hea et neid Tartus söömisega ootama ei jäänud, nagu alguses kokku leppisime. Jan oli neist tunduvalt eespool – minu, Kati ja enda rattad katusel. Mingi hetk tuli ka temalt kõne, et kas me sokke ei saaks talle osta, et ta oli need täiega maha unustanud. No seekord me ei hakanud tagasi keerama, me olime juba peaaegu Võrus. Ütlesime, et mingu aga Lõunakeskusesse ja ostku endale ise! Selline läbiv soki teema Haanja 100 alguseks. See polnud aga veel kõik.

Kuskil kella 21paiku jõudsime Kurgjärvele. Jalutasime niikaugele kui valgust ulatus ja tundsime taldadega pehmet maad – sellisel rajal hakkamegi homme siis väntama…

sellisel rajal me väntasimegi

Pakkisime valmis oma kotid, mida Paul lubas viia Vällamäele – meie kahepäevase jalgratta matka ööbimispaika. Ja jäime magama. No vähemalt mina ja Kati jäime magama. Enne tutvustasin telefoni teel tüdrukutele tubade olemust – et on neli kahest tuba: Kati ja Jan, Kei ja Mari, Paul ja et kas Kristiinale sobib minu tuppa tulla: sobib, kui ma teda ei hammusta. Ta lubas ka mind mitte hammustada, seega võisin rahulikult uinuda.

Vahepeal saabus Jan ja paar kõnet autos olijatelt – kui kaugel nad on ja lõpuks ka Kei, Mari ja Kristiina. Kati magas nohinal. Selgus, et Kei ja Kristiina olid maha jätnud kiivrid, Kei oli maha jätnud mütsi. Hea, et ise kohale said. Andsin talle oma windstopperi, kiivrit ei andnud. Siis oli neil nõudmine mitte alustada nii vara – jumala eest mitte ärgata kell 7.00 ja jumala eest mitte viia kotte ära praegu – las Paul viib neid hommikul (vaene Paul!!!). Eputasin natuke oma WL passiga ja samal ajal moositi Kristiinat Ludvig…. mis koht see oligi? oot, ma passist vaatan: noh, meie kevadisele World Loppeti sõidule König Ludwig Laufi. Ta raputas küll väga kõvasti pead, aga …. ma usun, et me sõidame sinna temaga koos. Varsti norskasid kõik.

Hommik algas kell 07.00 – hilised tulijad ei saanud oma tahtmist. Paul viis kõikide kotid autosse, Jan hakkas rattaid putitama. Naised ringutasid mõnusalt ja pakkisid võileivamaterjali kottidesse. Mina kontrollisin oma keha üle – ei olnud hundihambajälgi. No mõni oleks ju võinud isegi olla….

hommik algas kell 07.00

Hommiku söök ja saabus Ivar – meie elav kaart. Haanja100 elav kaart, mõtelge! Hiljem rajal olles, sain aru – et ilma sellise kaardita oleksime küll omadega täiesti ära eksinud.

Ühine pilt Paulita ja Pauliga ja sõit sai alguse. Esimese 500 m pärast tehti riiete koorimise peatus, natukese aja pärast järgmine riiete koorimise peatus. Siis ütles Kei ütles, et ta pealihased on haiged, et ta ei suuda seda minu nii suurt mütsi oma peas enam kinni hoida ja pani otsustavalt pähe oma õhukese mütsi. Jani ja Mari jalgrattakotid täitusid jopede ja mütsidega. Kes midagi ära ei võtnud, see oli Kristiina. Krae vahelt auras, aga midagi ei võtnud ära, ikkagi kangelane!

Tee oli täis mahakukkunud puid – torm ja novembrikuu paks lumi, olid teinud oma töö.

piksepuu

Tempo oli loodetud 7,5 km/h asemel 2,5. Noh, aga me võtsimegi rahulikult. Tundsin ära Kurgjärve ümbruse suusarajad, mida mööda sõitsime. Maasikamäelt alla tulles tegin üle-lenksu hüppe (kuidas seda kutsutigi?), maandusin kahe jala peal ja ratas tegi salto seljataga, kukkus pehmelt sambale.

mis nimeline mägi ja järv see nüüd ongi?

Ma olin järsu mäe peal pabistama hakanud ja pidurdasin kogemata ka esimest pidurit. Sõitsin edasi. Kõik läks suhteliselt hästi. Porised ülesõidud, pehmed liivased minekud. Vahepeal mõtlesin kas seljal on külm või ei ole külm… Siis kuskil 7 km juures rattalt maha tulles tundsin tuttavat valu alaseljas (jaanuari kuine hullus enne Icebugi). Ma ei saanud enam ennast sirgeks ja järjest hullemaks läks. Samal ajal läks Kristiinal pilt eest ära, meie ühine diagnoos: liigasuurveekadu! Tõmbasime vägisi luku lahti ja andsime õhema jope ja minu Kei ära põlatud mütsi ja käskisime juua. Tema jope taskud olid veel igasugu kilakola täis, mis tegid jope eriti raskeks ja teiseks Giorno ratas ei olnud just kõige paremas vormis, nii et sellega väntamine oli omajagu füüsiline koormus. Kilakola kohta ta taskus ei öelnud ma ühtegi paha sõna, sest seal leidus muuseas ka seljamääre, mis mulle seljale määriti ja veel andis Kristiina ära oma seljavöö. Peale minu järjekordse ratta spidomeetri kadumist jätkasime kõrgendatud meeleolus väntamist. Aegajalt jäid Mari ja Jan rattakotte kohmitsema. Nemad olid ju meie kaamelid – kas pole ebaõiglane, et kui oled heas vormis, siis antakse sulle nõrgemate lisakoormust??? Mul polnud aega suurt mõelda, olin omadega päris puntras, sest kõndida ei saanud, aga seda pidi selle raja peal päris palju tegema. Pidasin peas dialoogi, kas jätkata või mitte. Sellise dialoogi ajal ei märganud, et Mari ja Kei jäid kuhugi kaugele maha… Jäin neid ootama. Hüüdsin. Ei kippu ega kõppu. Lõpuks kuulsin Mari vilet mingis hoopis vales suunas. Hüüdsime. Mitte midagi. Lõpuks läks Kati neid otsima. Nad said 600 m lisa distantsi ja grupp oli taas koos. Sõitsime edasi ja tükk aega oli taga otsas kuulda heatahtlikku näägutamist: et mis mõttes kuhu te jäite? või et Kati panite meid otsima, ise oleksite pidanud järele tulema jne. need olid sellised suunatud targutused Pauli ja Jani suunas

Väntamine, mõned korrad nägime isegi autoteed – no nii tee laiuse ulatuses. Kõik jõudsid hoolitsevalt vähemalt korra mu käest küsida, et kuidas mul läheb. Varsti olime söögipausil Munamäel. Ivar ütles, et siin oleks nüüd hea Kurgjärvele minna, kui ma sedasi tunnen. Istusin, sõin ära kaks võileiba ja otsustasin sõita Kurgjärvele, teadsin et Haanja-Tartu buss läheb 14.45, nii jõuan koju.

Ära mineku kükakil kallistused ja väntasin mõnusat siledat asfaldi teed mööda Kurgjärvele. Ägisedes trepist üles ja kuuma du¹i alla. Seal sain enda korraks sirgeks – selle sirgusega jõudsin asjad pesta ja kuivama panna. Teiste ülesandeks jäi need pühapäeval kokku korjata ja linna viia, et mul oleks võimalikult vähem vaja tassida. Pidin nüüd märgade naeltossudega koju minema, kuna mu saapad läksid kuivade riietega Vällamäele. Pole hullu, on hullemaidki aegu… lohutasin ennast. Viskasin Kei soovituste kohaselt ennast voodisse külili ja panin kella helisema, sest admin oli lubanud mu bussile viia. Peale voodis lebamist ma aga püsti ei tõusnud. Veeresin põrandale pikali ja nutsin valu käes. Kuidagi sain tossud jalga ja mantli selga. Arvuti kott tundus kiviraske. Hädaga sain alla, andmin andis kaks 400 mg. valuvaigistit, mille midagi mõtlemata alla neelasin. Ta oli ehmunud, et nüüd jääd vist magama. Haanja bussijuht lubas taha pikali minna: magasin. Tartus kooberdasin küürakil ja naeltossude klõbinal (olin vist päris veider vaatepilt) Tallinna bussi peale, sest Kuressaare buss ei läinudki laupäeval: sain loa taga pingil pikali olla: magasin. Tallinnas oli kõige raskem, pidin vetsus käima ja kõndimise distants oli kõige suurem. Kuressaare bussijuht andis padja ja muidugi ma magasin taga pingi peal. Kui olin koju jõudnud, siis olin maganud 9 tundi, leidsin apteegist diclofenakki, sõin (sest peale munamäe võileibade ma söönud ei olnud) ja magasin hommikul kella 12ni, kokku ca 21 tundi, ainukesed ärkvelolekud olid raporteerimised Keilt ja Keiga. Uni oli täis tegemisi, aga alati koos Walkie-Talkie seltskonnaga, eriti figureerisid need tüübid, kes minu riideid kandsid.

Haanja 100 jäi minust rattal võtmata, aga raskusastme sain igal juhul kätte – kogu see sõit tuli Haanja100 vääriline. Minu kokkuvõte: kui selg on teinud haiget, siis tuleb alati sellisel juhul kanda seljavööd. Ja ratta seljas peab olema midagi tuulekindlat, sest arvatavasti ma brynje ja fliisi väel lihtsalt külmetasin ning järgmise astmena oli juba kerge lihas ära tõmmata.

Mis puutub aga rattarajasse, siis see oli lahe ja mitte üldsegi raskem kui mõnel x-dreami rajal. Rada läbi metsatukkade oleks olnud raske leida, võiksime selle koos elava giidi Ivariga järgmisel korral tähistada?

ELO

Munamäe torni sõbralikud tädid lubasid meil müügiks olevate kampsunite
ja tasside vahel oma võileibu süüa. Ekskursioonigrupp vaatas meid nagu
tulnukaid pikkade nägudega. Küsisid viisakalt, et mis me seal metsas
ratastega teeme sihukesel aastaajal, aga väga vist ei uskunud meie
mudaseid selgitusi.

kampsunite ja tasside vahel võileivad

 

Elo heade soovidega ära saadetud, startisime edasi. Poisid lidusid ees
minema – algul väike trepp ja siis sinka-vonka okste vahel järsu ja
libeda nõlva peal, ikka hooga alla. Tüdrukud tulid muidugi tasakesi
ratas käe kõrval ja poole mäe peal võsas oli juba tunne, et oleme (taas)
eksinud aga ei, otse edasi minnes sai nõlv siiski otsa ja algas tee,
mida sai nautida umbes täpselt 30m, et taas heinamaale ja metsa vahele
keerata. Siis järgnes segamets, kuusemets, lodumets, muda, õõtsuv
heinamaa, tõus, langus, vaheldumisi ja korduvalt, loetletud suvalises
järjekorras, üks võluvam kui teine. Ausõna, iga hetk oli imeilus!

üks vaade imeilusam kui teine

Peale pikki mudarööpaid olime üks hetk ojakese lähistel ja targutasime
kopraonudest kuni üks kobrastest tõenäoliselt kirumise eest kätte maksis
- oli ühe oksakese asetanud just nii, et rattaga üle sõites see üles
tõuseks ja Jani käiguvahetajasse kiiluks. Käikar kõver, pole midagi
parata, tuleb maastikurattal tõukerattaks ümber kehastuda. Umbes 2km
pärast jõudsime kruusateele. Vahepeal olid Keil pidurid ära kadunud,
neid sai nüüd lõikava tuule käes pingutatud. Joped selga aetud. Jan
mööda maanteed Kurgjärve poole Elo ratta järele saadetud. Vällamäele
vastu kamandatud. Ise jätkasime teed metsa vahel ja põllu servas.
Aegajalt nägime tippe, mida talvisel Lumeilvesel vallutatud. Ise poleks
ehk märganudki, aga elav kaart Ivar muidugi hoolitses selle eest, et me
pimeduses ei kobaks. Varsti hakkas vihma tibutama ning kui maanteele
jõudsime, sadas juba korralikult. Pressisime Haanja tõusust üles, rida
venis pikaks. Aga ees ootas juba Vällamäe majake ja potentsiaalne saun,
nii et see väike vihm ei morjendanud. Selle asemel pajatas Ivar lugusid
oma talvistest ekstreem-rattatreeningutest (et meid hirmutada?)

Vällamäe maja – öö elektri, keskkütte ja kraaniveeta. Mmm, suitsune ja
pime!

Vällamägi

Hommikul pidime startima kell 9, aga pool üheksa põõnas veel enamik
seltskonnast. Meie Pauliga olime esimesed, kel kõva küljealune une ära
ajas, koperdasime ja kolistasime tükk aega kahekesi ringi enne kui muu
jõuk ärkama hakkas. Saabus igirõõmus Ivar. Lõpuks kella 10 paiku saime
liikuma. Varahommikul oli olnud paks udu, see hakkas nüüd tasapisi
hajuma, nähtavale ilmus järjest enam selget taevast. Oli väga mõnus
tunne taas ratta seljas olla, kuigi tagumik andis endast märku, et nad
sadulaga ei ole enam nii suured sõbrad kui eelmisel päeval. Teisel
päeval sai tehtud palju rohkem ilusa-vaate-peatusi, kuna lihtsalt ei
saanud teisiti, no ilus oli! Ja päike paistis, see haruldane taevakeha
hilissügisel. Ja seda ilu imetelles ei pannud mina tähelegi, kuhu mu
pidurid kadusid. Igal laskumisel oli neid järjest vähem, kuni ühe toreda
vonkleva kruusateeni, kus ma pigistasin lenksu nii et sõrmed sinised,
aga ratas ei mõelnudki hoogu pidada vaid kogus aina tuure. Karjusin
eessõitjatele, et nad kõrvale hoiaksid, et siit tuleb piduriteta mägede
hirm, kuni elegantse õhulennuni ja peatuseni peaga kivi otsas. Ratas oli
maandunud mu selga. Kuidas kõik täpselt juhtus, ei saanudki aru, kõik
toimus umbes 3 sekundi jooksul. Valus ei olnud, aga pool nägu oli
marraskil.

paistes põsk

Hästi läks, pehme maandumine. (Tore oli ülejärgmisel päeval
Rakveres Linnafoorumil osaleda, kus kohalikud avaliku elu tegelased
kohal ja muidu palju rahvast. Proovisin siis rohkem profiilis inimeste
poole hoida:)

—
kohtumiseni paari tunni pärast Elo sünnipäeva-aktsioonil,

KATI

Nädal on meie seiklusrikkast retkest möödas. Vaim ja füüsis enamvähem taastunud
( niipalju kui töökõrvalt võimalik:)) ja üritaks siis need uperpallikesed kirja
panna:).
Kõigepealt tahan öelda suured tänud Keile, kes mulle G. ratast laenas..ja Elole,
kelle hobu oli minu käsutuses matka teisel päeval ( viimane küll mitte kõige
meeldivama sündmuse tõttu..loodan, Elo, et oled juba palju kõbusam !!)Peale
selle kõigile, kes mulle esimesel päeval sobivamaid kehakatteid laenasid ja
ebasobivad seljast kiskusid.., jootsid ja söötsid, et ma valest riietusest
tingitud vedelikukaotusest toibuksin .

joogipaus

Teine päev oli minujaoks oluliselt kergem, kuna nr.1- seljas ja peas olid
sobivad riided nr. 2- Elo ratas oli minujaoks nagu loodud sõiduriist.
Imekombel aga toimusid eelpoolmainitud uperpallid just teisel päeval.
Takkajärele tark olles tõenäoliselt võiksin süü veeretada Elo uhiuue ratta liiga
headele piduritele kuna mõlemad kukkumised toimusid mäestallasõites ülivaikse
hoopealt pidurdades. Nii et jahh, Elo, paar hanmmustust on Sinujaoks soolas…
Nati on südamepeal , et mind truult teeninud sõiduriistasid ise puhtaks ei
saanud nühkida..ja sulekestestmeisterdatud harjakesega ülekäia..a ehk nad
andestavad mulle.
Nii..kuhu jäin..ajahh..kukkumisest kukkumiseni siis..
Muideks..siiani on parem reis imekena vikerkaarevärviline…Huvitav..kuidas
Sul..Kati:)??

teise päeva matk

Igatahes..oli teise päeva matka..no..umbes keskpaik..kuna väsimus oli juba
täitsa olemas..igasugustes kuradimägedest ja muudest sellistest enda
ülespressimisest..vääga hõivatud..(pressimisena see teatud ajal juba näis..kuna
olin lausa kõhuli rattaistmepeal- olete Elo ratta istet näinud..no..et jube
kitsas..- ja jalgadega lükkasin end ülespoole…siis ma ei saa siinkohal äratuua
mingisuguseid täpseid kilomeetreid ega kaunist ümbrust kirjeldada:):P.
Olime laskumas ühelt järjekordselt üsna järsult künkalt, mis ei olnudki nii
järsk nagu nii mõnigi teine..kui tagumine ratas kivil libises ja nii ma ümber
käisingi, vaikselt vajudes..Ajasin end küll kiirelt püsti kuid siiski olin
tuvastatud taganttulevate Kei ja Mari poolt..nii piinlik, ehh.
Edasi tuli tükk maad metsavaheteed..täitsa tavalist kus sai rahulikult puhata
isegi..ei mingeid laskumisi ega suuri tõuse.
Tekkima hakkas juba eufooria..et ohooo..oleme haanjast kuhugi madalmaadele
jõudnud!!
Pruukis ennast lõdvakslasta..kui seal ta oligi..järgmine tõus ja sellelejärgnev
pikk laskumine..ka mitte eriti järsk..parasjagu rohune..ilma juurteta..ühesõnaga
ebatavaliselt meeldiv ja pehme.
Seal otsustasin teist korda maaga kontakti võtta.Lühidalt käis see nii- olin
juba lõpusirgele jõudnud ettevaatliku laskumisega..kui nägin võimalust
lõigata..Jan paistis eemalt mingilt teelt ja sinna oli võimalus sõita ka väike
kolmnurk väljajättes.Pidurdasin ja ülepea olingi..niuts!! Taas olid teol ka
pealtvaatajad..hoolimata kiirest püstikargamisest..Enam väga piinlik ei olnud ja
teised ka lohutasid mind.Tore.
Elo..ma arvan, et ratas ei sanud viga..olid suht kerged kukkumised??..
A väga lahe oli!!Kogu matk!!

KRISTIINA

(heh…

Kei andis sulle vist liiga ilmekalt edasi minu reaktsiooni, et kõigepealt muretsesin ratta üle ja siis sinu üle

nüüd on seega ratas kolme kukkumisega sisse õnnistatud (1 minu ja 2 sinu) ja kuna me siiski oleme mõlemad terved, siis järelikult võib temaga edasi sõita. ja mul on hea meel, et sina need kaks kukkumist enda peale võtsid! pealegi said enne oma uue ratta ostmist Aivari ja Pauli head valikut proovida. Soovitan sul Aivariga ühendust võtta, kui ostmiseks läheb.

minul olid omad süümekad, et kõik minu varustuse vedamisega vaeva nägid ja ma ise kaugemale ei jõudnud kui 17 km. kuid SINA ja JAN päästsite mu! kõik oli omal kohal. siiski see omale kohale loksumine võiks teinekord mitte nii valus olla

Ah jaa -ratta pesu ja õlitamise eest täna Jani!!!

ELO)

Mari

Silm oli ähmane ja kõrv oli kurt. Mis seal lõpupoole sai, kes seda enam nii täpselt mäletab… kui hakkan praegu meenutama, siis on isegi mõlema päeva lõpud mul peas segi läinud. Mäletan ainult, et lohistasin ennast ülesse kolmandale korrusele Kurgjärve baasis ja jalad olid sellised pori-känkrad, et need jätsin ukse vahelt välja koridori vedelema, ise lamasin ristseliti toa põrandal pikali ja ootasin oma dusshi järjekorda.

Ivar oli jõudnud juba enne minu „finnisheerimist“ edasi kihutada rattal Võru poole, sest ta oli lubanud ennast miskile salapärasele kokkusaamisele. (sinna oli veel üks paarkümmend kilomeetrit teekonda) –no mõnel  lihtsalt on antud seda vastupidavust looduse poolt heldemalt kui mõnele teisele. Õnneks said Paul ja Jan, kes autoga Vällamäele kõikidele meie kodinatele järgi sõitsid Ivaril auto aknast välja küünitades turjast kinni krabada, veidi ratturi hoogu pidurdades teise käega talle pudel meie poolt tänutäheks pihku suruda. Elav legend ja mööda pääsmatu Haanja 100 eluskaart.

Jah, ja mida ma tahan kõikidele Haanja 100 km või mis iganes piima poodi järgi sõitvatele 100 m teekonnale minejad. KIIVER! Kiiver on kõige alus ja öeldis. Rattasõidu A ja O. Nendesamuste tarkade mõtetega tahan lõpetada selle pika kokkuvõtliku jutu “Haanja 100 walkersite moodi”

KEI

Libahundi Jälg – seklusrogain Paliveres

 Seekord oli meie tiim kaheliikmeline – Paul ja Kei, sest Mari toibus hambaarstist ja kangema kraami valuvaigistitest, ega olnud eriti võitlusvalmis. Tema ülesandeks jäi meile koos Lolaga kaasa elada ja ergutukoori teha.

 Hommik algas meil loenguga. Lektoriks oli Kei, kes esitas meile autos veenvalt ettekande teemal „Meie alatised hilinemised ja mida tuleb teha selleks, et neid vältida!“ Meie Mariga kuulasime ja noogutasime kaasa. Kokkulepe oli saada kell 9.25 Mari juures kokku, et startida 9.30. Mina jõudsin sinna 9.34, siis kulus Maril 6 minutit, et toast välja saada. See keda kokkulepitud kohas ei olnud, oli Kei, kellele tuli Vanalinna järgi sõita. No ja muidugi oli siis veel kesklinnas liiklus kinni ja Palivere poole saime sõitma hakata alles viis minutit peale kümmet. See oli lootusetult hilja, et enne 11 starti jõuda. Tahtsime kõige paremat, aga läks nagu alati!

Palivere mõisa juurde, kus asus võistluskeskus, saabusime parasjagu hetkel kui teistele võistkondadele oli antud start. Stardis ootasid meid Kristiina ja Tiia, kes olid Kei mahitusel tulnud esimest korda rogaini proovima. Startisime 3-4 minutit pärast teisi. Esimeseks ülesandeks oli kirjaliku legendi järgi punktide otsimine, mis pidi ühtlasi toimima hajutusena. Reipal sammul liikudes jõudisime järgi nendele, kelle samm oli töntsim. Legendiraja lõpus toimus erinevate legendiradade ühinemine ja jõuti jõe äärde. Jõe ületamiseks tuli ronida üle jõe mahalangenud puude. Kuna see oli nii aeganõudev ülesanne, siis tekkisid purretele pikad sabad. Mina jooksin edasi-tagasi, et leida mõnda teist jõeületuskohta, aga tulutult. Lõpuks saime üle ilusti st. kuivalt üle. Hiljem finishis kuulsime, et mõned vähe kiiremad tiimid olid otsustanud võtta ka värskendavat sügiskümblust oktoorbikuises jõevees ja purdelt vette pudenenud. Meie taktika oli selles osas väga alahoidlik – rajavalikul sai arvestatud, et vähemalt esimese tunni jooksul püüame hoida jalad kuivad. See oli väga hea plaan!

 Esimese punkti leidsime mingi mälestussamba tagant ja sealt edasi kappasime reipal käigusammul esimesse lisaülesande punkti. Seal anti meile loendusüleanne – lugege kokku milliseid tähti on kõige rohkem heinamaale jäetud silopallidel. Tulemust võis pakkuda ainult korra. Ainus probleem asja juures oli selles, et heinamaa ise oli vähemalt 5 hektarit ja silopalle oli seal ca 250 tükki. Kei suhtus ülesandesse täie tõsidusega ja küsis korraldajalt pastaka, et hakata kaardi tagaküljele kriipsukesi ja postikesi joonistama. Tähti oli silopallidel neli – S, V T L. Nii me siis seal jalutasime – mina karjusin: 4 elli, 2 veed, 1 tõhh, 2 essi, 2 veed, 3 tõhhi ja Kei muudkui märkis üles! Heinamaale ring peale tehtud lugesime erinevate tähtede kriipsud kokku ja Kei kilkas koheselt kohtunikule, et V-tähti on kõige rohkem! Kohtuniku vastus „ei ole!“, kutsus Kei hääles esile tõelise ahastusnoodi „ ei ole võimalik, me lugesime ju kõik pallid üle!“. „Kuule Kei, kas mitte neid T-tähti ei olnud mitte kõige rohkem. „Aaaahhh!!!!“ tegi selle peale Kei. „Ma kirjutasin siia, et T tähti oli kõige rohkem, aga millegi pärast ütlesin et „V-d“ on kõige rohkem,“ sabistas Kei edasi. „Oih, äkki me ikka saame lisapunktid, meil õige vastus on siin kirjas!“ Pärast kahe kohtuniku ühisotsust ja kirjaliku tõendi kontrollimist saime rõõmsalt jätkata.

 Järgmisse punkti minekuks oli vaja üles leida kraavi ots ja siis liikuda mööda kraavi perve kuni punktini. Kraavi otsa me ei leidnud ja mina tegin ettepanku metsa sisse keerata. Nii me seal uitasime kuni kohtusime kolmeliikmelise perekonnaga, kes samuti olid eksinud. Nemad võtsid asja rõõmsalt ja pereema hakkas pojale pirukaid paberi seest lahti pakkima. Pärast väikest maastikuvaatlust sain lõpuks aru kuhu poole me olime kaldunud ja varsti leidsimegi kraavi. Kogu see eksitus läks meile maksma 5-8 minutit ja jäi selle rogaini ainsaks.

 Järgmise punkti võtmiseks tuli ületada terve kraavide plejaad. Kuna veetase on see sügis igapool väga kõrge, siis iga mõne aja tagant tuli Keile teadanne „ja nüüd palun maksimaalne äratõuge!“ Kei tegi mis suutis ja enamasti pääses ta kuiva jalaga. Väike ekskursioon metsa, kus üritasime lõigata ei läinud planeeritult – pidime jõudma väikesele teele, mis viib suurele teele, aga jõudsime kohe suurele teele. Seekorda aga nii õnnelikult, et olime täpselt seal, kus teerada järgmise juurde lisaülesande viis.

 Lisaülesanne kanuu-teatejooks nägi välja järgmine. Kõigepealt võtab üks liige kanuu ja sõidab selle üle järve esimesse punkti. Teine liige jookseb ümber järve sinna punkti, võtab kanuu ja mõlatab teise punkti, mis jällegi järve vastaskaldal. Ja siis veel üks kord samamoodi ja siis finishisse. Kõik läks viperusteta, kui välja arvata see, et viimane kord unustas Kei endale päästevesti selga ja jooksis siis sellega ümber järve.

Edasi ootasid meid Palivere mäed. Kes veel ei tea, siis Palivere külje all on mõnel ruutkilomeetril ala, mis sarnaneb suuresti Kõrvemaa voortele. Selliseid ilusaid künkaid ei oskaks tasaselt Läänemaalt oodata. Ilusas sügises männimetsas oli lust mööda jalgaradasid üles-alla kõmpida ja kaks punkti metsast ära korjata.

Seejärel jõudsime Palivere suusahüppetornini! Mida kõike tasasel Läänemaal ka ei kohta! Torn ise oli täitsa lagunenud, aga metallkarkass seisis tugevasti püsti. Järgmiseks lisaülesandeks oli mööda torni karkassi üles ronimine ja seal üleval kontrollpunkti võtmine. Kuna naistel oli vaja ronida vähem ja minul tekkisid kiiresti oma võimetes kahtlused, kui vaatasin kuidas ühe võistkonna meesliige suhtleliselt abitult 4 meetri kõrgusel rippus ja siis ülesandele alla vandus, siis ronima läks Kei. Enne seda vaatasime teise võistkonna etendust „kuidas visata SI-pulka 6-7 meetri kõrgusele“. Tüdruk oli roninud juba üles, aga oli  jätnud oma SI-pulga maha. Umbes 10 katsel sai ta pulga kätte ja siis oli Kei kord. Väga abivalmis julgestaja seletas Keile tehnika ära ja Keil tuli ronimine suurepäraselt välja. Vahepeal hoidis ta tasakaalu toetades pead vastu torni metalltoru, aga see oli just see õige tehnika! Alla tagasi jõudes teatas ta märgatav uhkusenoot hääles, „mul jalad täitsa värisevad!“

 Järgmine punkt asus viadukti all ja seal otsustasime, et meil on piisavalt aega, et teha veel üks pikem ring. Pikk ja sile vana raudteetamm viis meid järgmisse lisaülesandepunkti. Sellek oli 1km läbimine maastikusõidu rullsuuskadega. Küll see oli raske! Raudteetamm oli vihmadest vettinud ja pehmenenud. Uisku sõita ei saanud ja liikuma pidi paaristõugetega. Sai jälle tõdeda, et sügisel head suusavormi ei ole! Igatähes ülesanne sooritatud pidas Kei vastujooksvatele võistkondadele ära mainida „hoidke jõudu, seda läheb teil kohe vaja!“

 Nagu ikka läheb rogaini lõpu poole raskemaks. Viimased kolm punkti olid teineteisest päris kaugel ja millegipärast neid punkte teised tiimid lõppu ei jätnud. Nii me vantsisime kahekesi mööda kraavi ääri ja metsateid, kuni Keil kõht hirmus tühjaks läks. Õnneks oli järel veel natuke energiageeli ja üks söömata jäänud taco. See maitses Keile suurepäraselt ja samm läks jälle reipaks! Kui viimane punkt metsas oli võetud, helises minu telefon ja helistajaks oli Kristiina, kes küsis kas punkti 71 jõuab veel ära võtta. Soovitus oli ühene – kohe finishi poole punuma! Punkt 71 asus hea 4 km kaugusel ja aega oli jäänud 13 minuti. Enne fisnishit tegime me oma päeva esimesed jooksusammud rajal ja jõudsime kohale paraja varuga 3-4 minutit enne kontrollaega.

 Olime väga-väga rahul õnnestunud päevast! Mina olin ekstra rahul seekord hästi õnnestunud rajaplaneeringust. Kogusime 76 punkti, mis oli kõigest 3 punkti vähem maksimumprogrammist mille oleks võinud saavutada, kui ei oleks olnud väikest seiklust kraavi leidmisega. Walkie-Talkile sai igati tubli 67. koha üldarvestuses (126-st) ja 29. koha segatiimide arvestuses (55-st). Väike teekonna mõõtmine kaardil ütleb, et läbisime 6 tunni jooksul jalgsi 24 km ja rullsuuskadel 1km, ehk kokku ilus number 25 km!

Paul

Enne Bike Xdreami

Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd siiski piilus pisut  – nii minutit kümme – pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi.

 Jan saab ristsed Walkie-Talkiega Xdreamil osalemisel, kui komplekteerub võiskond Katrin, Jan ja Elo.

Jaan otsib endale võistkonda. Korralik rattalaager imekaunites mägedes Itaalia ja Sveitsi vahel seljataga, aga kui Haanja 100 pooleli jäi, siis nüüd tahaks kasvõi natukegi vormi realiseerida.

Kei jääb tõbiseks ja loovutab oma koha Jaanile ja teine Walkie-Talkie komplekteerub Marika, Jaani ja Pauli näol.

Elo ostab endale isesõitva Merida ratta. Kõik puha XT jupid ja muidu ka väga bling-bling!

Jaan omab Kõrvemaalt luureinfot, kui käis Illmariga nädal varem trenni tegemas. Kõik liivateed on sõidatevad ja Aegviidu pool on mudasem, ütleb luureinfo.

Tormi sünnipäeva lõpetuseks õhtu enne starti mängitakse uut ja huvitavat lauamängu –„Mees, kes teadis ussisõnu“, niiet ei ole asu ei kirikumeestel ega hiietarkadel. Aga meid ootab mets!

 Bike Xdream

Selgus, et tuul oli öö jooksul palju paha teinud, murdnud hulgaliselt oksi ning langetanud mõned puudki. Tuulele oli lisandunud lörts ja maad kattis vedel löga, mida sadas aina juurde.

 

Otsustame võtta raskema poole ehk Aegviidu taguse kõigepealt ja teeme plaani kuidas võtta esimesed 7 punkti. Eks hiljem siis näis!

Teel esimesse punkti jääme seisma, sest raba, kus tee peaks läbi minema, näeb välja nagu madal järv. Ei taha alustuseks põlvini vette ronida ja jätame selle puntki ära. See kogu meie sõidu ainus eksitus läheb meile maksma 4-5 minutit.

Mida punkt edasi, seda põnevamaks  teeolud lähevad. Tuleb muudkui teha hopp-off ja hopp-on! Mitte põriloigud, vaid porittiigid ja mõnes kohas voolavad teede üle lausa jõed.

Läheb veel ja veel mudasemaks. Minul lendab ratas paar korda käest, aga päris siruli siiski ei käi. Marika kukub kaks korda. Jaan? Tema hüppab oma rattaga üle väiksemate veeloikude niiet mõlemad rattad on õhus ja Mari hakkab teda hellitavalt „lendratturiks“ kutsuma.

 Hommikul selgus, et öö läbi oli lahistanud vihma sada ning teed olid põhjatumad kui kunagi varem. Oli kohutavalt niiske, märg jahedus puges isegi läbi kasuka ning tõi kaasa külmavärinad.

 Tee peal on isetekkinud oja. Vesi vuliseb väga rõõmsalt! Oja on nii lai, et üle hüpata ei õnnestu. Püüan rattale toetuda, aga see vajub pea pool meetrit vette ja mutta! Ei mingit toetuspunkti – tuleb lihtsalt karastavasse oktoobrikuu vette astuda!

Täpselt poolel teel Mustjärve ääres ootavad meid Kei ja Andzela. Lisaks on seal veel paar pühapäevast jalutajat, kes vaatavad meid väga umbusklikult. Isegi meie reibas meelolu ja krapsakad vastused ei suuda neid veenda, et me tegeleme täieliku hullusega ja meil on kindlasti väga paha-raske!

Seal, kus on tavaliselt sõidetamatu liivaväli, on nüüd kõva ja kiire liivatee! Tempo kasvab.

Sõidme Paukjärve äärde mööda kitsast üles-alla  singlit. Orienteerumise mõttes ei olnud see õige valik, aga mulle pakkus see teerada tõelist sõidurõõmu!

15 sekundit üleval Paukjärve vaatetornis, kus asub punkt , on midagi hingele. Isegi hallis vihmasajus on raba ja metsa värvikirevus lummav.

 Pärast Bike Xdreami

Enam ei sadanud, kuid vastikut löga ning pori olid endiselt täis nii teed kui õuemaad. Räägu Liina pidi laudast tulles suisa pikali kukkuma, kui ta lörtsis libastus, ning määrs käe sopaga.

„Uhh, kui jäle on õues,“ ütles ta, kui oli end kaevu juures pesnud ja tuppa tuli. „Tuleks siis juba lumi maha, aga selline lobjakas on kõige koledam.“

„Ega sügise vastu ei saa!““ nentis Rein. Siis on seda soppa ikka kaelani. Aga eks ta läheb mööda. Vaata, suvel oli ju mitu nädalat head ilma ka.“

„Oh jah, aga kes see jõuab kokku lugeda neid halva ilma nädalad!“ õhkas Liina. „Mõtle, kui oleks kogu aeg soe ja päike paistaks.“

„No sihukest elu pole kusagil,“ arvas Rein. „Võib-olla ilma otsas, neegrite maal. Seal ehk tõesti, aga mis meie sellest arutame. Meie peame vaatama kuidas ise hakkama saame. See ilm pole kõige tähtsam, palju hullem on mõisameeste kurjus ja kadedus.

 Kõik on väga rahul! Ekstreemne ilm ja palju muda! Tõeliselt hästi õnnestunud pühapäev metsas rattaga.

Walkie-Talkie 1 võtab rajalt 18 punkti, on üldarvestuses 35 ja segatiimidest 7.

Walkie-Talkie 2 võtab rajalt 14 punkti, on üldarvestuses 72 ja segatiimidest 16.

Oleksitest! Kui ei oleks alguses 4-5 minutit raba imetlenud ja vältinud Paukjärve singlit, oleks korjanud 2 punkti rohkem. Aga lohutuseks tuleb tunnistada, et 3-koha segatiimi aeg 20 punktiga oli siiski liiga kõva ja siis oleks me jäänud 4-ndaks.

Tundub, et Walkie-Talkie saab jälle täiendust, sest kohpeal metsas oli Kei algatusel formeerumas juba 3 võistkond. Eks hiljem siis näis!

 Kõik kaldkirjas Eestimaa ilmakirjelduse katkendid pärinevad Andrus Kivirähu raamatust „Rehepapp“

 Paul

Andzelat te ju mäletate?! Tüdruk, kes meid terve Võhandu kanuumaratoni 100 km ja 18 tundi kõrval kaldalt turvas, toimetas, hoidis, patsutas, poputas, vedas, tassis, toitlustas ja lõpuks meid keset ööd koju sõitis. Nu vot, muidugi mäletate. Tema tuli meiega Kõrvemaa rattamaratonile kaasa.

Tegelikult oli see Kõrvemaa Rattamaratoni Afterparty.

Ehk siis, et saabusime Kõrvemaa keskusesse täpselt siis kui 15 minuti pärast lõpetasid esimesena lõpuspurdiga Kirsipuu ja… 6-ndana Sigvar Kukk ja siis veel hulk sopaseid meesrattureid. Nendele kõigile elasime finišijoonel täiel rinnal kaasa.
Võistlus käis alles täie hooga, saabusid võistlusdistantsi tegijad ja tervise rajal sõitjad läbisegi. Lükkasime oma rattad stardijoonelt lahti ja jätsime finnishi seljataha. Andzela oli Priidu rattaga, koos esilenksu küljes loksuva raudvõrkkorviga, mis oli triiki täis kõike head ja paremat. Termosega tee, karbiga kolksuvad parankad, banaanid, saiakesed, …jne. Ilm imeilus, täpselt rattasõiduks paras.
Sõitsime ära pisikese aasa ja jõudsime kohani kus meie teekonnal ristus rada taas võidusõitjatega. Sättisime ennast kenasti raja äärde, kukutasime rattad samblasse ja karjusime kõigile käsi kokku plaksutades kaasa. Kuna tõelised võidu sõitjad olid juba lõpetanud, siis need, kes meist pakatavate põskedega mööda sõtkusid leidsid aega naeratusteks ja õhusuudlusteks ja vastu hõigeteks ja viibeteks ja meie kiljumise saatel ohtlikkeks manöövriteks – raskel maastikul lasi mõni hulljulgem kahe käega lenksust lahti, et meile kahel käel vastu vehkida.
 
„Veidi veel! Kohe on finnnnishh!“ röökisin mina täiest kõrist.
„Kui ainult seda metsa ees ei oleks!“ karjuti mulle mööda kihutavalt rattalt vastuseks.
 
„Tubli! Tubli! Tubli! Mõned meetrid veeeel!“ pröökas Mari.
„Need mõned KILOmeetrid veel!“ hõisati talle vastuseks.
 
Andzela lihtsalt seisis ja muheles.
Päris mitmel korral pidime me veidi piinlikkust tundes kuulma küsimust, et mis me seal põõsas passime ja karjume, et miks me ise rajal ei sõida?!
 
„Näed! See oli ju Margiti mees!“ osutas Mari mulle ühele mööda tuhisevale sopasele seljale.
„Oooooo!“ ütlesin mina
 
„Kei! Kei! Kei!“ karjus ootamatult üks rattur kätega vehkides. Jõudsin veel silm kissitades mööda kihutajas ära tunda Margiti.
„Mhhhh! Teid nägin ma ju Tartu Rattamaratonil ka!“ hüüdis üks lustakas väntav plika.
Nagu te mõistate, sotsiaalne elu käis rajal ja rajakõrvale osalejate vahel suure hooga.
 
„Mulle tundub Kei,“ ütles Andzela oma veidi vaiksel moel sõnu taga otsides „, et sa oled suureks konkurendiks sellele finnishis olevale kondiitrile.“
Vahime Mariga talle otsa ja ragistame ajusid, et mida ta täpselt silmas peab. Mari itsitab ja mina küsin, et kas Andzela tegelikult teab, kes kondiitor on… Tegelikult pidas ta loomulikult silmas seda reporterit seal finnishis, kes võimenduse abiga suuremale hulgale rahvale andis pidevat ülevaadet rajal toimuvast ja lõpetamistest. Tema hääl kostus läbi puude meieni ja küllap siis meie hõiked pidid kostuma ka temani.
 
See nelikümmend kilomeetrit maastikku oli raudselt rängem kui Tartu rattamaratoni 40 kilomeetrit. Selleks oli selged füüsilised silmale nähtavad tunnistused. Kõik sõitjad olid sopased, sopased ses tõsises mõttes, näod kui maskid pritsmeid täis, käed küünarnukkideni, terve selg, kintsud sääred… Üks mees sõitis püsti pedaalidele tõusnult. Kui ta meist mööda sõitis saime aru, miks ta ennast sadulale pehmelt ei toetanud. Nimelt kogu sadulast oli tal järgi jäänud ainult ülimalt ohtlikult ähvardav raud toru. Sadul oli kusagile metsa vahele maha murdunud. Üks teine naine, aga sõitis sedasi, et ühe käega hoidis lenksust ja teine käsi toetus keskele torule, nimelt teine lenksu pool oli tal kusagil põrutusega küljest pudenenud.
 
Lükkasime ennast viimaste sõitjatega koos rajale ja alustasime oma Kõrvemaa Rattamaratoni Afterpartyt. Kas ma seda juba mainisin, et ilm oli lausa suurepärane. Rada oli väga hästi maha märgitud. Metsas mõnusatel radadel sõites oli kuulda hääli metsast ja metsahääli, suureks vahelduseks tavapärasele verekohinale kõrvus ja raskele ähkimisele.
Viisteist kilomeetrit läbitud teeme esimese pikniku peatuse RMK poolt püsti pandud katusealuses. Banaanidest on saanud vahepeal banaani püree, lödistame selle siiski omal lõugade vahelt sisse.
Taas ratastele. Sedasi rahulikult sõites märkad hoopis enam. Seenelisi-marjulisi metsas. Jalutama tulnud perekonda, kellega on aega nendega kaasas vänderdavat kutsikat imetleda, silmanurgast silmad suudlejaid. Mari on ettenägelikult väljaprintinud ja kaasa võtnud 40 kilomeetri raja kaardi. Aga, et rada on tõeliselt hästi maha märgitud, siis anname oma kaardi metsa veidi äraeksinud kahele seljakotiga kutile. Jõudu jagub, et aeg ajalt puhtalt elurõõmust teha mõned vahespurdid. Mari korjab raja kõrvalt kaasa kaks muru sees vedelevat sisekummi Andzelale pakiraamile. Mitmes mõttes, et metsaalune saaks ja jääks puhtaks, ning mõeldes Elole (Elo, nüüd need kaks katkiplahvatanud sisekummi seisavad siin minul toas trepi all).
 
Ühtäkki saavad rajamärgid otsa. Hakkab kergelt hämarduma. Oma kaardi oleme lahke käega ära andnud. Edasi sõidame vinta vänta ninad maas ja ajame rattajälgi taga. Sedasi on tegelikult täitsa põnev sõita. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu põrkame taas nende kahe seljakotiga vandersellile otsa. Küsime neile jagatud kaarti näha, ajame näpuga rida, et kus me parajasti asume.
 
„Kuule, anna tüdrukutele kaart tagasi.“ Ütleb üks seljakotiga teisele seljakotiga.
 
„Ei, ei, ei,“ ajame meie kahe käega tagasi. Meile nii meeldibki! Täitsa põnev on sellist jäljeajaja mängu mängida, oht ei ole ju reaalne. Igal pool on kohalikud puusildid, mis näitavad erinevate keskuste suundi ja sinna jaguvaid kilomeetreid. Lihtsalt meie tahame sõita sama rada, mida maratoonlasedki sõitsid. Poiste kaardi pealt vaatame, et meil on minna veel 8 kilomeetrit lõpuni.
 
Finisheerume siis kui veel muusika keskuse kõlarites rõkkab ja tehnikud pakivad oma autosid kokku. Meie rajal oldud aeg (koos aplodeerimiste ja kahe piknikuga) oli kokku 4 tundi ja 45 minutit.
 
Oleme endaga rahul ja õnnelikud. Pakime rattad auto katusele. On laupäeva õhtu. Veel on nädalavahetust järgi. Ronime autosse, sõidame linna pessu ja vahetame liibuvad püksid, kõpsuvad rattakingad ja võrksärgi veidi tõsisemalt võetava metsarõivastuse vastu. Juminda poolsaare mets ja Tiipii ja elav tuli ja Karu ning väikese Mari sünnipäev ootab meid!
 
Kei

Pühapäeva hommik algab sellega, et kell 9 ronib läbi lahtise katuseakna ruupori valjuhääldi spordireporteri kõuekõmin otse mu unisesse kõrva, nagu tüütu porisev kärbes…. Ja mina olin otsustanud see hommik maaaagada mõnusalt ja piiiikalt. Jah… sest start 10 km kepikõnnile antakse alles kell 12.30. Aga ei midagi, teen küll nägu , et magan ja surun silmi kinni, kuid uni on läinud ja asendunud hoopistükkis stardieelse ärevusega. Tund enne starti on mul kõik tarvilikud ja mitte tarvilikud toimetused tehtud. Kõht täis, jooksuvarustus seljas- peas- käes. Seisan kimbatuses keset tuba ja ei oska endaga midagi peale hakata. Starti minek minu juurest võtab aega täpselt 5 minutit. Mul oli 55 minutit ülearu palju aega.

Helistan Marile. See ei tõsta toru. On tähtis ja toimekas oma tennise Leedide koosolekul.

Otsustan, et ahhhh… lähen selle möllu sisse. Hea, et läksin. See on hullumaja puhvet. Rahaautomaat ei anna tavapärast 250.- kroonist võimalust raha välja võtta. Kõik väikesed kupüürid on otsad andnud selle massi  käe all. Stardimaks 220.- Kellyle, see sai võetud siis 500 kroonisena.

Helistan Kellyle. See tõstab toru: „Olen söögiplatsil.“ Põiklen terve vabaduse platsi risti põiki läbi, küsitlen inimesi , kes on näoga, et nad juba orienteeruvad selles kaoses, kus asub Söögiplats. „Siin!“ teatab üks üle mitme pingireal istuv proua. Kõnnin kõik pingiread läbi. Kellyt ei kuskil. Helistan talle uuesti. „Ma olen siin Vabaduse Väljaku Söögiplatsil, THE Söögiplatsil.“ Ahahah, nendin mina ja keeran nina ristmiku poole mida tulutult üritavad aktiivsed kollaste vestidega vabatahtlikud kuidagi reguleerida. Autojuhid alluvad viisakalt, aga keppidega ja jalgadega kodanikud on täiesti kui kontrollimatud aatomid, ettearvamatult põrkudes üksteise vastu ja kuidagi ebaloogiliselt jõuavad siiski üle sõidutee.

Mari helistab: „Ma nüüd tulen joostes mööda Tatari tänavat, kus sa oled?“ Mina olen loomulikult Söögiplatsil ja surun endale numbrit kinnitades haaknõelu rindu. Vahepeal on selgeks saanud, et ma olen ennast püüdlikult täiesti üleriietanud. Tõnu (Kelly mees) annab mulle lahkelt oma puhta T-särgi, mida ta oli kaasa võtnud mõttega, et saab pärast higistama ajavat kepikõndi märja võistlussärgi vastu välja vahetada.

6 minutit stardini. Kontroll telefonikõne Katile. Kati taastub siiski A raja pingutustest maal ja teda meie seas täna kõndimas ei ole. Mari poetab Kati kiibi endale tasku ja teise omanimelise kiibi sõlmib ettenähtult tossupaelte vahele. Kepid paeltega ümber randmete. Pulsikellad tööle. Päike pähe.

Mari, Kei, Kelly

Start!

„Kas pead tempole ikka vastu?!“ karjub Kelly Tõnule. „Pulss on punases!“ röögib see Kellyle tagasi. „Nagu läheks trammi peale“ nendib Mari. Liigume massis teosammul. Keppe pole ruumi kusagile maha toetada. Ikka jääb kellegi kand või varvas või kepp või kanalisatsioonikaevuluuk ette.

„Kuule, tõstame tempot,“ vaatab Kelly küsivalt käskivalt üle õla Tõnule otsa. Mis meilgi Mariga üle jääb, kepsleme klõbisevate inimeste vahel ja üritame keppe mitte sassi ajada või kellelegi jalge ette liiga kauaks jokutama jääda ja püüame püsida sportlaspere kandadel.

Möödume mitmest setmest meeskooslus- kirevast kostümeeritud seltskonnast. Möödume mitmest setmest üksik mees üritajast. Möödume mitmest setmest meeskaaslasest, kes oma naiskaaslase käest kinni hoides ühe käega ja teise käe otsas selle seljast rebitud dressipluusi ja veepudelit kannab. See kõik on minu silmale rõõmus leid. „Hmmm,“ teatan ma valjuhäälselt, „eile Pauliga rääkides ütles tema, et mis ta tuleb siia naiste vahele jõlkuma, aga näe, vaata, siin oleks olnud jõlkumist nii naiste kui meeste vahel.“

„See on väga Pauli moodi“ poetab Kelly moka otsast. Tõnu kohendab üle õla ära libisevat fotoaparaati ja teeb ühe kiirema silkamise inimeste vahelt meist mõned kümned sammud ette ning jäädvustab pildile.

Kelly tõstab tempot. Neli sammu kõndi ja kümme jooksusammu. Sedasi püsime tal kannul. „Mina kujutasin ette, et ikka kolme kilomeetri pärast laotatakse murule valge laudlina ja kaetakse kodus oma tehtud rabarberikookide ja termosteega ja siis taas rajale, et järgmise kolme kilomeetri pärast teha üks muuseumi-näituse külastus.“ Ähib Tõnu üks jalg asfaldil, teine veidi allpool kaldus ära tallatud mururibal.

Kelly tõstab tempot. Vahepeal vuhiseb mööda kaks joogipeatust, ühes on Tõnu kaduma läinud. Hiljem selgub, et ta on taas teinud kiiremad sammud ja varitseb meid ees fotoaparaadiga.

Kelly tõstab tempot

Kelly tõstab tempot. Mari on loobunud kepikõnnist ja surub kepid endale kaenla alla, samal ajal ise sammu joostes.

Kelly tõstab tempot. Karglen inimeste vahelt läbi vabandusi õhku pildudes ja saan see peale pahase podina, et see pole jooksuvõistlus vaid käimine.

Kelly tõstab tempot. Tõnut pole juba tükk aega näha.

Kelly tõstab tempot. Läheneme viimasele enne finišisirget kurvi. „Kas teeme lõpu kiirkõndspurdi?!“ vaatab Kelly üle õla ja vastust ootamata laseb puusadel käia.

Finish.

No mis see aeg võis olla? Umbes 1,5 tundi. Mari unustas kella käima panna stardis ja tegi seda kusagil poole peal, mina unustasin kella kinni panna finišis ja tegin seda alles söögilauas, Kelly unustas oma pulsikella Gisela lutipudelikotiga vanaema juurde.

Mari ja Kati ja mina oleme lunastanud endale 3 x 2 inimesele mõeldud kruiisi Helsingisse ja samal päeval tagasi. Võiks teha ühe seltskondliku sõidu muuseum-teater-kino-näitus- mõni kepikõnni üritus.

Ideedele alati avatud, Kei

05.09.2009 Swedbank xdream IV etapp

Walkie-Talkie II: Monika Järv, Marika Stokkeby, Elo Liiv

Monika krapsas minu ja mu punase rattakese Sõpruse kino eest autosse ja peale väga mõnusa värske segumahla, kahe banaani ning astelpaju müslibatooni ostmise jõudsime Tabasallu. Tegemist oli meie xdreami etapi kohalejõudmise rekordiga! Mõlemail silmad hiilgasid peas. P. S. Hiilgamine algas äratusega ja süvenes asjade pakkimisega. Ma ei saanud isegi laua kõrval asju pakkivale Keile rahulikult otsa vaadata, sest nägin tema asemel hoopis künkaid ja kraave, millest üle hüpata või läbi sumada.

Seekordsel xdreamil oli ka meil oma Marika! Kaks nädalat enne võistlust tuli Katilt eufooriline kiri, et ta läheb A-rajale… ettevaatlikult küsis, kas oleme nõus. No mis meil siin nõustuda või mitte, tal olid juba eelmistel võistlustel silmad A-kujulised! Soovisime, et tema hing ja keha rahu leiaksid ja julgustasime takka. Kahju oli ka muidugi, juba nii harjunud olime temaga… Oma asemele leidis ta aga strateegiliselt väga hea liikme – Tabasalus elava ja seda ümbrust tundva orienteerumise vana kala Marika Stokkeby. Marika sobis meiega hästi, moodustasime 9 lapsejõulise naiskonna.

Marikaga kauba peale saime osa tema mehe Kalle Kiristaja oskustest! Kalle vaatas üle me rattad ja õlitas ketid ja tõi Marika tellimisel küünelõikamise tangid, et lõigata ära liiga pikad plastmassnumbrikinnitusteotsad. Oooo… see oli midagi uut… vaatasime Monikaga pealt ja Marika taibates meie kohmetust, ütles, et tema mees õpetas teda nii. Nojah, mis seal rääkida – vanad tegijad.

Viisime rattad ratta-alasse. Ilm oli mõnusalt jahe. Pidades palavust oma suurimaks vaenlaseks, ei tahtnud ma paksu dressipluusiga jooksma hakata. Lühikeste varrukatega aga oli külm, helistasin Walkie-Talkie I tiimile. No kellele siis veel??? Kei ja Mari sahmisid, nemad ei teinud kohaletulemise rekordit (itsitamise koht) ja Paulil oli nagu ikka kõik vajalik olemas. Pakkus häbelikult oma lühikeste varrukatega pluusi minu pluusi peale: „Aga ma pole seda pesnud…“ Super! Tänan teda siiani – minu seekordne võistlusriietus oli ideaalne: ei midagi üleliigset, ega puudulikku. Tõmbasin küll aegajalt ninaga, sest oli tunne nagu keegi võõras higistaks kuskil liiga lähedal. Tüdrukud naersid, mina olin aga ülimalt rahulolev, sest nüüd oli meil ka oma Paul, või noh, vähemalt osake Pauli jõust.

 

Kõlas stardipauk ja esimese punkti leidmiseks pidid kõik läbima matemaatilise võrrandi:

x² + x – 1406 = 0

X vastuse variante oli pakutud 7 erinevat. Vale vastus tähendanuks jooksu olematutesse punktidesse. Arvutasime jooksu pealt. Üsna ruttu taipasime, et pole vaja arvutada kogu tehet, piisab kui teada viimaseid numbreid. See aritmeetiline jooks oli nõrgemate ja tugevamate eraldamise sõel, mis kujutas endast umbes kümmet väga järsku küngast ja samavõrra järsku allaminekut ning kurvi ca 600 m. rajalõigul. Stereo efektina ähkimisele ja lõõtsutamisele lisaks kõikvõimalikes detsibillides ja häälevariatsioonides matemaatilisi tehteid ja igatsevaid hüüdeid mobiilis oleva arvuti järele.

Marika juhatusel valisime teekonna pangale ja sealt libedatest treppidest alla ja merre kahe punkti järele. Siin tegime oma esimese kerge apsaka, keerasime minu eestvõttel lõikamise lootuses liiga vara merre ja kahlasime rohkem, kui teised. Meri oli mõnus, värvikirev inimrida lookles suure kaarega merre pidama jäänud rändrahnude ja kalda vahel. Aegajalt tulid ei tea kust kerged lained ja sellele järgnesid järellainena xdreamerite naerupursked – vesi ulatus strateegiliste kohtadeni. Nii mõnigi komistas sellel rajal veealuse kivi otsa ja sai oodatud ujumisetapi varem kätte kui oli arvanud.

Meie järgi tulid teisedki "lõikama"

Edasi liikusime pangast üles saamiseks mööda kalda äärt teise trepi poole. Sealt otse rattavahetusalasse. See tee andis meile ligi 5 minutise edumaa mitme tiimi ees ja rattaid vahetasime üldarvestuses 98ndalt kohalt.

Teine apsakas: valisime lühema soise metsa raja, selle asemel, et sõita kiirelt mööda normaalset, aga veidi pikemat teed. Nojah, meiesuguseid ulle oli teisigi, aga see eriti ei lohutanud. Lohutust pakkus kohaloleku teadvustamine – kitsaste puude ja kändude vahel teosammul edasi rühkimist võis pidada seiklusraja eriliseks andamiks. See on xdreami fenomen, et kõike, mis valesti läheb, saab ikkagist nautida. Vaadake xdreami piltidelt inimeste nägusid – mis spordialadel inimesed veel nii õnnelike nägudega on?

Ratas kaenlasse ja üle mitte kõige paremini lõhnava solgikraavi, õnneks ei olnud väga sügav. Väntamine majade vahel, karjäärist alla, punktid metsatukas ja siis magasime maha otse tee Harku järve kanuualasse. Õigemini Marika hüüdis meid, aga meie Monnaga kimasime ja ei kuulnud. Ma ei taha mainida, et tegelikult jätsime suures tuhinas vahele kogu rattaralli I osa… Õnneks ei olnud seal peidetud ühtegi punkti. Kanuu alasse jõudsime üldarvestuse samal kohal, mis enne, seega, kas teised tegid samamoodi või ei teinud me suurt ringi.

Esimese punkti juurde sõudmine oli aeglasem kui tavaliselt: me polnud kolmekesi enne koos lihtsalt sõudnud. Monika istus ees nagu ikka, kanuupunktid on tema sooloesitlus. Keskele istus Marika ja mina kui kõige raskem taha. Teepeal mõtlesime taas paigutuse üle. Ma peaksin istuma keskel, kus minu jõust kanuu kiiremaks liigutamiseks oleks rohkem kasu.

Randusime kõrges roostikus, Monika jooksis osavalt mööda teiste kanuusid ja läinud ta oligi. Ootamine ja nagu ikka igas kanuupunktis – õpitakse tundma teiste võistkondade liikmeid: „Mooooonika! Kaaaaaaleeev! Maaaaarkoooo! Jaaaaaneeek! Toooooomas Heeendrik Iiiiiilveeees!“ Naerulagin. Monika leidis meid ei tea millise nime järgi ja juba palju parema tempoga jõudsime vastaskaldale. Mäletan, et järvel liikusid millegipärast osa võistkonnad paremale ja osad vasemale. Meie läksime vasemale, kus niikaua kui Monika ühte punkti võttis, otsis Marika teist ja mina hõikusin kaldal kahte nime. Kuidagi leidsid nad teineteise seal võpsikus ülesse ja peale täpse juhatuse andmist sõudsime Monikale kolmandasse punkti vastu. Viimase kanuu lõigu aeg oli 30 kohta parem kui esimene.

Viimased tõmbed: Monika, Marika S, Elo üritab tüürida

Seekordne kanuu vahetusala oli kuidagi väga rahulik ja meeldiv. Tavaliselt peavad meiesugused viimasesse veerandisse kuuluvad tiimid oma kanuu kuskilt kaugelt vette tirima ja kuhugi kaugele tagasi tirima, sest esimesed võtavad kõige veekogu lähemaid ja kasutavad õigust jätta neid ka kõige lähemale. Harku järve kallas oli lai ja avar, ruumi oli kõigile.

Rataste juurde joostes silmasin Kei, Mari ja Pauli ratast. Mhmmmm…. nad ei olegi meist ees… Ei saa eitada, et tundsime kerget rahulolu Samas tegi see meid ka murelikuks, kuid kuna teadsin, et Kei oli seekord teisi hoiatanud oma üldisest nõrgema seisundiga, siis rohkem mõelda ei viitsinud.

Rattaralli: 0,06 otse, liivatee – 0,15 otse, rohune rada – 0,10 paremale, rada pilliroo äärde – 0,26 otse, kaduv rada pilliroos … 0,25 vasakule kruusatee – 0,04 ots üle kahe tee, pinnasetee jne. jne. kuni paekivi karjääri tehismaastikule, kõrguva kokkulükatud pinnasekünka jalamile. Kui rataste hunnik tee ääres poleks nina ette jäänud, siis mina oleks küll silmad kaardil mööda sõitnud… Joostes mäe vallutamine ja kiirjoostes rataste juurde tagasi. Lasportiva tossude nautimise aeg – ei mingit libisemist.

Rattaralli jätkus… kaotasime kohataju ja jokutasime koos mitme meeskonnaga liigpalju minuteid ühes suuremas teeristis, mida ümbritses hulgi väiksemaid teederiste. Lõpuks taipasime elektriliine jälgida ja panime ajama. Me ei eksinud. See koht oli paljude suuremate apsakate koht, millest hiljem finišis teised tiimid soojade tunnetega rääkisid.

Rattaralli lõpp ja lisaülesande algus, olime langenud 120ndale kohale. Lisaülesandeks oli kiviplaadi tassimine, võis kasutada lisavahendeid – haarasime Monikaga kivist kinni ja pistame liduma, Marika kupatasime ratta järele. Ta saabus just parajal hetkel, kuskil poole ringi peal, kui meie samm polnud enam sugugi reibas. Edasi liikusime ratta abil ja saime üldarvestuse 30nda vaheaja!

Valikorienteerumine aerofoto abil – viiest punktist valida üks. Marika tahtis minna esimese hooga kõige lähemale, mingisse tumedasse kohta. Keeldusin resoluutselt, õnneks kõik kuuletusid ja jooksid minuga mööda ilusat kruusa teed natuke kaugemal oleva punkti järele. Sel momendil hakkas minus tööle mingi varumootor. Tundsin, et ma pole üldse väsinud ja võiksin liikuda kiiremini. Enne taaskordset ratta selga hüppamist olime tõusnud üldarvestuses 6 kohta.

Surusime pedaalidele, mulle tundus, et me pole enne veel nii kiiresti sõitnudki. Monika hõikas selja tagant, et võib veel kiiremini. Möödusime mitmest võistkonnast, korjasime tee peale jäävaid punkte, finiš oli silma kaugusel. Marika mees lehvitas… ja siis jõudis teadvusesse, et enne lõppu tuleb läbida veel see sõelumise mägi… oh… oh… ja veelkord: OHH!!!

Monika finiši eelsetel mägedel

Egas midagi, jooks ratta kõrval, üles-alla-üles-alla ja veelkord üles-alla-üles-alla ja veelkord üles-alla-üles-alla, viimane mäenukk tundus kõige raskem… SI pulk finiši kompostrisse: aeg 4.05.34… Minu järgi finišeeris naiskond „Kratt“, siis tuli Monika ja just siis kui mõtlesin, kas võiksin minna Marikale appi, tuli ta nõlva tagant välja, prillid natuke udused, aga selgelt rõõmsameelne. Lõppajaks 4.06.12.

****

Koos: Marika S, Elo ja Monika

***

Kallistused, ühine rõõm hea päeva üle, sisemine rahu. Vaatan pruuniks tõmbunud banaani oma pakiraami vahel ja imestan, et sellel korral jätkus vaid ühest müslibatoonist ning poolest pudelist veest. Kuulen, kuidas Marika mees väidab muigel suuga, et ootas meid juba tund aega tagasi raja ääres ja on nüüd nii väsinud, et ei jaksa fotokat tuua. Järgmisel hetkel on ta aga juba fotokaga platsis ja klõpsutab seeria vahvaid pilte. Kusagil tatsab minu väike nimekaim Elo, kes ei tunne oma ema orienteerumise mütsiga ära. Marika võtab mütsi ja nii julgeb laps talle sülle tulla. Hea tunne on kõigest ja kõigist.

Ratta pesu järjekord ja murelikud kiikamised mägedele, lõpuks jääb silm pidama viimast tõusu võtval Keil. Ohkan kergendatult – nendega on korras, elusana kohal. Ma ei kujutaks ette võistlusi ilma Walkie-Talkie I meeskonnata

Nagu meie igale xdreami etapile kohane, saime 15 minutit trahvi: Marika oli vist finiši eelsete mägede ähmis unustanud punkti võtta Üldarvestuses jäime 114/152 tiimist ja naiste arvestuses 14/22st – väga hea tulemus esimese aasta kohta!

Et tegu oli 2009 aasta xdreami viimase etapiga, siis siinkohal oleks paslik ära tuua ka koondarvestuse tulemused: üldarvestuses 116/217st ja naistearvestuses 13/33st.

Egas midagi… selleks korraks kõik.

„Mis veel?“

„Kas A või B rajale? Selles on küsimus…“

„Ja mis veel?“

„Aasta liigutamist… ma ei mõista, kuidas ma ilma selleta vahepeal elanud olen…“

„Hm. Veel midagi?“

„Tänud. Tänud kõigile!“

Mulle paluks veel xdreami

Eellugu

Ühele suvisele neljapäevakule Paldiskisse sõites tuli Marika (Stokkeby)-ga jutuks x-dreami sari. Minul silmad peas ilmselt põlesid, kui jutustasin lugusid senitoimunud võistlustest, poetades sekka ka ühe mõtte-uiu A-raja võimalikkuse kohta kunagi tulevikus. Selgus, et Marika on jälginud seda sarja ja unistanud koguni võimalusest ise ükskord rajal
kätt proovida. Ja et tema kolleegid võistlevad seal ka, A-rajal. Läks mööda umbes kuu, kui ükspäev helistas Marika ja teatas, et needsamad kolleegid otsivad kiiresti omale tiimi kolmandat liiget. Neljanda osavõistluseni oli aega jäänud alla kahe nädala ja nende naisliige tervislikel põhjustel loobunud. Pakkumine oli ahvatlev, aga esmapilgul ehmatav. Nimelt oli võistkond Ohu Piiril Elva etapil üldarvestuses 14. kohale tulnud, mis on väga kõva tulemus. Mina ennast nii tugevaks ei hinnanud, aga isu midagi võimatut teha oli suur. Pidasin nõu WT2 tiimiga. Sealt sain muidugi ainult positiivset ergutust ja nii ma siis omade julgustusel vastasin pakkumisele jaatavalt. Ning ühtlasi hakkas realiseeruma Marika unistus võtta osa X-dreamist – minule oli ju asendusliiget vaja meie naistiimi. Organiseerisime ühistreeningu nädalavahetuseks. Seal kohtusin Jürgeni ja Ahtiga, lisaks olid tulnud toetama ja kaasa sõitma Marika ja Kalle. Esimesel tõsisemal tõusul sõitsin kohe alustuseks oma rattaketi puruks (käiguvahetaja jukerdas ja ilmselt kiilus kuidagi kinni). Poisid parandasid tund aega ketti, keegi polnud seda küll varem teinud, aga no insenerid koos – mõtlesid seni, kuni välja mõtlesid. Treening kestis 3 tundi, mille järel oli positiivne otsus tehtud. Ajanappuse tõttu jäigi see ainsaks ühistreeninguks enne võistlust.

Viimasel nädalal enne võistlust oli huvitav ennast jälgida – eufooria vaheldus kahtlustega. Aga taganeda polnud enam võimalik. Päev enne võistlusi kirjutas Jürgen e-maili: “Ahti ei saa terviseprobleemide tõttu siiski osaleda (selgituseks: Ahti sai öisel etapil sellise kopsupõletiku, mida ta siiamaani ravib…), aga maailma mastaabis ei muutu sellest palju – teda tuleb asendama minu sõber Tõnis, kes füüsilise jõu poolest võib meid mõlemaid vajadusel puu otsa visata. Lisaks on ta orienteerumistehniliselt kadestamisväärselt tugev.” Niisiis oli oodata veelgi kõvemat taset…

Põhilugu

Jan viskab mu hommikul Tabasallu ja läheb ise rattaga trenni tegema. Kohtumine tiimi liikmetega. Kiired tervitused ja suur sebimine. Kõik sujub heatujuliselt lõõpides. Ühel Miry kaardialusel on mingi jublakas maha jäänud – annan enda kaardialuse Tõnisele. Minust poleks nagunii suurt abi selliste tegelaste kõrval, kes lapsest saadik orienteerumist
teinud. Nüüd on Tõnisel lisaks laenatud rattale ka laenatud kaardialus. Ja laenatud kolekahtlased uisud. Kõik lisakraam (lambid, batoonid) läheb Jürgeni pisikesse seljakotti. Tee peal lisandub sinna veel 3 paari tosse ja kolm dressipluusi. Jõuame starti täpselt üle-eelviimasel minutil.

Start: suur säbelev inimpusa liigub kunstküngastel üles-alla, uisud kaenla all ja kaardirullid näpus, hambus, teepeal… Peale seda naljakat etendust jõutakse uisuteele. Esimesed on juba poolel teel Murastesse kui tagaotsas alles paelu harutatakse. Minul ununevad prillid tee äärde, õnneks pole me kaugel, Tõnis keerab otsa ringi ja pläristab oma plastmassuiskudel tagasi. Liigume rahulikus tempos, uisutamine pole kellelegi meist hitt-ala. Tõnis jõuab järele, tõstame natuke tempot, aga tehnikapuudus rohkem ei luba kah. Püsime Ekstreem.ee-ga samas tempos, mis on mulle heaks uudiseks. (Hiljem kohtume veel korduvalt rajal ja lõpetame ka umbes üheaegselt, kui trahvi mitte arvestada). Vahetult enne KP-sse jõudmist keerab tee järsult paremale ja hakkan pabistama, et ei keera välja, üritan pidurdada, seejärel hüppan murupeenrale, aga hoog on nii suur, et jooksen veel tükk aega edasi, kuni kraav mu lõpuks peatab. Põrutan veel kindluse mõttes näoga vastu kraaviseina, nii et huulest veri väljas. Valus ei ole, koperdan kohe välja ja edasi. Kõrvalt uuritakse, kust ma sellist pidurdustehnikat õppinud olen 

Esimene lisaülesanne: nimeta kuju järgi Eesti maakonnad. Esimese korraga läheb meil Võru- ja Põlvamaa vahetusse, teise katsega saame läbi, tagasi Tabasalu poole rullima. Kolmas KP asub kiriku juures ristmikul. Uisud kotti ja punuma. Küll on kerge pärast kobakaid uiske jalgadel joosta! Tõnis katsetab esimest korda inim-tagatuule tehnikat: see seisneb selles, et kõvem jooksja lükkab nõrgemat kiiremini edasi. Pikalt ei saa me nii joosta, sest rada läheb kitsaks, lõige läbi võsa, tee, lõige, madal paeastang, õigemini mudane rusukalle, mere äärde. Järgmised kaks punkti asuvad meres, suurte kivide küljes, siis üks paekaldal, varemes, siis jälle kaks tükki meres. Vesi on kohati nabani, vahepeal saab ka natuke joosta, kus vett ainult pahkluuni. Paeastangule ronimine on päris seikluslik – jalgadega lükatakse liikvele mulda ja kive, hea et rattakiivrid on peas. Laskumine on veelgi toredam, saan ühe haavapuuga kaske lasta, mis annab päris tõhusa kiirenduse. Meres muidugi erilist punktiotsimist ei ole – rahvas liigub punktist punkti hanereas, kuna veetakistus ei lase kiirelt liikuda.

Katrin, Jürgen ja pool Tõnist

... ning siin on Tõnis esiplaanil (Katrin otsib mudast kaane?)

Peale teist mereskäiku on jalad külma tõttu kanged, aga sörk annab kohe jälle sooja. Paeastangu lõhes on trepp, millest jookseme üles – praegu olen veel üsna reibas. Edasi liigume läbi metsa lõikeid tehes tagasi Tabasalu spordihoone juurde. Vahetusala, ratta peale, mõnus. Juua antakse kah. Väga tore. Sõidame, mina kaardilugejate sabas, enda kaart on mul püksis, seda ma võtan edaspidi väga harva välja.

Esimene singel raba servas on selle hooaja tehnilisemaid, kui võrrelda nt kolmapäevakute omadega, midagi Harku rajale sarnast – juurikad, pehme turvas, kraavid, vesi, imekitsad puudevahed. Siksakitaval rajal on kiirus ilmselt alla 5 km/h. See rajavalik osutub esimeseks suuremaks ämbriks, leiame pärast – teiselt poolt raba läks sirge ja kiire kruusatee. Aga singel on muidugi emotsionaalselt kõvem sõna! Edasi läbi suure kraavi ja sõit jätkub mööda kruusa- asfalt- ja pinnaseteid. Peale 13 KP-d teeme ühe lõike üle heinamaa, kuhu meelitame B-rajalt ka Inglid kaasa. Tee peale jääb poolik sild, kust tuleb rattad üle tõsta. Oleme ise teisele poole jõge saanud, kui Inglid jõuavad meile järgi ja jäävad sillaotsale üllatusest kõvahäälselt meid kiruma. Kahelt poolt jõge lõõbitakse natuke vastamisi, seejärel liigume edasi.

Jõuame kanuualasse. Poisid on tee peal valmis klopsinud strateegia järve vallutamiseks: kuna kanuupunkte võtab üks liige, ja seda ei pea tingimata kanuust tegema, siis otsustab Jürgen kui kiireim jooksja võtta kõik KP-d kuni viimaseni mööda kallast. Igaks juhuks liigume algul kanuuga talle teise järvepunkti vastu, aga taipame peagi, et ta on seal ilmselt juba ära käinud, liigume 20 KP-sse. Paar minutit ooteaega ja juba ta tulebki – on ikka jooksuisu! Edasi mõlame tagasi supelranna poole, selline vunk sees, et möödume mitmest meestepaadist. Minu nipp seekord – toetusin ühe põlvega vastu paadipõhja, see andis tugeva toetuspunkti, ning mõlaga pikk ja sügav tõmme. Paat kohe laulis ja vesi vulises täävis, hahaa. Tulemuseks kanuuetapi 3. aeg üldarvestuses! Muljetavaldav, kuigi jah, teised lihtsalt sõitsid kõik pikemaid distantse.

Nüüd jälle ratta peale, noolte järgi rallima. Tegelikult on seal palju rahvast, sõidetakse rodus. Kuni suure teeni, edasi läheb matk karjääri, noolte jälgimine on juba pea sassi ajanud, sõidetakse vist rohkem sisetunde järgi, tipu poole. Ja sealt hakkabki paistma, üsna järsk ja kõrge, hele küngas tumedaid turnivaid inimsipelgaid täis. Punkt ülalt võetud ja jälle edasi, karjääri vanema osa suunas. Vahetusala, lisaülesanne: kivide tassimine. Naistiimidel on veidi väiksemad rahnud, meeste ja segatiimidel võrdselt suured. See on üsna vaevaline, kusjuures poole ringi peal taipame, et oleks võinud selle ju ratta peale panna – igasugused abivahendid olid lubatud. Ja näe, tulebki üks kiirema taibuga tiim vastu, kivi ratta peal.

Vahepeal on päike lõõskama hakanud, kaevanduses on tuulevaikne ja palav. Aakad jätkavad jalgsietapiga Astangu suunas. Nüüd on joosta juba oluliselt raskem, väsimus hakkab peale tulema. Aga Tõnis alias Tagatuul aitab hädast välja, tunnen ennast nagu Tädi Teepott, keda tagant lükatakse. Pole pääsu, tuleb proovida end maa küljest lahti rebida. Meenuvad pealambid, Jürgen jookseb tagasi rataste juurde, meie liigume edasi, saame taas kokku mõned kilomeetrid eespool. Jürgen saab alles liduda sellel etapil! Suur ja lai heinama kõrgepingeliinide, risu ja pulstund heinaga, mis jalgade ümber takerdub, saab ükskord läbi ja oleme jõudnud astangu peakraavi äärde. Paremat kätt on varisemisohtlikud tunnelid (keeluala), vasakut kätt mitme meetri laiune kraav, vahepeal dzungel, kust tuleb end läbi põimida. Kaks KP-d on selles dzunglis, järgmine tunnelis, mis on ootamatult suur ja avar – jookseme selle lõppu KP-sse ikka mitu mitu minutit. Teed kaunistavad augud vaheldumisi mingite platvormidega. Viimane punkt Astangul on paeastangust üles ronimine – üks liige ronib mööda püstloodis seina koos julgestusega slingi-tehnikas (Tõnis ronib), teised kaks pisut kõrvalt köiega, millel silmused abiks sisse tehtud. See on vahva! Kohe pärast seda üleval serval tuleb ronida mingisse kaevu, mille põhjas 3-4m sügavusel on järgmine KP.

Edasi pikk tuim tagasijooks. Jürgeni kord mind lükata. Kuni vana avakarjäärini, mis on vett täis valgunud ja pilliroogu ning hundinuiasid paksult täis kasvanud. Pilliroog kusjuures on neljameetrine! Ahjaa, enne seda on Paldiski maantee ääres üks vahepunkt kah, aga järgmine huvitavam KP asub karjääri-järve keskel saarel. Viskun seal õndsalt vette, sest palavus ja veepuudus juba nüritab täiega. Kaanin ohtralt järvevett ujumise ajal sisse, ise end lohutades, et küllap see on ikka puhas – nii palju hundinuiasid aereerimas. Siiamaani on tervis korras. See on kõige müstilisem etapp – segipaisatud maastik, millele selga kasvanud igas suunas laiutav pilliroog. Kivihunnikud, -lademed, -kuhjad, -ringid. Sellistes moodustistes asusid järgmised KP-d. Mina ei tea, mille järgi poisid orienteerusid, see on kõige eksitavam maastik, mida ma näinud olen. Seal, kus parajasti kive ei ole, on vesi, jalutame, ujume, kahlame mööda vesist roostikku. Põhi oli tegelikult astumiseks mõnus, kohati täitsa sile paepealne, aga kuna vesi ise oli läbipaistmatu, siis kohati saavad jalad obadusi allveekividelt.

Ühel hetkel üsna ootamatult saab roostiku-müsteerium läbi ja jõuame tagasi vahetusalasse. Mõned tegelased tassivad alles kive! Nad on ju mitu tundi seega juba tagapool. Istun ratta juurde maha ja palun batooni, olen nii näljane, et võiksin kive süüa. Kotist õngitsetakse maiustused välja, matsutame Tõnisega. Jürgen ei soovi, eelistab juua, ning ta ei söögi lõpuni midagi – 6,5 tundi ainult vee peal täie pingutuse juures.

On veel jäänud viimane rattaetapp – suur kergendus mulle, ratta seljas liigun oluliselt võrdsemalt, ei ole mind vaja tagant lükata ega eest tõmmata. Justkui jõudu oleks ka juurde tulnud, litsume täistuuridel pedaale, viimasel sirgel on päris lendutõusmise tunne. Tagasi spordihalli juurde ja nüüd tuleb veel ratastega korra veel kunstküngaste-ring teha. Seal jään poistest pisut maha, tunnen et ei valitse väsinud kätega ratast nii hästi, hüppan mitmel korral seljast maha.

Viimane lisaülesanne: mööda siseseina ronimine. Minul on ainsana sisejalatsid kaasas, kuna arvasin, et see on üks vahva ülesanne, mida ma võiksin teha. Lasnamäel ronides oli väga hea tunne olnud. Aga enne halli minekut leian nüüd, et olen liiga räsitud selleks ülesandeks. Tõnis otsustab proovida, võtab mu tossud, aga need talle jalga ei lähe, üritab seejärel paljajalu, aga seepeale öeldakse, et ta ei tee seda igal juhul ära, mispeale saadetakse ikkagi mind seinale. Tõmban tossud jalga ja lähen rõõmsalt üritama. Paari meetri pärast tunnen, et käed hakkavad värisema, ei pea kinni ja libisevad nukkide küljest lahti. Pole viga, puhkan natuke ja proovin uuesti, mõtlen. Teisel katsel hakkavad käed juba madalamal värisema, pisut kõrgemal aga kaotavad üldse igasuguse tundlikkuse, justnagu peale tuimastussüsti tegemist. Haaran, aga ei tunne käe all midagi ja järgmisel hetkel libiseb nukk käest. Langen alla. Pole midagi parata. Kurb on. Jookseme finišisse. Poisid püüavad lohutada, aga ma olen ikka väga löödud veel tükk aega. Alles õhtul hakkab pärale jõudma, et me saime hakkama ikka väga hea sooritusega – ilma viimase lisaülesande trahvita oleksime olnud 25. kohal, A-raja 25. kohal, see on ju super!

Mul on vägaväga hea meel, et mul õnnestus teha see viimane etapp kaasa nii toredate ja toetavate kaaslastega, näha x-dreami läbi A-raja silmade. X-dream = ektreem-unistus sai minu jaoks kuhjaga teoks. Edasi vist tagasiteed ei ole? Järgmisel hooajal tuleb jätkata A-rajal… Aga tiimi kinnitame järgmiseks kevadeks, talvel tuleb kõvasti harjutada 
PS. hiljem tosse pestes avastasin, et olen kaotanud ühe võistlusega tervelt 8 naela, ehk umbes kolmandiku! ning lisaks olen välja venitanud oma kubemelihase. järelmõjud kestavad, hea enesetunne sealhulgas

Walkie-Talkie eriüksus (Kati, Monika, Jan) käis luurel Alar Siku 7. matkaseiklusel 15. augustil 2009.
Tegemist on multispordi-orienteerumisvõistlusega a la x-dream – ratas, kanuu, jooks. Eriline siinjuures on see, et “sikukas” ei ole massiüritus. Osales 20 tiimi, ehk 60 inimest. Ööbikuoru suurel muruplatsil kadus see kambake päris ära – ratta vahetusala oli umbes liivakasti mõõtu. Kuid mis siis et väike kamp, see-eest esinduslik – osalesid puha oma ala kooreriisujad (ISC, Medisoft, Seiklusporr, Suusahullud jne). Ka korraldustiim on väike aga tasemel – peamanageriks muidugi Ivar, rajameistriks Sixten Sild isiklikult. Alar Sikku küll kohal ei olnud, tema kondab praegu kuskil Kanadas. Rajal olid kohtunikeks kohalikud poisid ja tüdrukud.

Kogu võistlus sujus hästi, etapid olid loogiliselt kokku pandud, vahepeal sekka lõbusaid lisaülesandeid (näiteks tuli karjääris plastpudeleid 20m kauguselt pikali loopida kättejuhtuva kivimaterjaliga või otsida võssakasvanud mõisakompleksist aidahoone ehitusaastat või teha vanaaegsete komposter-jaamade vahel välkorienteerumist mööda kitsast Hinni kanjonit). Punktide kirjeldused olid sellised nunnud piktogrammid kaardi servas. Võistluse lõpetas matemaatikaülesanne – rajal tuli lugeda kokku punktides ettejuhtuvate puutreppide astmed, lõpus tuli leida punktide 41 ja 34 trepiastmete vahe. Kuna Monika käsi oli arvutamisel mängus, siis me läbisime selle osa loomulikult puhtalt!

Aga meie suurejooneline Logistiline Ämber sai teoks rattalt vahetusalasse jõudes. Olime enne starti valmis pannud kotid riiete ja söögikraamiga, aga kuna alguses ei lubatud vahetusalasse midagi jätta, panime kotid valmis Monika auto juurde. Omavahel leppisime kõik kokku, aga keegi kolmest ei taibanud seda olulist infot edastada meie suporttiimi liikmetele – ei minu emale ega Monika lastele, kes võistluse ajal Rõuge peal hängisid. Mõistagi olid korralikud lapsed maasvedelevad asjad vahepeal autosse tõstnud ja auto uksed lukku keeranud, ise aga järve äärde läinud. Ämbri korraldajatele ehk meile maksis see segadus ilmselt auhinnalise kolmanda koha segatiimide hulgas… just niipalju oli ajavahe eelmistega. Aga mis seal ikka, saigi rohkem seiklust kui programmis ette nähtud

Kanuu liikus meil üsna reipalt. Jani juhtimisel saime teise järve keskel kätte rütmi, kus ta ise tõmbas ühelt poolt, meie eespool tõmbasime vastaspoolelt, korraga vahetasime pooli. Kuna Jan tõmbas meiega võrreldes kahe eest, siis hoidis paadinina hästi kurssi. Märksõnaks kanuuetapil oli “tassimine” – kuna läbida tuli järvede kett (Liinjärv-Suurjärv-Ratasjärv-Kaussjärv-Tõugjärv, pärast teistpidi tagasi), mis kohati läbimatu nirega ühendatud, siis tuli laevukesi üle kallaste ja autoteede tarida. Need olid kenakesed jõu- ja ilunumbrid, mäest alla oli lõbus liugu lasta, aga ülespoole kohati päris vaevarikas.

Jalgsietapi puhul tuleb esile tõsta raja iseärasust, mis ilmselt tingitud võistluse patrooni mõjust – enamiku punktide kirjeldus oli “tipp”, mõni ronimine oli tõesti päris alpinismi moodi. Oli ka ilusaid oru-punkte (orud Kiidi liivases pinnases on väga maalilised). Ei saand läbi muidugi ujumisetapita – üks võistkonnaliige pidi ujuma umbes 100m kaugusele paigutatud SI-jaamani Kahrila järves. Siin oli minu kord oma trump välja käia, tõmbasime jooksuveaga tekkinud vahet kahe konkurendiga kõvasti kokku. Peab ütlema, et viimastele kohtadele käis sellel võistlusel päris tihe rebimine!

Mismoodi sikukat kolme punktiga kokku võtta? Mulle meeldis väga, et see võistlus on 1. väikesearvuline, 2. hästi läbimõeldud rajaga, 3. ilusal maastikul. Rohkem polegi vaja! Aitäh Ivarile ja teistele korraldajatele.

Statistikat: rattaetapp 42km, kanuu 6km, jooks 8km.

Tulemused on väljas www.haanja100.ee uudiste all

Seiklusteni,
Kati